Elamuselamus. Enamus tervist mina olen Jan Kaus, eetris on saatesari elamus, kuhu minema ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused, hetked, seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest teatri juht ja lavastaja Peeter Jalakas. Head kuulamist. Tervist Peeter tervist ole ja teie alustuseks määratleda sõna- elamus, sisu, mis on sinu jaoks elamus, mis teeb mingist hetkest või või sündmusest või tundes sinu jaoks elamuse? Teel siia püüdsin pingsalt ka sellesama küsimusega tegeledes välja mõelda, et mis siis ikkagi on, et sellised märkimisväärsed elamused minu elus, millest tahaks rääkida ja siis jäin ka mõtlema sellele, et kuidas seda elamust defineerida. Ja need hetked, mis mulle oma elust meelde tuli, mis tõesti on nagu takkajärgi osutunud öelda pöördelisteks või kuidagi avanud mingeid uusi väravaid, on pigem need, mida ma kirjeldaks kui kogemust, et ma ei oska niiviisi nihukeseid, kirkaid elamusi, mis minu arvates peaksid justkui seonduva, et ennekõike selliste kunstiliste elamustega esile tuua, ehk siis kusagil küsimise elamu saan siis ma juba natukene jõudsesin, et minu arvates peaks justkui olema olema kuidagi kunstiline. Ehk siis ta on loodud. Aga noh, samas muidugi võib ka tormist sügisest või tuulisest hommikupoolikust saada saada elamuse, mis, mis on võrreldav kunstilise elamusega. Et ma jään natukene jänni siin eristavaks, mis seal elamuse, mis on kogemus. Aga vist vist midagi niisugust on ikkagi elamuse juures? On võib-olla see niisugune emotsionaalne külg, olulisemad kogemus on see, mis võib olla su, su elu määrab ja sellele kogemusele järgneb hulk elamusi, siis ei oleks võib-olla varem elamused olnud kui poleks olnud seda või teist kogemust. Ehk siis, et elamusena emotsionaalne Aga räägi nendest pöördumistest kogemustest. On hästi palju erinevaid teoseid filme, raamatuid, mis on kuidagi elu olulised. Aga ma ei saa küll ühegi koht. Vähemalt mul ei tule ühtegi pähe, mille kohta ma ütleks, et vaat see oli nüüd tõesti raamat, et mida lugedes maailm oli teistsugune või mille lugemise järel maailm teistsugune. Vabandust. Ma segan vahele, aga kas sul selliseid raamatuid või film on, mille juurde saab pöörduda regulaarselt tagasi, näiteks, et sul on kodus riiulis mõni raamat või film, mida sa ülevaated, vile loed? Lugemisega üldse on tänapäeval niiviisi vähemalt minul, et kunagi, kui sa praktiliselt kogu aeg oli nina raamatus, siis täna see paraku enam niimoodi ei ole, et selline visuaalne kultuur on nii palju üle võtnud, et selle rolli. Ja, ja ta on sihuke hektiline, et sa oma kogemused ja teadmised ammutadekstest nagu tükkidena. Et kui raamat, Tõid mõelda, kuhu tagasi vaataks ta noh, seal on reeglina niisugused mitte ilukirjanduslikud, ehk siis, et nad on seotud tavaliselt omaenda tööga ja et kui mõõtsin seal mingeid sümboleid, märke, tähendusi, siis on nad pigem sellised entsüklopeedilised või, või mingid filosoofilised teosed mida siis aeg-ajalt üle lapad. Päris ilukirjanduslik, kui ma ütlen, mul ei tule tõesti praegu vist pähe ühtegi, mida ma niimoodi mitu korda peos hoiaksin. Ja enam-vähem sama vist on, on ka, on ka muuga noh, muusika on küll tõesti jah, mida, mida kuulata, et korduvalt mingid sellised hellemad tunded suhteliselt sarnased sõltuvalt sellest, et kas ta on täna või 20 või 30 aastat tagasi. Aga jah, kirjandusest või ka võib-olla kunsti puhul on see muutunud noh, ütleme realistid, mis minu jaoks võib-olla kunagi oli üks selline, mida võiks nagu elamusena välja tuua, et esimene kord, kui ma kui ma kokku puutusin seal Dalyya punu heliloominguga, siis see oli