Kui pidada enam, ei jõua sa enda isekat meelt. Ja ainsamat Sinavat põlgust on tulvil su laulud ja keel. Kui ennast ka selle eest kirud, mis sulle polegi süüks. Jänese söekarvaandest sa Ibetki enam ei müü. Kui pole sul ühtegi punkti, kust kinni krahmata saaks. Ja viimne Valendav valu sind meelitab tagasimaaks. Seisi võtad koitanud vibu ja võtad roostane, Kalb. Ja mine ja võitle. Ja kärva. Ja lahendus polegi halb. Teraski tonn. Tollel kõledal porisel kooljakuul, kui mardus Raavikuis kaljus läks õdangul kõrtsile teraski Tõnn heitanuid, karme nalju, talled angule, mõnigi selgeks sai, et õnn omi sõnu ei loobi. Sest tollel õdangul nähtegi, kuis lõi Tõnn oma jubeda hoobi. Uks visati Tõnni ees vallale ning rõõmus kisa käis vastu. Ja polnud see sugugi esmane kord, kui uksest, sest siis seda astus seal jõepära Jaanuste lauda viis ning ulati pilgeni kapa. Ning Tõnn tolle alguseks kõrisse, jõi tänuks sõnas, et too lausa tapab. Siis pingile istasid ning kõrtsimees tõi veel mitmetimurdja matjooki. Kõik mehed kui ühest suust tülistid seal Tõnni Tootsi ja toredat hoopi. Tõnn rühm aset Korask on kuldaväärt reist. Kui bioosika pidada, mõistad, et bussid, ta, mees on kui nokata ja et olgu meelega mõista. Vas Soosaar ei, uss oli kius osa täis, et õnn teda tunda ei taha. Hüüdis oksa pead seinas, kui tabatsevaid panen pihkusi nugise naha vastas Tõnn, too märk on küll päratu, suur pole Ennugani narri kuljus. Aga lasi servama visata, võin, kui seista, sul jätkub uljust või arvad, et polegi made raski Tõnn, vaid sitase põieri naba, ma vasema kämblani pakku löönud kui karva võrdnahkasul tabanud. Kes piiskas põrmandu laudulle, toda tõmmukat kesvamärga nii salamahti, et tenniseilm seda õnnele kiusuks ei märganud. Seesi uss astus areldi seinale. Kohe sähvatas nuga kui näljas. Aga Tõnn oli laudadel libisen. Ning piisake ver tuli välja. Sanastenn Pole midagi parata, sest lubadust tuleb mul täita. Pange paksin Pormandu keskel eel oskuni, teile ma näitan. Ning kinnisilmi siis terarski, Tõnn suisa näppude sekka. Grayus ja rai kajas ainult tagasi, lõi nagu kivilt kogu taotakse waysesse pakku sadasid hoobid, kõik ei riivanud ühtegi sõrme ja mehed seda hiljukesi vaatasid ning midagi kurgus neil kõrbes. Kui siis võtted ja osud kõik otsa saidega sõnagi juletud kosta, küsis Tõnn. Kas arvab siin keegi veel, et ma väisata taietten, oska. Tolle Ruske kulmutehniku Alt korraks säravi silmi veel köökas. Ning käes on nii ränga ja soonise siis pakkuda kinni söökas. Võib-olla? Veel valgena silitab silmi üks üllatav Ülase õis. Kui kurvana kroonlehist kostub vaid viivu, kõik olla võib. Võib-olla et ripub Me rajal suur silmuseks silmatud köis. Võib-olla meil homset ei ole. Kuid olnu on jäädavalt meis. Veel ennustab edu ja õnne meil õhtuste kägude kukk. Kui valmis on kargama kurku neile odraokas, kui lukk. Võib-olla? Velgiire limpsides lokkab see suvesinine aed. Kui Loperdav lehistu ohkab, meil mujale minna on aeg. Võib-olla veel vihmast viljuval väljal üksiilikke sitikaid. Kuitahes-tahtmata Unida üle end kokku lööb. Võib-olla? Veel mängu murudel hõiskade ees, jalge karglemas pall. Kui varju kaetusest vaatad, ju pähe pudeneb all. Võib-olla, et ripub rajal suur silmuseks ilmatud käis. Võib-olla meil homsete ei ole. Kuid olnu. On jäädavalt Mehis. Liivakellad. Liiva, kellede Sõhin libiseb läbi luude viivuks viirastub tule läbi kulunud kuude kuidas tõlkida kilde teistele tuntud keelde. Millised mälestustest tahtmatult tulevad meelde Avijõel jalutava udu. Setus, õlgede sõlin, sõnelev suhkrusaba, kukkunud kopika, kõlin. Isa lakka loobitud heinad. Vägagi varajased vahast lõhnavad leinad. Kirjatud kiriku saani sädemeid särtsuv jalas tulistav tinasõdur, mille isa veel valas. Öise Võromaa vaikus. Duke tunnistav peni. Viimased virmalised, jõulud, mis olnud Anseni? Mõni pöörane Brassing, mõni noogutav naine, mõni Mõnusa, Peipsi liivallai kattuv laine. Ainult hetkeke kestab kildude kirendav melu. Ikkagi koguneb kokku. Kogu elatud