Tere õhtust, kordame täna keskkava, mis valmis luulet Marina tsetaeva 100.-ks sünniaastapäevaks. Selles saates räägib taeva luuletõlkija leelo tungal räägitakse veel ilmumata raamatust. Räägitakse sellestki, et pole õiget lootust raamatu ilmumiseks. Nüüd on see raamat ometi ilmunud kirjastuselt Eesti raamat. Ja sel puhul ongi mõtet vana helilinti uuesti kuulata, et ilmunud hea raamatu vastu huvi äratada. Saate on toimetanud Mari Tarand. Suures vene kirjanduses on suuri palju aga Marina päeva kuulub nende hulka kindlasti. Ometigi kujunes tema luuletaja saatus nii nagu ta ise kord nooruses ühes luuletuses prohvetlikult sõnastas rahvale peaaegu tundmatu oma eluajal, unustades pärast surmagi, kuni kord saabub aeg. Näib, et aeg on saabunud. Viimastel aastatel on venes ilmunud mitu huvitavat raamatut marinat, taevaelu ja loomingu käsitlustega. Peterburi kirjandusteadlase Aleksei ballowski sulest ilmunud raamat kannab pealkirja pihlakapõõsas, kust rebiine. Jaa, radi vaes. Head kuuled, ma püüan nii hästi, kui suudan tuua teie ette mõned tsitaadid marinatsed taevaluulest tema emakeeles. Sest kas saab tõlkida Juhan Liivi või peti halverit täiuslikult. Niisiis 100 aastat tagasi Krasnaja kihtsu rebiinas klass Badelilistia ja radivass. Marina tsed taeva sündis vana kalendri järgi 26. septembril uue kalendri järgi siis kaheksandal oktoobril südaööl, laupäeval vastu pühapäevalehe languse ja kirikukellade kumine saatel. Ja hõõguv pihlaka kobar on tema luulesse alatiseks jäänud. Möödunud aastal ilmus Petrosovotskis Karelia kirjastuse väljaandel raamat marinatse taeva, mis kujutab endast kogumikku luuletaja viimastest luuletustest. Ta elu viimase aasta dokumentidest kirjadest ja kaasaegsete mälestustest. See on väga kurb raamat. Aga ta avab meile just dokumentide jõuga luuletaja mehisuse ja nõrkuse. Väga palju huvitavat marinatused taeva, lapsepõlve ja kujunemise kohta leiame taeva noorema õe Anastasia tsed taeva mälestuste raamatust. Muide Anastasija tse taeva suvitas vanemas põlves aastaid Eestis Käsmus ja möödunud aastal olid Raadugas Vikerkaares trükitud tema Eestisse kiindunud mälestused, mis ta on kirja pannud oma 96. eluaastal. See oli väike kõrvalepõige, aga jah, Anastasija tsetajeval oma Sa selles, et Eestis ka teatud kirjanduslike huvidega ringkonnas juba aastaid tagasi Marina tsed taeva isiku traagilise saatuse ja tema luule vastu huvi tunti. Ometi ei ole eesti lugeja võinud selle suure luuletaja loomingust õieti osa saada, sest tõlked puudusid siiamaani peaaegu täiesti oli vaid mõni üksik lahtine leht näiteks sügistarussas Ellen Niidu tõlkes kuulakem, seda nüüdki. Saate algul. Kersti Kreismanni ehituses. Hommik läbi jahedalt valla. Kergelt sõi alge, mõõdab maad. Lodi libiseb alla mööda okkad sõnu, tahtmatuid, helli, kordad, hääletul suul. Väljadel kusagil Kelly helistab, tuul. Mõis ehk luhtadelgi liigub. Või ollakse rehele teel. Kellelegi elusse pilgu heitis, su meel sinendab õhk läbi puie. Rehe all hääled ja ööd. Kevadet sügisel muie tervitab, nüüd lahti on teed. Kuid ei rauge ometi ohkamast, hing. Issand kui kauge. Kui kauge on lapsee ja kullane ring? Nüüd aga on stuudios leelo tungal, kes juba 1988. aastal on kirjastusele Eesti raamat üle andnud valiku tõlkeid Marina tsed taeva loomingust. Sellest peab tulema raamat, kus kõrvuti originaal ja tõlge. Kahjuks ei ole meil seda raamatut luuletaja juubelitähtpäevaks veel võtta. Kuulame siis neid, neid tõlkeid, mida tõlkija leelo tungal siia stuudiosse kaasa võtnud on ja luuletaja räägib teisest luuletajast. Olen palju mõelnud