Minul on Urmas Vadi. Mis raamatut teab, Marju Lauristin enese jaoks kohustuslikuks kohe kuulata. Tere, Marju Lauristin, tere. Nagu kombeks on saanud, ma loen ühe katkendi sellest raamatust, mille te olete valinud ette ja see on selline. Äsjane labrakas oli olnud omapärane, kuid siiski terve teo eelistas mahlakaid, sügavaid teonüüsijaid, dekadentsi Talle ei meeldinud, oli orgaaniliselt võõras kosmilised jõud tähistaevas kauged planeedid, galaktikad avaldasid teole puhastavat mõju. Ta oli sisukam, kui ta vaenlased arvasid. Ta vaim oli terve, vägivallaga seotud, seks ei vaimustanud, teod tookas ja asus oma raamatu juurde. Rahvas pidi tõde teadma, oli aeg levitada kõrgemaid väärtusi. Mulle tundub, et ükskõik, mis katkendi ma siit raamatust oleks lugenud, et väga paljud lugejad ikkagi juba, ma arvan, põgistasid minuga kaasa naerda ja arvasid ära, mis tekst see on. Aga ma annan ikkagi selle selle võimaluse, et see raamat sisse juhatada. Marju Lauristin teile. Ja Mati Undi sügisball on tõepoolest ma arvan, et ikkagi eesti kirjanduseks kõige kõige paremaid tekste just nimelt tekst ja seepärast, et tõepoolest siin on teksti enda tundlikkus ja, ja kõik need värvi vajundit siin sõnade kaudu loodud pilt, et mida ei ole võimalik isegi sõnadega ümber jutustada, sellest asjast kujuneb see on midagi kordumatut. Teiselt poolt kogu selle sügisballi noh, niisugune nii-öelda tegelaste ringtants sõnaga hundi enda jaoks küllaltki erakordne, sellepärast et üheski teises tema teoses ei ole võib-olla seda niisugust nii teadlikud niisugust tegelastest tuuri välja joonistatud ja siin seesama teo siin praegu juttu on jah, muidugi see, kes see, kes seda tervikuna lugenud, seda sügisballi saab aru sellest, et siin on tõepoolest asukoht ja sa väga naljakas. Aga inimene, kes näiteks terveks lugenud ei ole, võib-olla võttis seda väga tõsimeelselt. Jah, missugune kaunis kõrgelennuline tegeleda tegelikult kogu teha on ju niisugune noh, kehastunud. No ma ütleks, et see on paroodia. Aga ta on, ta on selline. Ma ei tea, võib-olla pigem karikatuur, ühesõnaga noh, välja välja toodud üks, mingisugune joon, mingisugune üks üks hoiak, eluhoiak ja eluhoiak tegelikult on, on üsna jube ja kui vaadata kõiki neid tegelasi sellest seisukohast, kuidas nad on suhestunud selle nii-öelda autori kujuteldava minaga siis teond kõige vaenulikum tegelema tegelikult. Mulle endale tundus, et kõige vaenulikum on August Kask, kes niux temaga üsna nagu selline sünge ja inimvaenulik mees. Jah, aga siin on tegelikult kask ja Theo moodustavad teatud mõttes paarimaks mõtlema sellele pealkirjale sügisball ja noh, seal on nagu niisugust väga erinevat tasandit, kuidas seda lahti mõtestada ja kõige üldisem võib-olla on see, mis seal on ka nagu ju välja joonistatud, on looduse ringkäik, need vahelduvad, sellised värvid ja, ja langevad lehed ja tõusvad ja langevad udud ja kõik see, see niisugune Horbanistlik loodus, mis seal on. Aga kui hakata tegelasi vaatamas, nad tegelikult ongi nagu paarid, kes seal siis niiviisi ilmuvad ja kaovad minu jaoks see August käsk, juuksur ja teo, kes on siis Schweitzer? Need moodustavad omaette baarist, nii nagu paari moodustavad ka näiteks naiste Laura ja noh, mingis mõttes Narva peategelane eraga, kui ta ennast nimetada, ma tahan nagu autole kõige lähemal, aga ka tehtud Laura ja siis see väike poiss Peeter, väga huvitavad paarid. Kui nüüd jällegi vaadata, siis paarid vahelduvad, mingi paar on ka teiselt poolt sama kask ja arhitekt Maurer, nii et noh, need on nagu nagu moodustada siukseid erinevaid ringlevad mikspärast minu jaoks jah, see, see on nagu sellele autorile kõige vaenulikum, sellepärast et ta. Ta on nagu niisugune tige parasiit, kes tegelikult nagu halastab sedasama territooriumi, kus luuletaja luuletaja ära nagu ennast vähegi kodus tunneb, sest et üldiselt kogu sügisballi läbi meeleolu on ju tegelikult selline kodutu loodus või üksindus, üksindus ja kodutuse kõledus. Ja selles üksindus üksi üksildast maailmas, igaüks siis on endale leidnud mingisuguse mõttelise ise enda loodud pelgupaiga. Kõik on mingis mõttes sisepagulased ja teoroni tegelikult luuseta Hero territooriumile selle selle läbi, et ta ennast õigemini teda eksponeeritakse kui sellist looja pretensiooniga, aga tegelikult ääretult sellist labast ja, ja võimu just võimuihar tegelast, mis on täielik vastand siis luule, Veerov positsioonile, mis on nimelt, et igasugusest võimust nagu kauge, vaba ja pigem ahistatud teha on ikkagi ero suhtes täielik ahistaja tegelasena ta ei ahista, tähendab, ei ole mitte otseselt seotud kõigi tegelaste ilu on ju ka seletate, puutuvad kokku alles kõige viimases episoodis, nad igaüks on omaette, aga see, see niisugune ahistamine, see vaimne ahistamine on see suhe, mis on ero ja teo vahel. Samas kui kask on tegelikult distantseerunud. Kasel on