Rändav järv oli järv ja kaldel maja majas neitsi naerukaja erukajas lapse usk. Egas muidu rõõm ei puhkeneitsil, armsam oli uhke. Silmist teadmis juustelt rusk. Noormees tuli vilistades tüdruk naeru tilistades naeru vastu, muigas järv kergitasid oma rõõmu, tuulutasid elurõõmu põsel, hõiskas vere värv. Suu suudlus, tuiskas, suudlusel hellem, hullem veri, kelle, kumma süüdlasem Ansu. Mõlemad nad ühte tuju, kuni järves nende kuju kõigutamas kustu kuu. Aga ühel ööl sest egas õnn ei püsivaev end, segas nende rõõmu. Tulitusk. Vette kukkunud kuu, kui helmes neitsi Silmes muidu kelm ess. Ebalusse hukkunud usk. Nüüd sa suurde linna saabud. Seal on tüdrukut, kui Paabud pähe lööb, sul nende karm peibutavad liitris kaelad, ummiskingad, siidipaelad hakkab neisse, sinu arm. Lähen küll, kuid mitte lahku. Luule ei süda tahku kaasas mul su huulte maik. Sinule ei truudus kalge. Ennem kaob see järv me jalge eest. See järv, meil lembepaik. Lahkusid. Nüüd üksipäini kõndis neitsi kaldal jäini sinna kauaks oma päed murenestest pesi nägu kuulates, mis kukub kägu, kukub hukatust või hääd. Iga hommik teda argus nagu oleks syndinud vargus järve juurde talutes. Järv, kuid samas Raav püsis tüdruk häbelikult küsis, miks süda valutas. Ühel ööl vast enne jaani Valgust voogas taevast maani maastse taeva voogas taas seda sära, seda sära, ööbikud, kui endast ära vastu kumas. Järve klaas. Kuid siis äkki tasakesi hakkab kohisema, vesi? Dub üsna rahutuks. Ning ei enam ta ei malda, voolab juba üle kalda pärani on järveuks justkui saanud alla, jalad äratab kõik oma kalad, oma teod ja Mikikud. Kõik nad käsutategaa seal lohistab nii üle aasa omal lainiketikud läksid, kalad väiksed suured lahti, rebis oma juured võluga, Lõmmu leht läksid üle pää ja kaela üle laia vesipaela. Kummalist sai läbi teht. Ei neist ükski maha jäänud laukat nõlvakud käänud, puhu taga, puhu ees liivakul jõule põllul, rusinal ja päris möllu puhub kuival, puhu vees kabas koha viskles havi. Ikka kaasa hingeldavi lõpuste ja oimega orust üles, seitsmekingu läbi mitmest salalingu. Tulid lõpuks toimega särahtele särg ja viidik, sinitiivuline siidik. Ühes lendas vesikiil ainult kalmused ja kõrki tühjust varjama jäid tõlkijad. Neid ei vallanud rännuviil. Viimaks põgenemast lakkas kokku korjama, ent hakkas sõõriks, sulgus, rändav vool, laius süü vis mahulikuks, taandus jälle rahulikuks. Iga elukas kui nool puges oma laine alla. Kõik, mis olnud pilla-palla jälle korras, jälle koos kõik, kes jõuetuks end sõitnud jälle põhja juured köitnud väsinuna Vesiroos. Nende järv, see õnne roidus. Kuni teretavas Koidus helises veest Roosi värv. Nagu oleks ajast aega terendava taevalaega seisnud paigal, siin see järv. Kambris unest saadud jagu tuli eit ja tulidaat. Ehmunud käisid mööda perve ja pole, pole järve, kuival võrgud, purre, paat, läinud kõigi kaladega, meie toidupaladega, Loogus maas veel hein ja taim rohus siin-seal mõni soomus, raisus kuival, väike loomus, mõni kuulnud kiisamaim. Ema hädaldas ja isas sülitas ning kisas lisa. Teistest õnnetum seisis silmad hirmu valla hääle