Tänases keskstuudios on Anni Kreem. Igal aastaajal on oma meeleolu oma põhitoon. Kevadesse ära ärkamine ja lootus, elu tärkamine, ja muidugi sügise närgumine, hääbumine, surm. Tänase tänase sügise kava koostasin tekstidest Sügisest August Gailiti, Toomas Nipernaadi Friedebert Tuglase, Felix Hormusson ja eesti autorite haikuraamat kõik siin maailmas, need on mu ees ja siit siis need tänased sügise mõtted ja meeleolud. Sügisene soojus, jahedus, nurmedel. Sügisene vaikus ja rahu. Pole tuultega päikest pole kübetki tuultega päikest. Küpsenud vili ootab hinge hoides hiljunud koristajat. Ööd on juba Wakama pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku. Varsti veel mõni kuu möödunud on neist järel vaid kitsas nireke hahka valgust. Kui allikas immitsemas lume alt. Isegi keskpäevad on juba hämarad ning õhkkond kollakas ja täis imbunud maa lõhnadest valminud vilja ja humalate aroomist mingi ära lendavate lindude vaikses tiibadel, hakkamatust, kahinast. Kõrgel kõrgel vastu sinkjas kollast taevast lendavad kured minema. Üks häälitsev Kolmnurk teise järel ilmub ja kaob kaugusse. Kostab sügiseses vaikuses ja rahus kogupäevad ja ööd. Ning inimesed, kes põllutööl võtavad viivukeseks mütsid pihku pühivad varrukaga higi, pisaraid otsaesiselt ning vaatavad tõsiselt pühalikult Kloovutavaid kolmnurki taevas. Sinna me suvi ja päike nüüd läheb, mõtlevad sinna lõunasse. Ühes Kloovutavate, lindude ja lõunatuultega. Päike lõkendab luite mändide vahel. Kuhu kadus aeg? Linnud lendavad kaasas laulud ja suled nokad ja küüned. Kurgede kiri. Nood kuldkollased lehed, sinine ümbrik. Kurgede rivinurka, kes täpselt mõõdab maha, võib jääda? On pääsud kraadil tõsised lingukivid ootamas hetke Põllud on kuldkollased ja pruunid. Harva harva haljendab veel mõni küngas. Mõni hilisem kartulinurm, kus õitsevad veel mõned viletsad ja valged õiekesed kollase südamega keskel. Rukis seisab juba hakkides. Sel aastal on kõik nurmed neid tihedalt täis ning varesed ja varblased lendlevad ja häälitsevad nende ümber. Juba kostab Lilia masinate kaebliku undamine. Õhk väriseb ja kumiseb, sest tundamisest mis kandub kaugele üle põldude ja nurmede. Vilja rasked koormad liiguvad nende sihis kui varmad sipelgad kannavad pesse suvist tööd ja vaeva. Hädalaski veel neljalehelise õnne leiad, kui otsid. Raudi jahe hommik juba kartuli vartes hiilimas sügis. Rada ununeb seened sirguvad õuel väsinud rohus. Kiviaed metsas. Säilib keset põldu. Keegi kunagi kord. Uni ei tule. Väljas potsatab õunu, niitmata rohtu. Lõhnab kartulimaa ja sõnniku järgi. Kurbust ei ole. Mihklikuu päike, hapu nägu jõhvikas, irvitab soo peal. Loojangu valu, vase kumina, viisi viinakuu laulab. Metsad on löönud, kolletama ja punetama ning päikese viivukeseks paistes, säravad. Kiirgavad kuldtolmus ja heledad. Looduses siis on nad nii värviküllased ja pimestavad. Panid peo silmade ette, kui kesksuvekiirgusel. Vahtrad kased pudendavad juba punaseid ja kollaseid lehti. Igal ööl langeb neid terve hulk. Ning iga uue hommikuga hakkavad ikka selgemalt paistma alasti Haralised rootsud. Langenud lehti ning viimast soojust ja sügise vait, kust isegi leppadija pähklipuude lehed on tõmbunud pra muutunud hall pruunikaks ning pihlakate kobarad on löönud rõõmsalt punetama. Missugune vaikus ja rahumetsas. Igal lehe käbilangemine paneb õhu värisedes sumisema. Ikka harvemaks ja tühjemaks muutub ta. Isegi linnud on jätnud oma pesa peiduurkad. Ainult mõni orav päevaoksalt oksale hüpates kiikudes klõbistad pähkliga käbisid. Ning kuused seisavad endiselt, küünal sirgelt ja mändide ümarikud, kroonid kaovad taeva kolletusse. Iga leht variseb omaette. Kõik ühe puulehed Kollase lehe kõrval punane leht. Ma mõtlen teile Lehesadu käes. Lihtsaid sõnu tahaksin kaunimalt öelda. Me peade kohal vananeb taevas halliks. Lehed kortsuvad. Tuul kallas välja punaste lehtede peost sügise