Tere tänane saade on põhiosas Liivimaasõja ajast, sellest, missugune oli olukord Tartus vene võimu all. Tartu oli vene võimukeskus selle sõja ajal Vene administratsioonist ja tema valitsemismeetoditest, räägib Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Tänase saate lõpuminutid pühendame aga päeva kajalisele. Eesti ajalugu kaks muuhulgas ikka küsimus, kas oli muistne vabadusvõitlus olemas, võimalik aitäh. Aga esmalt siis Tartu vene võimu all. Kui Vene väed tungisid Eesti aladele, siis vene võimu kindlustamine algas kohe 1558. aastal professor Anti Selart. Kui nüüd üldisemalt rääkida, siis see on üks fenomen, mida. Viimase aja uurimistöös on on korduvalt rõhutatud et nimelt kuigi ühest küljest Ivan Groznõi-aegsel Venemaal toodeti väga palju poleemilisi kirjandust põhjendati tati Liivi sõja põhjused ja sündmusi väga tugevasti ideologiseeritud vaimus siis tegelikult, mis puudutab kohalikku haldust, sõjaldust, kabektsionaal, poliitikat, siis käitus Ivan neljanda valitsus tegelikult väga pragmaatiliselt. Nii ka vene Moskva võimu kehtestamise juures Liivimaal 1558.-st aastast alates. Selle üheks näiteks on muuhulgas hea tuua ka saagid tiitli. See ei olnud niimoodi, et kõigepealt esitati tiitlit Liivimaaga, täiendades pretensioon võimule Liivimaa üle. Vait saagi, tiitlisse liideti vallutatud alad alati pärast vallutamist niimoodi näiteks Tartu siis 1558. aasta jooksul. Ja niimoodi liima siis osad liideti järk-järgult, aga kohe venemaa tollasesse haldussüsteemi vastavalt sellele, kuidas vallutamine toimus. Kui me räägime Liivi sõjaaegsest Liivimaast, siis tuleb ka arvestada, et selle piirid olid väga muutlikud vastavalt vallutuse käigule. Kõige ulatuslikum oli siis Vene-Liivimaa 1577. 78. aastal. Kõige kauem aga oligi vene võimu all siis Tartu, Narva, kusjuures Tartu kujutas enesest kõige tähtsamat ja olulisemat venekeskust hiilima. See ei tähendanud, et teised Liivimaa linnade linnused oleksid allunud Tartule. Liimale laiendati vene haldussüsteem, mis koosnes keskustest ja niinimetatud manus linnadest, venekeelse sõnaga briigogad. Sellise süsteemi tüüpiliseks näiteks näiteks Pihkvamaa, kus oli keskus Pihkva ja tema manus linnad, siis teised. Irboska Kobõlie, Oudova ja paljud teised. Niimoodi Liivimaal takt olla käisid Kesk ja Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti linnused koos nende juurde kuuluva piirkonnaga. Narva alla põhjaeesti linnuse piirkonnad. Lisaks Lääne-Eestile ja Liivimaa idapoolsed linnused, viljaka Lutsa Reesekne düna puhkolid, Pihkva manus, linnad, ilusti rühmitamine oli osalt piirkondlik, osalt aga ka lihtsalt juhuslik, näiteks vastavalt sellele, kust olid mingi vallutus lähtunud näiteks Lihula, Haapsalu, Koluga, Padise läksid täpne olla, sest nad vallutati. Sõjakäiguga, mis algas Pärnast organiseeriti Pärnust. Kui rääkida keskvalitsusest, siis Poskast tegelesid Vene-Liivimaa valitsemisega põhiliselt kolm, kes kasutust ehk gaasi Need olid siis teenistuskohtade. Kõik kaasselle ülesanneteks olid korraldada sõjalisi küsimusi, hallata sõjategevusest puudutatud alasid ning väga tähtsa ülesandena väejuhtide nimetamine tasustamine. Edasi teenismõisate brid kaaskorraldas teenismõisate andmiste valitsemist. Teatavasti Vene sõjaväe. Kui kasutada tänapäevast Aagonistliku sõna ohvitserkond tasustati sel teel, et neile anti kasutada mõisad ehk siis teenismõisad mitte neile päriselt, vaid just nimelt kasutada tulu saamiseks ning nende üle arvepidamise, nende väljaandmist, siis mainitud teenismõisate brikast korraldaski. Lõpuks 1577 asutati nähtavasti just Liivima tollal vallutatud linnuste haldamiseks linnustabki kaas. Enne 30 gaasi ja ka teiste Moskapasid, gaaside võimupiirid ja tööjaotus aga ei olnud väga täpselt määratletud. Nad võisid sekkuda ka teise gaasihaldusalasse ühel või teisel viisil. Et see süsteem oli tegelikult üsna keerukas ja sageli ka ebatõhus. Ja selle eesotsas seisis kõrgema instantsi nad bojaaride duuma. Kohapeal linnustas asusid vojewoodid, keda oli olenevalt linnuse tähtsusest üks või kaks suuremates, nagu Viljandis, mõnikord ka kolm. Üks nende hulgast oli juhtiv moevood, keda mõnikord nimetati ka asehalduriks ehk siis Namistlikuks. Erandiks oli mõned suuremad keskused ja nende hulgas veel omakorda eriti Tartu. Tartus oli eri aegadel ametis kuni kuus vojewoodi. Kas