Tere hommikut kõikidele jutusaate kuulajatele ja sõpradele räägime taas ühe toreda inimesega, kes on Eesti elus mingil määral silma paistnud või vähemalt saatejuhile jäänud silma, kõrva ka ja siis saatejuhte Robetati kuulajad võiks ka tunda seda rõõmsat tunnet. Tere, Mait Laas. Tere kena pühahommikut seal filmirežissöör ameti poolest ja sul tuli välja hiljuti üks film, mille puhul kasutati sellist uhket tiitlit maailma esimene see ja too. Kuna see kõik minu jaoks, kes ma ei ole väga filmi inimene, on natukene keeruline, siis ole hea, palun sõnasta sina ära see, mis sul välja tuli ja mille poolest ta maailmas nüüd ainulaadne olla. No eelkõige, võib-olla raadio teel on seda keeruline teha, et kõige lihtsam viis asja selgitada on minu jaoks alati ikkagi pildiliselt, et sõnu ritta sättida, aga kuskil ühel hetkel tunnetad, et on nagu tuleb piir ja tuleb võtta siis appi, kas nukud või midagi muud, et selgitada, kas siis selgitada, aga jutustada lugu nii antud hetkel ei oma nii-öelda oma ideede või kolleegide ideid paisatud ekraanil läbi nukkude see tähendab seda, et tegu on tõesti nukuooperiga idee on pärit siis meil Itaaliast on selline omamoodi magushapu kus mängivad siis apelsinid ja sidrunid. Ja nemad edastavad ka oma teksti mitte lihtsalt sõnaliselt, vaid teevad seda lauldes retsitatiivselt. Ja selle muusika on kirjutanud Ülo Krigul. Ja siis see nüüd muusika, pilt kus apelsinid, sidrunid ja kolm tee sisse stereoskoopiline maailm on nagu üheks tervikuks saanud nüüd kinolinal. Ja mis seal salata, ega noh, teadaolevalt nukufilm nukufilme õigupoolest maailmas just tänapäeval väga palju ei tehta. Ja saati siis seda nii-öelda nukuooperit, mida tingis siis nii-öelda see kolm tee, et, et selles mõttes jah, et teadaolevalt on tegu maailma esimese nukuooperiga, kõlab küll uhkelt. Ja olgem ausad, eks me loodame, et ta paistab ka uhke välja. Saatejuht keetis enda tutvustamata ennem, minu nimi on Tarmo Tiisler ja lähme siis nüüd edasi Su film kinos olnud väljas umbes 10 päeva juba laias laastus. Jah, ütleme nii, et, et vaatajal on jah, võimalik minna kinno vaatama siis 10 päeva. Käid sa ise ka vahel niimoodi hiilimas saalis, et ostad pileti, lähed, istud saali, teed näo, et vaat kui huvitav film ei tea, millest jutustab ja siis tegelikult jälgid, kuidas inimesed vastu võtavad. Pean tunnistama, et, et filmi, tehes aja jooksul, et noh, ütleme 20 aastat tagasi valmis mul esimene film ja selle aja jooksul võib-olla tõesti inimene on loobunud enesekeskusest, et ikkagi kui algul võib-olla oli selline soov teha film, mis sind väga põletab, aga võib-olla ei kuulanud võib-olla seda ühiskonda või keskkonda, kus see toimib väga, et kas see ka neile nagu huvitav ja vajalik võib-olla sellisel määral siis täna ikka mis seal saab. Ta ikkagi aeg-ajalt kutsutakse ka filmi sissejuha tema ja välja juhatama. Ja noh, need on niuksed tänuväärsed hetkel ma mäletan, kui Heino barressaaellverttu ka siis nii-öelda vanema põlve nukufilmimeistrid ikka rääkisid, et, et ka nemad istusid taolisi lihtsalt tajuda seda publiku hingamist. Et see ongi meie jaoks võib-olla ka ainukene tagasiside olla koos publikuga saalis ja, ja tunda seda, mida nemad sel hetkel tunnevad ka ise aru saad analüüsida, kas sa kujutasid omale seda võimalikku publikut just sellisena nagu sa seda filmi tehes tegid, kas selle filmi puhul naerdakse ja nutetakse nende kohtade peal, kus orbusid? Ütleme nii, et, et siin on mingi huvitav fenomen, et kuigi ma filmi enam muuta ei saa, erinevalt teatrietendusest, kus lavastaja olles saalis saab jagada pärast etendust nii-öelda näitlejate juhiseid, mida järgmine kord võiks teisiti teha. Või siis vastupidi, enne etendust näitlejad piiluvad kardina tagant, et milline publik on nüüd saalis, et ja saavad kohe nagu etenduse käigus muuta seda atmosfääri oma tegemiste olemistega siis filmis sa saad lihtsalt nentida, et nii on ja publik on häälestatud teinekord väga erinevalt, et vahel on tõesti niimoodi, kus sa tunned nagu kuklasagaras setup, pinget tajud, et publik võib-olla on ühtemoodi eelhäälestatud, tud mis iganes põhjusel, et võib-olla see puudub selline kinolinal toimuva ja siis publiku