Pärlijõgi lummematet magava, nüüd ehelise suikva suure halapuu istub poiscene seal kambren vahik läbi hämaruse üle välja otsatu. Klassitarest kaunu hääle ära lännu palvelise majan, pühe rahu, ENG. Ahju kõrvalt kostva viisi omadze, nii imelise täditütre kandlemäng. Tädi istub risti käe häälitseb vannu mutit. Ammu ära mõttetuid ese, Taiwan, milles võtit? Mehepojatütre võtit. Kunas matat, vannu luid. Nagu jõe voolamine, tasane ning vaibumata õhkamine. Kandlemäng. Mõtleb kullep. Õhkab pütten mõtet nii taidumata, kuni väsib väik üheng. Rännassi jälle sinu poole üle mäki üle liivakanni ihkamise Siiva sinu poole sinu poole. Taas näete, valget imme omal kombel kõndmann, kõndmann Leole lainel ohvrit, kandmann, Etsas näete valget Timme. Etsas istu maarjaette Maarja jalgu ühenhoitma. Maarja sõnust süvend toitma. Et Sass, istu maarjaette rännassiiell sinu pool. Üssata sai enge, mõtin, suudki anda, paljalt mõtin rännassi ma sinu poole. Haavakenemise värised. Taevakene, mis sa värised, Kõokene, mis sa kõneled, värised verevat jutu kõnelit, küllast kõnet, verev jutt on melu valust, küllane kõne kuulmisest kelle valust, Velle valust, sõsar ning sõbra vallust. Egel hõimul ja surma häda kõrrekesel kaomine. AvaHarrest Halle hao taeva poole tarvendama, lagastel latvu sisse, enge tuule, pildieeleppese tuule sisse, tuule ümbre, tuule üles, tuule alla, salv Mahaprit, haava vusse kõveras, käändma, Ko poigi. Kohesno minna metsameestel jänestel julgust võtta kost. Teavil varjab laululatsi, kost saab katust, sirgule. Vabakenegi veret, Kõokenegi Kõllatat, värisemi valun, üten, küllatami kuulmist, koon, päevlik, ballepao niist, palvust, pilvist, Pikk saab peierong. Vihma valab vaebutuses traadki, silgub silme vett. Ütlesite tükikene tündre maad ning Kraasikene raba. Kuid tolle üits kõrt kätte saat ja maa on prii ning vaba. Ai kepp seal maoiga siin pikk mure silmi vahel. Meid lahutava suure Vii ja okastraat nink ahel. Oh, maakene, oh mõõtsakse. Oh, elu põlvera on jäänuteist viil mõttekse. Eisin Enempsa.