neil oli siis veel keegi, kes nende ülem oli siin tarkpea? Võivoodide hulgas oli selge ja üks nende hulgast oli esimene. Ja kui linnuses oli mitu poe voodi, siis nende tööjaotus nägi ette, et näiteks missuguse linnuse osa eestiks teine põevad, vastutab millised väravad kuuluvad, millisele voodile. Ja omal moel võib siis Tartut pidada nii-öelda Vene-Liivimaa pealinnaks. Sellepärast et Tartu asehaldur siis mõnikord nimetati tähtsamat vaiewoodi kasehalduriks. Süsteemi ei olnud, aga jääge kindel, keda mõnikord nimetati kaliivima asehalduriks. Ja siis tähtsuselt teine sõjaline keskus Vene-Liivimaal Tartu järel oli, oli Pärnu. Moevoodid tegelesid sõjaliste ülesannete kõrvalda tsiviilhaldusega, neile kuulus kohtuvõim ja pilliaegsete linnuste voodide. Ülesannete hulka kuulus ka korraldamine selles vallas, kuidas suhelda naabritega. Valis saadikute vastuvõtmine. Ja Venemaa eeskujul seati ka Liivimaal sisse riiklik postiteenistus mille tarvis rajati linnust. Juhtub postijaamad, palgati personal, eraldati nende ülalpidamiseks raha. See, miks just nimelt Tartu hoia voodid, kandsid mõnikord asehalduri tiitlit mõnikord ka Liivimaa asehalduri tiitlit, sõltusse mõnikord diplomaatilisest olukorrast. Mõnikord oli vaja näidata, et Liivimaal on olemas teatud territoriaalne kontinuiteet keskaegse ja siis veneaegse maa ja selle korralduse vahel. Väga suurel määral. Aga oli siin tegu ka lihtsalt nimetatud kohajärgluse printsiibi arvestamisega. Teatavasti Venemaal valitses 16. seitsmeteistkümnendal sajandil selline süsteem mille kohaselt suguvõsad olid selges jagaktilisesse järjekorras ja tavaolukorras ei olnud võimalik kõike seda järjekorda muuta. Selles mõttes, et kui näiteks üks vanaisa oli olnud teise vanaisa ülepealik siis kaks põlve edasi ei olnud võimalik sama suguvõsa esindajate teenistus vahekorda teistpidiseks pöörata. Ja Tartust juhtus olema niimoodi, et viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel olid seal hoia voodideks ja siis võib-olla ka esmajoones au, tiitlina ase, halduritakse, aristokraatlik, suguvõsade esindajad, mis ka lõi traditsiooni, et Tartu on tähtsam kui teised linnused ja linnad. Aga muidugi, eks ta seda ka oli, ta oli kahtlemata kõige suurem Liivimaa linnadest nendest linnadest, mis vene võimu all oli ja ka linn, kus Vene võim oli piisavalt pikk, et seal sai välja kujuneda siis nii-öelda vene elu kohalik vene päritolu ühiskond esialgu siis saksa, eesti kodanikuna kõrval teatud aegadel, aga kus saksa kodanikkond oli linnast välja saadetud, siis kahtlemata muutusse vene elanikkond linnas tooniandvaks haldusest veel veel nii palju. Et Saaria teenistuskohtade kaasnimetasid voode ametisse korraga üheks aastaks paigutati regulaarselt ümber sihukeste võis ka ette tulla, et sama mees nimetati samale ametikohale ka mitu aastat järjest. Näiteks nirsa Afanassi Sid Jakov oli Tartus hoia voodiks 1573 kuni 79, kuus aastat järjest. Aga väga sageli olid need vahetused üsna kiired. Ja tõenäoliselt siis sellist traditsiooni halduse osas püsivust väljendasid hoopis diakid. Kantselei ametnikud, kes olid nimetatud ametisse suurematesse linnustesse ja ka Tartus olid Jake, mitu Nemad olid püsivalt oma ametis üldjuhul. Voodid toodi Venemaalt sisse ja jakid ka. Kõik ametnikud olid pärit Venemaa, nii nagu kõik vene, siis teenis aadlikud aristokraadid siis Moskvast ja Moskva ümbrusest lihtaadlikud, aga valdavalt olid Liivimaale saadetud Pihkva ja Novgorodimaalt. Sealt sealt välja saadetud ei olnud mitte välja saadetud teenistusse saadetud nadolid saagi teenistuses ja nad pitsadeti sinna linnusesse, kuhu parasjagu saagedema ametkonnad vajalikuks pidasid. Neile anti seal uus maavaldus ja sealhulgas ka neid teeni saadlikel ilmal paigutati väga tihedalt ümber. Sisuliselt Venemaal, teenismõisad olid ikkagi väsitavad, reeglina pojad, pärisid isa valdused, Liivimaal sellist järjepidevust välja ei kujunenud, lihtsalt olud olid nii ebapüsivad antilinnus välja, siis langes rootslaste poolakate kätte, tuli jälle midagi ümber korraldada, kelleltki midagi ära võtta, et ümberpaigutamisega seoses kõigile sissetulek pakkuda. Et see süsteem oli, oli väga muutlike ebakindel tegelikult. Ja võib-olla veel selle teema lõpetuseks. Et halduslikult veel eriolukorras olid Liivimaa kuninga Magnuse ajal siis Põltsamäe kaksi, mis olid