inimelu kummalistele, käikudele ja sellele, et iga päev meie elus on tükike halli proosat täis kohustusi ja muresid. Elu koosnebki ju enamalt jaolt argipäevadest ja ometi kui elu on möödas, kui üht või teist inimest enam meie seas pole on tema saatus takkajärgi vaadates nagu pikk luuletus, nagu poeem puhastab sellest eluteosest kõik tühise ebaolulise, olgugi et just neist ebaolulistest seikadest saatus neis sõltuvat. Olen mõelnud ka eesti immigrantidele, mitte sellistele järjel olevatele kadunud kodu külastajatele, nagu me neid praegu näeme vaid sõjajärgsete aastate aastate väliseestlastele, kes pidid kodumaalt põgenema pampude ja kohvritega ning võõrastel maadel. Oma elu otsast peale alustades pühendusid ometigi leivatööd segavale, luuletuste kirjutamisele, musitseerimisele maalimisele üksnes sümboolse tasu eest marinud Svetajeva, kelle luuletuste tõlkeid täna loen pidi oma kodumaalt lahkuma 1922. aastal. Ja ma usun, et tema luuletus kodumaa-igatsusest väljendab paljude võõrsile pagenud tundeid. Kodumaa igatsus on tõik, et see on tühi, meelepete on mulle päris ükstaskõik, kus üksildaselt omaette ma käin mis kive mööda just vean, turukoti elu, ajamajja, mis ei hoolimust kasarmu või haigemaja. Ükskõik on, kelle meeleheaks ma muutun, lõviks vangis kiskjaks ja kelle seltskond enda seast mind tingimata välja viskaks. Et teaksin oma ainust Kamtšatka karuna, mul jäetult ükskõik kus tunda alandust, kus tunda ennast maha jäetult. Ei lumma mind ka emakeel. Ta piimakutsest pole hale. Ükspuha on mis keeleteel jään võõraks vastutulijale, kel toiduks ajalehe tonn, kesse keelepeksu eluks vajanud ta sellest aastasajast on, kuid mulle kuulub iga sajand ja kalgilt nagu palgilõik, mis ainsana all eest jäi alles üks sama kõik ükskama. Kõik. Ma kordan, minevikku olles, ükskõik, see on veel, kui on kõik muud, kõik märgid, arvud ammuilma, kui peoga maha pühkinud on hing, mis kuskil sündis, ilma nii vähe hoidis mind mu maa. Et kui nüüd tuuniks erksad nuhid risti-rästi läbi hingega ei sünnimärki välja, nuhi on maja võõras tempel, tuh üks sama kõikjal kõik ükskama. Kui aga tee peal tõuseb puh ja kui veel tõuseb pihlakana. See luuletus on marinat Zetajeval kirjutatud Prantsusmaal. Kuhu ta pärast Tšehhimaale emigreerumist edasi rändas, lootes, et kuna Prantsusmaal on väga palju vene immigrante siis on seal ka tema õige koht. Kuid ei leidnud ta head kontakti nende Pariisis elavate venelastega. Ennemini sobista rohkem prantslastega, sest vabalt valdas Svetajeva nii prantsuse kui saksa keelt ta tõlkis prantsuse keelde oma luuletusi, samuti Puškini luulet. Ja tema enesetundest selles Prantsusmaa vene kogukonnas annab minu meelest pildi järgmine luuletus. Ei sõitnud me sinuga kuskile, kõik mered on kiskunud lõhki v viielise, kes tasku pani, ei osta see ookeani. See lõputu peost suhu viletsus. Mälud suve, kui puu, Mäha, kilet suus, meri karidne poole pööras. Meie suve sõi keegi võõras rasvast lõhkejad, rasvast säravad mitte või vaid Me ajugi äranud sööks poeemis võlvkaare sonaadis. Inimsööjad Pariisi laadis. Meie sööjailon, Frank pääsumaks värd, kes luulega suud loputaks nagu lõhnavett suustlaseks läbi sajata kudeid kogu mu häbi. Et surun teil kätt, kui teos on kihk viie meele ja küünega ihkab pihk. Kaunid tunded, et annaksin tunda üle näo teile autogramm anda. Marina tsetajeva luuletused ei ole kõik nii ägedad ja agressiivselt nagu ehk see viimane jättis mulje. Tegelikult on ta eelkõige ikkagi armastus, lüürik, ta on kogu elu väga palju armastanud. Ja kõik tema armastuse don talle justkui selleks