Tänane väike luulesaade on Eesti klassikalisest kevadluulest. Alustuseks igikevadised jäigi tuntud Juhan Liivi read edasi Kersti Merilaasi ja August Sanga kevadised pastelsed pildid. Seejärel Henrik Visnapuukevadisi õnne- ja armuelamusi. Luuletused esitab Indrek Sammul. Paju otsast patsates Lobjaaguda lepa otsast, Latsatas sula, Lunda. Hüüti õhus, üleval, kuulen, kuulen, mina tulen, kevade tulen, tulen. Nüüd jälle avar, tundun taeva lagi ja ülal eksib tuvi valgeid pilvi. Käik noorde kevadesse avasilmi ja kõrvus voolavate vete plagin. Päike pani hangedele käe ja tuul toob pargist värskeid urva lõhnu. Veel Tammet usas põrnitsevalt mäel umbusus uudistavad märtsi õhku. Kuid katused on juba päris julged nad päikest läigitavate plekist põsil, mis paastu, sulav, verev rõõmsaks, mõisi ja harjult korstnaid uljalt taeva kulgeb. Täis tänavad on rõõmsalt rattakola ja pühapäeva rahva hubast juttu ja rentsel lahkelt muliseb, sulab. Ja kusagile jõuda pole ruttu. Ja mõni väike räästalt kukkuv tilk võib hellalt õrnutsema panna. Üks lembesõna, mõni varjatud pilk võib kogu päevaks õnne anda. Küljele, langedes valvelseisakus tõvesis vihmana Veerenni all pangedes katustelt nõrgunud vesi. Traadel Mill varblased tukuvad, heliseb otsatu, kumin. Vahelen Latsudes kukutab okstelt või katuselt lumi. Keerinudes nobedaid, niresid, poeb ojade, rahu on kadunud. Kuskil kaugel haugetab koer, kuked kirevad, sadu auru hingavad, sulavad, jääd sooja ja raskesse õhku. Zombie ilm veel sombemaks, jääd ootuses saabuva õhtu. Ah, hing, nüüd tuleb kevade, nüüd sulab jää. Suur kuldne päike kuldseks muudab pori, past ärganud kärbes, kuulen, ajab jori ja peksab tiibuga, on ime. On imeliselt kerge nagu õhku minda, miski tõstaks, pole mingit rõhku. Ah in, nüüd tuleb kevad, õitseb Visnapuu ma temaga nii nagu iga aasta kord õiteni seisan. Brentsliten viib saasta, nüüd vuliseb Enn jõkke paastukuu. Ja vankriga mind, linn on siia-sinna, viib voorimees, ah voorimees, las minna. Ah hing, nüüd tuleb kevade õhk nagu vii mind joovastav. Kui tulen väljult koju täis päikest, juuksed väsinud nagu roju, siis oleks nii, kui oleks sina siin, et käte vanikui mind võtta vastu veel enne, kui saan kotta sisse astu. Ah hing, nüüd tuleb kevad jälle ülevus, kas armastan siin? Ei ma seda tea, kas armastad, ei selles aru, pea kõik olen päikse nõhunemmuun ja sina minuga. Ah, Ing, nüüd tuleb ta, see valgub nagu kosk nüüd väljadel maha, tänaval. Läen joobunud lahti, käsi vastu tal seal päikse seisatan, kun, leht, kiosk ah Ing. Nüüd tuleb kevad, kevadel tee valla valla, tee nüüd südamel. Nüüd tuleb kevade, on otse pöörast midagi ja hullupäev meenetumalt raiskab päikest, miljon Vaidrakette vett koskadena lahkab, on kui upuksime vete. Nii palju vett, nii palju päikest, püssirohtu, mis langeb Kullu. Nii tuleb kevadet, issand, heida armu. Nüüd tuled kevade, kahu enam ei too tänaval ööd läbi, peksavad nüüd puid ja kive, vihmapiisad, et oleme kui ujutuse märjad, nagu kiisad kiirrongid vett, nii vahunuiad kihutavad madalal, nii tuleb kevade issand, heida armu. Nüüd tuled kevade ju urbe päev ja ülestõusmine, mis nüüd võiks olla Nurmil niidel, jõgede ning Järnim hell, sinist sineta, sinist iganes silma värvin, las olla, kõik, on kuskil sõda, verevalamine. Ja siiski kevade, et issand, heida armu. Nüüd tuleb kevad. On lõppematu porikõntsa saasta, mis sest mis sest, kui naasen väljult, porine ja liige helgandaiema, anna andeks, ära ole tige kord ainult kevade, las olen porine kord iga aasta, nii tuleb kevadet, issand, heida armu. Nüüd tuleb kevade. Nüüd on mul Ing, mul enne oli ene või ene nüüdki mõlemad mu südamele, kallid veel Ing, kas Enet enda kõrval sina sallid? Oo armas tütarlaps o käo Orvik, viie leheline, see kevad, nii et issand, heida armu. Kevad tuli, päike naeratas ja lumi otse auras ära, lenn tuleks maad ja õhku täitis linde laulja Jumin vetest viidi vana veskiloks. Jooned, kassid kurjad korstna kõrval olid avaldanud armastust. Päeval tilkus räästast värsket tõrva nagu tõrv, see oli päris mustrohkest rõõmsast rahvast tänav kihas. Minu eel läks neidis vahest kaks. Ja ma nägin, temal oli vihal kuldne palmik, ei, neid oli kaks. Ja need palmikud, need olid õlal päikesel hõõrusid, kui tukad kuldpoisi päie keskel, oo mis kaunis kõla. Ja mu süda jälle võtab tuld. Ja ma panen selle muinasjutu minu päevil tõesti see näht tulevaseks ajaks kirja ruttu. Sära, palmik, hiilgan nagu täht. Justkui Maarja oleks kõndinud taevalael. Suured säralised Sõnajalad lõid sest õitsema taevan hõõguma kui tael. Need on tähed, need on tähed minu südamesse, vala kevad oma vaikset õnne ülimaist. On nii pühalik, nii ülev taevas rand, talvised veteväljad, tuled üles, üles kutsutakse mind mu rind, see on kevad, see on kevad oma selgusesse, sule kevad, mind ja minu armastavat naist. Olen tulnud talvest, olen tumm ja kur ahned, kurvad jäljed viinud lumi. Kraavi kaldal istub Jeesus peon Urb. Ta on tõusnud, ta on tõusnud palgel tal püha jume meeltes rahu silmis, sära givest, kalleima-ist. Sula üle ilma salapiserdubja astub alla. Siis kõik jõed saavad val saavad allajooksujala valgeid pilvi valgest hangest sinimustvetelhaigust. Ja siis tuleb kõigist paigust taeva alt kui suurest pangest. Katse sarvi vargsi mullast sinilill all päikse ajab pilistusist maailm kajab pungad pruunist, õitsvast, kullast. Süda, kottu ära läheb, tõuseb õhku, kevadpäikse on üle ilma sõua, päiksem pillab, piisku poIe pähe. Imelikult astub alla kevalt kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades ikka õhus üks ja teine maas. Järgi vilistab ja õitsema hakkab kõikjal särama ja sumisema. Tule pääsu, teeme endale pesa, räästa varjuroogu risti nuppudes. Lõoke kui lõhnab karikakraid kesa minu laule. Saab üle sillerdama. Minu laul on arm, see kuller kuppudesse paneb met kulda, lükib õide puud, avab lindude ja laante vete suud. Tulepäev juhakkab Pillerdama. Juhan Liivi, Kersti Merilaasi, August Sanga ja Henrik Visnapuuluulet kuulsime Indrek Sammul esituses.