jäädes palu alla kinni. Seisis jäik jätum. Sellest rängast hinge marust kadus selgus arust igaveseks kahvatus. Sõelus mälestuste Ivy, südames suur vaevakivipäevad-ööd meid jahvatas. Majast kadunud naerukaja. Tupasunud Leimiat usk. Egas muidu leini puhkekui jäipeta armsam Kohke silmilt Teadmis. Juustelt. Rusk. Kuulge. Kuulge, kuulake, mis koha taevas täis jälle tuleb, jälle tuleb nagu mullu käis lapimaalt ja lapimaalt, kus elab katk ja hall säält ta tuleb laotust mööda laiali. Lohinal. Kuulake. Kuid kuulmisest midagi ei näe. Vaadake. Oh vaadake, pea ilmub tema pääl Harry Joimis punane kuivverre kasse koos valget tiivad väravaina lahti, lennu koos. Valge on ta väga valge ega olemust nagu teised kurjad linnud, kes tund pahandust. Harry, punane kui verest tõmmata kirvesse. Veab mööda pilvealust, otsevere tee. Jälle laotab oma tiibia valgeid palakaid. Jälle heidab aplalt alla silmi. Salakaid. Jälle meelitab kõik tedre padrikust ja soost Koovitajad, viisitajad, pardid pilliroost. Otsekohe vaikib nende Kutri armulõõm. Otsekohe taeva tõuseb nende kirju sõõra ning ta sõuab nende keskel lubivalge nõid põhja poole pikki päevi, pikki valgeid öid. Jälle tuleb nagu mullu. Võimas on ta tiib lapimaale lapimaale. Meie linnud viib. Olen küttemaa üle 10, kindel on mu lask, kuid nüüd aeva puru tühjaks jääb mul jai task. Sestap panen püssi palge taevast tõukandaalsele valge pahareti nii jätkama, maa on supiscill untsu püssil pihelgalaad, kuidas muidu, kuidas muidu kurjast jagu saad? Ei, mis püssist, kindel käsi mul ju lapseeast, lasen tal ta lummutava musta silma peast. Oled püssi suitsetanud, Sakaetis rohuga, muidu säädunud vastamisi suure ohuga äimis püssist, mis nüüd püssist terav silm on, mul varsti lõhkeb paugahtades uhke lapi kull. Oled armuleiba ambunud. Kuidas söandad nii? Eisu käsi muidu surma sortsige havi. Hoidku patu, mul on muidu hüva jahiõnn, eks mu kätt tunda saanud nii mõni põdrasõnn. Õnn ja käsi, sest ei jätku. On sul hõbekuul muidu selle pihta lenksu, ainult tühi tuul põrkab tagasi kuuldeline, tappes ennast, sind niisugune, niisugune on see võõras lind. Hõbekuuli mul ei ole ning tas kasvab jonn pilgu käele, lasetab mulle hõbesõrmus, on. Viivuks tema tuisu pääst käis läbi õnne hõõg sest see väike hõbesõrmus oli armul, õlg tuli meile sädeledes ühe tunnikild sest see väike hõbesõrmus oli armu sind. Kuidas kummeliste küünest lõhnas öine ait, valgepäine neid. Ja sõrme surustal nägi Veldas selgeid silmi, kui kaht linaõit. Siski võttis sõrmuse Muparalt olgu vait. Paadis püssisõrmusega, kõlas Väike-Ko. Silmad suleb surija taperalt polnud võit võidukamalt lõika taevast. Surmal imbus sõit. Kelle on need hallid veised? Polegi vist nagu teised. Meie karja said nad, kust nende kõrval kasvult maha sileduselt jäävad taha meie joonik, meie must enne sarvi enne lõugu. Küllap hääd nad piimatõugu, udarad jumaanivast. Peremees, noor küsitelles silmitsedes karjas, selles kaasas pole karjalast. Pole kaua kaeda vaja. Rannal magab Paimendaja liival karjakott ja lass. Kummardab mees üle leiu. Hur, jõhk, piiga