minu jaoks hästi oluline, noh ilmselt nagu paljude minu ja kaaslaste jaoks või kuidagi mitte ainult kaslaste jaoks. Et neid jälle ikka võtan ette nende pilte, kirjuta siia ehk siis sürrealism on üks selline oluline detail olnud minu jaoks. Kellelegi nagu üsna mitmed eriti teatriga seotud inimeste jaoks on Jung ütleme, tema kirjutas, et üks selline oluline oluline verstapost olnud ja ennekõike ongi just need elu lõpul kirjutatud unenäod, mälestused, mis kust ta ei pidanud mängima niisugust teaduslikku tõestamist, vaid kui ta võis rääkida sellest, mis talle tundub inspireerivad olnud. Läheme nende pöördeliste kogemuste juurde tagasi võtta. Ma arvan, et paljudel inimestel on need pöördelised kogemused pärinevad nagu lapsepõlvest noorpõlvest, et kuidas sinul nendega on? No minul ka üsnagi suurem osa jah, võib öelda, ikkagi on seotud päris lapsepõlvega. Ja mõned on isegi selle ajaga, kus, kus ei tohiks nagu midagi teada või ütleme, kust ei tohiks justkui selles mäluosas, mida me aktiivselt igapäevaselt kasutama justkui midagi olla. Ehk siis mul on meeles, kui ma olin päris kärus, millega ele kõndinud, millega käsutati ringi ja siis see kärutamine toimus samas kohas, kus, kus ma praegu ise elan. Kuna siis sealsamas majas. Ja sellest kärutamisest on meelde jäänud kohutav vastumeelsus kade tänavate pikad lõputuna tunduvat puiesteede suhtes. Ja see, see päädis sellega, et minu jaoks kõige kohutavam asi oli näiteks vana teletorn, mis oli vana raadiomaja hoovis. Ja siis mingi hetk me elasime siinkandis ja siis juba käisime lasteaias siis lasteaia viies väidetavalt oli vaja mind viia niiviisi, et see teletorn ei jääks tee peale, muidu tuli hirmsa nutuga minna. Ja seesuguste selle pikkade lõputud sirged või selline äng, mis nendega kaasneb, lõputu säng on täiesti füüsiliselt see, mida ma ka täna oskan meenutada, seda tunnet, et see, see on nagu hästi selgelt olnud üks. Üks selline asi, mida ma ei tea, kas saab elamuseks kutsuda, aga, aga vähemalt miskiks esimeseks selliseks kogemuseks igavikuliseks kogemuseks. Ja teine üsna oluline hetk on olnud minu elus, kui ma oleksin äärepealt ära uppunud. See oli, juhtus juba keskkoolis ja see väsimus võttis võimust ja karjääris ujusime, nii et seal ei ole teada, et juba paari meetri kaugusel seda põhja ei ole. Ja siis noh, lõpuks noh, kuna ma räägin seda praegu, eks ole, lõppes kõik hästi ikkagi. Aga et see juhtus niiviisi, et see hetk, kui vesi tõusis, siis suust nina nii-öelda mis on täiesti selline murdosa sekundist, niisugune väike hetk ometi see selle kestel kogesin sugust igavikku, nagu ilmselt see niuke surmaeelne kogemus on, on, on paljudel olnud kus käis ka niisugune filmilint silme eest läbi EK erinevad pildikesed siis toonaseks elatud elust. Ja see on ka üks asi, mida olen oma oma kunstnikuelus hästi palju kasutanud, neid samu pilte, motiive ja selle üle ka arutlenud, et miks just need, miks just need pildid, et nad ei olnud mitte ühelgi moel seotud nendega, mida sa võiksid justkui ette kujutada, et et selline noh, esimene koolipäev, mingisugune, ma ei tea, kas sünnipäev näiteks mingi mingisuguse unistuse täitumine jõulud, mis iganes seal nagu pähe tuleb, et kui sa mõtled, et mis võiks olla need niuksed olulised hetked su elust, kui sa neid näed, siis seal ei ole mitte ühtegi neist. Seal olid täiesti kummalised hetked küla täiesti äratuntavad ja mul on siiamaani Meeles nad tädi seismas kiige juurde ja, ja vanaema minemas üle õue, kuskil üks pilt kana nokib teri, mingid sellised. No täiesti. Kõrvalisel isikul ja mitte midagi ütlevad pildid. Ja hiljem mõlema neis leidnud