teoga see väga suur erinevus, et kask on väga endasse tõmbunud, ta ei püüa seda vahel vallutada, ta põlgab seda niivõrd sügavalt, et ta ainult selliselt distantsilt kaugeltki distantsilt niiviisi kirjeldab, loendab, klassifitseerib ja noh, selles mõttes ka võib-olla püüab seda maailma siis nagu enda jaoks nagu vallutada sellega, et andast üle ja ta suudab talle anda siis vot selliseid nagu niukseid nagu ratsionaalseid, mingisugust raha pidevalt püüab seda raamistada. Aga teiselt poolt on kask ja arhitekt Maurer jälle rohkem samal territooriumil just nimelt selle oma ratsionaalsuse ja, ja selle niisuguse numbrit ja loogikaga, aga jälle selle vahega. Maurer seostub deporteeruva, kuna Maurer on mingisugused arhitektina ju kah looja, aga tema on nüüd see looja, kas tulevad tema selle maailma tõesti loonud ja ta valitseb sedasamast. Eero jaoks on see maailm selline võõras ja ja kõle ja, ja ahistada. Nii, et sellest huvitavat seostada. Arhitekt Maurer-il ja, ja siis, sellel teol on ka oma selline tõepoolest seesama mingi võimuiha, et selle linna loonud ja teine, kes valitseb. Ja siin tegelikult ongi kujutanud need kuus tegelast, kes seal on, eks ole, kui me võtame nüüd järjest ette niinimetatud ära, eks seal on siis luuletaja Eero siis on arhitekt Maurer, siis on see juuksur August Kask siis Schweitzer teo, siis on Laura, kelle amet tegelikult ei ole selge filmistegast leivast tehtud niisugune töölisnaine, keda ta tegelikult ikkagi noh, selle romaani struktuurist see ei ole üldse, lähevad. Kas kuskilt tuli välja, et telefonist? Telefonist jahun ta telefonist, aga ta ei ole mitte mingisugune kätega, tegi aga tema ja siis tema väike poeg, kes on siis noh, lasteaiaealine kuskil võib arvata viie kuuele siis kui nad nüüd kaheks jagada, jällegi siis siis on seal need, kellel on niisugune võimu soov, kes püüavad ennast kehtestada, selles kõledas maailmas Teo Maurer muidugi kõigepealt, kes on siis nagu tegelikult tunneb, et seal tema onu loonud tan, selline Roonud, eks ole, ta nagu selle nii-öelda võimu niisugune noh, ütelda reaalne, reaalne kehastus siis teo, kes kehtestab ennast nende kallal nii-öelda, kes on nõrgemad ja tarvitab nende kalal nii vaimset kui füüsilist vägivalda tegelikult. Ja siis kass, kes püüab siis sellise mõistuse vägivalda vanaga seda maailma teha nagu endale kah kuidagi alluvaks oma põlguse, oma sellise kaskikaatoriga ja teiselt poolt siis on need, kes on nii-öelda ahistatud ja kes selles maailmas on võõras ja, ja, ja kellel ei ole seda niisugust võimutaotlust ja, ja kes on väga kaugel sellisest nagu kehtestamata ilmast ja need on siis ero ise ja siis Laura ja väike peetakse väike Peeter, väga huvitav see, et väike Peeter, kui ma hakkasin mõtlema, et kus monokirjutanud 77 ja väike Peeter on siis ilmselt sündinud kuskil 71, seitsme kas ja mu siis provotseerisin ta tulevikku, mis tast saab, kui ta suureks saab. Siis äkki Peeter ilmselt. Jah, aga mina mõtlesin sellele, et mis on, mis on ta siis, kui see maailm ja see maailm kaob ja tuleb uus maailm, ehk Eesti vabariik, eks ole, tuleb tagasi ja siis kus tema jaoks on, maailm avaneb, tema on siis niisugune keskkooli lõpetaja või natuke varem kuskil niiviisi noh, ütleme 20 ja see, kui ta selle väikse poisina näed, kuidas tema püüab selles maailmas, kus tema ema on nii abitu. Ja ta tegelikult on näha, et ta väikse poisina ta kannatab selle abituse all põlgab seda, seda abitust siis ta seda väikse poisina ta ta väga metoodiliselt hakkab seda maailma enda jaoks kodustava aru saama, kuidas maailm käib, no kust need täiskasvanud elavad ja, ja ta on selles selline per, tähendab ja võib arvata, et nüüd selles, need avanenud uste maailmas tegelikult väiksest Peetrist saadas, siis noh, võib-olla isegi võitjate põlvkond. Täpselt, ja samas kui need ütleme, tema ema ja siis Eero ja need on need noh, nii-öelda ette programmeeritud kaotama selles uues karmis maailmas, nii et see on niisugune huvitav, tahad provotseerima ajas võib-olla ka selle tõttu, et kui filmifilm on toodud tänapäeva filmis, on kõik, mitte Mustamäel Lasnamäel, kõik tüübid on tänapäevased, kogu tegelikult see fluidum, mis on sügis, päris on seal kadunud see niisugune niukene pastelsus ja siukene üleminekutoonid, jalkirjaga räige tänapäeva maailm. Aga võib-olla see üksindus on just hästi nagu halastada. Jah, aga see üksinda samasugune, kui on see Mati Undi tegelast üksindust. See film on kindlasti see asi, mis on nagu selle teksti ka või noh, ütleme Mati Unti ka nüüd nagu tagasi toonud või noh, arvan, et paljude inimeste jaoks on ta kogu aeg olemas. Oi, ei mina mina seda kardangi just nimelt ma seepärast, sest ütleme, et tegelikult on see, see film on tõukunud sellest ta mässanud selle nime romaani nime ta võtnud teatud tegelase, aga tegelikult tegelased ei ole selles süsteemis, mis nad on matil