elu. Kõigist kaarist. Tuuleluule puhub igast kandist. Igast kaarest, kannab endas teadust vanast Handist oma saarest, lõõtsupp põhjast küsimata luba häbematult siis, kui päevasooja ootab uba ladematult. Lehvib lõunas tul val ränka hõngu. Kõrbe karmu tassib kullaketrajaid lõngu lämbete armu. Mööda muistseid, metsi, hiiv abi, idast. Nõiasõnu ei saa lahti pärit olugi idast. Ele mõnu. Loovib läänest vihmapilve varjus Rahederis. Aga muld on Võrumaal ja harjus. Kuum, kui keris kiusab kirdest edelasse, kagust Loi Labloodest, näpata võõrsilt maa ja meretagust, sortsip soodest. Tuuleluule Luilab all ja ülal uhkelt eretav. Oma koerakoor on igal külal teda teretav. Igast loomast ning seenest ning taimest ning maakivi Rangast. Ruumi telgedel aeglaselt kootakse. Imelik kangas. Pehme seenekübara tõukel tihke teekate mõraseks kordub. Vana õunapuu raudkõva tüvikoormast lõheneb pooleks ning murdub. Talve tühjusest õhkuvas taevas võtab hoogu suur sillerdav taplus. Kinni plaksatanud rebase raudus, jäätub tardunuks nugise Raplus. Kulumetel üks surm, luine Gaabris juba Kaarnaid ning vareseid paelus päikse säraval lahe veelse vab sinikaelas smaragd kiiskav kaelus. Hõbe lõimedel ämmelgaid hõljub nagu pilgates lendavat vaipa. Nedina Ginal sadakond vakla rohus elustab kuldnoka laipa. Ahervaremeil nõgeseid vohab kraavil vabarnate painduvad marjust. Inimene kesk tühermaad heitleb ega vabane endast ning varjust. Varjuaed. Päeva palge poolel kirkust külva päike päeva palge poolel ringi rändab tuul. Mööda varjuaia käänulisi käike hõljub mõttelõnga lõimil tumeluul. Varju aedagi lööb päike, helkijaid lai. Läbi lehestiku kab sumeil tüved nõrutavat tervendavaid vaike, millest ellu ärkab luule kuldne kiil. Kiili õhku tõstab sillerdav tiibu varjukannikeselõhna võlujõud. Neile Lohtu kumab läbi selle viivu, keda varjule on pagendanud põud. Õudne põud, mis laasta, plaant, jook kuivaks, järvi, milles mürgiks muutub põlispüha muld millel pole kuju, lõhna ega värvi kus ei sütti ühtki elutahi tuld. Selles põuas moondub päike hirmsaks täheks. Surma saadikuks saab iga tema kiir. Et kõik kunagi nii kaugele ei läheks. Sirgu varjuvaia roheline piir. Õhtu suitsu olla. Kandis kuulmatult ning pehmelt õietolmu õrnu ehmeid vetevoog. Tasahiljukese tuli Väina merelt üksiksuli tuulehoog. Viivuks katkes õhtu hardus. Otsekohe jälle tardus pilliroog. Laias luhas läbematult hullupööra häbematult. Ta lõhnas loo. Peale enda kasvatatud leiva peale laulude kõik muu on laenuleib. Kuni leib ei lõpe. Seni lootus ei sure. Seni meelt ei murra ükski muserdav mure, ükski kõrvetav kahtlus seni kaelay kääna, ükski vintsutav nuhtlus käsi välja ei vääna. Ükski koletu tõbi kõri läbi ei pure. Kõik me oleme elus, kuni lootus ei sure, kuni leib ei lõpe. Ei need laule siis neela, keda tunneid hoida. Keda aru ei keela? Hingan inimesi, hingan maju, hingan hingepõhja sügissaju. Hingan tähekiirte kõveriooni, hingan maalt aimatavaid sooni. Hingan kivi keldris, hingan väljas, hingan hirmsas hingamise, näljas, hingan raamatuid ning vihalehti. Hingan sedagi, mis veel ei kehti. Hingan jõudumööda möödunud aegu, hingan hingeldades siin ja praegu. Hingan lutti, hingan, surilina. Endan elavhõbedat ning tina. Osa hingan välja eesti keelde. Osa kivistub. See jääb mu meelde. Laiusel. Ere selgel sügiskuu koidikul peatusid Laiuse vooremäel kaks meest üks noor, nõtke ning naerune, teine vana vimma ning nukker hingamist. Vaidistades vaatasid nad Peipsini lauguvat vaiet. See maa on ilus. Õhkas noor. Selle eest tasub surra. See on ilus, ma ohkas vana. Selle eest tasub elada. Eeltuleva talve. Miljon mesilast valmistub talveks. Üsna anna polisuvine saak. Mõned seisavad kärgede valves, millest osades allitab praak. Sajad tuhanded lendavad väljas sügisilmas, mis näru ja sant vastu pidamaks, talvises näljas, nende töö on vast ainuke pann. Miljon mesilast talveks poeb Tarv. Mis on möödas, see enam ei loe. Siis kui talv läheb jõusse ning marru. Terve miljon on elus, on soe.