Luulekava on täna Vene Nõukogude poeedi David samoilovi loomingust. David samoilov sündis Moskvas 1920. aastal ja kuulub seega põlvkonda, kel tuli läbi teha sõda. Mõneks ajaks katkesid õpingud kõrgkoolis ja taandus luuleharrastus. Esik, koguni lähedased. Maad jõudis poeet alles 1958. aastal. Ta ilmus lugejaid juba küpse meistrina. Samoilov järgib ja arendab edasi vene klassikalise luule traditsioone. Tema värsson kindel, selge ja nõtke. Tõlked, mida ta kuuleme, pärinevad David samoilovi hilisemast loomingust ajast, mil temast on saanud Pärnu elanik. Need on ilmunud pealkirja alla Hannibal Pärnus sarjas Nõukogude luule Ants Reoli tõlkes. Täna esitavad David Sammoilovi luulet Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla. Naer ei verterigi, pisar, vaid kasukas, soe, mille jättis saks. Et Pugatšova peale halastaks. Mats mässab, värisevad alustoed teeb säru tsaarile ja jumalale. Tumm Venemaa niiküllane ja hale, kui ilmutust ta kirjasõna loeb. Ja mõistis vene proosaketser, krahv. Mis põhjus seisab käärimiste taga? Usk armastuseta on vaikus vaga. Et tõe eest seista tarvis on neid kaht. On vene, värssan rahvalt oma jõuvaim, valitseb eesmärgi kõrge teadvus. Ja Lomonossovi jam nagu kõu. On salmidesse sepistatud seadus. Värsson, kui kodanik aeg kaob ja kaob AEG proosat meile õpetab ja värsse. Loovvaimumälus haavana on värske maarahva mäss ja hoolsalt küntud vaod. Poeesia elas maha, jääb meil kõnekeelest. Ja mitte nädalaga pool sajandit mumeelest. Seks ajaks põrmu variseb kõik, mis on vale. Siis luules vastu väriseb kõik elavale. Tamm vägilase pasunat kingul veel puhub, et väriseb hiis. Mu hinges ja vaimus on pingul. Õrn heledalt helisev viis. Kui kerge ja kõrge on pappel. Ta ühendab taeva ja maa on loojangu punast vapper kass, kunstnik nii olla ei saa. See nõuab suurt hingekultuuri. Kui hülgad sa kurjuse eos käid. Uurides maailmaruumi ja avaneb asjade seos. Kui üksmeel aujärjele asub kaob koduma tammikust siis ähvardav vägilase pasun. Kui flööt kõlab musträsta viis. Laul haruharva sünnib meis just nagu vastu tahtmist. Vaoshoitud valulade meist nüüd puutud haavala. Dist ja kuuletades meenukeik mis läbi teha tuli. Nii sosinad kui vali hõik. Nii möödunud hea kui kuri. Küllalt mälu, ole vait. Las kustutanud küünla. Pea padjal suus soe unemaik. Et öelge kodanik, kas siit ei viidee sauna saame, puhkepäev on täna. Kuid õllesaalis Gleb Uspenski täna võib aega surnuks lüüa, samuti. Mis parata, just sinna lähen ma kas sisse sõitma ja meil pole igav ja kes äsja pärast ei siis külla nõuksunud venda mul külastada aastat kaheksa põen pole raha, kuidagi ei saa. Palk läinud, aastal kõrist alla lendas. Kas Pedja vend küll mitte, pea? Paar kulli viska, näed siinsamas kauplusi, pudeli saab ka selle auku. Üks hetk, näen, et end uhkeks sai, peajuust vennasse ei ole, venda mul siis õega sarnaneda, on sul kõik kombes? Kopkad tagasi, saad jama etele okkapidi suletama. Kompotsakuskaks sööklas jooma peab, ei elud seal õe elu kohta, tead, ta oleks lauale suupistet toonud, et venelaste maailm oleks joonud. Mul pole omakseid, jutupaunik ei öelnud kohe. Kes sa oled? Laulik, et pole oma poiste hulgas, näen. Kirjutab Pole kahjuks mahtima meelselt loeks, kui teemale pead jahti, võid lahkelt saada selle minu käest, S A M murelikult Ruul teel poega ootamas, käib peetud jakis, kus ütles. Puškin. Kus on kruus, sa võta klaas, ma arvan, napiks jäänud aeg ja viis pihku, torka. Kas nurutad või mõtled. Silmapilk tee põhi peale. Juba pealson kelk röövis silmanägemisel orgaa, mis Federico heitsid, naljatilk. Jää kõik olemas ning talli rind paar portsullorace rosoljet, tule too minule ja auverd laulikule. Sa