teoston saanud, kaotaja. Tegelikult ja, ja Maurer, kes tegelikult see arhitekt oli ju selles mõttes väga huvitav sügispallis, et kui me vaatame jälle noh, neid tegelaste vanuseid vaatama selle järgi Smithers romaanis on eestiaegne inimene. Ja tema üks niisugune joon ongi see, et, et ta tuleb sellest noh, võtame Mati Undi jaoks niisugust iseloomust, sellest kollase kassimaailmas, sellest, kus on see eestiaegne tädi ja, ja väljamõeldud padjad ja ja selline eestiaegne agulimaja aias kasvavad jasmiinitee ja sirelitega ja ta tuleb sellest teada tegelikult ta on nagu selle oma eestiaegse kasvukeskkonna suhtes väga negatiivne, ta on selle tegelikult hävitamata loonud sellise uue urbanistliku ise arhitektina tähendab nagu ise ise lammutanud, siis sellega saaks eestiaegse keskkonna ja loonud selle uue ja ta on selles uues niisuguses utoopia nagu väga kindel, et see on õige. Ja kui me näeme nüüd seda siin noorte arhitektide filmis, siis selle teilegi tegelikult selle mootoriga väga palju ühist. Ainult see, et on arhitekt, aga ta on hoopis teised suhted ja hoopis teine tüüp. Ja täpselt niisamuti teo on hoopis teine tüüp, nii et selles mõttes igaüks, kes arvab, et ta on filmi näinud ja sellega ta teab, mis Mati Undi sügisball on sügavalt eksinud. Noh, lausa lausa hoiataksin selliste samastumist eest ja noh, siin see ei ole, ei kõla kuidagi ette heita filmitegijatele seepärast, et filmitegijad tõukunud sellest nii nagu Mati, isegi kui see väga palju teistest kirjandusteostest Matiline väga omane, ta tõukus väga paljudest erinevatest tekstidest ja maailm oligi tekstide moel. Kui mõelda seda, mis teile midagi lavastajana ka siis ta selles tekstide maailmas tegelikult nagu ümber mõtestades lõi sellest nagu materjalist oma uuema, mis, mida me siis tema nagu ainult nägi nendes tekstides. Nii et selles mõttes on loomulik, et film on midagi muud, aga lihtsalt ta ei ole mitte Mati Undi sügisballi eksamiseeria Nojaa, aga noh, muidugi, ka selles samas sügisballi romaanis on neid teisi tekste, neid tsitaate ja viiteid isegi nagu mulle tundub, et vahel isegi mõõdutundetult Mati Unt pannud sinna Ta pidi väga suure tundega, ta loob tegelikult sellega väga teadlikult neid rütme, sest kui me vaatame nüüd sedamoodi Mati Unt oma tekstide ülesehitus tähendab siis see ei ole ratsionaalne, vaid selles ongi väga palju sellist sõnaga kompoleerimist ja seal läbi nihukeste erinevate tasandite nii selles kõige suktiivsemas ühe üksiku mingi lause nendevaheliste sidemete rütmide sõnakorduste tasandil ja lõpetas siis kogu selle nii-öelda suure kompositsiooniga. Selles mõttes on ikkagi Sügisball võrreldav pigem selles muusikateosega sümfoonia, aga tal on need erinevad hääled, erinevad osad, millel nagu erinevad rütmid, jäävad needsamad ütlesite need nii-öelda võõrkehad, tegelikult on teadlikult sinna sisse pandud nagu mingisugust trummid riiuleid. Nii et seda, seda, seda ma küll ei tahaks. Siin oli väga huvitav, et kui Mati selle valmis sai selle romaani ja mina määrime, siis väga, väga lähedased tuttavad ja, ja väga palju arutasime neid asju ja matiga küsis, et mis see nüüd on, mis see tähendab, mis see tähendab? Noh, see natuke poos ka, eks ole, aga mis sa nüüd ikka tähendab. Ja, ja siis ma mäletan, kui ta selle sügisballi käsikirjas ei valmis ja me olime seda lugenud niiviisi Nõukogude valmimise käigus arutanud ja, ja ta oli ise väga haaratud sellest nii-öelda mittekirjanduslikud tekstid sulanduvad sellesse, tekib niukse kollaaži, effekt, sinulik noh, tegelikult oli ajast ees selles mõttes, sest see on niisugune ikka ütleme nii, et see oli eesti nonii, viima esimene postmoderne rihmata modernedeks. Õige, mitte viimane kindlasti aga ta siis selle loomingusse viis. Siis ma nii mäletan, ta tuli tagasi, oli hirmus löödud. Sellepärast et ta oli loomingust kuulis seda sama, et noh, et see oli ikka ilukirjanduslik. Siin on nii palju mittekirjanduslikke niisuguseid noh, nagu tooreid, mitte kirjanduslikult ka sees ja niiviisi ta oli väga löödud. Ja siis ta ta ta tegelikult natukene kui vaadata seda viimast teksti, seda nagu vaatas küll üle, aga aga noh, põhimõte jäi samaks ja seda põhimõttelisust ei mõistetud, eks ole, see toovat sellist korraliku romaani hunt korralik romaanis, eks ole, ja siis tuli mingisugune kollaaž ja see, see nagu erinevad stilistilistest osistest kokku pandud tervikpilt ei olnud kohe alguses sugugi sellisena nagu aru saada või ei, kõlanud kokku ootustega. Ja mulle tundub ka, et äkki see ongi kõige esimene, nagu teiegi, ütlete, Marju Lauristin, et, et selline postmodernne romaan eesti kirjanduses, et mina nagu ei oska ei oska ka nagu öelda, et, et mis võiks olla nagu selle eellane või noh, seda võiks otsida. Et ta on nagunii, seal, on tõepoolest see see segu, mis, millest sa tervik, nagu tekib see nagunii hullumeelne. Et ühelt