hästi palju selliseid asju, mida harjutan, harjutud kutsuma klišeed, eks ehk siis klišee minu jaoks iseenesest ei ole midagi halba, kes iseenesest on, on ju asi, mis töötab, mis järelikult vajutab paljudel samale klahvile ja mind on alati huvitanud, miks ta seda teeb ja kuidas, kuidas ta tekib, mitte nad kõikjal niuksed klišeelikult pildid, aga, aga mingeid elemente sealt võis leida. Eksis, see oli vast teine selline kogemus, millest võiks rääkida. Ja noh, üks võib vist küll öeldaks selline äratundmine, mis on tõesti seotud ka võib-olla siis kunstilise elamusega praegu nüüd oli see, et kunagi, kui ma elasin Saksamaal, siis ma olin hoopis ühe teise teatri juures tööl õppimas ja siis sattusin küll mitte päris juhuslikult ikka ikka juba teadliku valikuna vupertaali, kus tegutses selline selline persoon nagu piinapaus, keda kahjuks täna enam meie hulgas ei ole. Aga kes on noh, ütleme sellise Euroopa kaasaegse tantsuema omamoodi kes kehtestas nagu täiesti kümnenditeks vähemalt saksakeelse ruumi, aga ka Euroopa sellise tantsukunsti võiksid põhitalad teesid. Ja noh, tal on otsapidi ka juba mainitud Sürealistidega natukene pistmist. Ja noh, minu jaoks oli selleks ajaks juba läbitud niukene krutovski koodi teatrati etapp või ütleme noh, selline selline periood, kus ma olin väga lummatud sellest sedasorti teatrist. Nii et see kõik asetus nagu piinapausi töid nähes omale kohale ja seal ma tõesti lihtsalt suu lahti. D vaatasin, mis toimub, ja kuidagi see kõnetas mind nii selgelt, et et ma jäingi sinna käima ja vaatasin kõik ta tööd ära, tutvusin taga. Ja see on, on ka minu hilisema kunstniku elu jaoks olnud üks olulisemaid hetki. Mis aastal see oli, see oli, ma arvan, et müürialadel kukkunud, eks siis mis see müür hukkus 20 90 89. siis on siis kusagil sealkandis, ta oli 88 89. Sind ju teatakse, ütleme mitte ainult siis lavastajana ja teatrijuhina, vaid ka inimesena, kes on asutanud mitu nüüdseks olulist teatrit. Et ei kujutaks tee praegust teatripilti ilma sinu tegevuseta ette, et kas näiteks VAT teatri asutamine või Von Krahli asutamine. Kas nende taga oli ka mingisugune selline valgustuslik, impulss või, või mingisugune selline äratundmishetk või millest sellised tugeva impulsid? Sul sündisid? Ei, need võib-olla näivad eemalt vaadates tugevate impulssidena, aga need on tegelikult olnud niiviisi, et üks asi on viinud teiseni ja minu jaoks on see olnud lihtsalt täiesti loogiline rada. Et sellised tegelikult nihukesed olulised hetked või, või mida, mida mäletad? Kogemusena on pigem noh, mingisugused asjad, kus sa oled nagu natukene peksa saanud kuidagi mingi asi ei ole välja tulnud või, või mingi asi on võtnud rohkem aega küpsemiseks, kui sa oled seda plaaninud ja nii edasi, et et need on olnud kuidagi minu jaoks väga loogilised, et sa hakkad mingeid asju ajama siis kuidagi ta ise liigub s nagu katsutaga koos joosta ja ütleme seda kõike arvesse võtta, mis elusele pakub, et minu jaoks on hästi oluline asi, elus, on juhus. Sa pead olema kogu aeg valvel, et lasta asjadel juhtuda. Et mitte tsee passi kuskil nurgas ja joota, aga sa aktiivselt tegutseda, oled valmis kogu aeg selleks, et muudad suunda, et kui ühesõnaga mitte suunda selles mõttes, et jäävad nagu need põhiasjad paika, eks ole, sinu arusaam maailmast, kuhu sa tahad jõuda ühe või teise asjaga või isegi ka see, kui sa ei tea täpselt, kuhu sa tahad jõuda, kuidas sa tahad jõuda. Aga need viisid need, sa astud kaks sammu vasakule, siis jälle paremale ja noh, sellega sa ei, ei pöörased tegelikult ära kuuse liigudega. Aga sa võtad arvesse nagu rännakuid ja, ja mingeid