1937. Kuumallikas ja kalli jäine Iklas. Kas murduksid nad ühte ainsaks salmiks kes minus sallimatud mõtted salmiks kuumallikas võid kalju, jäine klaashoid 1000 rütmilise värsilas. Jam tahab Tammeks tõusta taktil Palmiks kes minu hõllause kokku Palmiks kuumallikas võid kalju jäine klaas. See teine ühtimine kaua valmiks, siis vallanduks mu juubeldavaks valmiks. Õhtu 1937. Taevavaheaialaudlinakahinat kurdunud puuden ja pilved, Mizelkimann vaske. Sulle kordavad jälle, et lootust, et uksed tantsudel on kiiskamann hääbuva kaste. Juba pimedast, sajad mis paistab seal helide taga. Seal tühjus on uuesti leit. Aiakuhtuvatuld hoia, kuni sind korraga tabab Eha tiibade hääletu heitlus. Anna kähku end hämara kätt, sest kiiresti kerib õhtu vaimustust kaduvrikkam. Kohtupäeva, kas valgusselg kummargil palvetab, meri? Su laulvat silmad nüüd on häälest ära. Mõtlik on sinul lauba moonutatud joon. Ja sügispalgeline ingel, nooriatetlik Su öödiaitsekest tolmunud Kitoon suliikumatus varjab lämmatatud sõnu. Sellest ei leia pinda. Kell kähib, mina lähen sina tänavale jääd. Öö tõmbab linna tornidel mustad kindad ja musti kindain. Hitcewatsuke. Kas tundeid lokituid, kas kolletunud oode, kas surnud värsse minu sünnima kas küllastumis ootust, loobumise oodet või üksnes käesurvet minu maa? Üksi lihtne käesurve võta vaikselt vastu. On kui sinu armu sünnima. Kuid õe hõivatus kui kaitsetuse Askus kui leinas kiirgav truudus. Minu maapäev taevat Samm raskub kaugel sinu piirest mu ümber vääramatult võõras maa. Oogirke, kassa heiskad Koiduks Ehagiireta jaoks, kes on mu sünge sünnimaa. Ehaeelsete metsade sügavust, puudega algendunud virgust ja valgust, sinus silmade sulgunud sügavust, sinu õlgade, vaikust ja valgust lumehangede raugevat hingust ja tuiskudelt altavad taplast sinud pyha kord kangeston pingsust korda harragnevate värskust ja haprust ja loobumust liibuvad suule ja peeglisse peegeldavat pilke ja heldimust vilk sellele valule räim, närv, Marierrilke. September 1949 Artur ratsamil. Mitte nii kui lapsepõlvel laulsid, laulavad nüüd väljaspool mu verd nõmmeliivatee ja laane lausik, jõelooge Eha helgist härg. Olin kevadest õnnest haige ürgsetest üles voogamise väest saanud jüngriks loobumisel taide. Näen, et taltsansselgusen on pääs lapselikult säilitanud silmad, juuste võõramaine, raske õis. Andke andeks, et ma rändan ilma teieta umbus tunde, hõisk oma teise hinge värsse loengi. Ema hõik ennast taga, aer igatsuse, väikseid kassipoegi uputanud, suur ja võõras aeg. Praegu puhtalt naeratab september saan igaviku malbust täis. Malbust millen helendavad lembelt surm ja elu alandlike päi. Soojal tuulel kuivatanud süda ihalusest talle anniks ant tunda, et on surmakaevus sügav, kullendama löönud mererand. Endast vabaks saamine ja miski miski, mis on nimetu ja mis on selle tunni hingeks vistest kingib mulle kuuletava käeöö on tähedele Eeemm kui valged kalad. Taevas valuv hele, vaevatu. Õnnistan sind elus sõna alang, mille massiivne vaikne naeratus. Marie Underilt pühendatud muusikat, muusikat nõudis Vello Lään. Aga millist kuulmatut muusikat ei, Mehilase tuuline laul. Sündinud tuulest Sa vallali päästsid, mängi lainete valla, on nüid pööratud kinnine meel. Maater Iidee, mis rütmise sulgesid sil säärasel lauluse väel kahtlaselt purskavad leeks. Kuidas meloodiaks muundasid tummuse tunde, nii et me huultele