28. veebruaril 1835. aastal toimus üks pealtnäha üsna tühine sündmus kaugel põhjale põhjas. See juhtus Helsingist veel pool 1000 kilomeetrit-Jäämere poole keset määratuid, metsi, järvi, soid, maailma ühes põhjapoolsemas linnakeses Kaianis. Õigupoolest tol ajal polnudki veel linn, vaid suur küla umbes 400 elanikuga, kus prügitamata poriseid tänavail hulkus peamiselt lehmi ja sigu või siis ka räbalais, kalureid ja nende käratsevaid lapsi. Paremaid asunike haritlasi ja poolharitlasi oli siin kõigest kümmekond. Ja need püüdsid oma vaba aega surnuks lüüa peamiselt kaardimänguga ja viinaklaasiga. Mis teha? Kogu tsiviliseeritud maailmast eraldasid neid lõpmatud Laaned viletsad teed. Ligi kaks kolmandikku aastat kestvat külmad ja pakased ümbruse üldine kehkus ja vaimupimedus. Pealinnast Helsingist vaadates tundus kajani otsekui maapakku saatmise kohana vähemalt ülikooliharidusega inimesele. Seal pidi igaüht paratamatult haarama vaimne üksindus ja tardumine. Ometi oli selles laanekolkas pakutava arsti koha rõõmuga vastu võtnud mees kelle käe all seal tähelepandavalt päeval sündis väliselt küll midagi üsna vähetähtsat. Nojah, ei olnud see mees, pruut oli ta vähetuntud nimi ka ise oma ümbruse silmis veel midagi erilist. Oli ta ju ainult vaese külarätsepapoeg Lõuna-Soomest uusima läänist sammati kihelkonnast. Härra haridustee oli olnud äärmiselt vaevaline. Mitu korda oli ta oma kooliõpingud pidanud katkestama endale ise leiba ja õpiraha teenima vahel isegi majast majasse kirjates. Ülikooli oli ta suutnud lõpetada ainult oma lahke õpetaja, professor tüngreni abiga. Isegi oma käitumiselt olid äärmiselt tagasihoidlik ja alandlik. See kodukootud jämedast riidest, kuues väga tõmmu, pisut mustlase välimusega 30 kolmeaastane noormees. Suvel oli juhuslikul kohtajal sellest paljasjalgse rändajast tõesti raske ära tunda linna ametliku arsti. Ja talvel peeti teda ta pikil suusarännakul kauges laane külas, olles enamasti rändkaupmeheks, vahel koguni kerjuseks või hulkuriks. Keda vaja kimbutada politseiga. 28. veebruaril 1835 ei sündinud midagi muud iseäralikku, ainult see arglik ja kohmakas noormees lõpetas oma tagasihoidliku eestlasena mõningaile selle metsiku laane linna veel metsikumast ümbrusest kirjaoskamatult piltidelt üles märgitud rahvalauludele. Neid oli ta esmalt, niisamuti keeleliselt ja stiililiselt silunud ühtedest teisendamist võetud värssidega, teisi täiendanud kuningate käe all nagu iseendast, tühiste tegelaste ja ühiste pea sündmuste ümber hakkasid liituma ja nii moodustasid mingi imeliku hapra terviku täis kirevat sõna, ilu, uskumatuid meelekujutlusi ja fantastilisi seiklusi millest õieti kuni tänapäevani keegi kindlasti ei või ütelda, kas need kajastavad mingit tõsisündmust või on nad ainult habemikude, laste müütilised, muinasjutulised mõtte lennutused. Ja ometi varsti mõne aasta ja aastakümnega levis kõla sellest teosest mitte ainult kogu Soomes maid kogu kirjanduslikus Euroopas. Sellest kirjutasid tolle aja kuulsaimad teadlased Jacob Grimm ja teised ja tolle aja suurimad luuletajad Victori kuu la Martin ja teised. Kõik nad avaldasid lennukais sõnades oma imetlust selle ürgse ilu ees, kuigi neil olid tarvitada ainult puudulike tõlkeid üksteise järel. Seal ilmus imetlejaidia tõlkijaid juurde ka mujalt. Ja nüüd võib seda teost lugeda juba kõigist silmapaistvamatel skulptuur keeltes kokku 27. kuni kauge jaapani ja vanaheebrea keeleni. Ja ükski