Ja jälle Postimees möödub su elust ja su uksest. Tal polegi kaasas kirje tukset mu südametuksest. Ma tean, et kõik mu vaikus kostab su toas kui vaen kui reetmine ja pettus, kui tagasi maksmata laen. Sa mõtled, kuidas viibin, ja uute sõprade seas, et Mullen, uued veended, uued armud, kui aated peas. Et minu ümber just kõlab pidu, lõbu ja trall. Kui suvine õhtu loojub, uhke ehapuu all. Peaks kirjutama, et pole siin uudist midagi. Ja minu uudisteosest pole sündinud ridagi. Et naeruväärt on möödas, saatust ja kauguste vahet, kui üksindus kasvab kui sammal, vastame parimat, Aet. Peaks kirjutama pikalt ja mitte mõned read. Kussegi etteheited ja paljud mõttevead. Hommik valub valge, väljas on mööda läinud öö kes polnud purjus, näljas, nüüd uudseleiba sööb. Kes ennast ära andnud ö musta hõlma all pähe padjale nüüd pannud, on uneõigus tal. Ka kõige suurem kaotus on elu julgu suus. Kui kirg, apterwellaotus, et kell on juba kuus. Me saame vanaks ühel hommikul. Jälle tuleb vara tööle, tõuste sügis saabub halvaga jahi aga üks naine lokitatud peaga trammis üle läheb koera. Me saame vanaks ühel hommikul, kui mõtte, aimad, väsimust ja lõpupäev ümber valgeneb tramm linna poole võpub. Pimeti nöödat päevad natuke enne jõulu kui ladvaoks üksinda veel sügislehtedes kollane tänavalatern, aku maas, vihma ja lumemängus pihutäis kolletust helgib kõverdi ja längus. Mis kasele pähe tulnud, mida lollike mõtleb, on saabunud ju hangede aeg, kus jõululaps tõtleb. Jääb meelde kui leina allik, rõõmse kolletav tervitav pale. Kui ümber on jõulude rutt ja õieti kõik nii vale. Ja mitte keegi, mitte millegipärast ei astu öösel õue. Kui mägedelt kaebab tuulehääl ja kohiseb vihm nagu kõu. Siis on pimedus suur, kui hiiglakass, kes alasammul hiilib. Terve õu on ta toidutäis. On suur kui suu, mis kubiseb, mis hoiab hiigla küünides kus kellelgi pole tuge ja ilma süüta saab süü. Ö Nablas, kui siug on vägev, kui võim talu nii kustunud silmad. Nädalaid aastaid kestavad, pilkesed, sajused, ilmad. Kõik meie väikene elu nüüd uuesti tuppa mahtub nagu kedagi kartes Suleme ukse rambi. See oleks kui teine, kui võõras, kes väljas jahtub, sügispimedust kui karvast looma. Ju lapsepõlves meid kartnud ja tajunud. Kuid tulnuta, sööma ja jooma on kadunud ja vajunud. Uni meil aidanud, võitas alased sajused ööd unes üles. Me usaldan sõit Ta vastu elu ja homsed ööd. Kuid vahel on sügis, kui naine või laps, kes nutab ennast unne kes kedagi enam ei tunne, on kui lahtunud õlu või seisnud naps. Ta maitse on pime, kui tunnel. Siis on sügis kui aukudega tallatud nurm, kus pilgutab savi kui silma. Tan lõplik, kui matus on valmis kui surm mis jätab kõigist ilma. Ja sügisene vahel, kui mahlastuva õun, kuhu seisma jääb, hammasterida. Ja teinekord jälle, kui vili või kaun kui tera pähklite paos või tasane kartul vaos. Kõik need Katradia köömned on sügise pruunid seemned oma vaikivas kuivanud elus nad ootavad otsiski elus õunas ja pärast õuna. Sügis askeldustes katuse alla saime vihma käest räästa alla köögivilja, aiana äärid, kartulid mullasest vaost. Varsti saabuvad hallad. Tuleva talveaimus suretab suve, kui taimekatuse alla saime vihma käest räästa alla elu põikleva taastad. Nooruse nimetud mõtted, nimetatud ettevõtted elavad köögis ja toas. Kui kindlustust salda, korjame muretut elu toitu ja toidukõrvast, kase puut, ohtujate hõrevast, varume vastu talve. Kuid küllast Kesk-Ida veetes, kui suvi sured, kui taim on siiski nii nõder Me vaim, sel, kui oleksid alles tiivad, mis õnnemaale viivad. KuriAEG. Ei alati kolletus polnud nii raiskavat südametu. Eks kadunud aegadel olnud, et üksikud läksid retu. Et ribake tagama, Kaera jäi lindude talve voosiks, võis peremees kohtlaselt naerda. Meil tänavu liigagi noosiks. Nüüd poisike Jürka sorka Bay auku, jänesepaelu ja kõhnem tikkkõrtest, torkab ta varvast. Paljaid kaelu. Sõber arm ja lunastus. Trade kaldad rõske udus udu katab nagu vaip. Uue päeva ahetuses leitaks rannalt naise läib lauge rauge liiva, sõmer kadunud, kust kajakas. Vastu merd ja vastu taevast helgib Trave majakas. Südaööl, kui kõik on läinud liivaranda üksi, jäi. Rahuliku vaikse käega, et ei, Liivsest punastuks oli mürgi valge kapsel sõber, arm ja lunastus. Mängu põrgutterendus ja lauaroheline kalev. Korraks leinas seisatavad koht poes ja kodualev nagu kompseimustendama valge liivakangale. Võõras öös ja võõral liival riskis kogu pangale mustas mantlis karuskraega purjeri üle palge. Juba tõttab auto tooma. Hommik saabub uus ja valge. Penn. Ei, penn ei ole, kodus. On külas kellelegi pool. Ta telefon ei vasta ja tummaks jääb uksekell. Keskpäevatööd ja ruttu, mind läbis õnne, Ain. Ei teadnudki, mis ja mida vaid ajada natuke juttu. Ma ootasin, sind, sai tulnud, ei teadnud tullagi. Saam enne mullaks. Siis tuul viib mullagi.