auke ja, ja tõuse ja laskumisi seal. Et noh, umbes niimoodi need asjad on läinud, et ma ei oska siin mingisuguseid erilisi hetki välja tuua, et et oli õmbuks pähe ja siis tekkis tunne, et nad võiks teha näiteks vat teatri. Nagu jõudis. Faasi lihtsalt, et see selles osas sul mingisugused nagu tähenduslikke juhuseid meelde praegu ei tule. Tähenduslikke juhuseid on palju, elu on täis neid, aga nad ei ole niimoodi sellisel moel seotud, et ma saaksin öelda, et see konkreetne juhus viis, näiteks lähevad selle teatritega geni. Küll oskan ma öelda, võib olla ühe või teise teose puhul noh, vähemalt enda jaoks viidata mingitele juhtumistele, mis on mis on viinud selle või teise teose tekkeni, aga, aga noh, et ka neid on niiviisi noh, ilmselt tüütu ja kõrvalseisjale võib-olla arusaamatu seletama pikalt, siis rääkima. Mõistlik, aga sa mainisid, eks ju, seda lapsepõlve äärmuslikku elamus seda peaaegu uppumist ja mainisid neid. Pilt, mis silme eest läbi jooksid justkui nagu sellised juhuslikud pildid või mitte. Kõige tähenduslikumad pildid mainisid, et sa oled neid oma töödes oma kunstnikuteel kasutanud ka selles osas. Oskad praegu tuua mõne näite. Noh see oleks natuke naer, et oled järgmistel, kui vaatame siis hakkadki otsima ja nüüd see on see pilt ja see ei, niimoodi ma ei niimoodi mitte, et ühesõnaga mitte seda, et sa nagu üritad noh, näiteks Maida rääkides kylge massilugu paigutad sinna sisse seeni, kus on vanaema kanaaegsed, mitte päris nii nagu ütlesid, et aga see meeleolu või ütleme kuidagi noh, see miski, mis selle hetke taga, et seal on, seal on see emotsioon meeles, ehk siis kuidas see on elamus sellest, sellest pildist, sellest eluhetkest seda sa kasutad või kuidagi otsid, eks. Ja nüüd ma olen kolmest asjast rääkinud, noh tegelikult vist peaksin ka neljanda rääkima, mis ei ole ka otse otse niisugune üheselt, et noh, ma ei tea, nähtud film ja sellele järgnenud valgustus, vaid ta on terve hulk filmest minu poisipõlv möödus üsna suures osas sõpruse kinos. Kus minu tädi oli kinomehaanik ja on seal siiamaani. Ta on väga staažikas ja, ja seal oli siis niiviisi, et kuna vanemad käisid tööl, sest peale kooli poisikesena mina pidin minema siis sõpruse, kinno tädi juurde. Ja mida ma seal tegin, loomulikult siis istusin seal masinaruumis, kus siis need projektiliselt surisesid, seal oli mõnus soe ja siis vahtisin läbi selle pisikese augu järjest kõiki Filvem siis kinos näidati ja parematel päevadel oli siis põlvedel ka siuke kergelt rasvane jõupaberist kott pontsikutega, kuna seal kino kõrval oli pontsiku paar. Ja niimoodi siis nautisid seda, mida seal antakse, et noh, enamus sellest, eks ole, jooksis ühest silmast sisse, teisest välja. Aga aga lihtsalt see maht, mis seal aastate jooksul, mida ma ära vaatasin, oli, oli ikkagi pööraselt suur. Ja ka see on jätnud oma jälje täiesti selgelt, et ka seal olid mingid korduvad motiivid ja mingid sellised naljakad asjad, mida sa hakkad vaatama, kui sa noh, niivõrd seda filmi ennastajale vaata et sa nagu ka nagu film jookseb ka, aga see mõte või kuidagi on nagu kuskil juba mujalase, sa oled selle teosega kaasas, aga sa kuidagi tajud seal mingeid muid asju. Ja kas see on seotud nüüd otsapidi sellega, mis ma rääkisin klišeedest, eks korduvatest motiividest ja kuidagi, et et miks on alati nii, et kui on kardin tuules, aken natuke praokil ja kuu vasakul üleval nurgas, et siis on alati üks ja sama tunnes sellega tunned, et sõltuvalt sellest, mis film see on, et ta nagu et need on niisugused küsimused, millele mulle meeldib mõtiskleda ja ütleme, et see periood on ka täiesti kindlasti