korralik maailmakirjanduse ajalugu ei või jätta käsitlemata ka Kalev alat. Soome rahva eeposest. Kuulsime praegu lehekülgi August Annist uurimusest Kalevala kui kunstiteos. Praegu aitas ta meid teeotsale saates, kus kuulame Kalevala runoosid. Mu vend, mu kasvukaaslane võtab mu käest kinni, ühendame oma sõrmed, laulame oma rahva vanu laule. Laulame targast väina mehisest temast kõigepealt laulame Ilmarrisest sepast, kes tagus taevakaane. Laulame lustilises Lemin käisest, jaga kullervoost. Laulame Põhjala emandast, kes kotkana lendu tõusis. Samuti Andero vibusest, kelle suus oli suur tarkus. Laulame sambost, millest on nii palju laule loodud. Mõisavestis kirvevart ja laulis. Temalt õppisin laule. Ema veeretas värtnat. Kuulasin temagi lauluviise põrandal istudes. Õppisin laule karjas käies kuulasin kanarbikukõnelusi mesilase ilmetail. Tuuled tõid mulle viise pakane, sõnu. Linnud ja puud õpetasid mind. Kerisin laulud kerasse ja viisin vaskise vaka sees aitabarsile neeteil vaka jälle tuppa. Teeme vaka lahti, võtame viisikera välja ja asume laululõngal lahti harutama. Need read siiski ei ole algupärasest Kalevalast. Soomlaste rahvaluuleteadlane ja kirjanik marti Haavio on teinud Leon Roti koostatud eeposest ümberjutustuse noorsoole. See on meilgi eesti keeles ilmunud Asta Põldmäe tõlkes ja Herald Eelma kujunduses. Revala esimene eestikeelne tõlge pärineb Matthias Johann Eisen-ilt ja ilmus aastail 1891 kuni 1898 teine trükk 1912 kuni 1921. Revala tõlge, nagu te seda tänapäeval tunneme, on kadunud August Annisti suurde. Tema Kalevala tõlked on ilmunud aastail 1939 ja 1959. Tänavalisime kuulata kalealast neljanda Runa Väine mehinen ja Aino neiu. Veel mõned huvitavad teadmised August Annist käsitlusest. Need aitavad meil Runa paremini kuulata ja mõista. Mäletatavasti lubas Väine möisele võistulaulmises alla jäänud jõuga Hainen oma õe Väine võisele naiseks. August Annist analüüsib Algupäraselt pole jõuga haisu ja väidame öise tüli lugu arvatavasti olnud muud kui imetlev mälestuslaul ühe vana hõimutarga loitsemise jõust mille abil ta võidab ja häbistab kellelegi noore hoopleja ja nii lõpuks talt välja pressib ta õe. Lugu lõppeb neiu ema rõõmustamisega, et ta on endale saanud kuulsa taime. Alles Lõõnrut on selle lõpus märganud eetilist üle kohut kolmanda isikukõnesoleva õe vastu ja selle edasi arendanud haaravaks Aino draamaks. Seejuures on ta aluseks võtnud iseseisva ballaadianni nimelisest neiust, keda keegi Riion poiga Kalevan tappi nähtavasti algupäraselt katoliku usu vaimulik tahab vägisi või rahaga, sundides endale sohinaiseks ja kes seepärast end aidas üles poob. Toetudes lüürilistele rahvalauludele, kus neiu pigem lubab minna vette kui vanale mehele naiseks Onlõndrut poomissurma asendanud vette minekuga. Viimase aga on ta veel õige unenäoliseks välja maalinud, kasutades seejuures nii-öelda korduslaulu neiu vette minekust, ehted kadunud ja muid lüürilisi kaebelaule. Isegi nime Aino on alles Lõõnrud teinud pärisnimeks kristlik vanni asemel, kuna algupäraselt Aino neido ainus neiu tähendas vaid, et see anne oli oma vanemate ainus tütar. Enesetapmise põhjendus ainult peigmehe vanadusega tähendab ametiga neiu kuju teatavat humaniseerimist ta tundemaailma individuaalsemaks, et mitte ütelda romantilise maks tegemist. Sedasama suurendatud lüürilisust võime märkida ka kogu selle enesemõrva kujutamisviisi puhul, kus üksikvärsside rahva ehtsusest hoolimata tahtmata