Valisin suveluulest, sedakorda vähe naljakamaid, lustakamaid see kulub ju koera. Autorid. Esimene ja viimane luuletus on Andres Ehinilt ja seal vahel Uno Laht, Kersti Merilaas, Ain Kaalep, Hando Runnel, Joel Sang, Juhan Viiding, Viivi Luik ja Ilmartrull. Käes on savi. Käes on suur savi. Käes on kuum, savi eemale linnast eemale, linnast sõidavad savid töötajad. Kui käes on savi, siis soojem merevesi. Üks Savitaja ütles teisele. Ma tunnen su vastu suurt havi, suurt havi, suurt havi, suurt suurt havi. Suur savipäevad, pikad, suur savivalged ööd. Kui savi on käes, siis saame pahata. Leidub kangaid laias ilmas leidub mustriga ja ilma kangaid, kauneid kangeid kalleid peenekoelise inglisvillast, liiva värvi, vesihalli, taevakarva tumelillad, uhkelt kahisevaid, siide hõrkjamaid kui uduvine. Oh sa 1000 liiki riideid. Aga see on lihtsalt ime. Muide, meie endi linnas müüdavat ja alla hinna, seda suurepärast sorti. Kuskilt linnaäärsest poest räägitakse üle kõige priimarie. Igal õige tuleb uskumatult sportlik, iialgi ei lähe moest. Tihkelt keha ümber liibuv. Käid siis nagu tõstaks tiibu. Mõnust kihelevad varbad niivõrd kerge materjal. Hüppad paadist üle parda, vets ülikond ei karda ja värvli kohalt kisub, tekib seekordne isu nagu pardil, paterjal. Võite süüa mitu portsu ta ei pigista, ei kortsu. Külita või kargle, rannal võite paisutada, musklit, õmblused ei katke kuskilt. Seestpoolt venib iga pannal. Algul annab veidi värvi roosata kesta. Kasutage merd ja järvi. Teda tuleb tihti pesta. Siis ta pargib juba juuliks kanisti kohvipruuniks. Mõni kaupa kaugelt otsib sõidabki altasse või Sotši. Kuigi Põhjala meil toodab külma kindlemastki koest. Sõbrad, ma ei räägi moest. Töölgi vähem tüli on. Ostke linnaäärsest poest vabaõhuülikond. Püüdke temast iga piskut, siis ta püsib terve talv. Häbematult hästi istuv töö ja pidu rõiva all. Üks kärbes tiirles, tiirles ja istus seinale. Mind tüüdanud kõik see õigem vist minna heinale ja minna, minna, minna ja käia kingata, juust tuules, kaelus lahti ja vabalt hingata. Ei enam tint ja paber seal meeli ahelda. Tööd tahan teha, milles ei pruugi kahelda. Tööd, mida tõesti tarvis. Ja jõus ja kanguses kõik võimed välja panna seal heinu hangudes. Täisheinu küünid, kuurid ja lakad, lauda laed. Sest praegu pole luulevaid hoopis heinaaeg. Öö kella seitsmeni käib ümber tara. Aed ei ärka enam nii vara. Siis aga päeva märguand läitub aed nagu tõusnud tütarlaps käitub uhtudes kaela kaske v värskust peletab liikmeista hommikust järskust. Üleni säravaid piiskades ujub, kuni ta pisemgi liigutus sujub. Kuni ei jää enam midagi juhta. Võtame vastuda nõtke ja puhta oksad painduvad pehme muru. Rutta siis päev ja ta kaenlasse suru. Helgivad õunadki haljast kleidist. Oh seda aeda, magusat neidist. Läbi hekkide paistavad tekid läbi tekkide küll enne. Aga mõnikord tekkidaka piiga sirutab käe või koguni saleda jala. Vahel vilksatab puus, rind. Surnult alla potsatab lind, kes lendas üle heki ja tekki ja nägi, mis sünnib all. Ka linnul on liiga palav. Kurb saatus, tall. Mäletan sind kuskil