virgu, neiu, sinu kari kadumas. Tüdruk pühkis silmist une. Ning kui varahommikune Merisinas vastu neist nõnda Loitis nende roheet, sest noormees kohkus kohe sellist vaadet polnud teist. Evi varub õhtu varjus. Kust sa pärit, kaunis karjus kõnele, kust siia said? Oh mind. Kaua Vistma maganud? Olen kaugelt vete tagant otsiskelin mara, näid. Õhtu vaibub öö ju tuleb. Pimedus kõik majad suleb avat üks vaid sulle paaks sääl vaat kus need noored kased. Ning mul laudas leidub aset sinu sinikarja jaoks. Mehel endine kõik lakas silmapilk meil hoidma hakkas armastama hakkas stend võõrast, kes saanud ulualust jättes mõrsja naabrid elust Hellemalt, kui kaksikvend. Seenid kõndis noorik, kuna tõsil õhetuse puna oli õrn ja häbelik talitada karjad, kahet kõndis toa ja lauda vahet, pikameelne läbelik. Juba saadik pulmaõllest õnnistust puistes, põllest karjakask ja piima anud, jätsid varju kogu valla. Kõik sai nagu õnne all, kuhu käed külge panud. Piimakambris pütte virnus või ta käe all keerles Kirnus kollasem kui tukatit. Nii et naabrid kahetasid sõnadega pahetasid mõtestada katid. Ei, need sinihallid veised, ei nad ole nagu teised. Kaevat kahtlustuste kaev. Ning siis kõrval kõige kasu, kõige õnne võtis asumehe hinges vahel vaev. Naine, nende Virki hoolik, aga miski nagu poolik, kaunis küll, kuid kes ta kust tahtis, täitsa püüda lindu ning siis võttis südame rindu poetas hellalt küsimust. Vaata, naine. Käin, kui pime. Kõik mu ümber neid, kui ime veidi nagu jube, sest ammu, kui me ühtusime. Aga ma ei tea su nime. Võta ümbertkordse kest. Kas ma pole sinu meele järele? Miks oma keele ässitab mu kallale? Nõnda oma armupaela, mille pannud mulle kaela, lased sõber vallale. Siis mul pole enam püsi. Sellepärast ära küsi. Ära küsi. Kahetsed. Tahan sinu üle võimust, lausub, kelle oled hõimust. Ära küsi. Kahetsed. Ei. Kui võtad endalt kätte, räägid esivanemate soost, see enam liidab meid. Võtta kanda siis koorem Ahti lastest kõige noorem olen. Olen meri, neid. Mingit võõrastust ja viha tundes päästis oma piha uinunud mehe kaenla alt nobedalt, siis tõstis sääre üle selle sängi ääre, kus ta kate langes talt. Mingi mälestus lõi põue. Avas ukse jooksis õue. Rutus Palmimate juust. Vaikselt hüüdis vissi vissi. Ning siis astus tasapisitasahilju kakli suust. Ning need sinihallid veised, mis ei olnud nagu teised inimlaste silme lust. Võttis kõik ta oma hoole alla. Kadus mere poole, kadus sinna tulnud, kust. Nende ülelaine sinas Aga laudas nukralt Inascliidik härg ja mullik, must. Kui laevur ehitas laeva saaks kerge, kui linnuluust sõidakas teispoole, taeva, seks, tihedast peele puust veel viimseid laastada, tahus need ringi, kui kajakalend siis salajasel laastude kahus. Kui miski liigutas end Laev lauluga laudilt lasti oi helkis raas piikide paist. Lipp laksuma tõmmati masti ja kaasa ei võetud naist. Mast sile ja sirge kui pillertäis tuuli purjede põll. Nii jooksis ta nobe Kuitilder. Jan laksatas tüür ratta võll. Või oli see kotermann? Tõmm, meeskond, lahtisi rin uut otsima, seal rõõmsamat kaart ees, tee ääres tornides linnu ja riivata 