mõtlemegi romantilises kirjanduslikes eeskujudele näiteks ehtimine, surma minekuks, unenäoline rändamine mööda metsa ja mõned teised eriti romantilise mõju saavutab Lõnruta ka sellega, et ta veel surnudki laseb hiljem esineda Vellamo neiuna. See on v haldjana, kes ainult nagu mingi müstilise pettekujuna väheks ajaks teda taga kurdavad, aine Malaisias ilma ette ilmub. Siingi on aluseks muidu iseseisvalt ballaad neid kalast ja nimetust kalurist, kes juhuslikult püüab kalakujulise väina tütre sellega uuesti kaotab. Ei ole võimatu, et see laul, mille elemente leidub ka Eestis, põhineb mingil rahvusvahelisel muistendil inimese ja merineitsivahelisest armusuhtest või selle võimalusest. Selle romantilise merineitsi motiivi kasutamisega pole aga mitte ainult Aino kuju lõpuni romantiseeritud vaid see võimaldab ka väina hingeelu kujutada sügavamalt, kui on toimunud rahvaeetikas. Lenruuti lisandused näiteks, et Väine, nainen Aino järele nuttis, õhtut kurtis koidud, lasevad järeldada, et ta näida tõesti armastas ja küllap vist ka oma vägivaldset survet kahetses ka oma endise kadunud noorus, rõõmu kurtmine ja vaes lapsena ema hauale kaebama minek, kõik Lõõnruti lisatud teed, Väine naisekuju inimlikumalt lähedasemaks, kui on rahva luuledeni urg või hooplev nõid, kangelane. Võib-olla on Lõnruutada siin ja edaspidigi liigagi inimlikustanud toonitades ta natuke koomilist armutarvet ja pannes teda liiga sageli kaeblema ja nutma. Igatahes on juba siin eepose alguses meie ees omapärane ja usutav inimkuju kes ei ärata mitte ainult imetlust oma vaimujõuga, vaid ka kaastunnet. See on üksik vana laulike ülimus kõigestama tarkusest ja võimust hoolimata ometi kannatav. Katkendi neljandast Raunost esitab nüüd Tõnu Mikiver. See oli Aino neidu noori sõsar noore jobuga Kaise. Läksime metsa luuda tooma kõivu oksi, otsimaie. Murdis oksaheide jaoks teise, otsis taadi jaoxi oksad kolmandat kogusi verre, val väljelegi. Ja tuli koju tulema. Lepikusse lennuteli tuli vastu väiname, ühinen Mägimeidise võsassa hele hõlma Heinikus. Sõna ütles nii, nimetas Äramuile neidu noori kui minule neidu, noori kanna kaela, Helmekesi rinda, ristilla ehita, pane pääda Palmikusse seosiidila kiusta. Neidu vastu. Nii kõnely. Ei ma sulle ega muile kannarina ristikesi, seosiidila kiusta. Mata, kaugema kalevit soovi ei saiaviilu kaeda. Elan nõnda ilusti, kasvan leivakannika, ela õuel, hüva isaks. Ema armsama kodusse. Rapsase risti, rinna väelta, diskus, sõrmukesed käästa, helmed kaelas, ta käristas punapaelad pääl Aelta eitis maalema hüvaxi Leicu lehe hüvaxi. Läksin nuttes koduie kurtes hakkamberi. Isa istus aken alla, kirvevart kirjateli. Mis sa nutad, neidu, vaene laps, sigulda kaebehääled. On mul Asjeid kedagi põhjust küllalt kaevatagi. Seda hetkel muisake seda. Itgen ja kalisen. Kukkus risti rinnaltani. Ehe vööstumul varises rinnalt hõbeda risti. Vaski lõngad Weekselta. Velise värava soolalooga puuda. Lõika, Eli. Mis hetked mu õeke kaebele neidu, noori? On mul Asjeit kedagi asja kaevata, alati seda Edgen venda, vaene, seda Itgen. Halisem kukkus sõrmus sõrmes, Dani helmed kaelas, ta kadusid kulda, sõrmus sõrmes, kaelas ta hõbeda, helmed. Õde ukse pakub alla vöödakul stack udusi. Mis hetked, mu õeke, sõsarkulda, kaebajaled. Onne pass jäidki alla, vaevasid vesistaja alla. Seda itkenud moeke, seda hetkeni. Kalisem kadus kulda, kulmudelt, hõbedat, jõuxiltoni sinisiilid, silmiltani, punapaelad