Elu on lakkamatu laskmine viibudeks vilksatavaisse liikuvate juhuste märk, laudadesse lastakse muidugi uljalt. Enamasti lastakse mööda. Kaugume selle juurde, mis oli juurest ja varrest ja isikust põgeneme selle eest, mida ei saa vältida. Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla. Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda sündima, kellelegi kirgastunud kujutele, mis kiiresti kiiresti kiiresti. Mul pole kahjuks kedagi kadestada. Mul pole õnneks kedagi edestada. Mul pole midagi võita ja ammugi siis veel midagi kaotada. Mul pole isegi kellelegi andestada ega kelleltki andestust anuda. Ja ennast jaotada rohkemaks kui kõik ainsaks. Ma ei saa ju ka. Allagi tuleb õhtu üle ja ümber ja üdini ja tüütava üldisusega kõigile ja süütava erandlikkusega igale üksi päinis. Ta tuleb niikuinii, et vastu võtta ja ära viia päeva puuvilju. Ta tuleb nii nagu tulid teisedki temataolised tummad ja tundmatud ja tume, head. Ja ema taolised. Õhtud õhtute Ellõhtud õhtute taga. Õhtut, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel õhtut, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja paga. Õhtut, väsimus väraval, Õhtut, kiindumus künnisel õhtut, mis kannavad kroone. Ja õhtud, mis koltuvad kolikambris. Õhtud õhtute haarmete paiknevas piinavas pigistuses. Õhtut, mis kõrgele kaarduvad friiskavas säravasse igituses. Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hinge ajas hingeruumis liuglev kollane tolm. Kaob lõppematuid päevi puruneb kadumatuid päevi ja Salvavalt hämmastavaid päevi ja halvavalt lämmatavaid päevi. Päevimis mõtlematult tõtlevad nagu elupäevi, Misson uimaselt umbselt ja pikaldased nagu surm. Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääritust puust süda. Miksu vaevade vahed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks. Päevad on nagu lülid Kaledalt külisevas orjaketis või siis nagu mündid kõledalt kulisevas kerjakotis päeva teritavat tuska, mida ainult õhtud võivad peletada. Taevad varjavad saladusi, mida ainult õhtud söandavad seletada. Päevad on täis tuhmust, mida ainult õhtud oskavad Heletada. Alanduse juhmused ja julmuse teisenevad ja vahelduvad. Ja nende alt tõuseme ikka igavesti jälle mina ja sina ja mõned nendestki. Ja meid ühendab ülemeelik, naer ja meeleheite naer. Ja meeletult igatsev õhtu, armastus ja ülemeeleline hommikuusk. Päevad jätavad tõotused õhtute täita. Päevad tõukavad naudingud õhtute läita. Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita. Näita mulle oma lemmikõhtut ja ma ütlen, kes sa olid. Kes sa oled. Ja kes saab, võinuksid olla. Armas. Ma olen kinkinud sulle õhtuid täis kollaseid õietolmu. Kas kaade? Hea, et sina seda ei märganud? Jah, halb, et märkasid need, kellelt võimalused riisuti. Mõnikord oli õnn nii raske, et kinkinuksinda ära ja südame pealekauba kui vaid julgenuksin teda pidada kinkimisväärseks. Nüüd on mul kahju piisavalt kahju pyyagavalt kahju mitte kinkidest vaid sellest, et ise pidin alati jääma nende varju. Samuti kui paljude sõnade varju hirmunud, ootuste varju, talumatute valude varju, vastumeelse naeruvarju, selle päratu, pika metalse tunneli varju mille lämmatavas lummus Õhtute kuldkollane tolmõhtute ulm, kollane tolmõhtute tull kollane tolm. Meie oleme püsimatud ja väsimatult rändurid. Ja kuulutav. Ta kulgeb kuristikega õues, põues ja kõrbetes, kus on palju kuivanud kaeve ja inimluude lademeid. Surnute jalad on astunud teed nii pikaks ja paindumatuks ja sihid nii ahvatlevaks. Ja saavutamatuks. Õhtute kollane, tolmõhtute, kollane tolm, õhtute kollane tolm. Me oleme südid, tüdimatud mängurid. Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua. Küünlad on usutamatult kallid. Kaardid kuluvad kohutava kiirusega. Panused on nii pöörased, et neid kihid ei mõtlegi lunastada. Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku. Meile kostab see naeruna. Õhtute tolm on tõepoolest kollane kollane nagu unenäomaastikukuu, kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob siis, kui ta järel kõige rohkem tarvidust tuntakse. Kriiskavkollane nagu ulukikarje keset raugastunud padrikute pinevat vaikimist. Lõika kollane nagu uluki karjekesed raugastunud padrikute pinevat vaikimist. Kipitav kollane nagu kollet Tizenüüre paljaste kaljude teravalt tippudel lenduv kollane nagu linnu melanhoolia lõbusalt turtsuvate tuulepuhangute taustal. Veel kollasem, võib-olla ainult ehk mälu, mil pole määra ja mõistus. Meil pole mõõtmeid. Õhtute viiv kollane tolm. Valget ma ei vaja. Valge oleks valelikum. Roheliste raasuke roheline Roiutab pruuni peaaegu samuti. Pruun on pärispinnaline. Violet veelgi vähem. Bioletsed on virastuste varjud. Mustad muidugi mitte. Musta maikon masendus. Sinisest Sis rääkimata. Sinine on suisa surmlik. Sellepärast õhtute tolm mul muud üle, kui olla kollane. Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame oleviku kahjuks elame tulevikus tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus. Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud lootuste ees oleme kõik võlgnikud mälestuste vastu, oleme kõik põlglikud elust. Oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud. Õhtute ürgkollane tolmõhtute Pürg, kollane tolmõhtute mürkkollane tolm. Mina usun õnn, tulgu sellest mis tahes õnnetus, usun kogemuste kiuste. Usun luhtumusi, Luutes, usun imelikule ilm ekslikkusele vaatamata. Usun kurvastusete, usun arvestuseta, usun halastamatult. Usun alistamatult, usun uskumis vahendeid valimata. Usun näinuna õnne silmi. Ilmsi nagu ilmutust. Tõsine maa on nende pilgud tunginud mu naeru. Ja naerma muutes sidus, usun kuulinnuna õnne häält. Ta kõlas võltsimatult nagu unelm. Ta laulis mu hingele mõistetamatu ja väljendamatu jäetud tarkust. Ühe vast ammuse õhtu kollases tolmu orkaanis. Õhtute nägi kollane tolmõhtute kadu, kollane tolm. Õhtute heledalt elu, kollane tolm. Eelõhtute ägener, tolm, teostumis õhtutest sädelev tolm, lõhtute värelev tolm. Jumekalt kumendav tolm teeb õhtutest, sume Kukruse talumatult kindlaks. Ja kauniks.