Käisin üksi tähte valgel. Nii on tänase luulekava pealkiri eesti luule taevasse helendus toonud arvukalt suuremaid ja väiksemaid tähti. Marie Heibergi tähetõus oli kõige varajasem ja üks lühemaid eesti luuleloos. Vaevalt kuueteistaastase Võrumaa tütarlapseeesikvärsid ilmusid kogus murelapse laulud 1906. aasta ärevatel päevadel teine ja ühtlasi ka viimane luulekogu 1913. aastal. Saatus oli luuletaja sünniajaks valinud 1880.-te 90.-te aastate vahetuse ajamile nägi ilmavalgust enamik tuleva sisi urulasi. Ometi läks Heibergi luuletee neist mööda, tema täheaeg oli siis juba minevik. Abi ja toetust jagasid esimese kogu ilmumiseks Gustav suits ja Friedebert Tuglas. Ent ka Noor-Eesti ringkond ei tunnistanud teda omaks. Üksi elas Marie Heiberg oma teadliku eluaastad punudes oma loomingusse natuke Koidulast ja osake haavast ajatunnetust noorelt Gustav Suitsu poolt. Seletamatu side seob Marie Heibergi, Juhan Liiviga, luulesõnade lihtsus ja vahenditus. Elusaatuste valulik sarnasus. Marie Heivergi luulelend on võimeline heitma sära meilegi meie tuttavas ajas. Kuulame nüüd kimbukes tema luuletusi. Valiku on teinud Õnne kepp, esitab Liis Bender. Olen sind põhjas näinud mäeharjal seistes kuna see metsa Ladrulgumasid ja tasa on tulles mööda sätendavat lumevaipa, läksid kuni suu väärsete madalikudeni kauge päikesekiirtevihk süles. Must hallid majad ehitud lumiste katustega seisivad alandlikult ümberringi. Ja seal Haaras puhkajad, saivad ärksaks. Ja sinu tulekul kustutati ära kõik väikesed landid. Mõnikord seisid mu voodi ees nagu halastajaõde maalid kohutaval ööl und saamat su tulekut ootasin jahetuse algul magama, olin uinunud. Metsamägedele jooksin ma su ilu järele. Kuid tihti põgenesid mu eest niisama, kui ma sind otsima läksin. Vahel ei tulnudki. Pilved seisvad taeva serval üles tõstmata. Ja ainult pilu vahelt nägin ma suguda täis helendavat valgust. Valgusest imelist juttu kestab sügav salalik öö. Tumedast kaugusest kostab kui nutusähvatus seppade sätendav töö. Taevas kiirgavad, kukuvad tähed, põhjavalgus, nii punane näib tasa arglikult. Hämarus valvel. Üle uinova ilma käib. Nägedel hõisataks imelist lugu. Kostab vabanenud vangide hääl. Ärka üles, uinunud sugu. Hommik algamas, ilma pääl. Ma tahaksin mängida mägede pääl mis kaugusest Sinavad silma hüpata männikulatodel seal ja vaadata ilusat ilma. Ma tahaksin tantsida tuuledega mu ärkaval kodumaa pinnal ja õitsevad kevadet kaisutada orgude mägede rinnal. Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl. Me põliste metsade vilus kuuvalgetel Faiksetel öösetel seal mu kodumaa kevade ilus. Rutt Rutt tõrunakene hea vagu kirgasti õhku Sõuab õhtu jõuab pea rauget, äikene, ribake veel lina maada, seitse sülda laiuti ülesse meil ühe saada ligineva õhtuni. Tõruta Ruunakene vea vagu virgasti. Õhtu sõuab, õhtu jõuab, pea raugeb, päikene. Käike igavesti sinu king leegitsev, kus elavatest tule kirgedes suremata jõud tuksub päevast võidukäiku, lõpetades. Sa mägede taha kulla, voodisse, heidad välkude sealina. Sinu karske keha üle langeb. Õhtusel taevakaarel pilved punastavad ja värisevad, kui häbelikud neitsid. Ma põletan mõttes tundmuste ohvrituld kõrgel mäel seistes armsamale päikesele. Kaos igavusest tuleb. Tundmatu olemuse otsatusest kui ainus ilmutus. Sinivõlvis valgetesse udu pilvedesse maetud kuu, mis mata liiguvad, kui liiguks helget tõugu? Ei tuhingut tunda, metsas tee raal. Tuul väsinud haaralt ehk uitab maal. Öö soe murul, rohi on pehme, kui siid. Näen, õitsevad hiliseid. Lillasid. Ma kuulaksin kevadest lindude liit. Kuid linnud kõik ära on lennanud siit. Rohelised on veel lehtpuud pruunide käbidega okaspuud. Kui teie enam lõhnas, õilmitseb niit. Seal haigutab tühjus. Gustab koletav öökulli oigamine. Veel valmivat tõuvilja kollast täisnurm. Sume on sügise suhedam surm. Kartuses kõndida kui hingele ligineb ö. Usk, lootus ja elu on lõputa. Ja õige on rahu ja töö. Tikalt igatsevad nagu elulaulu laulab eemal järvemäel karjane. Kurb