talle antud valduseks. Talle lubati kogu Liivimaaga tingimusega, et ta peab selle ülejäänu ise rootslaste käest ja poolakate käest vallutama. Missugune oli vene võim Tartus või administratsioon Tartus oma olemuselt küüditamisi tuli ette, keda küüditati selles, miks küüditati. Selles osas väga-väga selget ja kindlat vastust tegelikult anda ei saa, sellepärast et me teame sellest üsna-üsna-üsna vähe. Kõigepealt. Kui Tartu linn 1558. aasta suvel alistus siis esitas linn omalt poolt tingimused piiramisväejuhile vürst Pjotr Shuiskile toatsepteeris need ning nende eeltingimuste hulgas sisaldus soov, et linna senised õigused, omandisuhted, raekorraldus, luteri usk ja kirikukorraldus säiliksid. Linn soovis tollivabalt kaubelda kogu Saksa ja Venemaa piires. Ning samuti oli tema soov, et linnakodanikud, linnainimesed ja nende vaga võiks vabalt liikuda üle Vene valdusse piiride. Kui see privileege Moskvas kinnitati sama aasta septembris siis neid soove küll natuke igati, aga üldistes joontes jäid need tingimused püsima. Ja tegelikult, et ei olegi päris selge kas tegu oli kohe alguses pelgalt sammuga, mis pidi sõja algusjärgus muutma saalse ülemvõimu, allatuleku Liivimaa linnade jaoks talutavaks koguni soodsaks. See kaubandustingimused Venemaal Tartu kodanikel oli neid palju, palju soodsamad kui enne seda. Või siis oligi esialgu plaanis neid tingimusi ka täita, tegelikkuses reaalselt suures osas neid tingimusi hiljem kõikuti näiteks, mis puudutab elanikkonna ümberasustamist, aga samasse teks usuvabadus faktiliselt jäi püsima. Me ei tea, kuidas see liikumisvabadus Liivimaa piires ülevenevalduste piiride tegelikult välja nägi, aga samas on vähemalt üks mees, hilisem kroonik ja Riia raehärra Franz, nii et kes tõepoolest võttis omakapitali kaasa ja kolis Tartust ära viida. Mis põhjusel ka täpselt ei tea, sest tegelikult nii nagu ta oma kroonikas jutustab, tema äriasjad Tartus ei läinud ajas ka sugugi halvasti. Samas meil ei ole teada, et mõne Venemaa alla läinud linna magistraadi tegevus oleks jätkunud pidevalt läbi kõigi sõja-aastate. Näiteks Tartus on raad töötanud veel 1500 seitsmekümnendatel aastatel aga kui 1582 linn Poola kuningalt kätte läks, siis Tartu kaadinomy tegutsenud tõenäoliselt lõpetanud Vene võimud magistrantide tegevust vägivaldselt vaid see hääbus lihtsalt kodanikkonna kokku kuivades. Iseenesest aga ka näiteks Pärnu puhul, kus Me raetegevusest sõja ajal tõesti ei tea on sõjaeelseid linna raamatuid sõja jätkatud, tähendab, nad hoiti alles, nad olid kusagil kusagil olemas. Mingisugune kontinuiteet üle see aja tõepoolest ikkagi jäi püsima. Me peame ka arvestama seda, et Liivimaal ei peetud 1558 kuni 82 ja seda pidevalt. Rahu perioodidel toimis kaubavahetus üle võimula piiride. Liikusid teated ja kirjad, näiteks Tallinna raad Curtis 1568 Rootsi kuningale. Et kuna kohalike Rootsi asehaldur ei lubanud linnal enam välja anda hädavajalike basse Venemaa võimualasse reisijatele tuli sellest palju passita kriisimist tüli, asja ja vägivald. Ka vaherahulepingut, mida Moskva sõlmis Taaniga Rootsiga nägid ette, et kaubavahetus edaspidigi toimima ja tõepoolest ka kaubavahetus mingil viisil toimis. Kuigi sõjaoludest tingituna piiratumas mahus on korduvalt esile toodud muidugi Narva erilist rolli Liivi sõja ajal Narva õitsengut vene võimu all kahtlemata Narva linna jaoks, see oli senisega võrreldes oluliselt ulatuslikum kaubandus oluliselt suurema mahuga kaubandus. Aga kindlasti ei saa seda käsitleda niimoodi ette. Narva õitseng võlgnes tänu ainuüksi sellele, et tal olid vene võimu paremad kaubandamis tingimused. Lihtsalt see kaubavahetus Venemaaga mis varem oli toimunud läbi Tallinna-Tartu-Riia. Nüüd sõja erilistest oludest tingituna, kontsentreerus Narva. Nii et kokkuvõttes oletatavasti siiski Liivimaa ja Venemaa kaubavahetuse mahud kahanesid lihtsalt see oli lokaalne nähtus Narvas, et nad seal kassas. Üks lubadus, mille saar oli andnud linnadele oli see, et nende elanikke ei asustata ümber. Aga nagu me teame, siis tegelikult seda ikkagi tehti. Ja ka korduvalt. Selline elanikkonna väljavahetamine oli tegelikult olnud juba oluline osa Moskva liidendamis poliitikast varasemal ajal. Selle kõige tuntumaks näiteks on kindlasti Novgorodi allutamine Moskvale 15 sajandi lõpul, mis muuhulgas toimus ka sel viisil et 100 protsenti