Tänasel õhtutunnil kuuleme tšehhi luuletaja err Walkeri luuletõlkeid Mats traadilt oma lühikese elu jooksul. Ta suri 23 aastaselt tuberkuloosi. Jõudis Jersey Walkeri randa välja küll ainult kaks luulekogu kuid tõusis nendega üheks väljapaistvamaks poeediks meie sajandi tšehhi luules. Oma luuletaja kreedat on ta ise selgitanud kõnes proretaarne kunst, kus ta ütleb iga oma missioonist teadlik kunst on olnud tendentslik. Projetaarne kunst on teistega võrreldes kõige tendentslikum. Kuid tendentslikkuse all mõtleme üksikute poliitiliste teeside värsistamist. Tendents ei ole meile väline värving, vaid maailmavaade ja sisetunne. Meie usu objekt pole mitte jumal ja jumalad vaid inimene, jama, ilm. Ta oli 22, kui seda kõneles Yoshi Walkeri eluaastad on 1900 kuni 1924. Arenenud siis Mats Traadi tõlkeid Hirschi Walkeri luulest. Kava esitab Andres Ots. Kõlavad luuletused Värsid pühapäeva pärastlõunal. Aken. Pikem teos, püha mägi, mis on Walkeri esimese luulekogu lõpugala ja avardab omamoodi meie ettekujutust luuletaja nooruspäevist, mis iialgi vanaduspäevadega ei asendunudki. Lund langeb linnale mis hämarduv ja puhas su silmas helbed sulavad kui soojast tuhas. Eks kelge tormist neid sina nüüd alla tule kukub kivist järve linnaväljakule. Siitkaudu pole ennem käinud hinges piin, seepärast paistab kogu ilm, sind vaevab siin sealjuures see vaid osaliselt sina ise kes omaenda murest teinud. Solvamise. Kas kuuled, kuidas raudtee rongid vaksalist maailma veavad armastust ja vihkamist. Sa istu aga peale tänu auru hoole, siit valupunktist sõidab ükskõik kuhu poole maa Elma, kus su vermetest ei teata miskit, kus veel ei tunta sinu võitlust, haavu, riski. Sa jagu südamest. Sapole süda, paljalt jutt teistele jäära kaotajaks, jää naljalt saale piinast, ära siiski sõnu sahka, et pärast võitlust võitleja ei tunne ahka. Siis hämardunud linnas nagu lumi, mis nii kena sul otsaesist katab valges sidemena. Ja tornikell koos lindudega tõuseb õhku. Sest valu põitmisest kannatust ei õhku. Tegude järgi sud tundsime ära. Maikuu pühapäev. Rõõmsalt liugleb taevas lõõts Monikul laul kui liblikas, vaikne ja särav. Päike lunastanud nädala patuvaeva tuleb siniselt ristilt maha ja seab telliskivimajade käte vahele oma pea. Vastasmaja on lauaks saanud pärastlõuna ajal ja selle ümber on 12 akent, kui 12 jüngrit ütlevad, et 11 Nad armastavad ja et nad sõbrad, head piibu ja mütsiga vanaisakass, kes peseb suud lillepotis aasal ja ja muud joovad kuis vähegi Jaksukest Päikest klaaskandnudest. Rändurile on pühapäeva pärastlõuna läbisõiduhoov noormehesse, aga Kell südames salasoov puhkus ei puutu. See vahib kasvõi silmad peast üht 13. aknaruut. Kust valge pilv talle noogutab, vastuseks valge pilv, kuid tilluke kirik, siniste tornidega. Kirik siniste tornidega, kui neiu siniste silmadega. Kõigil on pühapäeval omaettevõtted. Minulgi on mõned kenad mõtted. Arm On. Ja kuulsaks saan. Aken on klaasist, laev kinni, ta seotud mu toaranda. Noorel meremehel pole tarvis seitsme penikoorma saapaid kanda. Istub peale ja annab otsad. Igal hetkel läbib ahnel silmil 1000 meili uudishimu retkel üle mere taevast teed, mis laia kere. Valge pill. Aafrikas Austraalias reisisime palju neegrist pidasime nii kui vennast indiaanlastele näitasime ennast üles, leidsime ka mõne ilma neist kõige noorema eest, mis üldse puutunud on, silma. Kas pole, sest küllalt veel, et peatada võiksime. Pärast rohkeid seiklusi on hea tagasi tulla tuppa madala lae alla vanade tuttavate asjade keskele. Kõikuva laua ääres, kus kaks kuivavad tindipotti virmalistest. Kõige paremini saad sotti. Ümbritsevas vaikuses. Oma silmad asetad keset tuba. See on kingitus teelt. Maailmaalbum. Täna öösel meie tänavaaknad puruks, löön. Puruks, löön aknad. Mõte on, ma pean põlevad, on minu käed. Olen süütaja, alasti ülemeelik, täna on öö. Igaühele kestada puutuda, püüab irvitades näkku, hüüab, miks see alles süüt sööjat tähepärjaga vastu silmisse viib alaaurus kõrgele hüppab talt tugevad jalad. Oota, ta teeb sulle