olnud antud, et neist ilma jääda nende järele igatseda. Sündis Marina aastat tagasi heas küllaltki rikas ja mis peamine, haritud perekonnas. Tema isa Evans Vetajev oli mees, kes kelle peas tärkas idee luua Venemaal kaunite kunstide muuseum. Ja selle taga tegi teoks. See on seesama, mida praegu kutsutakse Puškini nimeliseks kunsti muuseumiks. Ja ema Maria Main oli, sünnib sünnilt Saksa, Serbia ja Poola päritoluga pianist kes laste sündides ohverdas oma elu ainult oma laste kasvatamisele ja lootis eriti marinastaga lootusrikast väga suurt pianisti. Kui tema suri tuberkuloosi 1906. aastal ja pärast seda ei astunud Marina enam kordagi klaveri juurde. Pianisti karjäärist ei tulnud midagi, kuid paljud kriitikud on arvanud, et just see suur musikaalsus ja tema suurepärane rütmitunne on tema poeesia kõlarikkuse kõlamängu. Põhjaks esimese luule kogu avaldas Marina gümnaasiumiõpilasena. Ja see pälvis suure menu. Ainult üks kriitikutesse olivaleerib Russow kahtles, et kui nüüd järgmises kogus Pottessi teemade ring ei laiene, siis temast suuremat asja ei saa. Ja Valeri plussovil olgugi suure poeedi nõndanimetatud sellegipoolest Sveta ajeva saatuse suhtes oli ta väike kuri deemon sest väga pikaks ajaks jäidsvettaiva tundmatuks oma kodumaal. Ja plussovil ei olnud selles mitte väike osa. Tsetajeva omal relvitul moel, püüdis kõigile priossovi kurjadele, kriitikatele ja käe ette panemistele reageerida naiselikul moel olevat lasknud talle kuskil teatri fuajees paberossi suitsusilma ja öelnud, et see ongi televiirukiks. Mille peale muidugi kriitika ei paranenud kahtlemata ja ja. Luulevõistlusel, kus Svetajev anonüümsena oli pälvinud esimese koha pärast ümbriku avamist, žürii esimees, priozov muutis selle esimese koha ära. Nii et väitlust on olnud igal maal ja iga kunsti juures. Marina tsetajeva elus oli paar õnnelikku aastat, need olid. Esimesel kümnendil kuskil 1913 võis ka 14 kuni esimese maailmasõja puhkemiseni. See oli tema õnnelik abielu mehega, kellesse ta oli armunud esimest, sest silmapilgust. Sergei Efroniga ja väikese tütre Ariaadna sünd ja elu oma ilusas suures Moskva Majas, mis siis pärast kõiki sündmusi esimest maailmasõda ja revolutsiooni sai, ei kellelegi omaks ehk rahva omaks. Sergei Jeefron, kes alguses sõdis tsaariarmees, jäi tsaariarmeele truuks ka edaspidi ja seetõttu pidi pärast revolutsiooni põgenema tsetajeva. Ma kujutan väga elavalt ette seda daami, kes oli tõepoolest kaadelliku elu elanud ja tegelenud ainult luule ja ütleme oma kodu kujundamise ja kaunite kunstidega. Pärast seda revolutsioonilist revolutsioonilist pööret, millest ka vene intelligents ei teadnud, arvata alguses midagi, mis ta on. Pärast seda õnnestus tal leida siis töökoht rahvakomissariaadis kust ta siis käis? Mingi ajalehed ka soojustatud, vanad katkised kingad jalas, mis olid nööriga kinni tõmmatud ja kirjutas oma luuletusi põletades perekonna mööblit. Ainult kirjutuslaud jäid alla alles ja sellega koos reisis ta siis hiljem, 22. aastal Tšehhimaale, kuhu Sergei Efronil oli õnnestunud põgeneda. Marina tsetajevoluli kaasas vanem tütar Ariaadna haljaks kutsutud ja seesama kirjutuslaud ja hulk käsikirju. Toorema tütre oli ta nälja ajal andnud lastekodusse, kus ta lootis, et, et seisab paremat toitu. Kuna vanem tütar oli raskesti haige, seda ta võetas kodus. Noorem tütar suri nälga selles laste varjupaigas. Niisuguste murede hädade läbi jõudis siis lõpus lõpuks tsetajeva Tšehhimaale, sealt sõideti edasi Prantsusmaale. Ja pärast pikka olekut. Tulid nad just enne teist maailmasõda kogu perega. Kuhu