pääl, Aelda. Ema Aila trepi pääl koorta, piimalta kogusi. Missaiitke tingi, vaene, mis sa, tütreke, murretsed. Oi mu memme kandjak. Oi, ema, imetajake on mul asju hirmu saidamuresid päris baasid. Seda hetke näidekene, seda memmeke muretsen. Läksin metsast luuda, tooma vihaoksi, otsi majja. Murdsin oksaheide jaoxi teise murdsin taadi, jaoxi oksad, kolmandad, kogusin verevalle väljelegi. Hakkasin koju tulema. Astusin aleta pikki Ozzmaine norusta, ütles Kalev, ainen küttis maalta ärasamuile neidu, kulda kui minule neidu, kulda. Kanna paela kelmekesi rinda ristil heita, paneb läheda Palmikusse, seosiidillachihusta. Kiskusin risti rinnaltani, helmed kaelas, käristin sinilõngad silmadelt ta punapaelad pääl, Aelta jätsin maale maa hüvaxi, lehiku, lehe hüvaxi. Ise nii sõnad kõnelin. Ei ma sulle ei kammuile, kanna rinna ristikesi, seosiidila kiusta. Mata kaugema kalevit soovi ei saia viilukaida. Elan nõnda Ki ilusti. Kasvan leivakannika, ela õuele, hüva isaks. Ema armsama kodusse. Emase sõnad pajatas. Lausus lapsele vanembi. Äraitke tütrekene, noorelt saadu, mu muretse söeaasta sulada, võida saatsa muista moekamaksi. Teine see sea lihada, saatsa muista sirgemaksi. Kolmas koore korpisida, kasvad muista, kaunimaksi. Astuvai Sõjamäele. Avase parem pea aita. Seal on kirstu kirstu pääl laegas, laegas, vahella, avase ilusam kirstu, kääna, gaasi, kirjateldu, säälangu, Sigulda, vööda, seitse ürgpida, sinista. Need on kuutarri kootud, päevatari pisteletud. Kui olin enne neiuke alles neitsina elasin, läksin metsamarju tooma Alta voore vaarikaida. Kuulsin kuutarri kuduvat päevatari ketravat servalla salusinise veerel lemmitud Leicu. Mina juurde jookse mailigemalle, astu majja. Hakkasin anuma neida. Ise ütlen ja kõnelin. Anna kuutar kuldasida. Päevata Romi hõbedaid tühid tulla tüdrukule lapsele Anule jalle. Andiskuutarguldasida päevataroomi hõbedaid. Mina kullad kulmudel pääle hõivade hõbedat. Tulin kui lilleke kodu ja õieti ei saa taluja. Kandsin päeva, kandsin teise jo päevalla, kolmandal võtsin kullad, kulmudel ta päev häälta, kevade hõbedat. Viisin aitaja mäele. Panin kirstukaane alla. Sestsaadik on seal laulnud seisnud sisse vaatamata. Kullad kulmule aseta kaela ja heledad helmed. Kulda, ristid, rinnallesi, seasärki, lõu, endine, ame õrnuke linane pääle vea kalevi körti siidi, vöökene sirava jalga, sukatsiidilised kirju nahka, kingakesed. Pane juuksed Palmikusse siidipaeltega sidele sõrmed kulda, sõrmustesse, käed kulda, rõngaisse siis tuletubayes häälta astuda, edastas ise je kogu hõimule iluksi sugu suure texi. Kõnnid lillennakuja alla. Veered kui Vabarnakene, ilusam, endisest parem palju muinasesta. Memm sel lapsekest manitses. Kui te lapse kuulanudki, kuld ei hoolinud, käsusta, astus nuttes õue pääle kaebajale Scamberie ütles sellel sõnal alla, lausus sel lause Ella, kus on meeli õnnelistel õnnelistel Mannulistel. Nii on meeli õnnelistel Mannulistel mõttekas, et kui on virvendav Weeke laine jooksev lustiline kus on meeli õnnetuilla, õnnetuila, Mannetuila, nii on meeli õnnetuila, nii on mõtte Mannetuila, kui on hang orus pimedas või vesi sügavas kaevus. Tihti need minul vilets all aina mul Kaledal lapsel meeli käib, nagu kulusse venib, kui võsada mööda mööda nurme nukrustele põõsiku issa peiteleks. Meelbole tõrvasta paremgi süda ei söesta valgendi. Paremgi minu loeksi, paremgi oleks olnud sündimata, kasvamata iial suureks, sirgumata neile