säru. Aknalt lillepotid pühib see märul akna all voodis on naine unelma tüll. Oovapustatud on ta küll, kui süda panen ta peale huulil, juubeldas kõik. Ja pihku püüan ta unenäod, kõik sellest lahvatab leek. Tõuseb tulevärk, et tähtedel valgel on eesmärk raskeks raskemaks aina nad kivinevad. Näen teda mägedes tõusmas värsket ja kastemärga päeva naermas näen ma, kui hakkab sinult rebima tähtede pärga. Ja kuidas mina veel naeran kaasa, kui torman hommikul mõju üle aasa. Kolletavat kirikut lehvitab roheline mäe tipp. See on selle vaikse pühitsetud maakoha võitluslipp. See on olo moodsi pühamägi palverännuja väljasõitude mägi. Alev kus elab tehase kosmos ja naelavabriku töövägi. Neitsi Maarja siin ilmutanud end, ilmub veel ikka. Teda näinud kompsudega ei ja metsast hagu korjab plika. See kõik mu pühadevaheajad järjestikku on laiali puistatud sarapuu tehnikusse. Männi raiesmiku. Jumala sõna ihkav protsessioon. Kaugelt Prahast sünnilinnast prossejevist Siientoon, noormees tudengisotsialist. See just, kes usub ennast, raudseid, leiutusi, head Jeesust, valget maanteed, aprillikuu kurba. Vaatama lähen põdurat vanaema ja vanaisa kurba. Koridori lõpus raudteetraadi otsas on kell endistviisi põlevkivihais küljes on sell. Toa koomitses terve mets on lillepotis akna peal. Kui lapsena olin haige mulle vanaema apelsine tõite lõpuks haiguse kui hapra mänguasja puruks lõite. Tooksin teilegi nüüd kosti. Kuid mängulusti pole. Murel. Võtan laua ääres einet. Väljas õitseb murel. Oma elust teile räägin hääles lootus, jõud, arvan. Sooja Ateena südant soojendab teil sõnasõud. TR veel ja mõtlen. Surm on haigus vaid tahanetteilt. Valu vaevad viiksid minu paid. Kuid silmad on kaks musta lõnga, mille otsas ripub keha. Kui urn. Visalt kordavad. Sina jääd siia. Äkki metsast end leian. Kell kauges tornis lööb viis põlvili silmad näevad tuttavaid asju rinnas, nii pühalik tunne on, siis. Keskendun lättesse kukkunud kivina puude vahel. Taevasse tõusnud on korstnate trammide ajalehtede kõrtsmik ahel. Täna saavad neist tähed hakkavad paistma, muu on sellel teel. Kord oleksin tabanud, pääsusaba on tunne. Kuid need pole teed neis Kerstudes, rikkust on üleliia. Kui läksin siit ära, killuke punast südant siia. Täna saanud protsentidega kõik jälle kätte. Oma elud tõuseb lillena silmade ette. Nagu kindral paraadil, vaatan ülemöödunud aastate ridu kindral kes unistab lembuse lipuga õhtul pidada. Maailmavallutuspidu. Tuline sõber seisab silmsi mu ees. Nagu ikka, raamivad Me sõprust, käru kännud, taan kirvemees. Kuigi kasvanud jõumeheks poiste kombel teretame praegu talusta teeninud, siis raudteel koha kaotanud suurtel Okautide aegu. Pakume leivana lugusid oma elust, keset kirvehoopide kaja. Kändude uurimine on jumalale meelepärane töö, seda onu vaja. Sealjuures meenutan, mis mõnusa elu tõttu meelest on läinud turskete õpetajat. Olin talle hoiatav näide, kes kõrtsis käinud. Suhkur magusaid tahame heategevad pilgud siilistest tuutudes. Mu lai kübar riivas neid juba eemalt silma puutudes neist igaüht noorelt piiranud vaenlased igipõlised täna kirvega raiume neil endal küljest, mis kõliseb pärast tööd söönuks, me saame omaenda sõnadest. Meie kuningriik on sellest ilmast. Sest alandlikele ant värkidele hea maakera on pistetud pihku. Selle täis istutame puid, maju, autosid, armukihku. Rannatus hädade meres, vaesed otsivad sadamaid. Päike metsik revolutsionäär, päeval lammutab, öösel ehitab kaid. Meile meeldivad õhetavad näitsikuid, kuid ahned lesed on rist pajatama suurest Venemaast vaprast Leninist. Me mõtted on kõrged haljad kui laas täna, nii kui poisipõlves puude latva ronime taas. Ükski usk pole odav. Millega sa laps, elu kevadekuul ehitasid emale halgudest, võluv lossi ahjusuul. Mõistlikud me küll ei ole. Kas kõigist kõige mõistlikum mees annaks pennigi kerjuseidele äärelinna haigla ees? Haigus ei käi, vaid inimesi pidi mööda mägesid, maa, Elmu, rändab ta seeme sinisel raiesmiku kord poistanud, tõotasime ilm terveks. Sudeeme. Kell seitse. Mad