nuttu. Punased puud on punane katedraal. Lagendiku keskel. Veed on tumesinised ja hallid. Jõed tuhmunud. Pole enam endist kesksuve sulinat, ruttu ja kärsitust. Veed voolavad vaikselt, kandes pikkamööda allapoole pudenenud lehti ja puru. Ka jõeäärsed põõsad on juba latvades alasti. Ainult tüvede ümber väändlevad humalaid ning nende valged käharate õied lõhnavad mürgiselt. Mõni üksik valge liblikas lendab üle tumeda vee. Mõni hiline mesilane aetud humala lõhnas tiirleb sumisedes mürgistus. Köite ümber kuni väsib ja langeb rohtu. Vanasse paati veereb järves peegelduv täiskuu. Vaikne on. Sügis lennutab kolla kirevaid lehti. Kevadliblikaid. Raudvärava ees varjude ära peske. Kolletus päevad. Ploomid on küpsed. Herilased lendavad hommikul tuppa. Raudrohuteega loputa alla kurgust sügise nukrus. Päev kaldus õhtusse. Taevas oli hallides pilvedes. Sügistuul kohises puudes. Rohelised, külmad lained käisid järve mööda. Sügis, sügis. Närbumise melanhoolia tardus õhus. Surm täitis metsa. Puude ladvad hallis taevas hõrenesid haavad veeretasid kui roostega kaetud. Kuid seegi kuld ja siid pudenes tuule kaeblikel iilidel, mis kohasid ootamatult üle latvade üle lehtede läbi juuste ning sügiskülma hinge. Sügis. Melanhoolne sügis. Taevas on pilves. Võtan sõprade portreed ja otsin silmi. Puruks võib lüüa hapraid, astjaid ja asju. Aastaid elusid. Armastus. Tumedaid lehti näen ma nõlvade udus kaarduvat huult, eks. Ö oks üle kuu. Õunapuu oksa vari üle su keha. Vii minu hingest sügise laulune tuul, oma nukker hääl. Meevärviõhtud kui palju teist teha saaks? Sügisepäevi. Metz Uibutseisid raagunult. Külmad õunad veeresid kallakut mööda alla allikate poole. Oli nagu oleks keegi puid raputanud all seisnud, nina külmast, sinine seisnud ja raputanud humalaid rippusid räsitult, metsviinapuude rägastikus, kõdunesid, murdusid, kadusid kiiresti ja kuulmatult nagu kõik, mille iga üürike selle maa peal. Kui palju kadumistraagikat varjab endas vilu ja vaikne sügispäev? Kuhu olid murueide tütred põgenenud kuhu kadunud kõigi eeterlikud vaimud, kes täitsid suvist rõõska taeva alust tiibadega tuulukest, lõõtsutasid ja palgeid silmi ning huuli, suudlesid õhuõrnad geeniused olid surnud. Eetrisiidised, lapsed mulda. Palju oli mullegi jäävalt surnud. Oli hetki, mil enesetapp paistis mulle ainsa loomuliku võimalusena. Kuid ma pääsesin rutusest mõttest. Eluinstinktid võtsid võimust. Mitte meeleheide, vaid viha täitis mu hinge. Ja see Atli enesetapule. Kuid kibe, kibe tundus kuigi surma traagika puudus. Võib-olla just sellepärast tunduski nii kibe. Sügisene maastik ainult suurendas mu valuläte niisked kallakud. Raagus oksad nagu väljasirutatud käed ja rammus kollane rohi, milles nagu hiiglased väherdanud. Kõik see tõstis mu hinges sarkastilised ning lootusetut meeleolu. Kibe kaduvik ahistab hinge mõtteid ärkvele pekstes. Põhjaveed võetud eluallikad kuivad. Kramplikult juured. Nii pime on päev. Piisk vihma, vaid helendab tumedal aknal. Astrite valgel. Klaaside külmas vihmas meenub Sun nägu. Põhjatu pori kõikjal tagasi minna on sama kauge. Aster, kullake, miks veel avasid silmad? Ma vaatasin üles Luikede parv lendas taeval lõuna poole lõuna poole. Ah, lõuna poole oleksin minagi tahtnud minna. Sammusin halli sügisese järve randa mööda. Rannal seisid kõrged puud, tuul kohises, puude ladvus. Kõrged ladvad kõikusid ägedalt sinna-tänna. See kohin puudutas mu südant valusalt ja lakkamatult ooseval küüride rutt, puude ladvus. Suur traagilisuse tunne valdas mind. Kus kõik on inimese hinges ühte liitunud kurbus, meeleheide ja valus koomika tunne, tung kõrgele taeva poole ning tung madalale maa peale. Milliseid dissonants äratab hinges kõrgete latvade sügis, tuuline sümfoonia? Kuusk aas Aas põlvini, me lapsed jooksime. August Gailiti ja Friedebert Tuglase loodusepilte ning eesti luuletajate haikusid esitas Anni Kreem.