Kui päevaraamatust tema eneselu avaldatud 15. oktoobril 1887 minust saab kirjamees. Nii kaugele kui ma mäletan, on mul ikka tähtsad mõtted, kui ma sündisin, olnud mul kolm pikka karvapääs ja kandekisa suus ja eit ütelnud need olla suure mehe märgid. Ettekuulutus oli õige. Kui ma esimese neljarealise salmi riimisin ja taevapasuna toimetusele saatsin, oli ilmu anded ära leidnud toimetustega kaks viimast rida ümber ja laul ilmus päälkirja all, et nutta, hing kõigele ilmale. Ma läksin lehega teistra, leia jüts, kes suur asjatundja vaatas tähtsalt sõja, ütles kõrge mõte ja väga imelikud rattad keerlevad ikka mu pääs. Oleksin ma neid juba varem hakanud üles kirjutama, mul oleks juba praegu ausammas püsti. Kui väga imestan ma, kuid teised kooli õppijad nüüd igapäevased inimesed endid rehkenduse jazzehkendusega vaevavad, kuna minu vaim sel ajal kõrgel tähtede juures lendab. Sellepärast pühendan ennast selle kooliaasta lõpult täiesti kirjandusele. Mind ja mu kaelast igavat koolmeistrid omale ladina keelega ja algebra, aga minul on tähtsad mõtted, pääs kolmandal jaanuaril 1888. Oh missugune õndsa tundmus. Nüüd olen mina kirjamees, see väike rahu tempera on eilsest saadik minu elukohaks üüritud. Laual põleb lamp. Ta jumalikud valguse kiired sätendavad Randlikkusi Ilus hüpates mu uuematel salmidel laua ees riiulil on kuulsate meeste kirjandus ja see oodab mindama magusa vaimupiimaga ja nüüd olen mina kirjamees. Alatu ilm. Kas sa selle sõna tähendusest aru? Oh ei, sina ei tunne oma tähtsaid poegi, sina lööd nad risti. Aga kannatust, kannatust, siin ajalikus hädaorus, planeetide ja pilvede algus, inimesed, nii igapäevased on järelsugu, tunneb oma suured vaimu. Ta saab ka mind tundma minu paradiisi nupukesed, mida juba aasta eest algasin luuletama, on varsti käsikirjas valmis tema näitemäng mu tulevikuaust, taevaliku armastuse lein põrguvägede saatuse all ehk aprus viipsi eile ehk ilma väeta, kangelane on jälle ühe vaatuse juurde saanud. Missugune rõõm on mul teid nähes mu vaimulapsed. Ja sina ilm, ei mõista luuletaja rõõmudest midagi. Nädalt aeglikud taevaliku taeval Likud kui et enam koolmeistrid mind segama ei saa. Üheksandal jaanuaril. Paradiisi nupukesed on juba lõpetusel, tuleval nädalal saab käsikiri valmis. Raha on paraku otsas. Mis on luuletaja silmis aha? 22. jaanuaril. Ilmad on aga kaunud hirmus pakased. Minu toal on niisugune rumal ohjedse kütmata, sugugi sooja ei taha anda. Kuid ei ole. Raha ka ei ole. Eile käisin uisutamas, rebisin oma teise saata, mis sest kõigest näitemäng läheb tublisti edasi. Paradiisi nupukesed on valmis. Täna õhtul vaatan veel riimid korra läbi ja viin homme härra omakasuraamat kauplusele, kes käsikirju ostab. Härra omakasu on minu hea sõber, temast oleks häbi mööda minna. Vähemalt 100 rubla peaksin ma ikka saama. Luuletused on küll 10 korda enam väärt. Nende väärtust mõõdan mina rahaga, aga noh, olgu. Raamatu kauplejad on ahnedkasuvõtjad. Esimesel aprillil 1888. Täna on esimene aprill. Seda tundub sellest, et maja peremees, kingsepp rätsepbasse ja kõigepealt mu kõht oma Rehnungisid nõuavad. Kena aprillinali. Sai tea, mida su paremad pojad kannatavad. Ma heidaks siin meele ära, kui mulle praegu mitte ilus nõu ei oleks tulnud. Ma lasen oma paradiisi nupukesed järgukaupa ajalehtedes ilmuda. Siis saab maailmu, suuri vaimuandeid näha. Tahaksin, aga missugused näod siis raamatukauplejad teevad, kes minust nii vähe lugu pidasid? Kannatust kannad. Neljandal aprillil taevapasunatoimetaja viskas mu oma uksest välja, kui ma teist korda sinna läksin. Enne viskas ta mind siis käsikirja ja käskis mind, kus kurat mu nupukestega minna. Niisugune maailma tänu. 16. aprillil. Ometi olen ma oma käsikirja eest kord midagi saanud. Kohus mõistis taevapasunatoimetaja mulle valuraha maksma. Nüüd võin mõni aeg läbi saada unetundide leheladu ja kes ka ühtlasi lehte kirjutab, lubas mõne mu laulu trüki, võta, maastasin talle sellest pudeli õlut. Näib, et mul jutustuseks nimelt dramaatiliseks kunstis suuremad anded on kui lüürilises luules. Sellepärast olgu mu püham püüd edaspidi selle põllu peale pööratud. 