senine maaomanike kiht ja suurkaupmeeste kiht asustati ümber Moskva tagustele aladele. Ja asemele toodi siis ise Venemaalt uued inimesed. Kogu eliit vahetati ümber. Need, kes ära viidi minema, saadeti seejuures säilitasid oma oma positsiooni lihtsalt uues kohas. Neil ei kadunud ära aadli õigused, nad said jätkata oma kaubanduslikku tegevust, aga lihtsalt uuest kohast. Ja samamoodi ulatuslikud küüditamised toimusid pihkomaalsed 1510. aasta järel, kui Pihkva Moskva vürstiriigiga otse liidendati. Liivimaa linnade elanikkonna ümberasustamist tasub näha nimelt selles kontekstis. See on lojaalsuse tagamiseks juba korduvalt kasutatud meetod. Selle väljenduseks on ka asjaolu, et kui olukord muutus, siis ju lubati aga saadetud inimestel tagasi tulla. Niisiis selle taga maksan kahtlustamine kohaliku juhtiva elanikkonna lojaalsuse suhtes. Tartu elanike puhul puudutasid küüditamised ju ka ikkagi saksa elanikkonna kihti siis jõukamat kodanikkonda. Juba 1558 59. Osa Tartu kodanikkonnast saadeti lühemaks ajaks elama Pihkvasse. 1567 juulis viidi Tartust ära umbes pool 1000 inimest siis praktiliselt kogu saksa kodanikkond, kes tolleks ajaks Linna oli jäänud. Kui nüüd aga 60.-te aastate lõpul saar hakkas taotlema pigem koostööd suuremat koostööd eliima saksa aadli ja kodanikkonnaga siis ära viidud tartlased said 1005 69 70. Õiguse tagasi pöörduda. Ja siis küüditati uuesti mingi aja pärast. 41 küüditati nad uuesti, aga siin oli ka selge, selge põhjus selleks, tagamaks oli oktoobrisse ele Kruuse ja Johan Taube alustatute Vastuhakk tsaarile katse tartu vallutada, mille resultaadiks oli, et siis ulatuslikud tapatalgud linnas ja seejärel need, kes olid alles jäänud, saadeti linnast uuesti välja. Nüüd Need, kes olite Tartust aga saadetud, et võib muidugi käsitleda vangidena. Neil oli ette nähtud, kus nad tohivad elada. Aga samas ei saa nende vangipõlve igal juhul hoolimata kahtlemata vintsutustest, mis olid pika reisiga seotud pidada liiga rangeks. Sellepärast et nende igapäevategevusele piiranguid ei seatud. Liimalaste anti maad romanovi Malo, jaga Slavetzi Nižni Novgorodi tega, Slavli maakonnast, Vladimir kostromaas Hublidžis Ljubiinis saali residentsi Alexandra Vi ümbruses. Juba ju 58. aastal ära viidud Tartu piiskop elas ju piim, mis oli ikkagi selline pükslik vangipõlv. Ta kahtlemata ei pidanud puudust kannatama, selles mõttes, ütles, et ta oleks kannatanud mingisuguste eluks hädavajalike asjade puuduse all ja ka hiljem Moskva maal vangis hoitud eelviimase Liivimaa ordumeistri Süxtenbergi vangipõlve teid võrrelda põlu alla sattunud püsti oludega Venemaa. Selle üheks tulemuseks oli, et väga paljud, kellel tegelikult oleks olnud võimalik, kas Liivi sõja hilisematel aastatel juba pärast Liivi sõda kodumaale naasta jäid paljud neist edasi Vene valitsejate teenistusse. Moskvas kujunes saksa eeslinn esialgu Moskvaga õitšisse. Hiljem Moskva jõe teisele kaldale. Jausa aegade, nii näiteks 1591 on Moskvas mainitud Narva ja Tartu tänavat mille üsna tõenäoliseks algupäraks on see, et seal kunagi asusid Narvast ja Tartust väljasaadetud kodanikud. Näiteks, et 599 elas Moskvas paarikümneaastast Narvast Venemaale toodud kopes Andrei Ivani poeg Tiit niisiis tüüpiline alamsaksa nimi. Kuid selline, no lõpuks ikkagi üsna soodus seisund sai nähtavasti osaks ainult kindla erialaga inimestele. Käsitöölised pandi sarisaks tööle, kaupmehed. Savi hakkas kauplema. Vangide põhimass olid lihtrahvas talupojad kes asustati maale või siis müüdi edasi. On väidetud, et 1500 seitsmekümnendatel aastatel näiteks saatsid Moskva sõjaväge Liivimaal Tügija, tatage orjakaupmehed ja künnikaupmehed, ostsid Leedu ja Saksa vange Moskvast yles. 16 sandi lõpu ja seitsmeteistkümne sajandi alguse reasani kassimovia Kaasani piirkonna allikatest võib leida eraldi elanikuna kihi, keda nimetatakse allikates lateksi siis lätlased. Tegu ei olnud kohaliku tatari talupoeg konnaga aga neid ei loetud ka õigeuslike hulka. Ja hiljem nad siis sulased tatagi talupoegadega kokku nimetatakse Hinelt lateksi, lätlased, see ei ütle tegelikult midagi nende reaalse päritolu kohta. Tõstja tsuh naa siis vastavalt lätlane ja eestlane olid tegelikult, et Liivi sõjaaegsel Liivimaal käibel sünonüümidena. Need ei olnud sõnad, mis oleks olnud mingilgi viisil etniliselt täpselt nii. On olemas