Siin laual on lahti Karl Ristikivi romaani hingede öö. See on ilmunud 1953. aastal. Nii nagu iga terviklik kunstiteos Ei võimalda endast midagi välja võtta. Nii. Ei anna ka need väikesed katked. Terviklikku pilti sellest raamatust. Küll aga võivad mõnevõrra aidata leida teed Karl Ristikivi luule juurde. Ma ei ole kunagi põgenenud sellelt rannalt väikese kalapaadiga. Ma ei usu, et see oleks võimalik olnud. Aga unes olen ma seda mitu korda teinud, kõik läheb alati täpselt samuti, nagu eelmistes unenägudes. On mustjashall õhtu, nii vaikne, tuleb sõuda äärmiselt ettevaatlikult. Aga sõudjad on ka vilunud. Nad on seda merd kündnud aastakümneid ja tunnevad sedasama hästi kui oma kiviklibusõit, põllulappe. Nad on juba ammu surnud. Need, kes veel elavad, kuigi teadmatuses on kaldale maha jäänud. Vesi on sügavroheline nagu sel esimesel päeval, mida ma üldse mäletan kunagi? Väga ammu. Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed aga ma näen randa sellest küljest alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varases lapse mälestusi sanda olnud roheline. Seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall baasnagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja, sarikad läbi katus. Vinge meretuul õõtsub üle järjest lagedama maa, piip kaasa, viimse mulla Sõmera kivide vahelt. Tühi surnud rand. On raske uskuda, et see kunagi võiks veel ellu ärgata. On raske uskuda, et tõelisus kunagi võiks selle unenäo olematuks teha. Merigi taganeb, siit. Savine merepõhi, kuivab ja praguneb. Siin on palju luuvalus käia. Kust võtan nii tugevad rautatud saapad, millega võin jälle sellele rannale astuda. Ja kas mul oleks südant tallata rautatud saabastega sellel rannal, mis ometi on olnud mu ema kuigi ta nüüd on surnud. Olen alati kõik kaotanud, mis mulle kuidagi südamelähedaseks on saanud. Esimene kaotus, mida mäletan, oli Hector Te, teate muidugi, et Hector oli koer aga ma ei saa öelda ainult koer. See oli nii vara, et ma ei mäleta, mis tõugu ta oli. Aga ta oli suur ja must. Ja alguses ma kartsin teda. See oli nimelt naabri koer, meil endal koera ei olnud. Mul ei olnud ka teisi lapsi mängukaaslasi, aga selle juurde tulen hiljem. Hektor oli alati ketis, sest ta pidi olema tige ja ta olevat mitut inimest hammustanud. Iga kord, kui ma aias joostes talle nii lähedale tulin, et ta mind nägi, hakkas ta vihaselt haukuma. Ja ometi hakkas minus aja jooksul hirmu kõrvale kasvama kiusav ihalus. Üha sagedamini läksin sinna, kus hekis oli väike ava ja seisin seal vaadates hektarit, kes vihaselt oma rihma ja keti rebis, hüppas ja haukus. Ta oli tige ja hädaohtlik. Aga ta oli ka ilus. Ja mu tühjas lapsepõlves oli ta siiski keegi vähemalt eemalt vaadata. Ikka tugevamaks kasvas soov võita kuidagi viiside sõprus. Mulle tunduski viimaks, et haukumine ei olnud enam nii vihane, et selles võis isegi märgata nagu äratundmisrõõmu. Mulle näis koguni, nagu oleks ta saba liputanud. Aga see võis ju kõik olla ainult enesepettus, ma ei tea. Me ei käinud naabritega läbi, miks, seda ma ei tea. Me elasime üldse väga omaette, teistest eraldi. Ma ei olnud veel nii vana, et ma oleksin võinud mõista täiskasvanute vahekordi. Otsustasin nüüd ise seltskondlikku