oli lisandunud veel poeg. Tšehhimaal sündinud Georgi pöördusid tagasi Moskvasse, sest Nõukogude valitsus oli lubanud armu anda kõikidele endistele tsaariarmee ohvitseridele. Taevatuli piss paar kuud hiljem, kui mees ja tütar jõudsid Moskvasse ja ta jõudis kohale selleks ajaks, kui tütar oli juba viidud vangilaagrisse ja arreteeriti kaefron. Ja sõja puhkedes, kui evakueeriti kogu Musk. Kui ajakirjanike liit evakueeriti Sis tagalasse kaugematesse piirkondadesse, sattus Kaditsvetajeva Tatarimaale kus ta lootis Chistopoli linna sissekirjutust saadet ehk ka mõnda töökohta leida. Viimased sissetulekut, mis tal olid, olid siis Prantsusmaalt kaasa toodud lõnga müümisest. Aga Sistopolisse teda ei julgetud sisse kirjutada, kuna ta oli ikkagi vaenlane ja tulnud nii-öelda sealt läänest. Me ei tea kõiki viimaseid lööke, mida tsetaiva tunda sai. Aga enne kuu aega enne oma viiekümnendat juubelit boosta ennast väikeses iela puuga külas Tatarimaal võõra köiega võõra maja esikus üles. Jaa loeksingi, ühe luuletuse, mis külon ka ammu kirjutatud enne seda kurbi sündmusi. Aga ometi paistab, et nagu oleksite Svetajeva oma Lootust et aimanud, sest tema hauaplatsi ei teata tänini kindlalt, teatakse paika umbes tiiba, kus surnuaial ta maetud on. Pere rahvas, kelle esikus ta ennast üles poos, on pärast kirjandusteadlastele seletanud, et kui nad oleksid aimanud, et kuulus inimene ehk siis oleks ka meelde jätnud, kust teda maeti ja oleks ehk ka vähe paremat matused korraldanud, aga kes ta teadis, neid võõraid olid siin küll ja küll. Luuletus on kirjutatud mõtlesimetajeva, kõige õnnelikum omal ajal, 1913. aastal. Sa tuled viimasena maas silmad ja longus pähe. Nii silmad lõin maha ka mina, armas teekäija seisma jääkorjemoone ja tulikaid viimaks loe läbi see raidkiri seal, et kutsuti mind marinaks ja kui kaua maalin maa pääl. Ära mõtle, et hauaplats siin on, et maailm on täis ähvardust. Ma teadsin, kui magusse piin on naerda siis kui ei tohi just nahal vere värv kumama jäi ja kuld, kiharaid kihas mu pähe. Samuti olin teekäija teekäija siin seisma jää üks kõrge rohu seest korja ja marjugi maast, siis saad, pole suuremat suhkrumat marja kui kalmistu maasikat. Kuid ärase raskemeelselt siin seisa täis tuska, rind mind kergelt, tuleta meelde. Kergelt unusta mind. Kuis kuldab sind kiirte sadu. Kuldtolm kiirgab sinu pääl järgusinud kohutagu mulla alt tulev hääl. Aga peaasi, et kübis savad, toib põli. Kippust Tsibiaaniesmužajet, main Koonas inspadimli. Mina tutvusin Retajeva luuletustega esmakordselt ülikoolis õppides ja isegi tõlkisin paar luuletust ära. Nii nagu ma tookord õigeks pidasin ja ma arvan, et rohkem avaldas mulle mõju see tema traagiline elulugu kuivõrd luule ise. Ja õieti nendest esimestest tõlgetest ei ole suurt midagi säilinud, tähendab, nad on alles, aga, aga ma pidin nad kõik hoopis ümber tegema. Sest 80 seitse-kaheksakümmend, kaheksa millal mõtlesid taeva luule tõlkimisega, tegelesin. Et tegid mulle tema luules tema isikus hoopis teised piirjooned selgeks. Ja see Zetajeva luule tõlkima hakkamine oli ka niisugune kuidagi saatuslik asi. Ma olin juba unustanud need tõlked. Ja pärast ülikooli käisin ma paar korda palverännakul Betti Alveri juures, sest et ma tudengielust välja tulles ja Tallinnas tööle asudes esialgu kuidagi kodunenud, siinne tundsin ennast kuidagi. Tundsin, et linn oli kuidagi äriline ja mina ei saanud siin toime ja ja, ja mul oli mingi tuge kangesti vaja ja seda tuge siis nüüd palverännakut ma nimetaksingi neid palverännakutega Betti Alveri juurde mulle tõesti andsid. Kas