kirju, kus räägitakse sellest, kuidas rakveres elavad läti talupojad või vastupidi, kusagil Lätis tegutsevad eestlased. Aga kes siis Tartus elasite näiteks 1580, enne seda, kui, kui või, siis veel, kui linn oli venelaste käes. Sakslasi ei olnud selle ajahetkel üldse enam. Me ei saa kindlasti öelda, et neid üldse ei olnud, aga tõenäoliselt sel ajal nad ei andnud enam linnas sugugi tooni. Tartusse oli tekkinud kohalik vene püsielanikkond, kelle hulgast kindlasti väga suure osa moodustas sõjavägi. Need sõjaväelased ei olnud ju siis mitte ainult teenis aadlikud, vaid ka Suurtüki meistrite lihtsõdurit komandeeritud töölised, aga nende perekonnaliikmed, inimesed, kes neid elukondlikud teenindasid vaimulikud Tartust oli saanud õigeusu piiskopi residents, Tartus oli vähemalt üks kloostaga õigeusu klooster kindlasti mitmeid kirikuid ja Tartus jäiu põhiliselt püsima. Ka Eesti elanikkond. Võib oletada, et kui sakslaste äraviimisele väljasaatmise järel linnas jäid mingisugused funktsioonid täitmata kuhu inimesi aga vajati, siis eestlaste jaoks tegelikult sakslaste äraviimine avas karjäärivõimalusi, mida neil muidu ei oleks olnud. Näiteks on tuntud see, kuidas kandja faktil kuiv liha, eestlane sai kaupmeheks. Kuidas Rätsep, Mattias kimp sai lina kiriku jutlustajaks. Sellised. Ja tolle aja mõistes ikkagi väga silmapaistvate tõusud sotsiaalsel redelil ei oleks kindlasti normaaloludes võimalikud olnud. Kui palju neid sõjaväelasi oli, selle kohta on, on teada ainult väga üksikuid numbreid, näiteks 1563 kevadel saagmäega Tartusse teenima 110 teenis mõisniku. No sõjaväemõttes on need siis ohvitserid, kõrgemad ohvitserid sõjaväes? Võrdluseks rakvere samal ajal 90 Narvasse 50, Põltsamaale 40, Viljandisse 20063 oli Tartusse 354 meest ajutiselt Tartusse sõjaväeteenistusse saadet ka neid ei olnud, lihtsalt. Nii et see garnison oli, oli tegelikult kindlasti üsna suur. Kus garnison asuda võiks? Küllap asusta igal pool linnas, kus oli, oli selleks võimalusi, vabu ruume, ruumid vabad, olid nii nagu aadlikele elatiseks teenismõisad. Nii seesama teenis mõistet kaasjagas linnamaju elamiseks. Me teame sellest ainult väga vähe tänu üksikutele säilinud kirjavahetustele kus näiteks tennis mõistlik saadab Moskvasse palvekirjad, et tal on suur pere väike maja ja palub endale anda naabrusest täpsemalt kirjeldatud suure maja, kuhu ta tege paremini ära mahub. Osa garnisoni liikmeid aga sai siis ka palka rahas ja moonas nad kõik ei olnud tingimata. Ma oma maavaldusest elavad inimesed. Kui ma ühte varasemat saadet meenutan, siis selles oli juttu, et enne reformatsiooni oli Tartus venelaste linnaosa praeguse botaanikaaia kohal, aga siis Liivi sõja ajal tekkis juba teise kohta venelaste noh, kuidas öelda. Rajoon. No juba 15. sajandil see vene linnaosa niinimetatud kuskil Kanyets või kus see top oli ikkagi topo? Seal ei olnud enam kompaktset teleelanikkonda ültse arheoloogilised andmed vene asustuse kohta selles piirkonnas pärinevad 13.-st sajandist, aga mitte hilisemast perioodist. Tartus oli juba ka 16. sajandil jätkuvalt vene päritolu alalisi elanikke aga nähtavasti mitte väga arvukalt ja need esindasid enamasti lihtrahvast. Näiteks 16. sajandil on Tartumaad arutanud, millistele vene päritolu käsitöölistele anda linnas tegutsemisvõimalus. Lähtuti siis vajadusest siis oma oma põliskodanikest käsitöölistele elatist tagada. Küsimus ei olnud mitte selles, kas keegi oli pärit Venemaalt muutmaalt, vaid vaid selles, millisel erialal oleks pakkunud ülemäärast konkurentsi ja millisel erialal mitte. Nii et võib öelda, et Liivi sõjaeelse Liivi sõja aegse Tartu vene elanikkonna vahel praktiliselt mingisugust kontinuteeti ei, ei olnud. Liivi sõja ajal on kujunenud Tartu eeslinn Ülejõele. Seda on kirjasõnas mainitud muide üldistavalt, et seal on kirikuid ja vene tänavad ja vene majad. Aga kuidas ta konkreetsemalt välja nägi, kui suur ta oli ka selle üle tegelikult mingite lähemalt teavet ei ole. Kui siit Tartu stuudiost vaadata, siis see, kuhu see jääb, siit jääbki ta üle Emajõe. Ta oli umbes seal, kus on, on praegu restoran Atlantis. Nagu maantee algus, kusagil seal, vene elanikud. Kond oli siis selleks ajaks või aasta-paar enne seda, kui venelased linnast lahkusid, oli venelasi linnas kõige rohkem. Arvestades sõjaväge tundub see üsna loogiline väide olevat ja nii