läbikäimist alustada ja läksin ühel ilusal päeval lihtsalt väravast sisse ja otse naabriproua juurde, kes seisis aias lillepeenarde vahel. Läksin ta juurde ja alustasin nagu on laste eesõigus ilma mingisugust ettekäänet otsimata. Küsisin lihtsalt, kuidas Hectori käsi käib ja mul oli tema jaoks paar kontipaberi sees kaasas. Kuidas ma teadsin, et ta nimi oli Hector? Väga lihtsalt. See nimi meeldis mulle ja ma nimetasin ta Hektoriks. Käisin seal nüüd mitu korda, mul oli alati midagi hektari jaoks kaasas. Aga ma ei jõudnud kunagi nii kaugele, et ma oleksin saanud teda kord silitada. Arvatavasti ei lubatud seda, sest ei võinud ju teada, kas koer polnud lihtsalt salakaval. Pealegi kestis külastamine ainult lühikest aega. Varsti kadus Hector. Ühel päeval naabriaias korraga väga vaikne ja kui ma läksin selle põhjust vaatama, öeldi mulle. Sektor on ära jooksnud. Mind lohutati, et külla tuleb varsti jälle tagasi. Aga ta ei tulnud ja varsti sain niikuinii teada, et teda ei olnud enam. Et see oli esimene kaotus, siis oli mu lein raske, aga lühike. Siis tundus mulle millegi nii olukord, sõna, mis võib juhtuda ainult ükskord. Ma ei teadnud siis veel midagi surmast. Kuidas oleksin siis võinud teada, et inimene sureb mitte ainult üks kord, vaid palju kordi. Iga kord, kui sureb keegi, kes on talle lähedaseks saanud. Ma ütlesin, et mul ei olnud mängukaaslasi, aga see ei olnud päris õige. Mul oli isegi vend, kes oli minust nii palju vanem, et see võttis aega, kuni ma jõudsin temasse õieti kiinduda. Ja siis oli juba aeg täis, ma kaotasin ka tema. Aga see oli natuke keerulisem kui hektari tõotus. See ei olnud kõigepealt nii lõplik, sest vähemalt võimalus teda edaspidigi näha jäi alles. Ja pealegi kaotasin samal ajal oma isa ja ma ei mõistnud õieti, kumb kaotus oli olulisem. Kuigi isa mulle isiklikult ei olnud nii lähedane, siis aimasin ometi, ta oli palju tähtsam, et mu kodu nüüd jäi kuidagi poolikuks. Nagu oleks torm ühel ööl ühe välisseina ära viinud. Naabrid võisid sealt nüüd sisse vaadata ja omavahel rääkida. Kuidas meil kodus oli. Olin nimelt küllalt suur, et märgata, et olime saanud naabrite kõneaineks. Kõigile on muidugi selge, kuidas see sündis ja et see kuulub täiesti normaalse elu juurde. Abielulahutus on ju sama loomulik nagu laulatus. See on lihtsalt eelmise järg. Keegi vaevalt julgeb tänapäeval olla nii ebainimlik, et vastupidist väita. Ühelgi inimesel ei ole õigust röövida vabadust ei teiselt ega veel vähem iseeneselt. Pealegi nii põhilise tähtsusega elusektoris. Ja veel pentsikum oleks, kui annaksime lastele õiguse vanemaid eluajaks perekonna sunnitööle mõista. Et maaga olin hoopis noor ja mõistmatu, oli see kaotus mulle kaunist tunduv. Ma ei taha seejuures midagi halba öelda oma ema kohta, kes mulle alles jäi on lihtsalt nii, et inimene, kes õnnetuse läbi ühe jala kaotab ei mõtle üldse palju jalale, mis alles jäänud. See ei tähenda veel, et ta selle jalaga rahul ei oleks. See ei olnud nagu ütlesin, lõplik kaotus. Äkiline lõikus. See oli rohkem aeglane ja valus lahtirebimine. See andis ennast korraks veel eriti tunda, kui mu isa uuesti abiellus ja mu senised harvad külaskäigud ta juure hoopis lõppesid. Ja et mu ema ei võinud näidata, nagu