päeville, pahule, ilmulle, ilut, Dumaile. Oleksin kuulnud kuusi Eiselt kadunud kaheksa öiselt. Ei oleks kulunud palju vaks ehk riietallinasta Pisi peenrace maada. Emaid, kuda väheke isalt veelgi vastu vähembi vennalt ei vähemadagi. Hetkes päeva hetkes teise emase sõnelemaie. Mida iidke timmi, vaene, mida ikka veel Kaletsed. Seda Hitgen, Imbi, vaene elu otsani, Kaletsen. Minu viletsa oma lapsed lubasid käski vanavaraks igitaadile, Iloksid toeksituudise valle naiseks nurgas istujal. Parem oleks võinud käskidagi allavoogudega pauste sõsaraxisiigadele vennaksi, vesi kalulle, paremgi meres olla lainet asuda sõsarrannasigadel vennana vesi, kallulla kui olla vanavarana toena, tudise valla kingale, komista valla risu pääle langev, alla. Siis saab vastu saidamäele. Astus aita ja sisejää. Avasid kenama, kirstukaane kergitas kireva Leivis kuusikulda vööda. Seitse Üürpida, sinista. Meetasel sidusi. Keha kaunixi ehitas. Pani kullad, kulmudel, seadis juuksurile hõbedat, sinisiidid, silmadel, punapaelad, pää, iluksi. Läksi armas astumai haru, pikki teise põiti veeres Soida veeres Maida veeres metsimustavaida. Ise laulis, minnes sai, veeretalibeerides sai. Vaev mul vaesel on südames pääke väeti mal valutab, ei ole vaeva veelgi küllalt. Ega küllalt veel valuta. Kooleksin Kadala Vaivudeski vaene pääseks siit mustasta muresta meelehaigusest haledast. Juba aeg, minul olekski taevakaare alt kaduda. Minnasid mana maiusse tulla tooneväljadel. Eiumindisak, Edge ega eideke haletse. Niiskuenn, nägu sõsar all. Jooksey Vetta venna silmad. Kuigi veereksin vedeie, kaoksingi, kala, merejää, allavoogude vahuste pääle mustade munade. Astus päeva astus teise kuni kolmanda Ehani sattus siis mere ja teie juhtus vasturoogu randa. Seal ab öö tuli peale pime matkada, peatas. Seal see Imbi õhtuid, kes kogu ööd kaebeli ranna alla vesi Kivilla laiasse, lae pärasse Hommikul lüli varakult heitis pilgu neeme poole. Kolm oli neidu neeme otsas, need meres suplemas. Aino neidu neljandaksi, vitsa, varba viiendaksi. Pani särgi, tab ajule, ame haavaoksaväele, sukad, maalejaid, sulale, kingad koos vesikivile, helmed, liivaleetel, sõrmuksed, sõmer rikul. Kivi oli kirjuke merel paasi kaunis kullendelei kivini ujuda, katsus võistu pääseda, paele. Seisab sinna saades sai ise istuma asusi. Kivil kirendaval paele kulda paistev alla. Pers kivi vedeie, paasi põhja jääb, põgenes neiuke kiviga, kaasas Aino. See ühes paega. Sinna see kana kadusi. Sinna uppus Imbi, vaene. Koolides sai see kõnely veelgi, laulis laineista. Läksin merre suplema, ei laineile liugu majja. Sinna Macana kadusin lindu, koolin liiga surma. Kui alla muisake, ilmaski oma elus vedagu vesi kaluda. Siit ta suure selja päält. Läksin rannale pesema, merre suurde supla majja. Sinna kana, kadusin lindu koolini liiga surma. Ärgu iial mu emake ilmaski oma elusse võtku vetataigenasse laialt ta kodu lahelta. Läksin rannale pesema, Merre suurde suplemai sinnama kana kadusin lindu, kooline liiga surma. Ärgu iial Vellekene ilmaski oma elus sajootkusid sõjahobust rannalt mereliselta. Läksime rannale pesema, merre, suurde suplema, aia sinnama kana, kadusin lindu, koolin liiga surma. Ärgu iial moeke ilmaski oma elus Peskus Hiinas ilmasida kodulahekalda alla, mis seal on merre vesida. Seal on minu verida, mis seal on merekaaluda, see seal on minu lihada. Mis on rannala, risusid need mu kehva külgi luida, mis on rannaheina kesi, need mu õrna juukseid? See oli surmaneiu noore