tühjal rannal. Lesisime vaalad, kuumal liival. Olid pimestavalt sinine ja sile. Palavusest pöörane ja pime. Haaran sind ja ainult liiva, taban aga juba leiangi käte sukeldusid rohelisse vette adru sees, seal hõljud mööda kive. Oled soolane ja külm ja libe. Lebad põhjas minu käte vahel. Aga mul jääb järsku puudu õhust, tõusen pinnale ja sina lähed korraks virvendamas, näen sind, taevarannal. Lendad ära otse üle mere. Niisiis mäletan, siin tühjal rannal olid pimestavalt noor ja hele Öösel lohutasid mind su leebed rinnad. Ei, see oli hoopis niiske sammal. Jaanil suvemaja maal. Ja ei taha minna sinna. Jüri suvemaja maal. Ka ei taha sinna minna. Mardil matil majad maal. Suvel jäävad linna, kui vaid pääsevad ja saavad värisevad nagu haavad. Kas nad paraneda saavad? Suvel lähme maale, sööme põõsast marju. Till ja sibul, seal ei maksa raha. Rohelised väljad täis on piimakarju. Päike veereb õhtul Paksu võsa taha. Lähed päeva paar ja tahaks ühte asja. Tahaks bussijaamas bussist tulla, maha, Käia südalinnas, teha poodi asja, osta nipet-näpet, kulutada raha, puhtal valgel linal ennast sirutada, näha seinal valgust, võpatavaid ruute. Ja kui üles ärkad, vaikselt rõõmustada, oled jälle linnas. Siin ei ole puuke. Tule, Anu, lähme hukka. Lähme hulluks, lähme segi. Lähme läbi vee ja tuletinatorustikust läbi, ainult tule ainult, ole ainult ära näe mind läbi. Tule. Enam pole antud aega ennast ehtida, võtta varnast kantud kaabu, sellega võid vehkida, tuult ja tõrva. Roostes kalu, argimõtteid, hallikaid, pangetäie maiuspalu sinu tarvis kaasa, palun luigepaarist suure, pange millimulli mallikaid. Tule, lähme tuulte teele. Käime omavahel läbi. Omavahel öeldes käigu kuradile kogu häbi. Jalajälg jääb meist veele. Püha mäe peal peame pühi pühas orus, nina norus ristirahvas ringi, rühib ristirahvas närviline nõgi sappa, silmi pühib. Maailm väljast värviline, seest on sisutu ja tühi. Murelikud surelikud käivad alla, käivad maha, lähevad rappa, saavad tappa. Minge meie aia taha. Lähme kurale või heale, viime nahad turule. Murueide tütardega svingisammul murule hõljume. Kui õhtu jõuab, siis me teineteise kaisus teeme, mida taevas nõuab. Rõõmsad, räsitud ja raisus. Päike jookseb pilvede metsas kui kuldne hirv aga pood on suletud, vaateaknal koonutab, sirm, on lõunavaheaeg ja letil tukub isane kass. Direktor magab, ta kõht on punnis ja plass. Viis naist oli ukse taga sabas, kui üks päikesekiir nendel lagi päid tabas. Ja kohe viirastub neile metsa haljasmüür ning jõeäärse künka liivane küür ja saad, kus lõhnab lilli, värvilisi, kus pole autosid ja ametnike närvilisi. Naised, piimapudelid taovad puruks vastu seina. Kaotatud kopikad meeles, ei tekita leina. Maha jättes turukotid, jooksevad nad metsa poole amokki. Nii et käbilinnul jääb imestusest lahti lokki. Nad heidavad metsa maha ja kuulevad, kuis kukuvad käod. Ning rõõmsaks saavad taas nende koltunud näod. Aga peagi on jälle sügis ja paljad oksa raod. Ning nende ümber põimitud on tuulehallid maod. Läbi pori, minnakse koju või poodi. Igaühel oma töö ja abieluvoodi.