100 saart. Suustan Kadeviinade maiku, mis rikkalik saab meie vood küll pärle ja merre vaiku täis laevatekk, siis nagu pood. Kuid itsitas kotermann. Ö valgesse õue sisse. Nad sõidavad nii, et lust kuid piipude suitsemisse põeb Salaiat kummitust ja Kipperi habeme punast, siis variseb tubak ja tuhk. Ta näeb kui roomavad munast üht kääbust. Kes ümar, kui muhk. See oli kotermann. Sai seitsmenda päeva õhtulaev liigub, kui elus loom seal äkki saab hambata kõhtu ja pooleks on puri ja poom. Takk laas, kui kassikangas on Segija sassi aetud. Ei kinni nad liivapangas vaid umbkaljuveerule maet. Meri, ärge ja hunti, tema on. Seda teinud on kotermann. Naha kaupleja Pontus sõdalasel Pontusel käis kummaline kihu langenute nahad müügis jättes paljaks nagu Nahkuril neid parkida ja pehmitada, lasi inimnahast teha iga nahast tehtav asi. Inimnahast vammus selga, vööning, mõõgatupp ja tutt, laingutask ja täku päitsed, sadul selle veeris jutt saanikori tõllapadi, paun ja kukkurkapis. Ja veel pühakirja köide kullad särje sapis. Park toas auras anumaid ja tõrsi lehkimaani lepakoore, tammelahu, kasetõrva Traani pajuoksaväge sekka sulatati maarjajääd. Pargi vihas nahahappes lehelises kümned käed. Aga nagu tihti juhtub just kesk õitsvat elutööd tuli surm ja meie Barcal kohendagu viimsed ööd. Kuid seal teise ilma uksel, kus ta nägi pika rea sisse astuvat jutteisi. Valvur tõrjus käega pea sulijaid, kodusterved, tõrred, inimNahkuliku ennemilgil kombel sai pääse igavikku. Kui sa maha müünud pole, kõik nood kallid nahad, müügitingimused, aga need on veidi pahad. Ainult südaöösi pead sa kaubitsema Lasnamäel, kuni koidupilgul kostab esimene Kuke hääl. Mõtles mees, et pole viga, kulub paar ööd kõigeks, olen enne öösi uitnud, sellega saan õigeks. Disja võttis teise võttis kolmanda maa, aga iga iga öösi ikka luguusama. Harva mõni üksik liikus harvem hulgakaupa läheneski, mõni ostja aga ei saanud kaupa otse ostja näkku viskus hingematvalt ilge pais tõusis nahapuntrast vängi inimliha, vere hais. Põgenessepjatumata, kuidas skantsid jalad järves? Haisu lähenedes kohtusidki kalad. Puitis. Aasta. Disteise uitis kolmandama harva mõni läheneski ikka luguusama. Läksid kevaded ja suved tulid, Vihurid ja saavod krabisesid haat tuules nagu plekk ja kuivanud raud. Pakasest ei tulnud puudu, vahel rahe ropsis. Aga ikka kaubamehe hobukapp topsis vees ja poris pimeduses ikka käima hoolas, või kui nägu liivatuisu Skipitas, kui soolas. Sett, kus nõtkus tuimunud loom, nii tolmus, lume lubjas ikka igavesti tagan nähtamatu kubjas. Alla linna vaatas mees, kus majad kambreid täis ja und millal, millal saabub meile kahele korda rahutund. Uudishimust tuli kuu ja tähed järel rabinal katsur pöörasära palge. Üpris piinlik hakkas tal. Aga järvest paistis vastu tema kurbliku kuju seljas kõrge naha küür. Ja hoopis langes, tuju. Oli tüdinud, nõnda väga olid tülpinud tuks hobune, kerist, luisk, lohus, luiseks muutunud ootused. Kas aastakümneid kolmat inimpõlve teps seal siis ühel ööl, kas tõesti oh, mis vilgas samme keps. Vana Ratski turtsatas, lõi peruks, ajas