oleks ta halvem, abiellus temagi kiiresti. Ma ei teadnud õieti, kumma sündmuse üle ma pidin rohkem kurvastama. Ma ei mõelnud selle üle pikemalt järele. Mul oli hoopis kolmas mure. Kolmas kaotus. Nüüd lahkusime nimelt meie senisest kodust, mida ma olin mõistmatu lapse kombel hakanud armastama, nagu oleks see koht millegi poolest parem kõigist teistest samasugustest. Oli ju nii palju väikesi mälestusi seotud iga toanurgaga ja trepialusega iga põõsaga aias ja pagaripoega tänava nurgal. Väikesed tühised mälestused, mis kellegi teise silmis midagi maksnud, mille väärtuse ma isegi vahest alles siis leidsin, kui ma siit pidin lahkuma. Kaotasin äkki kõik selle, mis ma olin arvanud enesega alati seotuks minu eraomandiks või isegi osaks minust enesest. Kas oli see mu ahnus? Ma ei vaidle vastu, kui lugupeetud kohus seda leiab. Aga ma ei ole oma jutustusega veel kuigi kaugele jõudnud. On mult küsinud teisedki, kelle eest siis mina õieti põgenesin. Mina, kel polnud kaotada midagi peale vabaduse? Mis on minu vabadus? Vabadus on ainult lusikas supi söömiseks, aga mis teeb lusikaga see, kellel ei ole supi? Seisin seal sama häbelikult vaikides nagu seekord oma ristiisa ees, kui ma kangesti tahtsin linna sõita ja palusin ennast kaasa võtta. Kõik teised minuvanused olid juba linnas käinud. Mis sul linna asja on, küsis ristiisa. Seisin siis silmad häbi täis. Mul polnud mingit asja. Ma ei vastanud midagi, ootasin ainult otsust, tahtsin, et see tuleks võimalikult kiiremini. Kui ma poleks nii üksi, siis vahest vastaksin midagi. Aga siis ei küsikski keegi minult midagi. Võib teada ja siiski mitte leppida. Ma ei ole olukorraga leppinud ja see vahest on veel suurem patt. Võib-olla just sellepärast seisan siin kohtu ees, seisan kaua kogu aeg. Selle ei tule enne lõppu, kui on minu lõpp. Te tahate öelda, et ma olen tulnud sisse ilma loata teisiti kui teised kui teie ise? Ometi tulin ma sisse samast uksest. Ega teistki ei ole keegi siin majas sündinud. Ja tõenäoliselt ei surega ükski teist siin. Miks peaksin mina olema erandlikud olukorras? Sama suur õigus, kui teil on kohut mõista minu üle, on ka minul teie üle kohtumõistmiseks? Teeksite, ütles härra x. Küsimus ei seisne selles missugusest uksest, te olete tulnud. Oluline on see, kes te olete. See ei ole süü, sellepärast ei nimetame seda ka kohtumõistmiseks. Me oleme kõik kohtumõistmise vastu. Süü võib andeks saada. Aga seda, mis üks inimene on, seda ei saa muuta. Ärge hirmutage patsienti, ütles härra Y. Siin ei juhtu midagi halba. Teid saadetakse lihtsalt tagasi kõige humaansemaks kombel. Auto on juba kohal ja ootab. Palun lugupeetud komisjoni kiirustada, ütles kohtunik, meil on veel mõningaid formaalsusi. Kui ma siiski keeldunud teie autosse istumast, tulin siia ise ja võin ka ise minna. Seda teie idee ütles härra yks Te, oleksite seda ammu võinud teha. Aga te olete arg. Kas mul on edasikaebamise õigus? See õigus on teil alati. Aga see kõrgem instants ei sega ennast meie asjadesse, nagu te vahest isegi olete märganud. Muidu ta ei oleks siin. Võite saada hüvituse seal, kuhu teid saadetakse. Ja mul pole mingit võimalust saada ajapikendust. Te olete kord saanud ajapikenduse, ütles kohtunik. Ta soris paberites ja tõstis ühe neist üles silmade juur. Te saite ajapikenduse 27. jaanuaril 1943. Rohkem ei saa me enam teha. Härra yksurutas seda võidurõõmsalt täiendama. Aeg ei loe siin midagi. Meie otsused on väljaspool aega kehtivad mineviku kui ka tuleviku suhtes sest me pole midagi muud kui teie enda südametunnistus. Kas pole mõeldav ka vastupidi, et mina olen teie südametunnistus, mida te püüate eitada? Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa. Laps, kes ehitas lautrik kirjudest, kividest ja paljakäsi, püüdis ogarull, on ammugi surnud ammu ja aegamööda. Ja see rand, mis kord oli noor ning lõhnas esimest korda. Kevade rand oodates suvelaineid, pehmed, linnupesad jahedail, kividel võrgud, mis helkisid särje sapist. Esimene vesikaare, tuul üle lõpmatu lageda maa. See rand on vana ja hall. Isegi kivid on surnud? Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa. Aga niikaua, kui hingab meri, sünnivad alati uued rannad. Meie juured ei ole lapsepõlves kodumullas ja maa kamaras murukoplis, kus aabitsa lapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud. Nii me kasvame virn rohu kombel kinni hakates siit ja sealt. Ja need lõputa keerlevad teed. Ja need kauguses Sinavad metsad. Unistuste mägedest rääkimata. Võõrad paigad ja võõrad nimed saavad omaks ja uuesti võõraks. Heinad päriselt kao. Äkki haljendab ränduri kepp ning kasvatab juuri ja õisi. Ka sisaliku tee kivil jätab jälje. Kuigi me seda ei näe. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. See, mis ratades kinkisid, võib kunagi otsa saada. Aga naeratus jääb. Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, jääb igavesti ootama. Isegi ütlemata jäänud sõnad on mõttes öeldud ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved kuidas muidu üksainus silmapilk võib kivi paigalt veeretada. See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne. Arguse silmad on valvelpäevad ja ööd. Arguse pilk on terav kui liblikapüüdja, nõel. Näeb liiga palju ja liiga vähe. Näeb sellest läbimis lähedal ja ei julge kaugele vaadata. Arguse silmad on pärani hirmul. Et keegi ei võtaks ta käest, mida tal ei ole. Tea, nüüd Jamine siiski püstipäi ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi. Et enam sa ei usu sõnajalaõit. Võib-olla on su kõige suurem võit? Sa oled küllalt kaua üles roninud mäest nüüd hoopis kergem minna, kui sa viskad käest kõik, mis kogusid, et sellest saaks su telk. Ja kuigi silmale on valus mõõgahelk, mis pimestab. Ta valgus sinu sisse jäi. Sul pole enam vaja minna, ainult käi. Või siiski siis fus sul kahju tühjast tööst. Need päevad otsas on nüüd tunne rõõmuööst. Nüüd pole enam päikest, ainult muutliku. Kuid tea ka sõnajalg on üks kord olnud puu. Kuid lõpuks, kas see polnud kogu aja muud midagi kui varjupilt jagaja? Kas siiski, kui mu kõrval olid sina muu, polnud tõeline, kui valge lina. Ja sinu kiirgus soe kui kevadtuule õrnpuhang, mis mind riivas. Ainult luule ja lapsik pimesiku mängiv tuju. Üks igatsus, mis otsib oma kuju ei tea. Kuigi vastus tõde tabaks, me unenäos ei saa päris vabaks ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja, et omaloodud lõkkest ei saa sooja. Jääb ainult tänumeelne alandlikkus nii vastu võtta nagu