tänaval nagu muiste. Vilistan täiest rinnast pohus, Turetši mutt, teine sõber on koju saabunud linnast väikeses kambris, kuumal pliidil laua man kalendri all. Lihtsat õhtusööki ainsale pojale keedab emake hall. Koos minuga tuppa tulnud kakaks sõjas surma saanud poega kelle seltsis ta näinud mind metsas Kinkudel vennaliku moega. Talein. Kui leidsin maarjaõpilt, on lihtne ja Paper sinu pojad, ema konna alles. Võõraid juuberistas sõja tatar, surnud jäävad nüüd lauda. Kui elavad läinud oma rada siis mammi võid vaikses lauas neid kostitada. Külaväljak kui ämblik Ühe vajub. Ega enam ja enam vastu maad. Lossovi maantee on unise kuu jaabirget poistelt promenaad. Franta Joosep, Janne ja eemann volask mulle vastutulevat teel. Oleme võitleva maa sõdurid ja see maailm on meie sõja üle Ühislit, kui õitsev õunapuu koos õhtuga lehvima lõi, meie üle? Olen teie keskel ja mõnus on mull. Olen teie suusk, kui maiuspala, lutsite mind, mälute mind tunginud verre ja soontesse salamenseteid polegi enam. Jääb elu. 20 kätt, on vaid. Oleme rõõmude valude põimingus, Lekviv lipulaid. Oleme sinisilmne tööline, kes Marientali vabrikus palvetamas käib. Oleme sitke puuraidur, kivik, kõva pale, näib. Oleme kahvatu Berti raamatu köite, kes abiellunud kahe kuu eest. Oleme alandlik rätsep, kes õmbleb veel alandlikumaid rõivaid. Oleme puhkuse saanud sõdur, kes vati kirstu maetud käe kaasa tõi vaid oleme juuratudeng, kes kolmandas semestris sai eksamid tehtud, veel oleme, kes me oleme? Poisid? Majad kasvavad kui seened. Ühes neist kõrtsi võib tunda kärast. Simmanil poisid siin võistlejaid bussitavat tüdruku pärast. Kombekohaselt kella üheksaks tullakse kokku lambikumal tänaseni väärikas seltskond. Piibu suits troonib kui halli habemega jumal. Lauas õpetaja kordnik, postmeister, Sokoli juhtkond ja võimumehed, muud õlleklaasi man ykse mees tähtsalt, Moigutab suud. Palju on muutunud. Uus on külmem sellest, mida tundsime lapse eas. Jaani kiriku platsil vaba mõtteplakatite asemel nüüd laadakuulutused reas. Terve mäekülg on alla ojani laastatud raiesmiku. Vaevalt näha, kuis väiksed puud asunud täitma kännustiku. Millest kõige enam lahkume? Sellest oleme kõige vähem lahus. Viiul on nelja tiivaga lind, mis lendab meelsasti pimedas. Puhus Joosep mulle pihku, pistsid vaikuses, Tinedas, kui külaväljakul maailmast lahus. Olime leidnud enda. Allegro Aedžitaato. Lapsed ja metsad mängivad sõdureid, haavad on verised. Haljad. Kaplitsioos õpitsikaato salajad tehnikust, tõmbame suitsu ja sööme näpatud pirne. Paljad. Andante Amor Rooso kaks armunud upuvad hõõgubassekastesse raiesmiku Sinaas. Marcia uneber abituriendilt dekadentsi märk, justkui neegril rõngas ninas. See olen mina, keda kuulab maailm kes mängib teel. Iga viie eluaasta kohta. Tuleb üks pillikeel. Sinises tornis kiigub teise korruse kamber kellana. Valmis pandud, mul valge, aseleib lamp. Nii Hellana Niinepuu oksudes aknaid kui muinasjutuisikuid kükib taevasse Taebaseid. Maa peale enim tähti. Nüüd keegi lükib. Anttila ja peksan vastu kella. Et usklikud kuuleks, leiaks lohutust hella. See ilu ränkus käib ühele üle jõu. Kellahääl sõbratoop kokku, proovida üheskoos kõike eelnõu, oh seda õnne meiegi koormaks, raske on anda, lase jumal siis kõigil sõbraks saada, et nad meil aitaksid kanda ja õnn maha ei kukuks, ei puruneks, magajad ei jääks hätta. Inimene sureb juba sellestki, kui ta ihuüksi maailma jätta. Enne uinumist. Armsamat meeles peame pildi unne suubudes silme ette seame. Tema ju teab, mis on armastus ja mis on piin. Kogu elu on armastus pool elust vaid piim. Ja siin tema jaoks enda jaoks kõige jaoks end ohvriks toome tema jaoks enda jaoks kõige jaoks. Ühtset ilma loome. Kirikut lehvitab püha mäe roheline. Selle vaikse ja pühitsetud maagoha võitluslipp. Annab meile jõudu, udu, lapse silmi ja lehvivaid keeli, mis seoks et see, millesse usume täna-homme saaks teoks. Hirschi Walkeri luulet Mats Traadi tõlkes luges Andres Ots. Saate kujundas muusikaga Tõnis Kõrvits. Režissöör oli Einar Kraut.