poolt need mingisugused tsitaadid ja, ja raamatute pealkirjad siis ta kasutab noh, näiteks üks peatükk, kus, kus räägitakse kodust, siis ta on nagu kasutades erinevaid keeli toonud nagu kodumõisteid kodusõnu välja, et, et see on vist ma arvan, et isegi mitu lehekülge Sa oled, peab aru saama, et see ei ole sugugi mitte mingi niisugune noh, eputada Meile või et või oma tarkus näitamine või mitte midagi taolist. Ja ta ei ole ka tõepoolest mitte võõrkeha, vaid see on see on viis kuidasmoodi tekib tekstist selline väga imeline ja kummaline nisugune võõrituse efekt. Ja see võrdlusefekt on tegelikult sellest saast keskkonnast sellest tolleaegsest maksta, see siis on konkreetselt Mustamäe aga üldse seda tüüpi sellisest kõledast määrdunud inimvaenulikust keskkonnast, milles kõik need tegelased seal keerlevad ja tuuakse sisse tegelikult selline vaimne mujal oleks sellega kõik need võõrsõnad autorit nimetamised, mis tegelikult ei olnud igapäevaselt kõikidel kättesaadavad ega riiulis võõrkeeled. See kõik tekitab sellise pildi sisemise pildi olemisest siin, aga mitte siin praegu, aga teises ajas mingist teistes maailmades hoopis teiste tähendustega seotud. Ja, ja noh, kui me võtame nüüd selle autoritekstis kõik needsamad lahendused, mida siin oli nimetatud nüüd kodu ja muud ka ja siis võtame siia kõrvale sellesama, olete August Kase, eks ole, noh, demoniakaalse loendamise ja klassifitseerimisega. No tegelikult see on just nagu paralleel eelmine selline noh, ütleme sõna kaudu teatud enesekehtestamine, enesekaitse üks on tegelase oma ja seostub selle tegelasega natuuriga sellega, kuidas näidatud otse, kuidas ta põlgab ja vihkab seda keskkonda. Aga tegelikult autori enda tekstis hoopis teises helistikus sellises pehmemas. Jaa, jaa. Poeetilisemas on nagu paralleelselt tekib seesama noh muusikaks ütleme siis kas või seesama noh, mingisugune austerlase meloodiaga sammutiiv ja see on just see, et Mati tekst on üles ehitatud selliste vastastikku nagu kõlavate ridadena. Ja siin on väga huvitav koht, mõnest, mõtlesin, et kuda seda katkendit loetajad, mis katkendite valita mina oleks valinud, võib-olla mõtlesin kuidas seda lahti seletada sügisballi, seda imet, selle koha, kus eraon selline nii-öelda ring käik erinevates korterites stuudiotes kunstnike juures. Ja siis esimene ateljee, kus on siis tõesti kujutatud või näidatud seal niisuguse ilmselt disväga tipptaseme kunstniku maali ja siis arutatakse, ero vaatab väga lähedalt ja ja noh, nii-öelda teeb endale nagu üksipulgi selgeks, missugused on need erinevad kihid selles maalis kuidas tegelikult saavutaksele maalin tervikefekt sellega, et kunstnik teadlikult on ainult kaheksa kihti ülestiku, erinevaid värve eraldi seda pilti loovad kõik kokku annavad selle, mida on nimetatud ka tekstis sellise läbipaistvuse ja sellise noh, tõesti, selle, selle ime. Ja noh, ma arvan, et siin on tegelikult Mati teinud seda, mida sakslaste kunstnikud, teod, kes panevad omaenda portree kuskile nurka. Et läbi selle niisuguse maalimise kujutamise tegelikult nagu andnud võtme selle oma romaani lugema teksti jah, lugemiseks selle teksti nagu lahti lahti, niisuguseks põimimiseks. Marju Lauristin, äkki te loete ette selle katkendi, mida teie mõtlesite, et ma loen. Jah, see on selles osas, mis on siin kuskil keskel pealkirjaga esimene lumi ja see algab sellest kuidasmoodi. Eero peategelane, siis luuletaja, satub kokku mu kunstnikust sõbraga ja lähevad siis ühele teisele kunstnikule külla. Kellel on siis niisugune ateljeekorter, tal on siis ka seal ateljees oma maalid ja edasi sonimisi. Nad istusid diivanile ja vaatasid, kuidas peremees ettevalmistusi tegi, Mulbertit parajaks kruvis. Siis oligi pilt Nende ees. Actimaal, võta seljaga vaataja poole lebavat naist. Midagi temaga sõelutakse Raskase Veenust, kuid naise puusad polnud nii laiad. Peremees süütas tule, et külalised saaksid pilti paremini vaadata. Ta pani ka muusika mängima, kui nad hapra Chopini valsid, mis tekitasid imelikult närvilise meeleolu. Naine oli maalitud elusuuruses, ühe jala oli ta hästi välja sirutanud, teisaga lõdvalt kõrvale heitnud. Inimesed magavad vahel sellises poosis näoli, nende jalad meenutavad siis p-tähte. Naise käed olid üles väljasirutatud. Tükk aega valitses vaikus, kolleeg uuris peremehe pilti sõnatult. Eero vaatas vaheldumisi pilti, tipp ja pildi peremeest, kes kolleegi reageeringuid uuris. Naine oli täiesti käega katsutav kuid tema ümbrus kergelt udune, mitterite äratuntav. Siis tõusis kolleeg üles, läks pildi juurde ja uuris naise pihta lähemalt. Ta silitas käega õrnalt naise tuharate mitu korda küsisite siis peremehelt. Praegu ainult neli vastasse. Näed, kus on tume, sinna läheb kaheksara sinist küll, aga isegi Veneetsiat. Ero tundis asja vastu huvi, ta tuli lähemale ja tahtis, et asjaga temale seletatakse. Nad, kükid