ette, kui Tartu linn anti 1582 poolakatele vastavalt jam polski vaherahulepingule üle ja vene elanikkond lahkus siis kirjeldatakse linna mahajäetuna tühjana kindlasti tühjana ka selles mõttes, et, et vene elanikkond oli siit lahkunud. Muidugi omal moel võib seda vene elanikkonna lahkumist pidada neljandaks Tartu küüditamiseks selles mõttes, et nende käest ei küsitud, kas nad tahaksid Tartus edasi elada. Kuna maha oli tühi ja paljas, siis poolakad oleksid kahtlemata igasuguste koha peale jäänud elanikkonda vaid tervitanud. Võib-olla kui sõjaväelased, kõrgemad vaimulikud välja arvata, aga ka see oli tegelikult neil siis sunnitud jagamine. Kui me nüüd ette ruttame, siis missuguses olukorras Tartu linn maha jäeti? Nii palju kui, kui nendest kirjeldustest, mis Poola pool on võimu üle võttes neile meile jätnud siis need pikendused tuunitavadki seda, et linn on olnud kunagi suuge ilus. Nüüd laastatud vene majad on tühjad, kunagised kivimajad lagunenud, kirikutes hauakambreid lahti kistud. Samas näiteks Tartu Maarja kiriku puhul. On aga ka teada, et, et seal oli veel pärast sõda alles üht-teist kiriku sisustusest. Nii et seda laastamist võlateadliku laastamisena ka käsitleda ei saa. Lihtsalt inimesi ei olnud, majad lagunesid, hooldust ei olnud vajadust, ei olnud. Kui vene vägi sisse tuli, siis ükskõik, kuhu ta läks, ikkagi tuli hoolitseda selle eest, et et sõdurid, sõjamehed saaksid jumala sõna kuulda. Õigeusu kiriku kanna kinnitamine on oluline faktor. Õigeusu kiriku puhul Liivi sõjaaegsel Liivimaal ongi eripäraks see, et siin tegelikult üksikud erandid välja, aga ta ei olnud mingisugust õigeusu missionit kohaliku elanikkonna hulgas. See on üks erand seal Petseri kloostri ja tema tiguumeni ehk kloostriülema Korneliuse tegevus Kagu-Eestis kuhu kohaliku elanikkonna jaoks tõepoolest vähemalt kaks kirikut rajati ja kus kloostri legend eraldi toonitab Korneliuse soovi eestlasi õigeusku pöörata. Aga see episoodi Egandlikuks ja mitte ka väga pikaajaliseks kognelja siselanges 1570 saagi viha ohvriks. Liimale tõepoolest rajati igale poole linnustesse õigeusu kirikud. Tõenäoliselt enamasti oli Snap provisoorselt, aga need teenisid vaid sõjaväehuve. Vaimulikud saadeti liimale teenima samadel alustel nagu sõjaväelased palga ja moona eest. Neile nähti ette, kuhu minna. Sihukeses muidugi see, kui palju kuhugi kirikuid ehitati, sõltus samuti linnuste tähtsusest hierarhias suurematesse olulistesse, rohkem. Väiksemates piisas ühest ja linna kirikuid on nii palju, kui me teame, siis rajatud Tartusse, Narvasse, ka Viljandisse, Pärnusse sellised mainitud. Kuigi siin muidugi linna kiriku ja garnisoni kiriku vahel vahetõmbamine ei ole tihtipeale võimalik ja mõttekas. Selline kohalikul tsiviil kogudusega kirikuelu tõenäoliselt sai eksisteerida ainult Tartus ja Narvas, mujal seda vene tsiviilelanikkonda nähtavasti nii palju ei olnud. Tartu jaoks Tartu õigeusu kiriku jaoks ehitatud kellad on veel praegu alles kaks. Ehkki need kellad on alles Nadal pikas muuseumis, nad viidi 1582 Tartust aga koos muu varanduse ja kirikukraamiga. Nad asusid Pihkva järve idakaldal Peipsi järve idakaldal uusiagas Seltsa jõe ääres, kus asus esialgu klooster. Hiljem tagaste Katariina suure kirikuga reforme, kloostri reforme lihtsalt külakirik, kus nad kuuekümnendatel aastatel mäletatavasti Pihkvasse muuseumisse viidi, enam praegu Pihkva ajaloomuuseumi ekspositsioonis ilusasti näha ja vaadata. Ühes varasemas saates oli juttu Paide vallutamisest, paide langemisest ja sellest, et mal Jutas kuraator Paide lähedale maetud olla ei saa, et nii vägevad mehed viidi ikkagi Venemaale tagasi. Aga kui nad elasid ligi veerand sajandit Tartus, siis kindlasti juhtus ka seda, et mõni venelane suri Tartus, kuhu nemad maeti? Tartus kindlasti olid olemas kohalikud kalmistud ja üheks tähelepanuväärseks leiuks muuhulgas Tartust on olnud Tartu toomkiriku varemetest leitud vene hauaplaadi katke. Usutavasti kasutati mingil määral edasi näiteks seniseid kirikaeda. Tõsi, vene traditsioonis kirikusse matmine on pigem erandlik juhus, kas veeritud suuremal määral vaimulik konnaleja ja ühiskonna eliidile kui, kui Lääne traditsioonis. Nii on 1558 huvitav kivi säilinud selle kohta, et venelased on Narva kirikutest laibad välja viinud ja hauakambrid puhta mullaga täitnud et kirikut sel viisil