30. mail 1888. Veel ikka ei saa mu töö kroonitud veel ikka ei tunne meie kirjamehed ära, missugune pärl nende seas varjul on? Sing, looda ja kannata, üks kord hõiskab seda rohkem. Esimesel juunil. Sagedasti kahetsema värskest rohust mööda tulles, et ma mitte härg ei ole. Mul ei ole enam pesu ega vesti saapad panti pandud. Homme ähvardab mind maja peremees välja visata, kui ma kahe kuu üüri ära ei maksa. Aga just selle tõttu kirjutasin ma eile oma näitemängu kõige ilusama koha. 20. augustil mis olen ma kõik vahepeal kannatanud. Eilsest saadik elan ühe juudi vanamoori kuuris, teises seinas on ta kits kinni, teise ääres on minu kirjutuslaud ja mina. Raamatukogu on öös lagunud ämbris. 23. sabakuul 1900 punktu päevaraamatule teine lehekülg. Vahest on aeg enese kallile isikule tagasi vaadata. Nagu te teate, jäin ma sinna kohta pooleli, kus ma juudi kitsega korterit jagasin. Ohhoo, kõne, missuguseid kirjamehelikud rõõmud mulle sestsaadik osaks on saanud. Ühest kohast kolivad mind naised kurikatega, teisest hoovi poisid sõnniku harkidega välja. Sest loomulikult ei ole mul kui kirjanikul tarvis üüriraha maksa. Mis pärast inimese suuris hääd teen. Minu näitemängust ei saanud midagi paradiisi, nupukesed haisevad küll ajalehtedega mitte paradiisi järele ja väga imelikult on mu käsi käinud. Viiendal detsembril. Vahepeal olin ma suureks mõtte targaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta, ta hakkab elu hoopis tõetunde silmaga vaatama. Mis on elu. Mis on tõde? Ahmis kenad küsimused, õige tõesti, vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud asja lõpp, igal mehel ise tõde. Ma tahan hoida ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on luuletaja ning tõde on tõde. Ja nüüd all oskan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese, Platoni, Carti, litsi, Campi heegele, Jäne edasisüsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkama tähele. Mina mõtlen, ütlen nii, mina olen aastase ajad, kas kuulete? Mina mõtlen nii, mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis maaga ikka olen. Ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua. Mina mõtlen, ei, minule see on. Mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete ja nii edasi taevalikult valguse kiired. Oota, katsume veel. Mõtlen inimene, mõtlen. Mina olen sees, pole iseennast. Pange tähele. Sellest selgub, et mina iseenese sees olen. Väljaspool mind ei ole mind mitte. Ja kui ma olen ei või parata, pean mina olema. Ja mõtlema sunnivad nad mind Kaavel. Mina olen, see on selge, sest see selgub sellest, et minule kui mina näiteks unimütsi pähe panen jumala pärast vete värvi mütsi, siis on minu pää just unimütsi sees. Ning siis oleme meie mõlemad olemas ino ja unimüts, mina olen sees, unimütsi unimüts on väljas, kui mind soomlane, mõtlev inimene olen, olen võtlena. Ergo. Ei mõtle mittemidagi. Mis elu on, see on nüüd kõigile selge, teeme ka selgeks, mis tõde on. Tõde on üks niisugune asi, mis, mis mis tõdeol. Downeks tõendus, üks silmnähtav ja mõistusele arusaadav tõde. Üks tõestus, mis teisiti ei saa olla üks üks üks olin tukkuma jäänud ja oma pähe vastu lauanurka suure pommi löönud. Nii on mul vähemalt üks tõde, mida ma käega katsuda vain. Tõde on siis üks pähe löödud pomm. Esiteks sellepärast, et teda käega katsuda võib. Teiseks, et ta valus on. Põhilause tõde on see, mida käega katsuda võib. Mis valus on?