Pilkases käime? Ei tulukese teel, ei lõppu veel näe, ei koida kord päev. On pikk meie rännak siin järsakul teel. Armeenia mäed? Oh vaevased mäed. Missardeid meil kaasas ei mõõta niitsa sest merena lai suur sügavaim vaim on loonud nad siin sellel kivisel maal armeenia, need jää harjades, mäed. Küll kollane kõrb meile hävingut tõi mustu vaenlase parv, kui arutu arv meid ründas ja pillutas põrmu. Meid lõi Armeenia mäed. Verised mäed. Kuid löödud Jevermis Me tõusime maast, Jahastus õud, meilt võtnud veel jõu, läks rüüstatud karavan edasi taas. Armeenia mäed. Oh leinavad, näed. Meel rõhutud, kaugusi tunnistab silm. Täht paistab ehk keel. Ehk hommik on teel. Oh, millal kord saabub meil heledam ilm. Armeenia mäed, oh sinised mäed. Millal saabub kord heledam päev niigi siis sajandivahetusel Armeenia poeet ovanestomanion ja tõlge oli Debora Vaarandi pilguga ootusrikkalt tulevikku. Vaata ikka on selline olnud tolle mägismaaluule alates oma lätete lättest sajanditevanusest Sassoni ta viidist. Kuulakem nüüd Boriss kabury tõlkes selle eepose lõpu, milles on midagi üllatavalt tuttavlikku kaljukoopasse suletud vägilane mfeer ootab paremaid aegu et siis tagasi oma rahva juurde tulla. Isa kauas tuli hääl ja ütles. Sinu kohta on kaarna kalju. Kui puruneb maailm ja uuesti sünnib. Kui maa hakkab kandma su hobust, saab maailm, Soomaks. Lõikas, on asjata, kõik on maagi jäänud vanaks ja väetiks ei püsimu hobuse jalgade all. Kui paljuga rabeles lõunast peale, aina rohkem hobuõhtuni, vajus herr sadulast, tuli vedas hobuse välja. Vani äärde mäele jõudis. Seal juhtus nägema kaljut, mida hüütakse vanni kaljuks. Err ütles. Löön mõõgaga kivi, löön pooleks, siis pole mul süüd, kui ei, siis patune olen. Kui ta kivi raius, kaheks pooleks avanes kalju. Herr ja hobune astusid sisse, kivi liikus ja sulgus jälle. Nii öeldakse. Kaks korda aastas läheb lahtise kivi. Kord rooside pühal Vardevooril ja teinekord taevaminemise pühal. Siis lahti lööb heeri kalju, käib 40 päevase teem seeerr ühe tunniga ära. Ja 40 päeva käib kaljude peal. Kui maa peale satub, vajub hobune sisse. Ei edasi saa. Ja tagasi pöördub, liigub rahva seas jutt. Ööl enne taevaminemis püga üks Paymen läks kalju ette. Heeri kalju läks lahti. See Paymen läks sisse ja nägi, üks iirlane istub seal sees. Ja pärima hakkas Paymen. Err, millal välja tuled? Err pöördus ja ütles. Kui väljasid, tulen, ei kanna mind maa. Kuni maailm on kuri, on võlts kama. Ma ei taha maailmas olla, kui puruneb maailm ja uuesti sünnib. Kui nisuiva kasvab nii suureks kui Kibuse mari. Kui odra aiva kasvab nii suureks kui pähkel. Alles siis saame loa siit välja tulla. Vajus kalju uuesti kinni. Armeenia luuletan eesti keelde nii vähe tõlgitud et selle suurus tajume vahel ainult aimamisi või siis hinnangute kaudu. Nende klassiku hävitik isa Jaani kohta on kirjutatud. Misiganes luuletajat inspireeris, olgu siis pildid rahva eluolust, Armeenia maastikud, armastus, kodumaa igatsus või mõtisklused, elu ebakohtade üle kõik muutuste käe all luulepärliks. Ning need rahvusliku, armeenia liku pitserit kandvad luuletused said sedamaid ka üldinimlikku kõla. Halli Ararati tipul mõtlik aeg jäi hetkeks seisma. Et minna, siis? Talgukirgas mõõgatera kukutas end mäele rindu et minna siis. Surmast taga aetud põlvkond lootusrikkalt vaatas mäge. Et minna siis. Nüüd on sinu kord. Sahk, hetkeks peatab pilk sel uhkel tipul. Et minna, siis? Sidet klassikaga hoomamegi Vorgemiini luules. Andres Ehini enge trikkeli tõlked. Ma nägin und Üht kloostrit järves üles. Kes köine