Metsadega tuttavat talud, magus uni, päevatööst hingas korra tuulehoog. Kuulge, mis seest kaikus. Üles kohkus talve vaikus. Süda äkki jahmatas? Luust ja lihast läbi, lõikas keegi musta seest, hõikas keegi naerma. Pahvatas. Ära, kaua? Kuula, mees. See on hädaohtlik lugu. Oled ise seda sugu? See on kodu meie ees. Astusime läbi lume. Kõrgel seal asuvad surematud jumalad. Madalal Sumavad suurelikud, rumalad. Ei näe siin päevalgi otsa ega algust. Neilt, aga teisiti Kivilgub valgust. Taevas seal tuhandeid tulesid sirab. Mustade majade üle virab laulikud õhkavad, vanad naised nutavad. Tumedalt seisavad mu sõbrad jätutavad. Hall on taevas ja mustuma sajab ja sajab lõpmata. Udusse upuvad sihid, kõik keel, haige on süda ja väsinud meel. Ah, kui nii palju, nii palju ei 100-ks tuul selle udukord laiali ajaks. Ilmaga sumestub hääletu. Ah, kui nüüd taevate digioleks kui veel söögi nii otsatu poleks. Õudne, kui needmine ajalukku mahatallatud, jõuetu sugu, kõverad keerakad, vaeva, Kased juurtega, juurteta mädasoomülkas. See on Eesti Soiskas neis valmivate viljade voosid noorelt ja närbuvad põskede roosid roostetab tegu teha aias teras. Rängalt rabavad Halla piitsad. Oleme Eestis. Kes küll heledalt naerdes siin suudaks? See, kes muret kõik rõõmuks muudaks? Küla kohal. Eesti elu. Hundipajud vedajad palud. Teistviisi Mähavat tammesalud. Teisiti, ninapuu lehestikus, nõmmepäeval kostavad laulud. Hääletult. Roosteudude märga. Ei siin haljast loorberipärga. Vajuta keegi lauliku pähe. Saatustest troostitu. Sündida laulikuks Eestis. Laulame, tundes, et varakult kaome siia neetud sohu, ist vaome. Millest aga unistame, surmalapsed? Paremas teistele elupäevast. Eesti päevast. Vastu akent tuiskab, lund. Ei, saund ei saabunud. Meelest üks valge käsi ei lähe pimedast palavalt tõusnud pähe. Nagu marmor, meistritöö vilgub seeläbi tuisu ja öö rahutust verest kuuma palge roits, ilmaline nägemus valge. Üks mõttes südant sööb, kelle ümber see käsi lööb? Ja vingub õues. Mis veel ihkab, õhkab rind. Unescet mad tabaks sind, käsi kallistav Salakesi roid, silmalisi mürgimesi, vaipammessija passi end. Masendav meeltelloidlev lend. Parastuseks jälle kargeid, mõtteid, tõsiseid tuisuseid, ettevõtteid. Mis kui vägev merelaine veereks üle maa kaks läbi rahva hingest keelata ei saa? Kohaks läbi rahva hingest. Tõuseks. Välguksid vaimumõõgad kodu taeva all. Kumaksid öös kuuldsemini. Ühte laulu tahaks laulda ehte Ainakest. Mis, kui vägev merelaine kerkiks südamest? Leviust lugedes? On kallis, iga hingetõmbus, pea elu laine randa laob. Ja ainult korra leegib süda, kirg Silaate mõõka taob. Kui Hannivalil velgi seisku, nii kõrged Alpid silma ees. Ja jälle üle nende harja. Itaaliasse ihkab mees ja neiu. Kui ei taha tulla ta ühes üle Alpide. Kui aatevõitlust ta ei salli siis lahkume, siis lahkume. Kuid on tal armulõbu kõrval üks sädev vaimu vaprust ka. Siis lähme mäestikurada, ei unusta Itaalia. Siis lähme mäestikurada, kus alpiroosid Õilmetes, meil rinnus elu, tuli lilled, üksteise liigi pilvedes. Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene elu tulise pilvist. Kui äikene valgustab välkudes hämarama seeski sütitab mõttes, vaimustab tööski Yakaduniku, siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed kes need seal sammuvad, mööda teed, lõkendavad ihalust, tulised tunglad? Noored need otsivad muinasjutu Kunklat. Kuni kõrts seisavad toonela väraval. Elu tuli Egibiasse, Fabia lööb võitluses põlevaid südameid, sööb Laumises, loidab, kumades kustub. Küll. Tule, Asegi viimati mustub. Jääb järele. Peotäis tuhka. Püha on elutule tuhaase. Onu tulipunanemann ise. Gustav Suitsu luulet lugesid Viiu Härm ja Aarne Üksküla.