jäidukslema õnnelik sall. Kuidas värsis on korraga liitunud akordiks lainetest joobunud aervoogudest mörähtav lained ja tuuled ja tunnetus, kastetud verre silpide hiilguse või mõistumatum muusika või lahti, kas löödud on Taaveti laulude raamat? Poolakas ainumalt uus muistise õiguse laul? Laulja naine Regina Estommunike lüüräe heitlevad valgustan täis, kes allikast joob? Sügis hullunud hundina lendab mööda Raismiku äärt. Ta tormates võidukalt vait, äkki tardub talenud nagu halvatud kahtlase lendvast langeb oimetut leek jalus pleekinud lehtedest vaip. Seal kosele ÄRA kauguse löömendust, looda harguv hallusse tund õdubriisuva nukruseruum. Aurab roostane org vajub põlvili, lõõtsad Tallo, tang. Seal kus elep, aga vahtra hõiskavaste värvist helgub uuesti õhk, mis on valguse loobumust joonud tulvab selline hiilgeton kuuldega sulgunud värsis keerdu kiskuvad seost, seda murdva diivalist joont. Rokkari raskel Avin, puna õiene põimendus keskel, lemme kollane levi, vali okse ja muusikaks Ko purjus leekide tants, kaja kosmoses otsiv orkester, süüa saatuslik sööst, iha, häitlus ja pöörases koos. Selles tormis, mu arm, sinu haprus, Soviivitav hellus jäägu miilama, nii nagu iiliti tuikab metall tuues puhtuse, seot valukinkivat vaikivat hel kost. Lõõnscaluutese pääs, tule aeglaselt, hellosetall. Immitseb kartuse vaikuse, võõraste aastate urbest. Kiirtetus vaikuses näib vankuvad kangelaslaul. Palve on tardunud su kurku. Kas kuuled sa järjeti, kuidas pelgunud hüüjule taas klammerdub korjusepäev? Tall, sinu talvede tõotus. Kas tõesti on murdunud hanged? Rähma kass jookseb, see silm jookseb kas lootusele sirgunud lahmakat pilved ja Killem tunduv valguse Gerrel väljas küngaste pääl loobunud kiiguvad veed vaatas rannikulaande järvede kalda ele, astub küütlevas silmne aprill helkiva suuline May kutsub Su vaikinud koski sul nurmede kustunud öise sammupsu toonela tee valgusest tardunud öös valgeks valgeks on löönud ju meiegi tuhmunud uhkus, valgeks kullendav juus, mullane leinajää, him. Meie Me viimaseks sooviks on hoida su kauneimad kangast, see on su priiuseürt, seonzonooriku loor, seonsu sangari riie sul, Lembitu lauliku helistik tuules lehvimas nüüd. Hingame raagunud kaugust ja tratsime otsatud ootust taevasse heelsetes sind leina? Jaa lootuseldi. Keel pühendatud Johannes Aavik Olle. SIND karge keel, Sudivustuvat kurbust, siin range puhte valgus, meie keel, mis rõõmu sõrmiline kurgus, ei tea, mis leinameeli meie keel Sindi ja ilma sündimisest saati linde, soo, vahtra laulis suusme Helge keel ning pilvera, kui ilmutuse ingel jäi liuglema Su hiilguses, Me keel. Ning vaikust püünis lihtsalt alla hargus. Haavalt selles ulmas meie keel ning rukkipõllu rammestavat hardust jäid hoidma õõtsudes Me hõljuv keel. Sind vestlesid, tõlva lauad, kaevu ämbrid, sind korrutasid sirbis meie keel silt põimis kiirte pärijaks, Halla ämblik. Sind saatis saani kuljus, laulev keel, ürgne noori hääli, allikate rikk, kaid saab kulgema Su kaugusse Me keel. Ning miljon aastat seadnud ellu ritta ei paljastaks ma sind. Me lihtne keel tähendab muundama ja murdma sinu puhtust umbkeelsena ja võõrana. Me keel, jään ängis appi hüüdma ühtepuhku kui väeti maimuke. Me võimas keel. Täisviiulite Leelutamist helget täis lauget õhtulaotust on keel, jää võitmatuks ja andestavalt heldeks. Leht, metsane ja mulla päälne keel.