Oma viimseid lehti laseb maha kask. Kollaseid kui pask. Oma viimseid lehti lennutab ta lahti. Karmi tuulega. Nukrarahuga oma viimseid lehti heidab endast lahti külma tuulde ja poetab pisara. Nagu salamahti. Arvata ei oska kas pilvedes on vihm või juba lumi. Kuid järsku sügis, kohinatest kostab metsmesilase tume sumin ta vastutuulest raske lend. Ja rahulikult vanamehe jõuga siis tumepunasesse lõvilõuga, tasuru peld, veel korraks vaprana ning visana tuult trotsib tema habras tiib. Ja viimsete met. Veel viimse pisara oma härmatanud pessa viib. Maad ilma varjav pilvebatnik rebenes keskelt katki. Ja seni, kui tuul otsis paika, jooksis päikesepaiste, lai laik üle küla ja karjamaa. Üle põllu kuus adraterade haljas ras järsku, kui sädemeid lõi üle kariaadurjade sarvede ristiku hädala nurmel, kus loomad sõid lippas vastu kolmele kooli Welle'le, kellel lust oli koduteed astuda naerdes ja vilistades. Liuglesime akende kaudu üle põrandalaudade ja soemüüre silitas. Olgu katusehari, inimene või kariloom, puu või põõsas, raiepakk, käi või vihmaveeastja. Igal asjal selles valguse lõõsas silmapilguga nüüd taas oma vari oli kõrval maas. Ja ka variesel varesele ka. Ise ta lendab seal ülal. Aga varii see mööda maad rabeleb läbi küla käe, kui nad lähevad vares oma varjuga. Kumb neist seal õieti karjub, nii kurjalt ja kähedalt? Või mis selles vahedki, kumb neist või kahekesi koos kraaks ja kraaks. Sest olgu mistahes karjumiste võib varjude all. Maa jääb maaks. Jälle nii äreva õhinaga hüpled mu hõlma all ribide taga. Liigutad end nagu lendav lind. Kuhu sa kutsud ja keelitad mind? Tule ja vaata. Need luha-lepikud, käo kukku, kuusikud, kullerkuubikud. Nähtud ja kuuldud. Milleks veel sinna ammuste sammude samblasse minna? Aga need Ahja jõe käärukad, vood suviste metsade soojad lood Milleks ma sealt teda otsima lähen? Ta on ju siingi mu kõige lähim. Mäleta aega, mis haaras kord sind, tule. Nii vabalt võib hingata rind. Asjata tööpäeval sinnagi kipud. Pühade Texon, hõisked ja lipud. Sõjama külad, umblumised, leed, tuli, teeb tuisule tasast teed. Kaeviku kurrud, nii külmad ja kitsad. Südameid märgib jää, punane pitsat. Vaiki neist valudest. Vaiki ja rahune. Sealtkaudu jõuti võidule rahule. Võitja ja rahumees. Mis sind siis jahmatas, tarretas vere ja palged kahvates? Vaadakem ette. Ja ümberringi varjude ei kasvama külge kinni. Võtkem siis hoogu ja teeme hüppe kaugele koitmata päevade rüppe. Tulevik tuulde toob oma tiivad, teab, kus neid tõsta ja kuhu nad viivad. Rännata, lennata südamel, lase tuba ja tuul, see on väsinud asi. Koos kord väsime. Tuks jätkuks, avaneb tume tammine, uks. Sinna mu süda, kui kutse sa tuikled, siis tulen kaasa, ei vaidle, ei puikle minna. Nii lihtne ja loomulik, näib. Aga see uks ainult kinni, ta käib sealt läbi viimase tule või mulla tõesti ei saa enam tagasi tulla. Aeg seda kallimann rahus püsida. Viimset laulumilt võidakse küsida. Mitte väsinult püstipäi. Vaadakem veel, mis meil pooleli jäi. Õhtu on, väravad pannakse väeti, mis me nüüd kohe ei leia, see jääbki. Jääb nagu murdlaineks surm vaikses vees. Sammudeks suletud ukse ees. Teradeks kivise põranda paraku ei oota ja eluta kadude vakku. Seepärast, enne kui tõepoolest väsime. Võtkem veel mõni virvendus käsile. Laule, mis sulguvad sõnata salmis. Keegi teine ei tee meile valmis. Viimse õhtuni vestajat Ahuda. Alles siis võime õiglase rahuga. Pärast meid päevade lõpmatu läte. Jätta pärast meid jääjatega. Aega ei ole. Inimesed ütlevad, kiire on, ütlevad. Ja paistab, et nendel on õigusruumi, ei ole. Inimesed ütlevad, kitsas on. Ütlevad. Ja paistab ka, nendel on õigus. Aga ma kardan, et aeg ja ruum ühest suust kord ütlevad. Inimesi ei ole? Ei ole? Ei ühtegi, ütlevad. Oh. Hoidku neil olemast õigus. Oleks. Oleks, et keegi tuleks ja sedasi teeks. Et ma jääks maaks. Et vesi jääks edasi, viiks jää, jääks, jääks ja tuleleek leegi tuleks. Hingedeaegade kestes inimene inimestes otsa ei saaks. Maavärisemised võivad olla kohutav, võtavad. Ja mitte vähim kohutavad võivad olla südamevärisemised. Kavia pärast, värisemised võivad olla kohutavad. Ja valu pärast. Ja isegi hirmu pärast. Aga kõigest kohutavast kõige kohutavam On ikkagi värisemine tuleviku pärast. Seal tuumatulisel tuleriidal. Ära värise, haab. Saagu mis saab. Latt sinu pea peal põleb, tulgu mis tuleb. Tormsa nõtkuma, vingub, võtku, mis võtta. Jamingu. Raad, sigu, Rahesin raagu. Ära virise. Saagu mis saab. Haaboled. Kuldne sügis. Järjest pikemate ööde pimedus oma tujukate tuultega väsitas vanade vahtratelehti. Vanade vahtrate lehti ahvatles puhkus puhtas lumi sõsasemis. Kõledalt selge koidu ajal ja päikeseloojang kul sirutasid rõskusest rasked lehed oma soonilisi pealispindu nagu kohmetanud peopesi. Kauge lõkke paistel sooja. Taevaranna hõõgumisest kumas üks osake igasse pihku kuhu punasem kuldse tulisem kuhu kahvatum, vaiksem ning varjupoolsem. Tulid hallid umbpilves, päevad, aga vahtrad pargis, kui põlesid. Nende mälestus päikesest püsis läbi pimedate ööde tuulehoogude kahistuste. Kuningad nägid jälle. Nägid veel seda, mis neil seisis nii selgesti meeles. Aga viimaks üks hallane öö raputas puid oma karmi vaikusega. Alaokstest ladvuni murdusid puitunud lehevarred valla ja luitunud maa Haagus võrade all. Katus tuli kuldsete punaste laikudega. Lehed, lehed nagu äravisatud lehed laulutegijate laudadelt. Tänagi tõstis Koit oma kuldset kilpi aga enam ei sirutatud talle vastu vanade vahtrates huvilisi peopesi. Lapsed lapsed tulid neis kahlama oma soojalt, villaste säärtega kilgates võtsid ja jätsid, jätsid ja jällegi võtsid. Kuningad leidsid oma valitud peotäie. Milleks, kes teab, aga tarvis, neil oli vanade vahtrate maha langenud lehti.