jutuga võiks kostitada mind. Päev loojus laas peadumenes Jul jõugles laisa lohal hakul taevas. Pelk polgu õhtu tühjuses, kui sarv ei teinud valu, jalg vaid külmast vindus. Vang naeratas enam hirmust hell. Ka lahingumöll vaikis. Eemal kindlus veel põles nagu põõsas Moosesel. Siis tuli madalas auastmes Frid, kes oli habetunud, kui need kolmgi näis lahinguga lõpukorral oldi. Kurk kuivas. Võõras tundus jalg, kui kips. Pruugosti võeti sõduritest üks ka talle andis tüki, polnud süüa talle isu. Muretses, et ebaküps sai rünnak vaenlase vägede käest lüüa. Ei vallutanud, kuid võõras tundus hing. Ta mõtles enesest, kui oma Javast. Veel kergelt ülal ujus, kuu, kuid ring näis saavat täis. Nüüd lõpetanud eine said fritsud sooja. Noored vanemad niisama õrritasid. Mõelda pat naisvangil nendele kui mõrva reele. Vanem juurde astus vana kõhn ja lüheldane. Midagi, ta ütles. Püsti tõusta oligi. Ent siiski üles ajas kuivik käes. Kui merevaik kuu lõõskas täies väes. Ka teised tulid. Pildist hakkas hale, mis läbiotsimisel tuli nähtavale? Poeg, naine, vaevalt neid veel tema näeb. Peos hoidis kuivikut, kui tõstis käed. Nad fotot uurisid, siis tagastasid. Ta mõtles endamisi, pole halb. Siis teda tõukasid, eeskäija lasid. Ta taipas kohe raskelt astuse jalg. Kuid käia võis tasust teele. Teele. Näe, polegi nii hirmus kuulihaav. See avastustal taastas kindla meele. Maas lebas viimast korda keha tõmbles siis jahtus, silmad pärani, mees kõnges. Kolm sakslast lahkusid küll kindlust, veel suits lämmatas. Kui lootsik veel kuu ujus kangelt läbi suitsuvine. Sa nägid pealt? See polnud mina. Ma nägin und. See unenäos mu ees. Mu isa seisis paljajalu ehmunud. Vaadates ta lausus silmad vees. Mu kallis poeg, mis sinuga tehtud? Leidis sõda saatust, mis nii hull ja minu eest kätte maksma hüüdis. Muud vastata ei olnud mul. Nad isa. Milleski ei ole süüdi. Ja nägin, ma mõistsin tuleb tund, mil seisan sinu ees, ses samas valus. Seesama raev on minugi jaoks varuks. Mu kallis poeg? Näe sina minust und. Ei isegi iga kord märka. Ei oskagi otsida süüd. Muus vana meloodia ärkab ja kusagilt kuulda on nüüd. Nii selgelt ma seda nüüd kuulen, kui lapsena pimedas toas ma kuulasin vihma kui luulet mis Uhtmas mind miljonis joas. Nii sageli suvilas, suvel taaselustus, vana motiiv. Miks endise edu, mul tuleb nüüd meelde see võidukas viis. Ja ikka veel trummeldab katust, vihm mängib. Mis on minu soov. Kuid kunstnik, kes väsimatus talendi täis küpsuses, loob. Pargid aga randa rauged, veed. Kus pilvedega õhtutaevas teete, näitab värelev ja ebamaine. Kui valgevask nikuma pakk, milles ja vilgub vahel heitlik, elav kui negrud muru juunis niitja käes. Kui äiksepilv, siis õitseb sirel sõge. Ning Epikoonist rästad pungil põu. Nüüd laksutavad nagu nende tava. Kuid ööbikutel kuni vaikib õunu. Ja kuni talle priiks jääb näitelava. Las lähevad siis alles puhkeb torm, kristalle kiirgab küllastunud lahus on kirel hinge tulvalhoogia vorm. See kaigub õhus mitmekordses mahus, kust tillukesel linnukesel Tarm. Kuis hõiskab Sakris suleline Magar, kelle ümber päästev lehestiku harv, mis hingejõudu ilmale ta jagab. Nüüd võtab paljakäsi kinni lind, ta jäägitult on laulu meelevallas, on kurt ja jäik tal silmad kinni ning ei ole oma elu hoidma valvas. Seda enam magus mahehüüd, talaksutus, vinge, pingul vile, kuid salajased kuristikud nüüd just. Ei usu, et on looduses lood nii et nimelt igavene vangipõli kesköises tormis põõsa lendu viib ja valab sõnadeta lauluõli. Mispärast tekkis südames on vahe. See lühilainele laulselt põõsapelust meid erutab ja piinab kogu aeg. Kui ehtsa Nende unelm uuest elust. Ta viitsamoilovi luulet lugesid Mikk Mikiver ja Aarne Üksküla.