olid kõik kolmekesi naise selja taha maha. Väljas oli vahepeal hämaraks läinud kunstnik seletas Eerole Laseerimist tehnika mõningaid saladusi. Kõigepealt tempera kaalust alusmaal, siis pärast selle kuivamist kanda peale õhukese läbipaistva värvikihte. Alati tuleb oodata, kuni eelmine kiht on täiesti kuivanud, siis kanda teine, siis hakkab esimene läbi paistma. Ta näitas kohti naise seljal, kus oli neli kihti. Naapoli, kollane ooker, jälle Naapoli, kollane, siis Veneetsia, punane sisele Naapoli, kollane kaerauuris naise selga hästi lähedalt naise nägu ära pööratud, vastu vaipa surutud, tal impersonaalne lihtsalt objekt. Teda ei julge vaadata, sest ta ei vaadanud vastu. See on tõesti nagu selline võtmekoht haapsalu teha. Nendest värvidest juba rääkida, siis üks asi, mis Lauristin te tahtsite lisada, on kollane laik ja mulle tundub tõepoolest see värv ja tegelikult ka mingisugused looduskirjeldused on siin ka nagu hästi läbivad ja kollane oli ju ka see äikene, mis nagu tuli tuli tuppa sellele, kas oli August Kasela, tuli tuppa. Nüüd ja, ja see oli see gravelk selles mõttes jah, on on see värvide värvide osa väga oluline sest kogu see keskkond, see, see linnakeskkond seda on antud sellist halli varjundit. Selles keskkonnas vahelduvad halli erinevad toonid, täiesti uduvihm, pilved, neist on pidevalt juttu ja, ja see on selline noh, nagu nagu see atmosfääri või teatud mõttes universumi tunnetus seal üldisemaid hundile väga iseloomulik. Talun sellist maakera maakeral asumise tunnet, väike inimene maakeral ja siis need lihtsalt kosmosevärvid ja kosmosetunnetus on tal väga mune. Ja, ja siis sellel niisugusel udusel niiskel hallil Karellilisel taustal siis ilmuvad mõned niisugused säravad laigud, mis on väga olulised selles sügispallis on ju väga põnev, ongi see kollane, mis tekib jopena Ameerika jope. Aga see ameerika jope muutub fataalseks saatuslikuks. Surma see surmav, see lõpuks top kõik need nendes aeglastes ringides keerlevad tegelased ühte punkti kokku selles lõpus, mis on siis nagu tõesti poentacki äkki need tegelikult ilmselt kõik ühes väga kitsas ruumis olevad inimesed, kas kunagi kohtu äkkinud saavad kokku läbi selle kollase jope, selle, selle kollase laiguse kollane laik muutub äkki selle pildi keskpunktiks, äkki näeme nagu kogu seda nihukest udusturbanistliku hällimaastikku sellisena, et see niisugune nagu juhuslik laik organiseerib kogu selle selgu juhuslikkus, mis on üldse väga omane sellele stiilile sellele kujutamisviisile, et midagi ei juhtu. Ja ometi kõik kogu aeg juhtub ja kõik juhtub täiesti juhuslikult? No mulle tuleb alati meelde, kui ma loen see Pauleriku rida, et anna mulle jõudu joosta, õhustas ajus, see oli muide tolleaegsele elutunnetusele väga oluline, see niisugune nagu irdunud võrdunud, juhuslik, tegelikult sündmustevaene tõesti nihukese juhtumist, maailm kus tähendusi tur ise luua, sest tähendused olid kõik sellised ebaselged ja vot siin siis kollane laik, mis äkki organiseerib ja mis tegelikult tuleb võõrast maailmast. Ameerika lell krell, kollane laik sellel sihukesel hallil. Siis ma tahaks küll öelda See on jah, väga põnev, nii et selles mõttes see niisugune ei ole juhus. Sama maali, maali sissetoomine muide ka muusika sedasama šopääni valsi tähendab hunt annab Izezi niukesed, et et tema teksti tulebki mõista nagu pigem sellises võtmes mitte sellise loona vaid just nimelt sellise tervikliku, mingisugused nagu heli või värvi sellise kompositsiooni. Kindlasti üks noh, ütleme siis värv või see liin on kindlasti see seriaal, mida vaatab see lause Laura. See on täpselt seesama asi, et me oleme seal külmas korteris ja me oleme täiesti suletud ja mingisugune hoopis teine nagu tonaalsus jookseb sealt läbi. See on, see on tegelikult minu lemmiktegelane ja ma seda kasutan väga tihti oma loengutes, kui ma räägin sellest üliõpilast, kuidasmoodi, televisioon tegelikult kõigi nende seriaalidega, ta ta lõi nagu reaalsuse ja väga paljude inimeste jaoks reaalsem reaalsus kui see elu, mida nad tegelikult elasid ja eesti kirjanduses tegelikult Mati Unt oli esimene kes üldse selle tol ajal muide ka teoreetiliselt väga põneva teema, sest et palju, kui arutati ja mati teatavasti luges väga palju igasuguseid teoreetikuid, kultuurifilosoof ja nii edasi siis selleni teise reaalsusega eelmisel konstruktivistliku nagu lähenemisega tõhusale Laura kaudu tegi väga-väga Astitavaks selles mõttes Laura minu jaoks niisugune noh, nagu teatud mõttes mudel ja mis aga on jälle tähelepanu väärne kustutatud teksti vaadata siis selle seriaali tegelased kallingham ja, ja, ja, ja kes seal tal on bluurabell ja nii edasi, siis, siis jällegi siin on nagu selle nagu kaks tasandit, üks on see, mis on Laura jaoks, tähendab kuidasmoodi on naistegelane, kes siis töötab sellistes tõesti väga, ilmselt niukses kujutavas telefoni