vahel selline vahetu kontakt. Aga teinekord on siiralt hea meel, kui publik põksub, noh, vaevalt ta nüüd lahtise suuga naerab, aga ta põksub vaikselt nagu sisemiselt. Või on teinekord ka tõesti pisarad silmas ja ja selline see on, et ekraani peal tõesti need nukud, võimelisi siis nii-öelda inimest panema nutma ja naerma. Ja see ongi see nagu see maagia, mida tihtilugu nukufilmis, noh, meil on ikkagi 30 inimest töötab seal. Et selle nimel me pingutame. Kui Eestis tuleb film välja, siis on ju noh, nagu päris ehk siis punane vaip ja ajakirjanikud kohal ja fotograafid kohal ja tegelased räägivad, kuidas neile meeldis ja tähtsad külalised ka räägivad, kuidas neile meeldis ja ja see on siis nii-öelda mängufilmide puhul, kuidas nukufilmide puhul on, kui glamuurselt film avatakse, kui suurelt esimene pauk käib? No meie jaoks ütleme nukufilmi jaoks on see siis tema 55 aastase ajaloo jooksul esimene kogemus nii-öelda täispika filmiga minna siis kinno, sest siiamaani olgem ausad, on ikkagi tehtud enam-vähem lühifilme ja esilinastused on võib-olla tihtilugu natuke teistmoodi olnud, et nad ei ole. Nad on ikkagi eelkõige mõeldud teatud sellisele kutsutute ringkonnale ja ta rohkem nagu paraku erinevatel põhjustel kinno ei jõuagi. Et seekord jah, see esilinastus oli endalegi ootamatult selline nagu päris selles mõttes päriselt, fotograafid olid kohal ja ja punane vaip oli maas ja no nii nagu peab ja ja ka tähtsad inimesed selles mõttes oma sisemises mõttes, et inimesed, kes on panustanud sinna filmi olid kohal ja oli ka siis publik, et ilma kelleta nii-öelda siis film nagu valmis ei saagi, kui publik ei ole samal ajal saalis, kui filmi näidatakse. Et kõik toimis, aga noh, ütleme meie nukud, siis olid tõesti need, kes on, kes on nagu kangelased. Füüsilises mõttes, et nemad tõesti vaikisid, ei pilgutanud silmagi ega nahistan minagi, nii et selles mõttes oli vaikus, küll olid kohad siis kohal, siis animaatorid, need, kes tegelikult on nende nukkude taga ja kes annavad siis nii-öelda sellele nukule hinge, et siis nii-öelda nähtamatut näit leiad kes siis peavad nii-öelda kaader kaadri haaval elu sisse puhuma pealtnäha siis poroloonile ja, ja vahtlatexile. Ma lugesin, et sa tegid seda filmi vähemalt kandsid endas seitse aastat ja nüüd sai valmis. Kas kõigepealt on see nii? Jah, ütleme idee sündis siis seitse aastat tagasi autori peas ja ta vahendas siis seda meile nukufilmi, nii et kui see idee seeme sisse pandi idanema, siis ta seal hakkas vaikselt oma juuri ajama ja siis otsis võib-olla seda valgust, mille suunas edasi areneda. Kas mingil hetkel tekib selline vastikus sõna otseses mõttes ka, et sa oled ühte ja sama teemat keeranud, noh, aastaid-aastaid, kuid, ja kuid ja ikka seesama ja ikka see samma ja siis see lõppkokkuvõttes mingil hetkel ei taha seda enam üldse näha, tunda, katsuda. Noh, eks ta ole selline nagu hammetlik monoloog iseendaga, et aga noh, ma arvan, et et see on selle võib-olla filmi tegemiseks, varjupoole, varjupooli, millega sa pead tegelema ja, ja see on nagu hääl, et sul see võimalus on, et sest olgem ausad, et see ongi see keeruline protsess, mille käigus õpid nagu ennast ise paremini, võib-olla tundma ennast ka nagu häälestama, sest noh, kui tuua siia sport nüüd võrdluseks. Et sportlased ju ka pingutavad neli aastat selleks, et olla 30 sekundit nii-öelda siis areeni peal, kus siis noh, nagu gladiaatorid, kus siis publik rõkkab kaasa ja kui sul õnnestub ja siis tambitakse sind mutta. Kui sa on õnnestunud, et nemad, küll see 30 sekundit nende tähelend või ütleme, see tipp vormida nemad ajastavad, aga meie puhul siis ka ikkagi nukufilmi tegemine, ükstapuha, mis filmitegemine on ikkagi kollektiivne töö, siis terve kollektiiv ikkagi pidi olema terve see aeg nagu tipp vormis. Et sul ei ole seda võimalust, et see 30 sekundit ainult kestab, et võib-olla tõesti film ise on 30 sekundit, aga selle nimel on inimesed oma Need plahvatluslike hetki salvestanud jah, siis seitse aastat ja ega noh, eks ikka tuleb neid kohti, kus sa tunned, võib-olla, et, et sa ei ole tõesti nagu vormis nagu noh, et tahaks ka öelda, et võib-olla, et vasakukand vasak kannana tunda