Keegi nutab kõik öö keegi nutad, toa seina taga. Läheks appi. See, kes seal nutab, ei kutsunud endaga. Korraks vaibub. Ja taas buke. See näis Vaidze, ütle. Tuleks magada ja ainult pigistab südant, kui mõtled. Meie rajale nupp on võõras. Nii vali kui vaikne. Kuivad laud, jahe jutt. Meie lipul ei pisaralaike lapsed, kuid ka need kuulnud. Häbi sul pole, on vakka. Neeme vahime ööd. Viidilkumast Kell Paideenaka. Keedinuta. Ütled maga, miks mina ei kuule? See on vihma seal või kuskil pilude sulguva tunne. Korraks vaibub. Ja taas nagu summutaks tõrkuvat leid. Hetkeks uinuda saan. Järsku sina pead motakist, keegi. Te kuulete keskkavalehti Neevalinnast. Need sügislehed on Neevalinnaluulepuult. Äsjakuuldu oli Aleksander Kuhneri luuletus Paul-Eerik Rummo tõlkes. Leningradi pojettidega seob eesti luuletajaid nii mõnigi sisukas koostöö. Viimastel aastatel on vastastikku külas käidud ühiseid luuleõhtuid peetud. Viivi Luige luulevalimikku on vene keelde tõlkinud Nooraya vorskaja. Arvisiia luulet vahendanud Maia porissova Mihhail Tuudini Loomingu tõlkevõistluse tulemusena on ilmunud raamat pealkirjaga karuohakas. Seda Sirvime tänasel hilistunnil. Lisaks põinime sekka lahtisi lehti ajakirjanduses ilmunud luuletõlkeid Leningradi kirjanikelt kleeppkorbovskilt ja Juwan Stalovilt. Luulet esitas Einar Kraut. Kleepkorpowski tõlkinud Valeria villandi Küll püsib kaua selge taevas taas tagasi, see suve tõi seal luitunud pildil, mida kahenema pilk vahel meeletumaks lõi. Ei süngemeelsetele imet, õpeta arm kerge meelt peab vaheldama äramine. Õnn tõbi on tusk. Terveks teeb. Ja nüüd kimp Mihhail Tuudini värsse leelo tungla ja Valeria Viljandi tõlkes. Luuletuse ööbikud on tõlkinud Linda Ruud. Teadkem. Et see palatuudini noorpõlve loomingust levis sõja ajal kaevikust kaevikusse, sõduri märkmikust teise. Järve kaldal. Aegamisi sureb metsajärv, mis kasvab umbe kõrk jäisse jätkantsa. Iga aastaga on üha süngem hukku ootavate seisu vete põhja põhjamürki hõngav pind. Sügavusse vajub järv ja kaob sulgudes kui silm ja lahkub ja saladus siit ühes temaga maise mälestuse varamuisse öistel valguseta radadel. Mida oled näha saanud maa, et sa sulged oma elu silma kõiksuselt sul ära pöördub, pilt? Ei, sa vaata minu silmis, mis küll ihkavad su sügavusi. Sa ei vasta, vahest räägib sellest sulle tillukene julgeroolinud, see, kes kartmatuna põimis pesa sinu ripsmetele, pilliroogu, mürki hõngevas ja soises vees. Vahest temas eristab, sest peenel õhu õrnal härmalõnga häälel laulu. Aga mina ju ei mõista tema keelt. Ta hinge. Kahju küll. Üht naist ma armastan ja see on sügis, kuuna kollane. Peaaegu vait ja liikumatu, ta on nagu laulva värsimuusika. Ma lähen läbi oru metsade kuu kuldses kumas läbin kitsa tee. Joon. Oo, kui sean purjusest hea sügisese veini hurmusest. Ning kohe pean pakatavalt kuum ja küpseb esimese sõna tuum. Ning õhus hõljub ammu kaarelist und piinavat ja roosat kevadist. On lembus, helge etteheide, ohe ei Priidia puhast hinge ahista. Tuul aia ümber hulgub laisk ning tohe. Ja viimast lehelasuga ahistab. Tauria aed ergas on ka unes. Kui värske õhk planeerib, taevalael? Ei kõnelda, ei kahetseda, tule, sest puudub mure. Lahusolek aeg. On ainult viiv, pelk värin, ripsme varjus on vaikus hetkis tule kiiristes. Vaid vaata, unustamis salavarjul on nendes laienenud kiiris. Juba jaanuar aias ning pakase käes ööd ja päevad teeb pärnapuu kaebliku häält. Pärna lahutab minust vaid jäätunud klaas. Öödia päevata, nuuksub aru ei saa. Ööd ja päevad ta õõtsuvad tüve, sööb raud püüab kõikuvad varjuma põrandalaud ööd ja päevad ning kuni lööb kevade tund. Raagus pärn minu aknas näeb rohelist und. Miks rahuga vaadata? Mina ei saa. Aias nuuksuvad nii, kui on jaanuar maas. Nüüd suusajälgi sulab metsis ja lumel merevaigukoed. Mustkunstnikuna vana metsis siin esmast koidutundi, loeb. Jõe taga läbi, murrab juba end paljakutes rohi karm. Ja