keskjaama sellises mingeid juhtmeid juhtmed ümber sellises sellises jubedas niukses tehnoloogilises ämblikuvõrgus on püütud sinna kinni ja siis ta tuleb koju, algab tema tegelik elu, tema tegelik elu on just nimelt see, et ta teeb lahti teleka, telekast on elus kõige tähtsam üldse seal on näiteks, on ju suurepäraselt, läheb telekas rikki, näiteks see on katastroof, kui telekas on rikkis ja siis see, kuidas tema ellu tuleb, siis tõeline elu, need tõelised inimesed oma tõeliste suurte tunneta ja kannatuste ja ja nii kaunite nimedega nagu Turabell ja Caningam ja ja nii edasi ja, ja kuidas need Need kiled muutuvad tema kergemaks ja kui nüüd mõelda tagasi tegelikult sellele reaalsusele, mis oli Eestis siis, kui paljud inimesed elasid näiteks Soome televisioonis, kui, kui tegelikkuses rääkisid meil Soomest näiteks võtame, kui, kui tulid, esimesed seriaalid hakkasid tulema Eestisse ka. Noh, mina näiteks mäletan, kui tuli see jube pikk piks erialase Santa Barbara ja siis seal oli üks põhilisi kõneainet sellest rääkisid lapsed ja vanad ja arutati, mis oli eelmises episoodis, mis nüüd nendega juhtub ja nii edasi. See oli nii uus ja, ja Mati oli seda kõike ette. Mati tegi seda enne kui tegelikult Eestis selliseid seriaale nii väga hakati vaatama. See on nüüd üks tahab, eks ole, see on tegelane ja siis tema noh, nii-öelda nagu tegeliku ja siis selle kujuteldava elu vahekorra taga tekstis endas on huvitav see kohata seal lausete kaupa sagedasti ühes lauses põimuma tegelastena needsamad seriaali tegelased, sama Kalingem, eks ole, ja siis mingi jutumärkides märkideta täiesti tähendab põimuvadki lause tasandil. Nii et Mati näitab ka keeleliselt, kuidas põimumine on täiesti läbi, see ei ole mitte nojah, üks mõttevool ja täpselt niisama nende sama tahagi põhjuvad siia siis ka kõik need filosoofid, nimed, eks ole, läärid ja teised, keda Mati ise on lugenud ja, ja kõik see kokku ongi tegelikult teksti tegelikult kui me räägime teksti tegelikkusest, siis me räägime sellest tavaliselt kui mingist niisugusest noh, teaduslikust mõistest. Aga noh, see ongi tegelikult reaalselt teksti tegelikkus, on maailm, mis ongi reaalne maailm ja mida tegelikult Mati Unt noh, niisuguse kunstilise, see nagu mudeli kaudu nagu kasutada sellist sõna palju arusaadavamaks, kui need väga palju teoreetilise raamatut lugeda. Ja see laura ja kogu see liin, see, see on minu jaoks selles üks kõige noh, ma ütlen kõige kõige armsamaid. Ja muidugi väike peeter, kas mul on nii kahju väike, peetnud jäänud välja filmist film seal selles mõttes, et tüdruk on sellest tehtud, see niisugune tänapäeval tavaline teema seal mingist kommionust ja kõik sedasama matile äärmid, olek mati matil oleks olnud äärmiselt võõras selles struktuuris sest tema jaoks oli just nimelt oluline see, see Peeter, kes on teistpidi ka tema alter ego. Kui me räägime ikkagi sellest mingist kirjaliku autoripositsioonist siis see väike väike poiss ja tema, see niisugune sõna kaudu maailma mingisugune noh, nagu enda jaoks selle maailmaohtlikkuse vähendamine, sest ta peab, ta peab ütlema, ta peab selle nimel ta peab leidma, selle sõna endale ära seletama, siis see maailm on ohtlik ja kogu hundi sellisele autori positsioonile läbidama paljude teoste omale. See, see maailm on niisuguse ohtlikkuse taju noh, üks minu lemmik, kui sul tekst on, see ratsa üle pooden järve seal seal on, tähendab, niukseid kosmilise või, või noh, sellise satud mõttes jah, kosmilise või isegi kui tahate müstilise niisuguse ohuviiru ohuviiru sisse sattumine keda mistahes hetkel, eks ole. Ja selle Väikse Peetri reaalses on nagu see nagu jällegi nagu lahti võetud, kuidagi lähedale toodud selle väikse poisi ja siis maaelu vahekord on tegelikult see on jälle mingi paralleel seal jälle niisugune paralleel mingisugune rida selle eero enda vahekorraga maailmaga ja ja hundi autorimina väga paljudes teostes eelneva samalaadse vahekorrad ja sõna sõna sõna kaudu nimetamise kaudu, sedasama sõnalise tegelikkuse kaudu ja üldse maailma elamisväärseks tegemine minu arust Mati jaoks üks niisugune läbi mingi rida. No ilmselgelt on see sügispalle ikkagi linnaromaan või noh, see ongi mustamäest ja, ja mulle tundub, et, et kõik need tegelased positsioneerivad ka ennast nagu, kui noh, linnainimesi kuigi nad kui kõik on või vähemalt osa neist näiteks teo ja siis ka Maurel, et nemad on kuskilt maalt tulnud või kuskilt välja tagulist, et see linnaromaan või see linnakeskkond on hästi huvitav ja, ja sealt tuleb ka minu meelest välja Mati Undi enda nagu seisukoht, aga nagu seesugune linnale, et, et tema on ikkagi täiesti nagu linnakirjanik. No siin on selles mõttes noh nagu arengu, aga huvitav, sellepärast et sügisball ei ole mitte lihtsalt linna väga urvalistida selle humanistliku, niisuguse keskkonna, organistliku esteetika, teatud kõrvaltvaade aga selle on ta väga Tallinna rahul. Ja kui me võtame nüüd hundiloomingu peale, siis tal on alguses võib öelda, et mitmed nendest Tartu jutud, Tartu Tartu keskkond, kollane alates kolmest kassist on Tartu keskkond, noh Tartu on üks tegelenud. Ja reegel on kindlasti Tartu absoluutselt, Tartu eks ole siin tegelane ja, ja selles mõttes on ka siin selles sügispallis on tegelaseks Mustamäe jällegi tänapäeva lugejale võiks nagu meenutada, et Mustamäe tegelikult ju tekkis alles 60.