püsti, äkki nagu maa alt, mees neil teele ette risti koonu, kas jaa, habeidsi käsi, vartes ratas, kaar, mustad silmad, siiasinna hüplesid kui kirbu paar. Pontus aga lootused kõik kohe langetas ja mõtles pettumustest küps, et egas Sestki asja. Kuid oh ime, see ei pagenud pani kauba külge käe, tõstis üsna silme ligi, nagu see, kes küll ei näe. Hõõrus nahku sõrmi, vahel mõnuga. Nii paistis sõõrmeid, laiutas cachimutsevalt haistis neelaskles ja Matsutas ja võttis maha kinda. Ja nüüd katsus paljakäsi. Viimaks küsis hinda. Pontus vastas. Ega ma neist suuremat ei nõua, saaksin ainult mulla alla, kauem ma ei jõua. Kui see, niisiis lööme käed. Nii, ütles ostja, härra, võta nahakimp ja tule, kõnni minu perra. Nii, nad läksid, kuni jõudsid otsekohe põrgu. Lävel näitas oste juba sabagi ja sõrgu. Pontuse poolt lülid, poisid, tulge korraks siia. Ja neid tuli kasvõi üleliia. Tuli sinep, punetavas neid siis veri lihasküüntega kriimud, väiksed täkked väitel rammid pihas, vana ai naes sitased, kes teist Lanast lage, tulge Pontus nülgige ja nahka venitage. Aie hakkasid siis venitama, põsed punnis, visa oli järgi andma. Arvaksa tunnis, vintske oli iga mees nii sikutas ja katkust, kuni millal jumal teab neil kõigil katet. Engel kelle, kelle voki vurin, kostab eiti rehest pelgunud peniulg ja urin und varjumehest. Tuvid unkasse end peitsid, raskus rõhus looma, lesenaise õrna neitsit, tuldi ära tooma. Miks nii vara iluaegu eile alles mängis? Magas küngas, elas praegu ihu soojassengis. Väiksed jalajäljed alles õue liival. Ent kui ärkavata veljed läinud ta surmatiival Polnud siia ilma loodud meie juurseks väeti nagu natukeseks toodud veidikeseks jäeti. Ema pesi lumist ihu jahtunud juukseid suges. Kõik see ilu põrm ja pihutäit sil, palveid luges. Tõstis koolnu väheldase üle kirstu pardalilleläve lähedase üle lauba harda. Pani selga, suri särgi, laotas palge. Kate tegi Pääle ristimärgi lunastamaks pate. Aga tal ei olnud anda talle jalga kingi. Kuidas astub sinna randa? Pühakest ringi? Ning nüüd kaksikvalu ema südant vaevas. Kuidas seisab paljajalu teiste seasta taevas, kuidas tuleb paljajalu siis, kui aeg on tulla üle kahutanud, palun kõvaks külmunud mulla. Hingedeaeg käes on peagi lund, ehk sajab teile. Ja ta vaene siis ei teagi, kuidas saada meile ema murest põlvist Nat, kus jalg jäi vaeva pakku. Kurtes peieleiba sõtkus, murtult murdis kaku. Hingedeaeg tuli raius, meri mustalt õndsus veis ja lammas longu vajus hobunegi lõõtsus. Nüüd neil surnoil vaja minna üle rahuraja. Pille ilmaliste linna ema kodumaja. Mahajääjaks polnud keegi kogus palju hingi. Kaasa valmistasin seegi, kellel ei olnud kingi. Pääle tütarlapse selle halastas siis Maarja, kinnitas ta õlgadel. Tiibe paari kaarja neitsi tundis õnnest täies tõusuhoogu endas, teised läksid käies teema. Ainan lendas. Ema lauale viis rooga põles püha küünal. Ise heitles mure hooga. Polnud lõppu piinal. Kuidas jõuab paljajalu üle jäise aasa, kui on varbais külma valu, teistega ta kaasa. Õhtul kukkus imetlema, oks lõksus, hingel nägi. Tulnud olid tema lennates. Kui ingel.