vaikne asügise. Kui kõrgel helgib põhjanael Sirendab Linnutee tähepael? Küll vaatan vaiksel tähte valgel üle metsa üle maa kus valge tee viib kaugusesse. Kuid minu hing ei rahu. Saa. Küll peaks sealt ilmuma kui ime. Kui Outud õnn mu eel. Kui töö on endiselt vaikne, pime kuu, hõbe selge, uinub teel. Ei ole ilmas rahu, hingel. Soovimistel seisatust. Süda otsib igaviku. Hinges nutab igatsus. Kui koelat mulda segasin? Maa ja peenari ju lõpule viis. Õrn õhtutuul kellade helina. Mäed kõrvu mul kandis siis. Üks hing on jällegi kodu, läind, on rahule saanud üks rind mis oled ka teinud, kus oled ka käinud, must maa, muld katab nüüd sind. Mu süda. Kas sinagi rahule saad? Kort tulevat tilka see tööd. Kuid seni ma segan veel koelat maad, teen lõpuni välja pääl. Ööd. Vaiksed lagedad väljateis, Rõukusid hilja kõrskoltub maal rehkesid, pekstakse hilja, musta kümnetud nurme pääl, varesed käivad sel Moucesin mullasest otsima, näivad mõni ilves, lill üksikult, Valendab niidul. Kuis hommiku päikene tulisel piidul koites tõuseb. Maa külmatan kõvaks kui raua. Kurb lumeta sügis, mis kestab ehk kaua. Läheb maadelt suvele, järelika must kureparv. Reasal pilvi, ideed pikavere üle maa üle, kus igavus asub. Kus okasmets kesk talve jäetuses kasub. Vaikus täidab unistavat ilma mõtte, suinimas on mets ja maa. Ojast tõuseb üles niisket külmalaene, suudle puduringiga. Vaikus. Süda tuksub, paisus, tuues hinge, täidab imeigatsus. Kõrgel täherikas taeva, õues sähvab imeline helendus. Hiilgava tähekese särav sadu. Kuhu viis sind igaviku tee, tähendas see minu elukadu määratuma aia meresse. Vaikus. Taevas magab hämaruses. Udu, varjud mängivad hiies mäel. Ninaga tunnen. Elu mure puudutab mind külmal valjul käel. Üht vaikset kurba laulu ma tahaks lugeda. Üksik inimene, kes jäänud endaga. Hulk raamatuid on virnas. Kiht kõrgekihi ees. Tilk otsiv hing on uitnud küll ümber nende sees kuid võõras hingeolu mind tõukab tagasi. Kui vaataks mõnda maali, loeks laulu uuesti. Üksi istun, mina täis rasket väsimust ka oma laulu luua. Ei ole igatsust. Mu igatsus kesköösel, riste harul, kui mõttes seisab oma minekil kui kuulatakse, ta kaugenenud marusu sammusid, kus õitseb õnnelill. Ent mures mähita vöö muster öösse. Siis ühte teed läheb aralt üksinda, ei usumade saatuslikku söösse. Ei tea, kas kokku saab ta sinuga? Käisin üksi tähte valgel mööda pikka teed, ümber uinus värske, lumi, kaugel sõitsid reed. Leinan nuttis, minu süda, tühi põllunõlv. Üle selle läks mu rada pidi, kui elupõlv, vaatasin, ma kaugemale ei seal sihti, näe. Mure musta hobusega. Sõitis üle mäe. Just nagu unult tempel kus vaimud valvavad ja aja vaikset laulu tuul tornis tühistab. Kus reas, altaritel. On tolmunud pühadus. Palvetades tasa, seal viibid üksildus. Ja köhapiltide alla. Se põlvitab kuulmata. Kui säravalt nad vaatvat seal läbi hämara. Just nagu ununtentel kus vaimud valvavad ja aja vaikset laulu tuul tornis tühistab. Ma palju armastaja tema ja palju kannatama ka. Kuid suurem minu mure lastest. Küll oled sina kodumaa, mul tume tee ja raske rada. Ja murdev minu elutöö. Ei kuma Koit ei helgi Eha Maadmata piiramata ö. Kuid murdumata uhkusega mind senini usk hoidis, see et selgitatud kodupinnal kordselgib kammuokas tee. Ma palju armastan jätma, palju kannatama ka. Kuid suurem minu mure lastest. Küll oled sina. Jah sügav ja tume on kauguses süli. Kaugel seal kustutas Valendav tee. Seal lõppevad käigud ja tühine tüli. Ja vaikus. Eep silmadest veeriva vee. Kuid millal küll selgips tolmune taevas ja sätendav heledalt päikesekiir ning leiavad rändajad rõhuvas vaevas et tumedal kaugusel. Siiski on piir. Nüüd ringis me käime. Ja salajas tunnil, kord tagasi jõuame tallatud teel. Kuid ümber on otsatus, sätendav päike. Meid väsitab lõpmata tolmusel, tee. Kuid ümber on otsatus sätendav päike. Meid meelitab igatsus merede veel. Ja hingedes virvendab lootuse läike. Sest nõiutud ringist kord pääseda veel. Marju hõibergi luuletusi luges Liis Bender.