ja ja eri nagu keskendumist, aga noh, meie puhul võib-olla see vasak anda mingi teine selline segav faktor, et lihtsalt, et et sa ei kaota orientatsiooni ära selle protsessiga selgus, et sa ikkagi hoiad seda emotsiooni kogu aeg enda sees. Seda mõtet. Et sa seda nagunii-öelda noh, nii-öelda eesmärki ära ei kaota, silmis seal horisondi lähedal. Et selleks ongi hea, et kollektiivis sa saad sel hetkel, kui nõrkushetk saab toetada nii-öelda kolleegile, et sõbra õlg on jäävus. Jah, jah, just, et, et see on nagu olemas ja, ja see on nagu see tugisammas, et ilma milleta nagu on raske hakkama saada, ma arvan Kui film on valmis, kas sina oled selline tüüp, kes tahab sellest siis hästi ruttu lahti saada ja lahti vast lahti lasta ja astuda oma elu elama või, või või kuidas, sul läheb filmi ka sellest hetkest alates? Eks ta selline. Ma arvan, et praegu ongi selline hetk, kus on just film valmis saada saanud ja ja selline kuidas ma ütlen, selline nagu mingi asi on tõesti valmis, et ühest küljest nagu sa ootad seda hetke, et nagu vabaneda sellest just selle läbi, et näha, et kas see vaataja jaoks on oluline ja kas see kõnetab teda, et saada ise nagu tagasipeegeldus on üks roll vajalik nagu ootusi ja teine asi on muidugi see, et et nagu korrad ka, et kui nüüd saab otsa, et noh, mis siis nüüd edasi, et sa oled ainult lõhenenud nagu enam-vähem ühele asjale, et et ei tekiks seda langust. Paras jama ikka veel oma nii-öelda oma õpetajad või eeskujude poole pöörduma, et noh, nemad olid kaks nädalat lihtsalt haiglas lihtsalt profülaktika mõttes, kui film sai valmis, läksid haiglasse, et taastuma, taastuma sõna otseses mõttes, sest noh, protsess on niivõrd intensiivne, et, et ta ikka võtab su nagu pehmeks küll. Me oleme enam-vähem ühe põlvkonna inimesed, panus 40 pluss ehk siis kasvanud nõukogude aegsete väga heade multikate peal. Et noh, minu jaoks ausalt öeldes sõna animatsioon ja animakunst ja kuidas iganes, noh, ei ole väga hästi kõlav sõna minuga tulnud lapsepõlvest saati kaasasena multikast, ehk siis, kui ma lähen kindla lastega midagi vaatama, lähen multikat vaatama. Ja nukufilm, nõukogude ajal ei olnud väga selline atraktiivne, ikkagi rohkem multikas hundist ja jänesest ja 38 papagoid ja, ja nii edasi. Et kuidas sul see nukufilmi kiiks tekkis? No olgem ausad, et et ega need nukufilmide omal ajal, noh, ma arvan, et nii mõneski tekitab, kui nüüd tagasi mõelda, sellesse hetke tekitab võib-olla siis külmavärinaid veet läheks parem tahaks poistega jalkat, kui kuulsid, et tuleb järjekordne nukufilm nagu televiisorist, noh, neid näidata teatud kellaajal. Et eks see maailma olin niuksed, natuke pussakad ja kohmetud, et noh, võib-olla see kõige parem näide on see klaasikillumäng, et, et noh, tõesti lapsena ei saanud sellest asjast aru, aga olles nüüd vaadanud uuesti seda filmi, siis ma võin öelda küll, et et see film väga hea film, et lihtsalt võib-olla ongi, et need, kui need filme teha tehakse, siis võib-olla tihtipeale arvatakse, et kui on multifilm, et siis on see eelkõige mõeldud lastele, et see on nagu laste maailm, aga samas ütleme noh, need nukud, kui me mõtleme, kas laiemaltki nukuna, eks ju, skulptuurid kui me käime kirikus ja pühapäeva hommikul nagu hea rääkida, seal on ka ju omamoodi nukud on meil seina peal et ka naelutatud ja, ja noh, nad tekitavad meteist nagu erinevaid tundeid. Et sellel nukul on niuke kummaline vägi täiskasvanu jaoks ja sama nukumaailm või see nukufilmimaailm, kus me nagu toimetan, et et see on ka omamoodi noh, nagu põnev mäng ja, ja eks see impulss Ma arvan tuligi võib-olla sellest, et kui omal ajal sai tegeletud ülikooli ajal erinevad, et valdkondadega, et paratamatult õppisin pedagoogikaülikoolis õpin kunstiõpetust, siis oli võimalik ka öelda draamat võtta kõrvale ja siis samal ajal sai tegeletud ka intensiivselt tantsimisega või koreograafiaga, et siis tundus, et noh, mingil määral oleks vaja see üheks tervikuks tuua. Ja tundus, et et võib-olla kõige paremini väljendubki vast nukufilmis. Mu küsimus lähtus rohkem sellest, et sellised multikad Eestis joonisfilmid olid poiste jooksmist sellised ägedad, kus aeti taga ja löödi kaikaga kellelegi