puhastada, uskmatud kirikust välja viia, tähendab kõik need kirikut, mis õigeusuteenistuses sõjaaegsel Liivimaal ei olnud, ei olnud mitte uusehitised vaid senised kirikuhooned kohandati ümber ja pühitseti uuesti sisse. Õigeusu kommet kohaselt see, kuhu üks või teine isik maeti, sõltus siis väga palju tema sotsiaalsest positsioonist, ühiskondlikust staatusest. Ainus, mille kohta me lähemalt midagi teame, on Petseri kloostri oluline roll usulise keskusena. Liivi sõja ajal kaliima jaoks. Seal kloostrikoobaskäikudes on säilinud terve rida hauaplaate, mille tekstid osutavad, et sinna maetud isikud on kas surnud Liivimaal või siis langenud sõjas Liivimaad et saada maetud kloostrisse populaarsesse või autoriteet, sest see on õigem sõna kloostrisse. See eeldas üldjuhul ka plokile tehtud annetusi kas juba eluajal või siis perekonna poolt. Nii et, et see ei olnud mitte mitte nii lihtne, et see oli kindlasti plaanitud ka varem kokku lepitud. Ja seetõttu ei ole ka ka midagi imestada sellest, et seda, et mõnikord üsna kauge maagi tagant võidi langenuid surnuid tema matusepaika toimetada. Olgu muuhulgas öeldud, et ka Moskvast on leitud vähemalt üks. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis võib-olla isegi rohkem küüditatud liivimaalaste hauaplaat. Ka see näitab, et neil nii väga kehvasti läinud neil oli piisavalt raha, et tellida tegelikult üsna kallis katiivide. Kremli muuseumides on säilinud fotonaga publitseeritud Liivimaa saksa ordu viimase maamarssali Filipp Salfon belli venna tegenti hauaplaat mis on leitud 19. sajandil samas kolledžist. Seda oli kasutatud hiljem, teisel otstarbel. Mis on siis saksakeelsete kirjadega, aga siis kohaliku moskvapärase dekooriga. Teine kahe traditsiooni ühendusest sündinud kunstiteos. Tartu ja Narva olid need kaks linna, mis olid kõige kauem Liivi sõja ajal venelaste käes. Kui neid võrrelda kahte, siis Tartu käsi käis halvemini. Kas mu küsimus me teame nende käekäigust tegelikult tegelikult nii vähe? Aga Tartu käsi käis halvasti. Halvasti. Aga kui nüüd võrrelda teiste linnadega, siis tänu sellele, et ta oli ikkagi üsna suur linn ma julgeks öelda, et väikelinnadel, kes asi ikkagi veel halvenenud Ühe raamatu käsi käib küll hästi ja see raamat on teadagi Eesti ajalugu kaks. Selle peatoimetaja on Anti Selart ja seetõttu rääkisime ka. Sellest raamatust Anti Selarti ka saate salvestuse ajal küsisin muuhulgas ka, kas Liivimaa ristisõdade või balti ristisõdade või Läänemere ristisõdade raames. Siiski ei võinud olla olnud ka eestlaste vabadusvõitlus ja kas rahvusliku ideoloogia asemel ei paku raamatu autorid Euroopa ideoloogiat. Kõigepealt aga, mida raamatu Eesti ajalugu kaks koostaja ja toimetaja arvab, puhkenud ja seni püsivast debatist? Igasugune väitlus on alati teretulnud see aspekt, mis neile autoritele võib-olla kõige üllatavam on tundunud on asjaolu, et et üsna suur osa sellest poleemikast puudutab tegelikult väga väikest osa raamatust väga väikest osa kogu Eesti keskajas, kui me mõõdame aja Pegioodina ja teine aspekt, et, et tõenäoliselt kajastab puhkenud diskussioon seda, et, et eestikeelse vanema ajaloo kohta käiva kirjanduse hulk kättesaadavus on olnud ootamatult tagasihoidlik. Sellepärast et keskaja uurijate ja kes käia, vähemalt huviliste kõndis vaevalt üks või teine siin raamatus esitatud idee või mõte on kuidagi pöördeline või ootamatu. Nii et see raamat on ikkagi kokkuvõte asjadest, mis on juba tehtud ja kitsamale akadeemilisele ringile ka valdavalt ühel või teisel viisil avaldatud. Meedias räägitust võib tõesti jääda inimestele mulje, et nüüd on välja antud üks uus raamat, kus on väga palju uusi tõdesid ja kõik endine on pea peale pööratud ja nüüd hakkab kõik toimuma uutmoodi. Näiteks see oli küll asi, mis vähem poleemikat tekitas või uudishimu äratas see kurikuulus seitsmesajaaastane orjaöö ilmselt koolides ma usun, juba paarkümmend aastat ikka ei õpetata seda. Ta oli 700 aastat pimedat orja ööd ja, ja Eesti loo sarjas, me oleme ka seda korduvalt rääkinud, et nii see ei olnud. 