Pühapäeva pärastlõunapuhkuse vaikuse süvenemise hetk mõnelegi pühendage järgnevat minutit kokku puutele, luulega. Meie ees täna Ene Mihkelson. Raamat tulek on su saatus? Ene Mihkelsoni luulet on peetud raskestimõistetavaks. On isegi küsitud, millisel määral tema tekstid üldse vastavalt määratlusele luule. Samas on aga mitmed arvustajad hinnanud Ene Mihkelson kui mõtlejat tema luulet nimetanud mõtleja luuleks tunnustanud autori lisa usku ratsio ja Loogose maailma loovasse jõudu. See oli nüüd patsid, vaat niimoodi, kirjutab kõne all olevat luuleraamatute arvustades kriitik Kärt Hellerma. Ta ütleb veel, et Ene Mihkelsoni luule on nähtusena äärmiselt iseseisev ja omapärane. Ning et viimases kuus on süvenenud tung näha end meie kirjanduskultuurikontekstis toetuda selle kultuuri peamistele märkidele. Ridade vahelt jälgivad meid Anna Haava, Juhan Liiv. Võib-olla veel keegi siin olineid kriitiku tsitaadi lõpp. See kutsub otsima, kutsub kontakti leidma Ene Mihkelson luulega. Arvan, et kimbuke, mida kohe kuuleme aitab selle kontakti leidmisele kaasa lugema tulnud Katrin Saukas. Mitu luuletust on valmis saanud? Ei leiba, nõnda tehta. Või siiski? Mäletan veel juuretist väikest ristimärki, käki ja sõtkumist, mil tainas paisus suureks. Hane altas pisut näppisime. Pahandada saime siis veega karastatud kuuma leiba. Murdsime kui luulet. See salm jäi meelde igavesti. Väsinud jalad. Lumesadu vallas andist. Kuningas. Tema on nõnda kare, kirjutas üks daam Vilde Mahtra sõjas. Mis ilus lõpp on ära öeldud raamatus. Karedale põhjamaale tagasi ta tuli, ta lastest, mõtlen, kellest autor Salakesi vaikis. On Euroopast tulnud järglasi veel mõnes silmavaates. Neil kõigil vilu, vingemadenaated ja veri. Soome-ugri. Kas tõesti kurbust on veel jäänud ilma õhtuid üksildasi sajumärgi, kuid. Päev hiilib valgust pilve taha peites ja raamatuda põrm ja tolm. Kui jutt on tootmisüles andeist ka raamatuist, mis tuleb valmis teha. Kuidas valmistada õrnust mida hüüda pühaks? De hulka laulikud, ma julges, tulen taskus ränikivist kild. Nii alustas üks luule oma kõnet aastal seitsmeteistkümnendal. Siis tuldi meelte rõõmu tooma ja sirelite lõhnast õhk sai raskeks. Loen algusi, neist meeles on vaid mõned. Kuid kasvanud on meist nad suuremaks. Ta on mu sees. Ta kisub pinde minust. Ma ütlen aeg või aasta hetk või äkki tärganud valu. Ta olemine on üksainus kestvus, mille seest ei pääse. Ei saa öelda õiget sõnagi. Ta elab nõnda kaua, kui ma elan. Jahtub minul lahkudes. On igas elus oma sund. Ja säästa ei saa kedagi. Ilmaasjata ei ole valet vaja. Vahel on ta asja eest, mõtled temast kogu aja. Tema edeneb ja kasvab suureks. Vale puhul on kõige mahlasemad õunad vale paradiisis kõigel libekeelse madu. Vale paradiisist välja jõudnult, tead mis elu sees ei oleks teadnud. Vaatad vale paradiisiust, jääb tõde. Siinpool väravat. On loodud loodus põhjamaal ja lõunas. Sa kummaski ei ole käinud. Kord lapsepõlves ainult virmalisi näinud. Kauge, ilma ehmatavat peegelpilti. Hiljem seegi ära seletati. Aga valgusvärviline oli maas. Ja siis sel hetkel. Taevassegi pääsesid. On tõsi küll, et mõned kohanimed meelde jäävad eluks ajaks. Nii palju korratud neid kirjades ja vihikutel nagu harjutatud on kord oma nimegi. Aeg tuleb liig ruttu, mille sa näed, kõik paigad olnud on sust eraldi. Ja ainult sinu noorus neid mäletab, kui ime, et. Mitu korda tema laval sureb? Mitu korda elus, suleb silmi. Mitu korda nõrkub, sirgub tugevaks. Ta ütleb sulle seda keset salmi. Sa loed, kui luulet, mure ilusaks. Mul judinad üle selja. Kui vaatan seda meest, kes surreski, võib teha nalja. Suure elu tõsiduse sees. Peab palju kordi ütlema, et luule tõsisem on veelgi kui su elu. Sest elu jatkub. Sõna sees on peatuspaus ja lõpetatus. Ei kisu enam valulehest välja. Sel väiksel maal meil elada, kui tuleks mitme inimese eest.