pähe ja oli põnev vaadata nukufilmis oli selline noh, niisugune kunst, mida oli võib-olla keerulisem jälgida, mis oli rohkem ninnu-nännu ja nii edasi, et noh, oli, on sul ka lapsepõlvest samasugune meenutusi, mälestus. Nojah, selge see, et, et noh, ma lihtsalt korrigeerinud, et, et multifilm see oli nagu tegelikult tuli tunne, et sellest sai uus multifilm, et selles multiki kõlab hästi, kõlab hästi jah ja sisse töödanud, eks. Aga noh, joonisfilmid olid tõesti sellised nagu ilusad esteetiline, niisugune maailm, puhas maailm ja kõik on arusaadav ja noh, olgem ausad, et ega see tõesti see ootas. A noh, see oli äge. Noh, see oli tõesti äge ja noh, sain naerda ja eks ta oligi võib-olla ka see, et noh, kuskilt võib-olla olid juhtumisi sattunud tomitšerrit nägema ja siis see oli nagu mingi analoog, et ja samas ometigi ta oli niisugune nagu inimlik, et isegi see blatnoi nii-öelda hunte ta isegi omamoodi niisugune nagu kodune nagu poiss, naaber õues või mitte, poiss, aga ütleme sihuke paras Haage. Aga üldiselt tuli temast Pelgulinnas oligi kahju, noh, sama moodi, et, et ikkagi noh, ta ju sajujänes oli ka omamoodi ikkagi julm, et noh, et. Et seal oli nagu mingisugune ära pööratud mehhanism, mis töötas hästi Ja ja siis ikkagi sina ja see film, et millal see esimese katsetuse üldse tegid mingisugusel filmi alal. Ma arvan, et tegelikult siin võib-olla oli, see oligi mängufilmidest või ütleme, kui nüüd päris võtta, et mis oli see filmikatsetused ja võib-olla mitte ise filmi otseselt nii-öelda siis lavastades aga Jüri Sillar eriti mängufilm noorelt õpitud. Et seal oli selline konkurss, kuhu siis kutsuda siin noormehi ja neide, siis nii-öelda osa täitmisse ka nii-öelda proovima, et kas on seda särtsu, mida siis selle filmiloo jaoks vaja on ja kuidagi siis sai Jüri Sillartile silma jäädud ja siis tema nagu kus rolli. Aga sa mainisid, et sa õppisid ka kõrvalharuna selles vanas heas Pedas näitejuhtimist. Jah, peab paika, et see oli niisugune eksperiment. Me oleme niukene eksperimentaalne, põllul on, et noh, mee peal erinevates tappides nagu koolis või koolidest katsetati erinevaid nagu uusi metoodikaid ja siis ka pedagoogikaülikoolis, just sel hetkel oli katsetamisel see, et kuidas erinevaid valdkondi omavahel kuidagi siis integreerida või seostada. Ja siis oligi. Me kuulsime ju tegelikult omal ajal matemaatikateaduskond kunstiõpetus, et see oli ka omamoodi huvitav sümbioos. Ja siis laia tänava uksed avati meile ja siis hea meelega Jaanus Orgulas ja oli ka Kristo Arbet ja Toomas Lõhmuste ja Tuuling ja kes siis nii-öelda selle teatri poole pealt valgustaside tõmbasin nii-öelda eesriide natuke praokil, et me saaks ka nagu seda maailma nuusutada, aga sa lavakasse ei ole kunagi proovinud? Ei, seda jah, ambitsiooni nagu pole kunagi olnud ja ja see tundub ka selles mõttes nagu ääretult küll huvitav maailm, aga ma arvan, et kuidagi energeetiliselt selline nõuab nagu tohutut energiat, see ümberkehastumine ja ja sisemaailmapõlemine ja ütleme, publiku üleskütmine, et, et see on noh, selles mõttes nagu suured nõudmised, ma arvan, sellele artistile, kes selle tee on valinud. Me oleme juttu rääkinud, kuulame muusikat ka Mait Laas, meie tänane külaline on valinud välja kaks muusikapala. Esimene Vaiko Eplik, miks tema sulle niimoodi südamesse on sattunud? No ta on kuidagi sihuke ääretult loominguline inimene ja noh, ma nagu väga austan teda justkui nagu loojana, et ta on nii mitmekülgne, otsinguline ja Temase otsimuline vaim, kuidagi peegeldub ka tema muusikas erineval moel, et noh, kuidagi siukene noh, võib-olla kõlab kohatult, aga ta on nagu pastakas jumala käes, minu meeles, et et noh, on alati huvitav jälgida, mida ta järgmisena Ta võtab ja, ja loob, ja see soorebased on ka muidugi kaasale selline meil omavahel niisugune väikene nali, kui ta ikka küsib, et noh, mida ma mõtlen, kui ma ütlen talle soorebane, siis me kuulame Epiku laulu ja kõik on selge. Kuulame siis meiega. Jätkame juttu saadeti ja Mait Laas, nukufilmi režissöör on tänane külaline, saatejuht Tarmo Tiisler. Mõiku tihti sina tunned seda tunnet, et mitte midagi ei tule välja. No oleneb, mis valdkonnas erialases