CERNi krustini loodusmaalinguid kogust peegel tänaval valisingedrikel loeb Karl Ader. Augustikuus, kui sügis läheneb kui taevase öösiti on, juba toome, kui vari kasvab, valgus väheneb, kui väljad omandavad küpse jume ja taamal pilvi kuhjub mägedeks. Üks kujutlus, mida haarab kummaline. Käed vilju täis kasval hiiglaseks ja hinges rahu, mul hea. Nii imeline. Ma talvel vaikisin ja käisin, mõtisklus jäi meelde, sinisena veebruarivaari. Jäi meelde üksindus ja helmes hangeaari. Nii puhas rahulikus sätend elus. Talvel vaikisin ja käisin, mõtisklus ei laulnud kordagi, ma laane süles, ei tahtnud igatsust äratada, üles. Talvel vaikisid ja käisin võttiski elus. Kui kuusk, mis tuulega on õrnas keskustelus. Latt sinitaeva, liikumatu valge. Nii tõstsin üles oma noore palge. Madalvel vaikisid ja käisin mõtiski elus. Seegee vahad, ilusaim on minu elus. Jääst avanevat, nägin täna saari. Nüüd kodurandadele, ootan Koskla paharry. Madalvel vaikisid ja käisin mõtiski elus. Kust tuli iganes on üle käinud ja maha jätnud tuha kõrbenud maa seal põdrakanepit ma olen näinud, seal lokkab tema esimesena kus leegid tantsisid seal, nüüd ta õitepuhang niisama punane, kui toona tulemöll. Jääd seisma vaatad, see on rõõmu uhanic. Maa pidutseb Porp purjemantel üll. Põllupeenar. Valge öökivikangur toome põõsas ladvast ilma, längus kängus, kivist koobia, kivist. Toome põõsas heldib meel üle, aruseksin peetu, kivi ohjatisse, leetu. Õrn ja valge. Relmetsed. Augustiõhtutel laps oli tujukas, und polnud tal lilltubakas, sel aastal kasvas akna all oma õied. Nartsissitaolised ja puhasvalged lõi lahti alles pimedas. Liblikate jaoks või kellele? Poiss oli rahutu ja tujukas. Põllud talle. Ta ootas lõhna. Oma unenägudesse. Ta seda karvast, kes õiekarikasse poeb, see on karu mesilane. Ennäe, kohmakas ta on. Eks ole, ta sinu vanaisa voodi. Kuula, Tallon keldripass just tagus ilu, vala Isalgi. Kui sa teaksid, kuidas ta varahommikust päikest armastab, siis ütleksid sinagi, ta on minu vanaisa moodi. Kui saabub sügis vilu siis poeta mättasse sambla alla. Nii endastmõistetavalt. Eks ole ta sinu vanaisa voodi. Augusti õhtul soojal sumedalma seisan madala ja pika räästa all kus kuulda pääsukeste vidinat vaada. Neil seal üksteisele on palju jutustada. Kord oli meilgi nõnda kard eks olnud ju õhk, päike, valgus, hellus, Katsatu. Siis kurbus, staaž, mõtted alla veab kirst mullas, mõned aastad veel ehk vastu pead. Söögi ees nüüd siis ongi käes tões ja väes. Päevalill suveealine raskepealine kummargil. Seemned vaatavad mulla poole. Septembri hommikud on rasked, kastest ei välja joosta enam paljajalu. Õu tühjaks jäänud päikesest ja lastest. Ja varjus jahedas on lahkumise valu. Aeg, suvine on saanud käsu minna, ta põgeneb, ta kannul, kurjad ilmad. Ja külma põhjatust on tekkinud taeva sinna nii osavõtmatud kui armust võõrdunud silmad. Neil hommiku ilma mütsi surun pähe, krae, tõstan üles, kepi kätte võtan. Ja karmilt mõtlikuna teele lähen sind suvelembus nagu saatmatut. Kuid juhtub mõnikord, et südapäeval septembris Ki meid päike soojalt paitab. Ja liblikaid, kes tardunud vihma ajal või halla ööl taas tiibadele aitab. Siis õitsev ristikheinaädal laotab mu teele lõhna nagu mälestusi. Ja tundub armsam veel kord huuled paotab. Ma kuulen taas. Ta õrnu sosistasid. Kui raju võidutseb on kõik maha surub siis pääsukesi kuskil metsakurus, surm varuks, kulgi maha heitub. Kui näed seal põõsast, kus neid koos nagu mesilasi Pereid ajal siis ära häiri neid vaid seisa kaugemal ja hinge kinni pea. Siin hoiab elu n. Eks hoia sina ka. Kas ahvatlevad maasikad sind aasal või liblikatega, sa jooksed kaasa. Ja äkki silmad kõrge rohusõõris, mis lopsakana kasvab tulimullas üht põdravasikat kes magab lapse moodi siis ära häiri teda, vaid seisa kaugemal ja hinge kinni pea. Siin hoiab elu end ja hoiasinaga. Üks mees istub päikese paistel ja meisterdab kepi, et see oleks käepärane. Et see oleks tugev ja ilus. Üks mees istub õhtu varjudes ja meisterdab kepp bee üha suureneva hoolega. Üks mees istub õhtuhämaruses, kepp kõrval ja käed süles. Kohe nüüd samada tõuseb, pistab oma väikseid tuppe ja lööb hõlmad puhtaks igasugusest prahist. Arsti hakkab ta minema. Maaga on küll, mina kaan, suured metsadki magavad. Ja suurte metsade taga suur lagendik, magab ka. Lund sajab. Küll, aga sajab. Ja rahu on minu sees. Hanged kasvavad maja taga ja kasvavad maja ees. Kui lumi nüüd 100-ks ja 100-ks, kui 100-ks ta lõpp matta. Kui mina magaksin, magaks, kui enam ei ärkaks kima. Kõik oleks nii puhas, valge, kõik oleks nii vaikne ka kui nõnda puhtaks ja valgeks. Ja vaikseks jääks kogu maa. Erni krusteni loomingut luges Karl Ader.