talveriaadsvetajeva, nende saatused on ju väga sarnased, nende luule on väga sarnane. Ja ühel sellisel päeval Alver näitas mulle Svetajev Marina tsetajeva Anastasia kaarti, see oli tal nagu reliikvia alles hoitud. Kus asja, see annastas, siia palus Alver tõlgiks, tsetajeva luulet, eesti keelt, et tal oleks väga oluline tsent oleksid eesti keeles olemas. Hiljem Selle Hannastes CSV taeva mälestusi Siberist lugeda, siis ma taipasin, miks ta seda tegi, ta, tal nimelt on müstiliselt hea ettekujutus Eesti rahvast ja eestlastest, kuna kõik need asumisel olnud on jätnud talle mulje kui kõige ausammast ja praegu kõlab see muidugi väga irooniliselt kõik ausammast ja kõige usaldatavamast ja kõige Kunstilembelise mast rahvast. Ja Alver küsis, kas sina ei taha neid tõlkida ja minule oli see täiesti niisugune imelik küsimusest, et mõtlesin minu meelest ainult sina oled võimeline seda tegema Alverile. Ja tema ütles, et mina olen selleks liiga sarnane temaga. Ma ei saanud tookord üldse, mida ta mõtles sellega, et kuidas, et see on minu meelest peaks hea olema, kui on sarnane luuletaja tõlgib teist. Sest et noh, lõppude lõpuks olid mõlemad Puškini austajad ja mõlemal kujundid jagajad tõepoolest, ka saatused sarnased. Protsetaival oli rohkem ja oli rohkem kaotada inimeste hulgast. Aga neid lööke ei, arvelaual kokku ei loeta. Ja alles pärast saime aru, mida Alver mõtles, nad on tõepoolest liiga sarnased, ta kord kõne siis ütles, et ma olen juba need luuletused ära kirjutanud. Ma ei saa neid uuesti kirjutatud Marina tsetajema nime alt. Ja ja siis, kui avaneski võimalus Eesti raamat hakkas neid kakskeelseid kogumikke tegema, ma olin väga õnnelik ja, ja ja ma tundsin, et nüüd ma äkki olen võimeline pärast neid neid. Eesti rahvapöördeid ja vabadust, lootust ja kõike kuidagi. Sees oli ka midagi muutunud ja tundsin, et seda peab tegema. Eriti 88. aastal, ma lootsin seda käsikirja, mis valmis on halverile näidata aga mul õnnestus ka sõita vahepeal Itaaliasse, kus ma ka teised Sütaajova tõlkija, itaallanna haisappessina Longo kutsel, kui ma tagasi tulin, sisalverit ei olnud enam. Ta oli enne seda ka haige olnud. Nii et minul on see käsikiri kõik väga kallis ja mul on väga kahju muidugi, et teda ilmselt kunagi Eestis raamatuna ei tule, sest on tulnud teistsugune aeg. See ei ole, see ei ole luule aeg enam. Ja annaks jumal, et me keegi ei peaks niimoodi kodumaa-igatsusest varsti luuletama, sest väiksed testi erilisus ei vaja enam eestlikultuuri. Kakskeelne kogu oleks olnud eriti hea, sellepärast et mõnede luuletuste puhul. Ma tundsin, et nad on tõlkimatu, ei saagi tõlkida, mõnede puhul on väga hea, kui on olemas venekeelne originaal kõrval, et huviline näeb, missugust piina ja missugust mõnuma. Siiski tundsin kõige selle püüdega seda mängu ka edasi anda, et mitte ainult mingit traagilist või rõõmsat enamasti traagilist teadet edasi anda. Näiteks itaallased tõlkivad tsetajava luulet, vabavärssi, mina ei pea seda õigeks, sellepärast et see voolavus ja niisugune vere pulsseerimine, mis on riimilises luules olemassepp, peab säilima ja täpselt sama sama rütmiskeem samamoodi, kuigi vene Jambist eesti Troffeusse tulla on aeg-ajalt keeruline, aga noh, selleks tõlkimine olemas ongi, et neid ületada. Peaaegu kõik tsetajeva valitud teosed algavad alati selle luuletusega maistichi. Kuna temas on niisugune prohvet näitlik teade justkui oleks tõesti tsetajevama saatuste aivanud luulel, mis on kirjutet nii vara. Et ma ei teadnud veel, kas olengi poeet, mis purskus kui fontani, pritsme, sära, raketitulekeed, mis