valdkonnas. Eks ta erialases valdkonnas on kogu aeg see tunne, et ja ma arvan, et see ongi nagu ääretult oluline, nagu lähtepunkt, et nii-öelda et see nagu avastamisrõõm jääks, noh, see ongi see, et võib-olla, et sa mitte tahtlikult endale sugereerida sisse. Ma ei oska midagi, ma ei tea midagi. Vaid see on ikkagi see, et nagu matemaatikaülesande lahendamine, keetit rõõm tuleb sellest, kui sa selle ära lahendad. Jah, oluline on lihtsalt see, et kuidas leida endale piisava raskusastmega ülesanded ja mitte liiga keerulisi protsesse nii-öelda endale ette võtta, mida sa ei suuda, millega murrad hambad ja tuleb see nii-öelda pettumuse moment, et vaid ikkagi leida see jõukohane, jõukohane nagu moment. Ja mis on minu arust ka nagu põnev on tegelikult see, et, et leida seda nagu ümbritsevast keskkonnast noh, mitte alati nagu iseenda sees surkida nagu imelik või niuke nartsistlik tegevus, aga just et nüüd kui pagari küpsetab leiba. Ta ei tee seda ainult sellepärast ta ise saaks kõhu täis, vaid ikkagi ta jagab seda perega, ta jagab seda teatud kogukonnaga ja noh, nii nagu tal on nagu mingi mingi nagu suurem ülesanne ka kogukonna jaoks kui lihtsalt leivaküpsetus. Et et, et sama on ka, ma arvan filmi puhul, et sa nagu saad neid aineid või impulsse või noh, neid momente, mida sa nagu üritad lahendada ikkagi sellest ümbritsevast keskkonnast ja ja, ja see noh, vahel on tõesti, et et kas sellel ka sellele küsimusele, mis on nagu küsin iseendalt, et kas sellel ongi nagu sellel hetkel vastus võimalik leida, aga aga ma arvan, et julge julguse võib-olla see mõiste on nagu väga oluline, et, et ikkagi vot sellest sabas kinni ja proovida, sest noh, muidu ei saagi teada, et kui lihtsalt teoreetiliselt jäädagi nagu sellel teemal arutlema või mõtlema Sul on mingid omad nipid ka, et kui sa oled ummikus ja noh, ilmselt kõik loojad on ju mingil hetkel ummikus, kus meile endale tundub, et see kõik on nii mõttetu, see kõik on nii jube, kes mind vaatab, kes mind näha tahab. Ja sina oled sellises olukorras, mida sa siis teed? Ma pean tunnistama, et oma varasemates kogemustes on see, et, et kui see olukord tekib, see on nagu sul õnnistus, sest sellel hetkel tegelikult selles tupikus hakkab nagu mingi sisemine mootor tööle või sa kaotad nagu sellise enesekeskuses ära. Ja siis on nagu sa oledki nagu avatud sellele selle impulsi, selle sõna otseses mõttes puhtal kujul. Et see tegelikult ei olegi võib-olla nii otseselt alati loominguga seotud, et see on ka teises situatsioonis, kus on nagu eluohtlikud olukorrad. Et sisaldub nagu tohutu, nagu rahu selgus ja nagu selge visioon. Ja siis sa lasedki selles sellel nii-öelda sellel visioonil või sellel nagu energial ennast kanda. Ja noh, siis ongi selline nagu kummaline tunne ja teinekord isegi tahaks seda rohkem nagu tunda, mitte selles mõttes selleks niuke nihilistlik nagu kuidas öelda lähenemine, aga see on tõesti selline nagu meelierutav, nagu tunne tagantjärgi, kui sa sellest tundest nagu välja tuled Sul sellist olukorda ja mõtet ei ole tekkinud, et, et sa oled nii kinni jooksnud, et sul ei tule mitte mingisugust rahu ega mitte mingisuguseid mõtteid, vaid sul on noh, võib-olla mingi üks mõte, mida sa lihtsalt ketrab ja ketrab tead, tead ise, et see ei vii mitte kuhugi. Ei, et ma arvan, et see mõtet ei vii kuhugi, ma nagu selles osas ma olen nagu seda meelt, et alati on nagu olukorrast väljapääs. Lihtsalt, et sa teinekord peadki nühkima seda nii kaua. Tähendab seda, et sa ei ole ise veel valmis selleks noh kui, kui sa ei leia seda olukorra lahendust, ei ole selleks küps ja siis sa pead tegelema iseendaga nii palju, et sa oleksid selleks olukorraks nagu, vaid see lahendus tuleb nagu küps, teinekord isegi lihtsalt see tuim kriipsu tõmbamine on nagu oluline tegevus puhtmehaaniliselt. Et ühel hetkel tulebki see, sa lähed sellesse asjasse sisse, sa nagu ukse avamine ja sa oledki nagu pühendunusesse, noh, minu meelest ongi iga asja puhul, kui me siin eelneva muusikaloo puhul ka rääkisime, et tähtis on see, et ükstapuha, mida sa teed vähemalt üritan nagu pühenduda. Et et siis sa saad selle asjaga nagu kontakti ja siis tekib see nii-öelda kuidas ma