olnud üks hilisema kunstniku põlve jaoks hästi oluline Aga kuidas on praegu, et kas sa praegu koged elamusi tihti või tihedalt, sa ütlesid, et sul on elamusi palju olnud, eks just kunstilisi elamusi. Kas sa tunned, et ütleme klišeelikult, et hing on samamoodi vere vermil? Jäätelt saad kergesti mingisuguse elamuse. Ma ei oska öelda, ma arvan küll selles mõttes, et ma olen tänaseks enda jaoks hästi selgeks mõelnud need asjad, mis on minu arvates või minu jaoks olulised elus ja, ja eriti just praegusel hetkel kuidagi neid ma oskan otsida. Kuigi ma ise ei suuda veel päris lõpuni selle järgi käia, mida noh, enamus enamus vaimseid õpetajaid meile on õpetanud, et elada hetkes ja seesama emotsioon ja kogemus ongi igas hetkes ainuke ja ainulaadne ja, ja selles hetkes on igavik. Siis aeg-ajalt see mul õnnestub ja, ja ma olen siis väga rahul endaga, kui ma seal, et selle miski kätte saanud, nii et noh, tihti selle jaoks on vaja mingit sellist trigerit või mingit päästikut mis siis on reeglina jah, tõesti mingi mingi teos olgu ta siis isegi võib-olla teosena, mitte nii perfektne. Aga ta noh, kuna sa tead ootajale, mida sa otsid, siis tavaliselt selles, et kuskilt leiad ja, ja noh, see annab jälle nagu põhjust kuidagi rõõmustada ja teeb su elu elamusterohkeks. Ma küsin ka ühe sellise, noh pisut võib-olla provokatiivse küsimus, et mulle meeldis kunagi, mis sa ütlesid kunagi poliitika kohta, et poliitik on nagu vetsus käimine, pole pääsu. Aga mõistlik on ennast pärast käed puhtaks pesta. Et mis on see element, mida saab ainult poliitikast, mida mujalt, et ei saa, et sinna miski kiskunud kaitsepoliitika suunas. Ei ole mind miski poliitika suunas kiskunud, pigem on see see jällegi, et niisugune asi, mis kuidagi veereb Su elukene ja üks samm viis teiseni ja noh, ma olen enam-vähem terve elu olnud. Seda vist kutsutakse ühiskondlikult aktiivne versioon, et mingid asjad on mind erutanud ja mulle tundunud, et et see või teine asi tuleks nagunii-öelda korda teha. Kuidagi noh, tahaks nagu, et sellesse panustatakse ja siis ma olen püüdnud seda aeg-ajalt teha. Ja kuidagi poliitikas sattumine oli ka selline noh, nii-öelda pooljuhuslik. Et kunagi, kui ma olin reformis siis kui reform oli veel noor aateline ja, ja energiline ja minu arvates oli ta tollel hetkel väga vajalik jõud ühiskonnas siis enam-vähem vastavalt sellele, mis ta praeguseks on saanud, siis no ma ei tea, kuidagi tundus nagu loogiline, et asjade käik, et, aga ma ei oleks iial arvanud, et ma peaksin sinna kuidagi nagu jääma või et ma sinna nagu sellesse hetke kinni jääks, et minu jaoks on ta tõesti olnud selline asi, mis nagu korista tuba aegset, see on asi, milleta sa saad ka hakkama, eks ole, saad koristamata toas elada ja olla, aga aga kuidagi mõnusam on, kui ta on korraseks. Ja see niisugune ühiskondlike asjadega tegelemine on justkui midagi sarnast, et neil ei ole vaja takerduda või nendesse kinni jääda, et elada tuleb ikkagi nagu oma elu ausalt ja täiega, eks. Ja siis paraku see poliitiline tanner ei ole selline, kus sa seda ikkagi niiviisi teha saad, paratamatult pead sa kasutama. Mis ma nüüd siis peaksin? Ütleme tegelikult paratamatult pead sa valetama. Täitsa lihtsalt, et see on mingil hetkel ei saa öelda seda, mida sa tegelikult mõtled või sa oled sunnitud ütlema mingisuguse asja tegelikult tähendab hoopis midagi muud lihtsalt nagu õõnsalt kasutama mingit terminit sõna. No kuidagi niisuguseks on need reeglid kujunenud, et see, miks nad sellised on ja kuidas on muutunud täitsa omaette teema, aga aga noh, hetkel see niimoodi on. Jah, see on täitsa meeldiv