Jälle kätte jõudnud ajad. Isamaalised Onska täna luuletajad sinutaolised. Jälle kasvab vilepeade erakondlik mäng. Kohal halbade ja heade on seesama äng. Ahnus, kehvus, palehigi, aja tunnusmärk. Isamaa suhkedaated. Ons need unumad? Laulik sünnipaiga vaata. Neid, kel ihu ligi usu tulemärk, luuletaja vaeva, higi, varia, vana särk. Südant käis puutumas tuul. Ära lase mind lahkuda. Lase veel olla üks leht sellel puul. Ma seisin all draakova kase ja hämardus aasta ja tund. Eesti metsa mul vaadata laseb pime aastaaeg valguses tund. Just need sa mul viibida lase. Hääldakusteinud Mafia. End leiannal Härmat kase kinni silmad ja äärmata pea. Kolmas. Kui päev läks lootuses suures Tasa ta juures ja teadis, et tuleb. Õhtu kohendas natuke sängi. Võttis kukkunud pliiatsimaast, nägi lamaja silmade sängi. Tegi juttu ilmast ja maast. Tennises tuulekeeles. Üks talu, üks kiivi, üks õu. Soojenes põu. Skip oletas õhtu silmas Siis tuba läks hämaraks. Oh ilu ja valu siin ilmas. Voodislamaja jäätis jaks. Kilina rasked rinnal. Õhtu pimesi sulges ta lahud. Kallis isamaa. Ma sulle andsin usu visama kui see, mis ise suudad uskuda et püsida ja mitte mustuda. Tahmakorraline Isamaa. Oh, neid kes veeretasid pisara. Sepisaar veeredes nii mustaks sai veel mustanagi Pisa raks, ta jäi. Taluv aetud vaene Isamaa. Su valule ei oma lisama. Sur rõõmust, võtan tüki endale. Kui tõesti kord peaks kätte jõudmas Kord olin ma noori ja rõõmus. Kui vahel ka jättis mind rõõm. Siis Noorma olinika Rõõm nagu tuha all pahvas leegina väiksegi tuule ainsa hingetõmbega käes. Kui lähedal oli siis luule? Ainult võtta need sõnad ja seal. Kui nukruska jätaks mind siis vana, ma olen ka vana väsinud laululind. Kas ma ütlesin tõesti? Laululõng laulab ju lõpuni? Siis laulan taga, mina. Teen lauluks kord lõpuki.