ütleksin, see tunne, mida sa peaksidki jagama nagu siis kas publikuga või kellegi teisega ükstapuha mis elu valdkonnas või mis situatsioonis, sest see, mida sa ise tunned, seda sa saadki ainult teistega nagu jagada, see on nagu see leib või see on nagu noh, see ongi see nii-öelda, ma ise olen mõelnud, see, see kirgastumine, sest noh, kui teatriski sa vaatad, eks näitlejad, kui näitleja on nii-öelda oma aines sees ta oma rollis sees siis sa lähed temaga kaasa sedasamast temaga ja kogetki seda, mida tema kogeb, et tekib selline nagu noh, selline kummaline side ja see ongi see kogemus, mida ma arvan, noh kunstis tuleb suured, praegu võib-olla öeldud kunstnikud taga ajavad. Aga sa ei vastuta ju ainult enda eest, sul on ju väga tiim, kes vaatab ka sinu poole ja sinu otsa ja ootab sul mingisuguseid lahendusi ja mingisuguseid visioone ja kes ilmselt sind päris hästi tundes saavad aru, kas sa oled kõhklev või kas sul on seda visiooni üldse, et kuidas sa seda lahendad? No see ongi see meeskonnatöö, see ongi see, et kui sa ise tunned, et, et et sul ei ole selle, no selge see, et meil on nagu ajalised piirangud, meil ei ole lõputu aega oodates või nühkides ta ühtegi kriipsu. Et meil on küllaltki noh, kuidas omamoodi rutiinne tootmine ja sa pead rutiinselt leidma kiired lahendused seal aega nagu vaimu pealetulekut, et oodata ei ole, et siis ongi see, et, et me arutame meeskonnas läbi on ka tihti situatsioone, kus võib olla täiesti tekibki teiste tegite konfrontatsioon, et noh, et ei, tundub, et sellel hetkel, et et siin võib olla see tunnetus, mis sul endal on täiesti vastuolus sellega, mida me teeme ja siis ongi, et arutame sellel teemal ja, ja üritame siis leida nagu puht sellist kollektiivselt siis nagu head mõtet ja mis seal salata. Noh, ma mõtlen nii, kui me siin Peebeeemmansoniga kas käsikirja tasandil on suhelgu, Ülo Krigul, iga ütleme siin muusikalisel hetkel või operaatoriga Ragnar neljandiga kunstnikuga, et alati on tegelikult mingi väljapääs, kas halvem või parem, aga mingi lahenduse me oleme nagu leidnud. Tööd võtad sa iga päev koju kaasa või koju lähed nii, et uks on kinni pandud ja siis on pereelu. Noh, eks ma arvan, et see on, noh, iga kunstivaldkonna puhul on see, et ega väga raske on, nagu seda joon tõmmata see ongi selles mõttes ka väga paljudes rituaalides vanades rituaalides on sedasi. Et sa ennast aga ära ei kaotaks, selles maailmas tehakse nagu kass joonega ring ümber iseenda või tehakse siis nii-öelda sümboolne lävepakk, millesse üles astuda, et, et noh, et see kõik, kus astud üle lävepaku, see kõik jääb su selja taha, et seal vabaneda ka ei ole, kas seda kriiti kaasas või midagi mis aitaks tihtilugu nagu eristada, et eks siin ongi alati nagu ka perekond ühel või teisel moel nagu kaasata, et, et ja vahel ka öösiti paratamatult sa ikkagi paned tule põlema ja siis haarad selle paberi ja pliiatsi krõbistasid seal, üritad küll mitte teisi nagu häirida, aga noh, mis sa hing teed, et teinekord on ka see unenägude maailm see, mis siin nagu noh, pakub lahendusi. Sa oled ka välismaal õppinud, mis tänapäeval ei ole enam mingisugune haruldus, aga, aga siis, kui sina õppisid 90.-te alguses, siis ta ju ei olnud kõige tavapärasem. Kuidas sa sattusid välismaale ja mis sa sealt kaasa said? Nojah, kui ma nüüd tagasi mõtlen, et see välismaale minek oli tõesti nagu möödunud sajandi alguse aeg, et palusid rekkameistrit, saadaks kotiga kartuleid või noh, et, et sa panid ette enne, ühesõnaga, et kui enne ise läksid kohale palusid Tallinnas rekkameestelt, kes oli ema tuttav, et et, et ta võtaks kartulikotti, et kui ta jõuab tema ükskord Viini ja ma lähen ka sinna, et siis ma lähen selle kartulikoti järele ja ma vähemalt kuu aega ei pea mõtlema toidu peale, et nagu ellu jääda. Ja eks ta selline nagu mõnes mõttes tundmatus kohas vette hüppamine oli, aga see eesmärk sinna õppima minna, see kool õigupoolest olid nagu väga huvitav, et see oli saksa keel, kõlab kujudeni. Et see oli üks erakool, kus õpetajaid, või õpetati siis küttemaailmapildi vaimus. Ja eneselegi üllatuslikult tundus, et see, mida seal õpetati sellise ülima sirge seljaga ja väga visioneerivalt. Et see on