kuudest kiirgas üle kes kauget, kab laginat ja paduvihma viit. Ma piinlen. Minu põlgus tajub pimeduse org. Ma olen koidulaps. Üks kunstnik, kroonik ja pühi. Ma ennast tunnen olen vallatu ja maine ning küllap kõikjal minus käärib patuaine ja kõigist pühakustian lootusetult ma end täna. Täna palun jumalat. Ta korraks aidaku mind rumalat abil võimatumaid asju lahendada tahan. Mul kästi kirjutada proosaline palve, kuid mina, mina, roosidest seansalme, sime roose, pole ümberviiruki aroom ja hirmsast riskidele, mis puust traktaadi ma jätsin pooleli. Ning jälle omas laadis sest igavesti haljust elupuust Malauruloon. Ei tea küll, kes mind vääras teelt, et neitsi Maarja sind ei kiida, minu keel. Humaari, noore talunaise silmi keha ma piiblilehtedele joonistada püüan et manitsustele siis käega lüüa. Mis minu patusega ikka teha? Kas see on patt? Ma julgen kahelda. Ja üldse parandada end ei taha maa. Nii väga, ihkan elu. Siin, ma tunnen tuska. Ma jumaldan neid magus kuumi hetki, mil ketserite raamatuis teen mõteretki vaid küünal valgustab mu salaurgast musta. On juba selliseks mind loonud loodus. Pole palveteks, vaid vabaduseks loodud. Diakloostrikambriga Harri, painuta mu vaimu. Ei paastumist, ei üksindust, ma pelga. Ei öösiti mul hirmuvärin, tule selga. Et saab sünood mu patuelust aimu. Kui keegi küsiks minult elu mõtet Elus eneses et õitseks lill ja talvel lumi langeks, et tähed Helendaksid, muutumatus siras. Et päev ja öö, miks vaheldu täika, et lehed puhkeksid ja langeksid. Ja kõik see oleks loomulik ning lihtne. Et puunis ennast kaljudesse juurinud võiks rohetada halli kivi üle ning vilju heidaks väsinud rändur eile et iga leht ka kidur väeti, paljas taas kevaditi oleks noor ning haljas et poleks kurb meelde talvepaljaist, puudest ning rõõmu tunneksime suvehallist kuudest hoo anda vaid kõik, mis mul on, kõik inimesele ja loodusele, kõik metsadele, kividele, vetele. Ja kõik see oleks loomulik ning lihtne. Lainetest voolaks väike nire, annaks võimsa alguse ja veskist mööda minnes laulu laulaks ning taredesse süütaks valguse. Siis nagu ime. Vikerkaar, sest puhkeks täis värve, kunstiteose looks, mis ülevam on igast maalist uhkest. Ja kõik see oleks loomulik ning lihtne. Et kõigest sellest inimsüda loobuks. Ja elu mõttest küsimisest loobuks. Sa meenuta surma? Okei, mitte selleks varjuna kummitaks teelda vaid selleks, et päevade lühides retkes su õnnele valgustaks teeta. Sa meenuta surma? Oh ei, mitte selleks, et elu peaks kaotama mõtte vaid selleks, et lõpuni jõuaksid viia kõik ilusad alged ja mõtted. Ei ole veel aeg, et käed lased rüppe. Et kus üks Gordon haud sul see tõesti võib-olla, et homseks põrm ning igavik sulgenud lautsul jõunuksumini Su endisi päevigi vaevalt et mäletab, keegi. Saa meenuta surma. Kuid selleks, et elu sul kujuneks heledaks leegiks. Eestlase pilguga Armeeniat nähes on Airakaalse vani järjest kirjutanud. Lihtsam olla küll orgude järv koguda veti kast, vihmavein irest, ent sellises kõrguses, nagu see vann järgi peab elama seismisest, kirest. Sellisest tuntavast seismisest kirest on kantud ka järgnevad näited Armeenia nüüdisluulest. Rasmikkide jaaniluuletuse tõlge on Andres Jaakselt. Artemmharutanyani arrepsatavat jaani Kendrihjendujani jahu vanest Grigori Janni loomingut on tõlkinud Arvi Siig. Sinuga mul leitud laul proovisime sel ööl läbi kogu maailma tema muidu juuksed ja salauksed, muidu aknad ja hiile pilud. Tema ime ja tabuasjad eluse ja ulmade neid siilu. Sel ööl tulime teineteisest osa saama. Kuid kuldne sügis eksitas