meeldiv määratlus, et poliitik on nagu toa koristamine, eks ju, et on põhimõtteliselt vahend, vahend, mitte eesmärk. Sa mainisid seda, et sa oled selgeks mõned asjad, mis on olulised. Ja ma sinu jutust kuidagi noppisin välja, et üks oluline asi on, on elada hetkes tajuda iga hetke, nii, et see on ainulaadne igavikuline. Jõuame jälle muuseas selle teemani välja, et, et elu oma olemuselt võiks olla elamuslik, eks, et iga hetk absoluutselt elamuslik loomulikult. Ja teine, teine juhtmotiiv tuli välja on, on see juhuse roll, eks elus püüdma juhust ära kasutada. Kas on veel midagi, mille sa oled endale selgeks mõelnud, mis on osaline nendes asjades, mis on sinu jaoks olulised? Headus, see on vast kõige olulisem asi, tuleb olla hea. Ja kõik ülejäänu, justkui sellest tuleneb, et noh, armastus on see, mis kõik kokku liidab, eks. Nii ehk teisiti. Aga jah, vast vast headus on, on üks selline märksõna, mis tihti kipub ära ununema miks sa midagi teed või midagi tehes. Mõni asi, kui välja ei tule, siis tasub sellele mõelda, et kas üldse küünlaid väärt. Ja. Vist ütlesingi kõik ära. Kas on kerge olla ja vahest ei ole, vahest on ikese ego, mis sunnib sind kuidagi käituma teistmoodi eksised vahesse kipud asjade käigus ära unustama siis tuleb seda endale meelde tuletada ja noh, eks ole, eks ole, inimestele erinevaid meetodeid. Aga kui sa sellest endale aru annad, noh, siis vähemalt liigud õiges suunas või? Kas õige on jällegi, mis on õige, mis on vale, aga ütleme, lihtsalt liigud. Kuulata saadet elamus. Tänasin Peetrit, tema ütles, et võta heaks, aga juhtus nii, et jäime stuudiosse vestlema ning jutu sees tuli välja veel üks oluline asi, mis õnnestuks üles salvestada. Me rääkisime juhusest, siis näed, juhus ei ole vist võib-olla kõige õigem sõna, me oleme harjunud seda juhuseks kutsuda, juhuse ootamine ei tähenda seda, et passi kuskil nurgas ja ootad, kuni ta juhtub, et seda kui aktiivselt tegutseda. Ja siin nüüd võib-olla tuleks ära märkida ka üks asi, mis, mis elu on õpetanud kuidagi mida tahaks kangesti. Et oleks meil võimalik ka oma igapäevases elus rohkem teha ja mis tegelikult on igasuguse loomingulisuse alus, on võimalus teha vigu. Ja see vigadest õppimine ongi vist enam-vähem ainuke võimalus õppida minu arusaamist mööda õppimine lihtsalt kellelegi järgi, et keegi ütleb nii, on hea, ei ole olnud mulle kunagi Arusaadav, mina ei ole osanud, ma olen võib-olla nii trotsliku loomuga, et ma lihtsalt ei, ei võta omaks seda, kui keegi mulle ütleb, et kass jookseb peaga vastu seina, siis see on valus. Et see on ikkagi järgi proovida siis aru saada, et jah, tõesti see on peaga vastu seina joosta, on viga. Et oleks kuidagi teisiti, kui keegi ütleb, et nii ei saa, siis ma olen just tekkinud tunnet, ahah, okei, näis, näis, ja see on nagu just käivitav tegur. Et okei, seal on tihti olnud, on vigu ja tõesti lõpuks tõdedki, et no ei saanud tõesti. Aga, aga ennem Ing pole rahule jäänud, kui oled ise selle järgi proovinud ja mul on hästi hea meel, et mul on olnud võimalus neid vigu teha niiviisi, et et sellest väga paljud pole kannatanud ja kunstis on see ka üks oluline nüanss, et miks on kunstiga tore tegeleda. Et kui tuleb tunnustuse tunnustusega kaasnev raha oma projektide teostamiseks, siis tavaliselt sellega juhtub see, et vigade tegemine kaob ära. Nii et seda hetke ma olen kartnud. Õnneks siiani pole juhtunud, nii et arvatavasti on veel. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Peeter Jalakas. Saate panid kokku Evelin Voodla, Jan Kaus. Soovime teile palju ainulaadseks kogetud hetki ning kuulmiseni. Järgmisel pühapäeval.