nagu meile eestlastele juba ammu teada, et noh, et seda ei olegi vaja, mida me oleme siin emapiimaga kaasa saanud ja metsas ringi hulkudes me kõik iseenesest seda teame. Aga et noh, miskipärast seda on vaja nagu inimestele teadlikult õpet toda ja nüüd pea siis 20 30 jah, 20 aastat hiljem mulle tundub, et me oleme nüüd Eestis sama kaugele, et et see nii-öelda peo ütleme siin looduslähedane maailmavaade on selline, mida me peame nagu uuesti avastama õppima, mis 20 aastat tagasi oli täiesti isenesest mõistetav võib-olla lihtsalt meid teadvustanud seda nii endale selgelt, aga noh, see oligi jah, siuke kunsti filosoofia mida siis sai seal nagu õpitud ühes koolis ja siis paralleelselt käisin ka teises sellises avangard koolis, kus siis õpetaja eriti just neid esimesi arvutimaailma, kus siis vennad, koolivennad siis ühesõnaga õlale detoveerisid arvuteid ja unistada digimaailmas, kus siis ühesõnaga ostetakse, müüakse emotsioone ja inimene onu koguma teadvusega, kolinud arvutisse. Sinul, Vene armeest õnnestus pääseda? Jah, ütleme niimoodi, et see oli, ütleme seal sõjaväelaagris sai käidud. Ja mu klassivennad nagu Tarmo luisk ja nemad läksid kõik sõjaväkke, aga kui ma soovisin õppida küll tõesti arhitektuuri ja tegin esimese eksami, siis mulle tundus, et, et see sõjavägi kuklasse hingamas, ma ikka ja samal ajal avati Tallinna pedagoogikaülikoolis kunstiõpetuse osakond, siis ma mõtlesin, et et ma pigem lähen uurin seal, et siis saan täpsemalt teada, et mis oleks mu enda kunstiline nii-öelda täpsem nagu väljendus soov ja sinna ma läksin ja siis tuli juba Indrek Kannik ja isamaa ja vabadus ja siis seetõttu jah, sõjaväkke jäi minemata. Korra veel sinu välismaaelu juurde, et tulid sa sealt ära. Hea meelega seda ei olnud, et ma jäängi siia, et mis ma sinna väiksesse püksi Eestisse tagasi lähen. Ma ei tea, see kõlab natuke pateetiliselt nagu imelikult, aga tõesti sel hetkel, kui ma seal õppisin, siis pakuti ka tööd ühtlasi seal, et miks mitte sinna jäädagi ja samas oli ka sõpru ja tekkis teatud kogukond, kellega see läbida. Siis ikkagi noh, mis seal salata ikkagi mõtled, et kui ma olen ikkagi sündinud Eestis, olen seda usku, et et seal, kus oled sündinud, et seal sa pead ka nagu toimetama, et noh, et on küll apelsine, sidruneid on hea poest võtta ja palavikuga palaviku puhul neid tarbida ja vitamiine, ütleme meie siin lumises keskkonna süüa, aga, aga ikkagi on see noh, et sa oled ikkagi siia sündinud ja sa pead nagu siin toimetama tema ja, ja ja endast parim anna siin Eestimaal ja siis selle tundega ma sealt tulin tagasi ja ja mõtlesin, et et siin on see koht, kus maailma avastada ja siis ise panustada. Aga filmimehe kiiks käis sul seal välismaal ära või hiljem? Noh, jah, see, eks ta oli ka üks niisugune motivaator, olgem ausad, et läksin ma siis seal sellesse nii-öelda kõrgete kunstide, kaunite kunstide ülikooli ja mõtlesin, et noh, tead, et seal on ka animatsiooni osakond, et et lähen vaatan, et äkki seal on õppinud midagi tarka ja läksin siis professori juurde ja kohmitses midagi kaamera all ja küsis, et kus sa siis tuled ja mõtlesin, et Eestist siis ta kohmitses faili oli tükk aega vaikust küsis, et noh, et, aga miks sa siia tuled, eks? Mine koju, et mul ei ole seal midagi õpetada, et et Eestis on ju see koht, kuhu maailm tuleb, õpib ja vaatab. Et mine, tee sealsed uksed lahti ja õpi seal. Kui oled neljakümneaastaselt nukufilmimees, kas siis oled elu lõpuni nukufilmimees? Ma ei oska seda öelda, et seda on raske niimoodi võib-olla nagu ette prognoosida, aga ma arvan, vaadates kolleegide elulugusid ja kulgemisi, et noh, Hardi Volmer, Rao Heidmets, Riho Unt või või siis kas või samagi Heino Paresaja helvertugaanovet, et ega noh mis niisugune asi, et mis ei see nukkudega mängimine ühel või teisel moel on selline, millest nagu lahtist niisama lihtsalt ei saa. Laps. Lastega mängid sa kodus sagedamini nukkudega kui näiteks teised isad. Tead sa kuidagi võrrelda, oskad sa võrrelda? Või mängid kodus nukkudega? Noh, ütleme, kui me neid malenuppe nimetataks ka omamoodi nukkudeks, et kuningas ja ettur ja ratsu ja siis noh, ütleme nii, et lapsel on küll suur soov, et isa mängiks