1937. aastal ilmunud Eesti ajaloo teises köites alapealkirjaga Eesti keskaeg mille koostaja ja toimetaja ja üks põhiautoritest oli Hans Kruus. Seal see raamat, millega käesolevat raamatut on korduvalt võrreldud ei ole kaugeltki juttu seitsmeaastasest doge ajast. Seitsmesajaaastane orjaaeg on alati olnud poliitilise poleemika vallast pärinev väljend idees misse teaduslikus aja loogimises. Tegelikult kunagi ei ole esindatud olnud. Nii, aga nüüd see, see teine punkt, mille üle vaieldakse ja muretsetakse, kas oli olemas muistne vabadusvõitlus või ei olnud. Mida tähendab muistne vabadusvõitlus. Mina arvan, et muistne vabadusvõitlus tähendab seda, et need inimesed, kes siin elasid, võitlesid oma vabaduse eest. Nad võitlesid oma vabaduse ja seest keskaegses tähenduses, kus vabadus tähendab esmajoones eesõigusi ja privileege õigusid kellegi või millegi arvel ja neid õigusi kahtlemata sõjas allajäämine piigas olnud aga võitlus riikliku vabaduse eest. Kui hakati rääkima sellest, et 12. 13. sajandil iirlased, eestlased, lätlased kaotasid oma vabaduse siis vabadus 18. 19. sajandil tähendas eelkõige isiklikku vabadust sest tolleaegse ettekujutuse järgi tõi vallutus kohe kaasa pärisorjuse. See oli diskussioonides tolleaegsete vene impeeriumi balti provintside sotsiaalse olukorra üle. Põhjendus pärsi soojusele. Need on inimesed, kes on sõja kaotanud selle õiguspärase ja loogilise tagajärjena on tähisaagises alles hiljem, 19 sajandi lõpul, üheksanda sajandi teisel poolel, 20 sajandi alguses hakati seda vabadust, mis kaotati, käsitlema poliitilisi vabadusi. See tähendus muutus on toimunud käsikäes eestlaste ja lätlaste emotsipatsiooniga taotlusega suurematele poliitilistele õigustele. Niisiis kasevabadus ees peetava võitluse idee on aja jooksul, tema sisu on aja jooksul oluliselt muutunud. No aga ikkagi nad võitlesid ükskõik, kas, kas usk või privileegid, mis nad võitlesid ju enda eest võitlesid te olete täiesti absoluutselt välistanud, et selle sõna sõnavabadusvõitlus oma raamatus, et kas see võiks olla nii, et Liivimaa sõdade raames võis olla üks väike vabadusvõitlus ka. Et ühest küljest tuldi siia ristisõdadega, aga teisest küljest pandi vastu ka. Ja vastupanemist ei ole siin mitte kusagil ehitatud. Nii nagu muutub ja areneb ajalooteadus. Niimoodi muutub ja areneb ka selle teaduse poolt kasutatav mõiste keel. Ja sellisena on ka siin kasutatud seda keelt, tehnoloogiat, mida kasutab tänapäeva teaduskirjanduse. See raamat ongi mõeldud ikkagi teadusliku käsitlusena teadusliku ülevaatena. Ja ta kõneleb selles keeles, mida kasutab teaduse hetkeseis. Te olete öelnud, et ajaloolaste ülesanne ei ole teha või tegeleda rahvusliku identiteedi loomisega. Kriitikud ütlevad, et siin raamatus te tegelete vastupidi rahvusliku identiteedi loomisega, vaid Euroopa identiteedi loomisega eurooplase identiteedi loomisega, sest et kui suhtuda ristisõdadesse ainult positiivselt, et Euroopa kontekstis, siis käib see kokku tänapäevapoliitikaga, Euroopa liidu ühinemisega. See kokkulangevus, et see raamat on kirjutatud ajal, kus Eesti ühines Euroopa Liiduga, on, on loomulikult juhuslik. See on toimunud sellel ajal, aga mitte mitte sellepärast. Kas siin on suhtutud ristisõdadesse ühemõtteliselt postid. Kohe ma ostsin ühe koha. Viimasel kümnekonnal aastal on Eesti keskaja käsitlus tõenäoliselt kõige enam mõjutanud Euroopa Liidu laienemise lõimimise protsess mille käigus rahvuslikust ajalookirjutusest pärit negatiivne suhtumine 13. sajandi vallutusse ja sellele järgnenud ajajärku leebunud ning seda nähakse pigem positiivses valguses. Üha enam toonitatakse põlisrahva vallutuseelseid kontakte ülemere naabritega ja ristiusu varaseid mõjutusi, milles nähakse tänase Euroopa identiteedi ajaloolisi. Vaid see on lihtsalt tõdemus, siis ta graafilise olukorra kohta see ei deklareeri ei esita mingisugust programmi vaid lihtsalt konstateerib seda, mis on lihtsalt juba toimunud. Mis edasi, millal tuleb järgmine Eesti ajalugu ja, ja mis seal on oodata? Noh nüüd kui kõik laabub, siis võib-olla juba käesoleva aasta lõpuks on tulemas samas kolmas köide, aga nagu seda soovi ühes oma ajalehekirjutises avaldas juba Sulev Vahtre selle praeguse sarja omaaegne algataja, et loodetavasti 21. sajandi esimesel kümnendil esimestel kümnenditel on võimalik juba välja anda mitu paralleelset milleski erisugust Eesti ajalugu. Rääkis Tartu Ülikooli professor Anti Selart rääkis olukorrast Tartus vene võimu all ja lõpetuseks raamatust Eesti ajalugu, teine osa ja sellest raamatust räägime Eesti loo sarjas veel kindlasti. Saate toimetaja on Piret Kriivan kuulmiseni.