-te alguses, mina mäletan seda, kui Mustamäe luidete vahele tekkis esimene vundament. See musta, mis praegu on, on ju erinev sellest mustamäest, mis siis oli see Mustamäe alles tekkis ja selles mõttes olid ka Taali väga kõledal oli väga alasti, praegu puud on suured, siis need puudu ei olnud suured medalid alles istutatud, nii et ta oli palju rahakivilinn, kui ta praegu on peale selle nüüd nii suured, täiesti võõrad. Tallinnas nii suuri maju ei olnud olnud enne need suured üheksakordset, millest siiniuvuse tegelased elavad põhiliselt üheksakordses majas, Eero madalamate, aga selle nii suurte majade olemasolu Tallinnas oli täiesti võõrkeha üldse, see, millest seal räägitakse, Smaurariga, see niinimetatud vabaplaneering selles oma nisugune, modernistlikud toopia, ega siis seda tüüpi mustamäel tekkinud ainult Tallinnasse nad tekkisid jõudnud, tulid tegelikult meile Soomest siis nad tekkisid näiteks Rootsi, kui läheme Stockholmis, näeme seal seda keskel minna, eks ole, kust on võetud vanalt tänavalt maha ja selle asemele modernistlik kastide rida. Samal ajal tekkis Moskvasse võeti maha Arbat, eks ole, jällegi vana ajalooline romantiline nii-öelda linna tasemel ehitati kastide rida, eks ole. Ja see niisugune kastide kultus ja seesugune noh, tegelikult ikkagi ratsionaalne utoopia sellest uuest inimesest, uuest keskkonnast, keda siis luuakse nendes uutes majades seal ülemaailmne Matti, tegelikult oma tekstiga, just nagu ta astub väga-väga selgesti sellele utoopia vastu. Ühelt poolt teatud musestetiseerib seda keskkonda, aga tõstitiseerib seda viisil, et ühelt poolt tuleb välja selle, selle keskkonna selline noh, ahistavus ja, ja, ja enim vaenulikkus ja Mahleri kaudu ta ütleb ka väga selgesti välja selle. Kuigi Mati on ise ju ta on põhimõtteliselt mittepoliitiline kirjanik, tähendab noh, nagu kuidas öelda, tagantjärgi nüüd praegu vaatasin rajal sõna nagu omistatavad või küsitavad küsimused, et kuidas ikka selle nõukogude tegelikkusega niiviisi siis loomulikult kõik see, mida Mati Undi tekstides me tajume. Sügis Paldiskis On see nõukogude aegne tegelikkus, aga mati jaoks see ei olnud mitte ideoloog loogiline, selline skeem vaid tema tundlikus selles kruusa suhtes selle skandaalse keskkonna suhtes, milles inimesed elasid, sisse hingasid, oli nii täpne, et ta paratamatult andis edasi just nimelt seda, seda aega, seda keskkonda, aga tema jaoks oligi põnev, see oli laiem, see oli tõepoolest ülemaailmne, see oli hoovus, see utoopiline, niisugune arusaam sellest tehnitsistlikust inimese ümbertegemisest oli see, mis vallutas maailma. Ja tema oli selles suhtes muidugi tundis ennast jumala pärast, ma ei taha öelda suugasarilt kaevanduses. Aga jah, ega nagu hääl, mis oli tema hääl, see oli tegelikult selles suhtes niisugune see vastupanu sellele. Ja samas samas suutis sellest teha ka sellise noh, nii-öelda esteetilise pildi nagu ütleme vaatame nüüd kunstiajaloos, siis noh, on ju räägitud sellest klubist tekkis umbes sama samamoodi eestitiseeriti täpselt sedasama nihukest masinast tunud geomeetrilist, et betooni ja kivimaailma ja tegelikult, et noh, tekkis sellest väga mõjus emotsionaalselt mõjus kunsti puhul ja täpselt samuti matil, see kõik muutub läbi selle sõna läbi tema selle sõna võlu esteetiliselt nagu, nagu kättesaadavaks. Ta ei ole enam selline väline ja, ja lootusetult ahistav, vaid on näha, et selle vastu rohtu Mulle tundub, et äkki see ongi see asi, mis teeb selle selle teksti selliseks, et ta, ta ei ole üldse vananenud. Ma lugesingi nüüd üle aastate uuesti selle raamatu läbi ja olgugi et väga kindlas ajas väga kindlas ruumis paljusid ameteidki, mida need inimesed peavad, ei ole olemas enam. Ja kõik see teematungini ameti just, aga, aga ühesõnaga seal ameti, aga, aga noh, see ongi see asi, mis nagu tekitab selle data kuidagi on kõigest sellest nagu üle. Et teda saab ikkagi nagu vaat ei lugeda kunstniku enda nagu pintslitõmme, mis nagu tekitab nagu sellise esteetilise elamusega igatpidi tekstina ja isegi noh, see, et kõik need võtted, mida hunt kasutab, et ka need on täiesti omal kohal või et nad ei ole kuidagi vanunud või kõik see selline võõritus ja nihestus ja mingite selliste tsitaatide sissetoomine Seal saabume, Me hääldatavaks impressionismi vananenud, sellepärast et enam daamid ei kanna selliseid kleite ja, ja ma tea, Pariisis on tekkinud