nagu väike sorts sigari tormas kord templisse, kus viiruki aur vaid Puluuletustel, noorusest ja surmast, mis lugemata jäid, mis vedelevad letil tolmuhallil, kust keegi neid ei võta aega vae luuletustel, nagu veinil kallil veel ees on oma aeg. Kes on if jaam maimsti, HAM-i joonesti, Ismertsi? Luuletsükkel unetus, Svetajeval ei anna ülenisti tõlkida. Ja siin on temal minu meelest natukene sugulust ka meie Underiga. Üheksanda ja 10. Ma loeksin nüüd ette, kes öösiti magab. Ei GQ. On hällis laps, ärkvel, kisa, suu, rauk surma kohal rammetu, kes noor, seal on kõrval kallim, truu silm silma, vaatab suud, hingab suu kui uinud, kas ärkadki, aga sa küll jõuame, jõuame magada. Kuid majast majja käib ergas vaht, käes roosa latern, kus hõõgub taht ja kurja nurinaga vastu patja taob vesiveski mürin hingematja pea vastu. Ära maga, murelik on uni, igav, pikk ehk kuni igavik. Veel üks aken siin veel üks ärkvel, laik on seal magus viin on seal vaikne paik või ehk lihtsalt käed, erakuix ei muutu. Igas majas näed, sõber, sellist ruutu saatja, lootja hääl oled aken öös, sajad küünlad seal või kolm küünalt ees pikaks ajaks nii mõtisklema jään ma oma majaski, sellist akent näen ma, sõber, palveta ärkvel maja eest valgustaja eest, siis on luuletus mis on pühendatud Zetajeva vanemale tütrele kirjutatud novembris 1919. Kord tuleb aeg, mu imekaunis olend, mil sinu jaoks vaid mälestus, Ma olen seal sinu mälus, sinisilmselt rauges ma aegapidi, muutun kaugeks kaugeks, kaob meelest mu profiili kongus, ninalaud paberossi, pühapaiste Winas igavene naermist, teisi räsis ja sajaline peos, mis töödest väsis? Need hõbesõrmused, Se kajut, pööning või jumalikult segi kirja tee ring. Murest ülendatud aastalt toorel Sa olid väike. Mina olin. Isotny nama e Rubkee rabootši, Sirje persniei Cherdaka Youtu, maimu maak, Boschessennos muutu. Värsid tsooniakesele VII kirjutatud 1920 läks akna siha leegitsema all, soldati, käis mitmes reas ja surizangil ütles ema, sa poisi riideid kandma peaks, sest iga tee, mis laia valge on poisikeste pärusmaa. Kuid piiga, kuigi kergejalgne ei südame eest pakku, sa mu ema mõtles, laulis sõdur ja kuni kestis surmapiin, lõi rütmi, voodi jalutsis, põdur. Mu ema oli baleriin kui süda tohtrit ta sul haavast veab niite, valu hirvega tea, südamest pead jagu, saavad. Peast saab jagu kirvega veel üks luuletus kirjutatud 1918 ja sobib meie aega väga hästi. Kui juba hing sündis tiibadega, ei teda talud ja taretzis sega. Mis maksab siin kuldhord või Tšingis-khaan? Kaks surma vaenlastma, ilmassaan kaksikud, keda ei puuduta jaotus näljaste nälg ja maakate maakus. Lõpuks, eks armastusluuletus. Ja et mu pärast ei kannata hea, et mu pärast ei kannata hea, et ei kannatama teie pärast. Et meie jalge ette hõljuma ei tõuse ükski tükk maa raskest kerast. Et naljakas või olla hea on just ja lõt ning mitte sõnu harutada ja mitte punastada lämbest, puhangust käe kokkupuutes teie varrukaga. Hea on ka see ette mu silme ees, teist rahumeeli embamasti tõrgu ja selle eest, et suudlesin teist meest mind põlema ei mõista, alla põrgu ei meenuta ilmu nime Kumagi ei päeval ega siis, kui paistab kuu ja ja vaikses kirikus ei laulda kunagi Kahepeade kohal. Halleluuja. Ma tänan käe ja südamega teid. Et kuigi ise seda vist ei teade, mind armastate säästate mu öid, et koidikul mind kohtama ei peade. Et kõndida kuuvalgel, me ei saa. Me ei saa ka päevasärast kahjuks minu pärast ei kannata. Et kahjuks ma ei kannata tee pärast. Tänases keskesaates kuulasime marinaadi Taevaluulet leelo tungla tõlkes. Saate toimetas Mari Tarand.