suurim rikkus. Kõik varjud, helgid, puhang, suvesooja ja käia, kuni päike läheb, looja. Ma veel ei teadnud, et see on patt. Kui teada sain, oli hilja. Sest hea ja kurja tundmise puust ma sõin liik küpse vilja. Kõik oli nii kevadvärske ja noor kui kaste su kulmukaarel. Kuni teadmise päikeses kolletes kõik mu üksinduse saarel. Mu pilk ainult korraks surussuget. Ja sellest küllalt jätkus. Ühel päeval üks hingel või paha vaim mutunnetelt tiivad katkus. Nüüd, kui varisu noorusest mulle tuttavalt pilgutab silma tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain, olen alati olnud ilma. Veel loeksin kortsu, unustatud nime kuid juba keegi pooleks rebinud sildi ja vaatekastist, mis on juba pime ei loodagi, et leian sinu pildi. Nii varju vari enam ei kohtu. Või mine tea, kes tunneb kesköötundi haud, ammugi võib-olla kasvanud rohtu. Kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi. Ei, hoopis sai sure nõnda kaua, kui mõte sind kuitahes kergelt riivab. Nii iga kord, kui katnud värske haualaev uueks tühjaks reisiks ankru hiivad. Ja taga talvehallid, uisud. Rotsiks Ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud. Jalg lumes, nagu vanu jälgi otsis. Kui keegi, kes on unes kodus käinud Peaaegu ütleks, nüüd on jälle kevad. Nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub mu rindu kinni külmunud paastu vaikus. Peaaegu nagu eile, nagu mullu lööb kohama seal kaljusaarte taga mul lapsepõlve helkivama Meri. Kui ainult kohe armukade mõistus ei tungiks läbi une pehme vaiba ja seletaks sinu laevastiku viib iga hommik tõelus karidele. Ometi meid kõiki maha jätab valge laev. Kuid sadamad on igale meist lahti. Kui ainult unistada oleks mahti, saaks ookeaniks Ungne vanglakaev. Köidikud langevad, vermed jäävad ja mitte ainult unenäos, millest väsinult ärkad. Ma ei ärka kunagi rõõmsalt. Magasin liiga kaua. Liiga rasked olid mu unenäod. Ja ma ei mäleta enam, miks ma ärkasin. Iga vihmapiisk on olnud kellelegi pisar. Ja mahl, mis kevadel valgetes kaskede särkab on veri, mis valatud, kaugel lahinguväljal. Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi ja avaksin võtmega ukse, mis langes lukku mu selja taga. See võti on kellegi teise käes ja ust peab ta uuesti otsima. Aga kui ta õhtul väsinult istub maha olen mina seal istunud enne teda. Ja see paik on õnnistatud paik, sest saanu kodu. Lõikajad tulevad põllult ja kalurid tulevad merelt. Nende sammud on rasked koorma all. Kõik on koorem. Isegi armastus. Vanad naised tulevad kirikust ja noored poisid tulevad laadalt. Pisarad on pühitud. Kuhu jäi naer? Ikka on midagi jäänud maha. Ja kõigest on kahju. Isegi leinast. Kui nad istusid leiba võtma, panid nad käed risti nagu varjates, et need olid tühjad. Keegi ei võtnud midagi endaga kaasa ja tühjad käed said uuesti mullaks. Kõik on meile jäänud. Maa meri ja rand, vihmapiisad pisarad ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab. Kõik on meile jäänud tee ja sadam kahe teekonna vahel. Aga kui me kord õhtul istume maha, on seal istunud enne meid 10000, kes tulid tagasi sõjast ja 300 kes ei tulnud kunagi tagasi. Kuulasime Karl Ristikivi loomingut lehekülgi romaanist hingede öö ja luulet kogust inimese teekond luges Juhan Viiding.