inimkeelemurrakuga tee päri jutu tedreparv. Vaid unenäod, pool varjuv hirved on ületuulte vallas, maa on kuulda. Näljahädas hirvesõrg põrkab kokkukiviga. Meil surmast tuleb juttu, teinekord surm harilik ja armutu sõjas. Ja ikkagi meil hingimatab norg, kui seltsimehi hukkub. Ühtki sõna ei lausume, ei vaata teineteist. Kui märga mulda, teeme talle. Hauamaailm on lihtne. Põles südameid. Meis jäi vaid tuhk. Ja lõuapärad, kaua on trotsisid pingul. Rusikas on käed. On tulnud sõja 300. päev. Vaid harva mõnest lasust ärkas, Kurm ei varisenud koidikust, veel lehed. Just sellest paigast kaasa võttis surm. Jaak, kuulipildur, Ri seltsimehe. Me teadsime, et arst ei aita siin. Et vaevalt teda jätkub. Koidunegi Tal polnud vaja abi kelleltki ja mõistes, et on lahkumine ligi. Ta ootas vaikselt, millal jõuab hetk. Tummalt seisame just nagu rivis. Näolt päevituse kaotas, esiteks pärast tardus üleni, kui kiviks. Seisa oota kivinema pead, kõik tunded hoia luku taga visalt. Ning sellel hetkel järsku oli seal ja aralt algas laksutamist. Sisask. Siis sattus hoogu, laulis nagu võis, kui oleks äkki vangist saanud valla, kui oleks äkki unustanud kõik nii sillerdusi suveöösse. Kallas. Läks maailm lahti, paisus kaste veest ja miski vaevuaimatavat, puhkes üks teine maailm tekkis meie ees, kus asjadel on mingid uued suhted. Tranžeedes voolas liiv, kui voolaks aeg. Puujuured kaldale, sirutaksid vette. Maikellukene kiki varbaid kaes. Mis endas õige peidab mürsu lehter. Veel minut udus sirelid, sa näed, kui lillat suitsu laotub, õied harju. Ta tuli, et jääks julguseta päev. Ja ta on kõikjal, sai pääse varju. Veel minut ja sulle viltu tõmbub suu, sest süda tahab karjast räbeneda. Kuid vaata, mängib miiniväljal tuul metsmaasikate õielehtedega. Metsõunapuudelt laskub õiepilv maikellukest ja münti kõikjalt hõngab. Ja ööbik laulab. Vastab kusagil kolm, neli sama habrast laulu lõnga. On kõrgel lõoke, laulab põõsalind. Ja kuskil üsna ligidal siinsamas just sundis ühe raske mürsu lend kõik selle valvsa rõõmu pakatama. Kuid nagu surma poleks päikse all nii sadu verste ümberringi rõkkab. See suur orkester mängib innukalt tal seda õigust keegi ei saa võtta. Ja jäägu meie oma mure manu. Kuid pisimagi juurega see mets kui raevukas ja uskumatus janus vaid püüab elu, päiksekiirt ja vett. Nii elu oma lülid ühte punub. Nii mässab tema avar ookean. Näib, et meil üheks silma pilguks unus. Et sõbra surmahetk on ligidal. Surm tuleb mõttetult ja ummisjalu sest viimne sõna oli sõbrasuus. Kirjutage pooliale, et salus neil täna öösel laulsid ööbikud. Vaikusse, mis sügav nagu kaev. Siis langes 100 300. päev. Jäi temal puudu elust, õnnest, viinast ja õppimisest jäi tal vajaka. Tihti kõrvu lamasime liivas. Ta unistades pooliast pajatas. Et sama, ma ei palu, pole kindel, kui lämbun veres, langen liivale. Meil täna öösel ööbik laulis rindel, tehke teatavaks, Irinale helendab kiri nendest paigust. Sein. Mu sõnad Moskva äärelinna viib. Kui nutud oled nutnud, on keegi teine sinu vastu hell. Ja jälle vaatad suveõhtuti tume kase all seal Moskva lähistel. Las olla nii. Ja elu teile jagab kord lapsi, õnne töö ja laulu jaoks ning laulab neile ööbik akna taga, kui laksutes kord rindepäeva vaos. Las paistab meile päike, kevadine kui pelglik kari pageb pilvehord. Ma surmast laulan meie elu nimel. Kuid surnuist tuleb juttu teinekord. Kroon teispool tähti elupuul on võidukana sahisemas. Kuis vappus, puu, kui suitses temas kord tuleb esiviha, kuul sai tuli vereks verirauaks rajal teine nägu, neid ka enda saatuse puu süüd tean elu puusse jäävad kauaks. Maailm küll oled suur ja rõõmus. Ere päiksekiirsilmi pesi maitsvalt mesised tuules rõõmud. Lausa kingitus mulle, vesi. Gazett patsides neiu viisi jutu vestavad õnnelikult. Rikas elu ei mäleta niisiis, et me oleme surelikud. Leningradi poeetide loomingut esitas Einar Kraut, muusika valis Heljo Roomere.