malet. Aga noh, mis seal salata, ka seda aega lapse jaoks on võib-olla paraku jäänud mõnevõrra. On nagu vähem kui tegelikult võib-olla hinges sooviks, et, et see on küll tõsiasi, aga noh, samas jälle maal olles, kui me seal mesilastega mässama või toimetame, et siis nagu mingil määral kompenseerib, et noh, muidugi mesilased ei ole nukud. Et kui sa tahad nendega mängida nagu nukkudega, et siis see on väga valus kogemus. Aga kas mängufilmi juurde minek on sinu puhul täiesti välistatud juba? Ma ei tea, ei oska seal sellised mõelda, et ikkagi see kõik, ma arvan, et see vorm lähtub eelkõige loost ja sellest pääst, et mida sa nagu vaatajaga tahad jagada, nii et ma ei tea, keegi nagu kunagi üks õpetaja on rääkinud, et väga oluline on see, et, et sa ime, pastakas midagi välja vaid sa oled ise nagu selline, tunnetad ära selle elu, et sa oled ise nagu elu pastakas, et sa pead nagu seda tajuma ja ma arvan, et mu esivanemad lood. No see on väga nagu kitsarinnaline, lähtuda ainult nendest, aga kui mingi niukene üldistav teema on mingi et siis seal on, ütleme, sunnib sind seda tegema, siis. Ma arvan, et selle peale tuleb mõelda. Kas kõige hullem on siis, kui ideed ei ole. Ma arvan, et siis, kui ideed ei ole, see tähendab seda, et surnud, et siis selline või ütleme surnud selles mõttes, et siis sa ei oma enam ümbritsevaga kontakti. Sest noh, kui sa vaatad kasvõi ümbritsev maailma, et see noh, ideedest tulvil ja, ja eks võib-olla see filmi meiegi maailmas, et see filmiinimesed, kes meil siin Eestis on, et nad on kõik nagu surutud ühte kitsasse tuppa papp, kus õhku hakkab väheks jääma, aga kõigil on nagu mingi tohutu energia, tohutu nagu palav, mida nad tahaksid nagu väljendada, et et ma arvan, ideede puudust ei ole, aga võib-olla lihtsalt see, et leida üles see tõeline nii öelda vahet too või selline kõnekas ja mis meid just sellel hetkel on inimesele vaja see ära tajuda. Vot see on nagu üks keeruline kunst tõesti, see, et, et ja samas on ka vaja selle. Üks asi on see idee ära tunda, aga teine asi on ka see, et see idee, et seda aega ja ruumi saada selleks, et sellest ideest teha asi, mis oleks seda väärt. Kui sa teed seitse aastat filmi, siis alguses võis olla nagu õhus üks asi ja siis, kui film on valmis siis on õhus hoopis teine asi. Kas see idee peab siis olema niivõrd igavikuline, et et käib, siis käib nüüd ka? Jah, et ütleme, selle meie viimasel loo Liisali moone puhul on küll saatus mänginud sedasi nüüd kätte, et, et see, mis me seitse aastat tagasi mõtlesime, seesama see rahvaste rändamine või, või, või siis ütleme, need probleemid, mis on nagu globaalseltki aktuaalsed, noh, kes oskas seda ette näha. Et eks ta selline võib-olla ka noh, selline teatud määral tunnetuse küsimus on, et kas sa alateadlikult või kuidagi võtad asja ette, mis toimib ka seitse aastat hiljem ja olgem ausad, isegi tagasi nüüd vaadata, kas filmiajaloos on ikkagi jää need filmid pinnale, mis puudutavad ikka seda inimese üdi, seda olemust sõltumata ajast kohast ja, ja siis inimeste enda väärtussüsteemidest. Aitäh, Mait Laas, et tulid täna hommikul rääkima. Tänan kutsumast, mida arvad asjadest, aga, aga? Et laulu õieti muusikapala veel tutvustama Mozartit mängime. Lõpumiks sa niimoodi tegid ütleme, et kui te kutsusite mind siia saatesse kõnelema just sel kellaajal, siis üks, üks üks teatud rutiin oli mu elus osaleda hiini kirikumuusikat kooris, noh, see oli paras avantüür, et ega ma ei ole Teamis laulja, aga kui teised laulavad, siis mulle tundub, et ma laulan nendega kaasa. Ja siis oligi iga hommikul pühapäeva hommikul oli erinevatest kirikutest laulsime erinevaid missasid. Ja see oli nagu teatud selline ääretult sümpaatne, osaleda sellises rituaalis, kus sa keele tõttu suurt aru ei saanud, aga selle atmosfäär, see inimeste hoiak, see kõik oli noh, niivõrd vaimustav, et see oli kuidagi siukene korrastav. Et peale seda missat laulmist tundus, et noh, maailm on kuidagi nagu hoopis teistsugune. Või vähemalt mitte nii hull kui enne. Kas just hull ta on veel parem, kui ta enne oli. Tore, me rohkem ei räägi, sellega on ilus lõpetada aitäh. Stuudios olid Mait Laas ja Tarmo Tiisler. Aitäh teile.