kadu lapse kaunikese Kes surmast sõnumit viima, kuulu teadet kanda meie neiu kuulsasse kodusse kaunisse, kodutaresse, karuse sõnumit viima, kuulu teadet kanda majja. Ei karu sõnumit, kanna lehmakarja ja kadusi. Kes siis sõnumit viima vooluteadet, kandlemajja, neiu kuulsasse kodusse, kaunisse, kodutaresse. Susi läks sõnumit viima koolu teadet kandemaie Eisusi sõnumit. Kanna lambakarja ja kadusi. Kes siis sõnumit viima. Kuulu teadet kandlemajja, neiu kuulsasse kodusse, kaunisse, kodutaresse. Rebane sõnumit viima, kuulu teadet kandle maie Täisa Viiatsest rebasest hanekarja, ta kadusim. Kes siis sõnumit viima koolu teadet kandemaie, Meiu kuulsasse kodusse, kaunisse kodutaresse. Jänes sõnumit viima koolu teadet kandamaie, jänes varmalt vasta, Eli. No siin sõna meelta. Läkski jänku jooksemaie Pitka kõrvaputka majja, kõver kintsu, concamajja risti, suu sulistamaie, neiu kuulsasse kodusse, kaunisse kodutaresse. Jooksis sauna kinnigsel Kekitali künnigsel sauna täis on neitsikesi vihad, käessa vastavad. Kas tulid kõõrdi, keedujaoxi, kõver silma, kesiseksi isandale, õhturvaksi emandale eineksi pojale vahe palaxy, tütre lõunaooteks? Jänes vastuvasta Eli uhkelt pungis, silm pajatas pärgelmingude pada, jääkate laisse keerle. Maie. Mina tulin sõnumit tooma. Koolu teadet kandemaie. Joonid on kadunud, kaunis tardunud Dynane rinda. Surnud on kõvene, sõlgi vaibunud vaskywayne. Läinud siit sinimerejää allavoogude vahustesse Saaraksis hiigadel vennaksi, vesi kalule. Emas eakasitkemaie nõrguma nõre pisarad. Eiseni sõnad kõneles ise kurba kaebeli. Ärge teemad sõgedad, ärge ilmaski iganes andke tütart tahtemata oma lasta, hoolimata vastumeelsele mehele. Nii kui ma ema sõgeda, andsin tütart ta omada. Kasvatin oma kanada. Ema nuttis, Vetta veeres, pudenes pisaraid rohkeid siniseista silmadest. Pleekinud põskedel veeres piiska verest, teine pudenes pisaraid, rohkeid pleki Nuiltab põskedel ta lopsakaid rindadel veeres piiska veeres, teine pudenes pisaraid rohkeid lopsakaid rindadelt ehituile hõlmadel. Veeres piiska veeres, teine pudenes pisaraid rohkeid ehituilt hõlmadelta puna suile sukkadel veeres piiska veeres, teine pudenes pisaraid rohkelt puna soita sukkadelt kulla kõrvakingadel veeres piiska veeres, teine pudenes pisaraid rohkeid kullakarva kingadelt alla jalgade mahagi veeres maasse maa hüvaxi veeres vete vee hüvaxi. Veed maasse, mis Nureti hakkasid jõena jooksma, kasvas neist Jõgeda, kolme neist on nutetud vesista läbi, silme langenuistalda, kulmukukkunu ista. Kassossis jões igasse kolme koskeda, tulista ja kerkis igasse gospegolmu loodu, kindel Ada. Iga loodu kalda alla, küngas, kuldane, rohetas, iga künkaharja pääl kasvas kolme kõigukesta. Iga kõivul ladvaotsa kolme kuldas ta käguda. Kaokesed need kukkuma ei, üksiku kus armu, armu. Teine kukus peiu peiu. Kolmas kukkus rõõmu, rõõmu. See, kes kukkus armu, armu. See, see kukkus Kuuda kolme armutulledetarel mereveesse vaibu nulle. See, kes kukkus peiu peiu seepse, kukkus kuusi, Kuuda põlatud peigmehele üksinda igatse jälle see keskukkus rõõmu. Rõõmu see jäi kukkuma alati rõõmutumale emale elupäeva titt keval. Tähendab see maa kõneles, ise kuulates käeguuda. Ärgu Seema viletsa KAUA kuulaku käguda. Kui kähuke kuku, läks südamesse, Sorgatakse vesi silmi, siriseb pisaraid, põsile jookseb heledamad herneista jämedamad Oaiivista. Küünarti iga kuluneb. Vaksati keha vananeb kogu rühti kuuldunexe. Kuulates kevad käguda.