ka teisi tänavaid ja nii edasi vaid see on just nimelt seesama maalimise viis, tähendab minu meelest on väga oluline, kui me täna nüüd vaidleme selle üle, et raamat on midagi, mis kuulub nagu minevikku ja asendab mingite vidinatega ja, ja nii edasi siis Mati Undi sügisball on nüüd minu meelest selles mõttes üks niisugune väga hea näide sellest kuidasmoodi siis kui me ei oska tajuda seda nõnda sõna jaa-sõnaga maa aitavat või loodavad sellist pilti ja seda, kui palju rikkam see on, kui palju rohkem kihte on selles võrreldes mingisuguse noh, sellise, Infoga niukene tehnilise infoga ja, ja kui me ei taju seda, et raamatuna ta tõepoolest ta ta mitte lihtsalt ei alga, ei lõpe, vaid ta on üles ehitatud teatud struktuuriga, kui me, kui me loeme Gidena klikime lahti suvalisest kohast, siis me võime jah, nautida ühte katkendit, aga me tegelikult ei saa kätte selle, selle kogu võlu seal umbes nii, nagu me rääkisime, mingisugust. No ma ei tea filmi sellisena, et me näeme mingeid tükke või kaadreid, aga ma ei saa aru, missugune see tegevus on või vaatame maali, nii et me näeme temast ainult paari sentimeetrit, aga näe, mis, mis seal ümber on see, et raamat tervikuna just ilukirjanduslik raamat, et see oma tähenduse loob just nimelt läbi nende suhete läbi teksti erinevate tasandite läbi sõnaga loodud nendesamade meloodiate ja kihtide ja struktuurile, see on siin selle sügisballi puhul niivõrd selge, seda saab niivõrd ilusasti noh nagu noh, muidugi tervikuna hoomata ta piisavalt kompaktne ja ma arvan, et justkui me mõtleme nüüd sellesama meie noorte inimeste kirjandusõpetuse peale siis minu meelest sügisball peaks olema siin nüüd üks väga võimas vahend muutuks arusaadavaks, mikspärast, draamat sellisena, nagu ta on kultuuris kujunenud. On midagi täiesti erilist, nii et kohustuslik kirja täiesti erilise. Ta ei ole mitte mingi üks funktsionaalne tekst, vaid see on, see on täiesti eriline, eriline meedium, säält täiesti erinev viis väljendada inimesele. Mida teevad sügisballi tegelased täna aga Jon kausi arvates? Eero ja Laura on ammu lohus. Kuna lapsi neil pole, siis nad eriti ei suhtlegi. Laura vaadanud taasiseseisvumisest alates Pauldambioodifoli, aga viimasel ajal ta tunneb, et hakkab kuidagi väsima. Eriti pärast seda, kui selgus, et fuck on tegelikult Stefani õde. Laura elas mõnda aega koos rootslasega, kes meenutas Rich vorst oli. Aga kuna mees esitas Laurale perverssed nõudmisi ja tegi katset teda peksta, ei tulnud sellest midagi välja. Kuigi algus oli olnud põnev. Mees oli öelnud, et tema samas puudub Horus speks. Mees jättis oma pirita aportnandi Laura käsutusse ning kolis Rootsi naise ja laste juurde tagasi. Osmo tüdines luuletamisest tema esimese romaani kohta ütles üks vanema põlve kriitike professor et lõppude lõpuks üks eesti autor, kes on saavutanud kontakti lugejatega väljunud lagunemise märke, ilmutanud elevandiluust tornist. Üürikest aega töötas Eero reklaamifirmas. Praegu teeb ta vikerraadiost saadet Elutarkus. Ta loobus täielikult alkoholist, kolis Pelgulinna renoveeritud maja esimesele korrusele, sest ant urbanist temas vajas rohelust akna taha ning hakkas kokku elama muuseumitöötajaga, kellega ta tutvus joogatrennis. Abielu oli nende meelest liiga kaheksakümnendad. Nooruslikku eerud kohtab tihti F-hoones või Kukekeses koos naisega einestama. Laura pojast eetrist sai antropoloog. Ühesõnaga, ta kavatseb püsivalt Brasiiliasse kolida. Ta tunneb, et tema saatuseks on kaduda Selvasse. On andmeid, et on üks viimaseid tallinlasi, kelle rahakotis on igaks juhuks telefonikaart. 70 aastane Maurer elab praegu Rocca al Mares projekteeri meriväljale, Viimsisse ja nõmmele eramuid ning on väga rahul. Tema aknast ei paista ühtegi valgusfoori. Hoopis suur tükk merd. Samuti on tal suvila Hiiumaal, kuigi isegi selles ei leia ta enam midagi romantilist. Ta nimetab suvilat oma isiklikuks koopaks. Mingil hetkel tundus teole seks üsna tüütu üheplaaniline, lausa naeruväärne intellekt. Itaalia vanadus said võitu hooramehest. Ta pühendus isikliku magnetismi võimsusele ning avastas sedakaudu endas ekstra sensitiivsed võimed. Tema erialaks kujunes astroloog, Loogia ja sugudevahelise pinge. Seosed. Pensionipõlve lävel avaldas Dio noorpõlve käsikirjamees ja naine, millest sai tõeline bestseller. Marko Reikopi lemmikraamat on vastu võtta Tartu maanteel. Ajad on pool aastat ette kinni. Suur näitleja ja lavastaja sai jutule küll väljaspool järjekorda, aga ainult seetõttu teole valmistasid tema ihuhädad salajast naudingut. Peegleid teo enam ei armasta. August Kase hauaplats on korrast ära. Tallinnas on alla 400000 elaniku, korteri ja eramusügavustes hiilgavad silmad. Tänases saates rääkis Mati Undi sügisballist Marju Lauristini. Sügisballi tegelased tõi tänasesse päeva. Jan Kaus, saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.