teelt. Ei heitnud meelt teineteist leides. Sa surid mu huulil nagu öiste pattude andeks Xand. Imbusid minusse. Piisk piisalt, helk helgilt, vari varjult. Sind lõpeks pilgeni sain täis. Siis läksin, jäid teele maha, noruspäi Saminu öösse unustatud arm. Ja ma sõnanud tuul lõputu tuul, mis ei anna latvadele rahu. Ja ma sõnani, linnud, lugematud linnud igavesti õhus. Neil pole, kuhu laskuda. Paigad nimetab paigad, kus rohul pole veel nime, kus sajud näituvad tundmatute metsadega. Jõed algavad taevast. Kuhu mina sõidan, aadressita igavesti. Niisiis tuul, sinu jalamil asuvad tagasituleku majad, elavad naasmise hääled. Niisiis mäed pandud siiasamasse paigale. Väike pink silmitseb teid ainiti igavesti. Suslik kärnkonn ja lõhestunud nahaga sisalik on teie alalised elanikud. Kui neis muinaspaigus pole ühtki hinge, jääb süda seisma. Jalad juurduvad, need ei sakamarast välja. Rohukõrte kohale joonistavad pääsukesed põua, hieroglüüf. Sa ju tead, et teed ei katke kunagi. Läbi pilvede kannab tuul metsade mulda ja pilvede valge vaht voolab maapinnast läbi. Sa tead neid igavesi muutusi, tead mu armastust, mis erepunase voolusena sinu südames ringleb. Sa tead, et töös on ulma avameelsus mulla naeratus ja taevapisar. Ning sa tead, et põiktänavas käsitavat lillekioskit ahistab valu, kui inimesed viivad talt ära mulla naeratuse et peita argipäeva toodud õnnetust. Sa tead, et kaotusvalu toimub päevade vahelduses. Taevas ehib päevi udemetega ja südametunnistus ei jää vereringesse vangi. Sa tead, et tähed on täiuslik emad. Et nad alistamatud ja hiilgavad tuhmuvad koidu silmis. Ja muld, mis säilitab meie häältega ja väsib üks kord. Ning ini seda avastavad üks kord vaikuses toidetud sõnade saladuse. Ning kõik kuulevad sõnu, mida oleme varjanud taeva eest. Ja sa tead, et on piinavalt hilja siis kui lahvatanud Koidul pole enam lõppu. Tulevad ja lähevad ohete väsinud hulgad saabuvad ja mööduvad mustad liivased tuuled. Lähevad, naised, tõmmu selg, sõge pehmed. Sepistähed, nende tekkidel ei sära. Ööd muutuvad, kleepuvad, pime täiks. Taevas sosin, kajab mullas vastu. Juured püüavad takistada puudest starti, korsetes tormavad mööda, hobused tulevad ja lähevad. Tuhanded inimesed, kelle lausutud sõnad teevad head tulevad uued ja seejärel taas vihmased ilmad. Ning jälle hakkavad lõõtsutama puhun, punased liivateist tuuled. Siis mürisevad sajandite pisarais paisunud pilved. Vihm peseb maakeralt tolmu ning meie kannatustest toitunud verest tõuseb aeglaselt taevasse. Päike. Kuhu kogunevad kõik, kes kuulevad kuulutust või lihtsalt tihkavad asuda teele? Laat avatakse keskpäeval. Inimesed tunglevad korstnale laskunud päikese all. Eks nooruk trügib läbi rahvasumma. Lääpas arutavad kingad näpu otsas ja teatab, et maailm on imeilus. Kui mullal paljajalu seista. See tänav siin on minu täna oma sammudega mõõdema, teda edasi ja tagaspidi. Mul on täna väga palju tegemist. Ma paigutan lilli, majade seintele. Värvin liblikaid, kõigi vikerkaare värvidega. Piiskhaaval kogun vett vihma tarvis. Ma olen värviga üleni kuus. Olen läbimärg ja lõhnan kõigi õite järgi. Lõpuks ometi toodi kohale klaver. Osutan kähku, kuhu ta paigaldada. Nii. Nüüd on kõik valmis. Mõne hetke pärast ilmub päike. Klaverist paiskub muusika säratavad kohvikute aknad tõusevad lendu, kired, kirkad liblikad. Lilled hakkavad lõhnama. Pahiseb vihma, valing ja saabubki. Kevad. Eesti keeles ilmunud Armeenia luulest koostas põimiku Merike rõhutava. Selle kandsid ette Maria Klenskaja ja Tõnu Mikiver. Muusikaga kujundas Silja Vahuri.