Laupäeva õhtul, kui pere bestult põhku rühkis noorik üksi lei, kes saunas roidunud liikmeid nühkis. Ja kui veega vihalehist puhtaks suhtis ihu tundis, nõudis ta varvasteni kirvendavat kihu. Akna mulgussisse hoovas täiskuu, sapiat, sära. Simman, kaikus küla vahel lõõtsakäeks ja kära. Pillihääl nii peibutab, meeletuks võib minna. Laadale läks abikaas, jääb paariks päevaks sinna. Noorik üle õuemuru tõttas jooksujalu. Vaikne oli karjaaed ja tukkus kogu talu. Umbses kambris ahju kere, leiva lõhna uhkas. Kilgilt laulsid hällis, kus lapsukene puhkas. Uinus, nägu õievile, Suputatud põhul kurgul käed ja jalad keras siidi, pehmel kõhul. Huulilt nõrgunud piimanire leotas roosat põske. Väike keha, niiskis mähkmes unehigist rõske. Noorik pilgu hell, heitis vaiba peale laotas. Ja siis tare tagaukse vargsi lahti paatas. Viskus otse läbi vilja üles koplikingust pillikutsuv Gudrutus. See vedas nagu lingust. Kastehein lõi põlve ümber pidurdades ruttu. Oleks nagu järel helkunud lapseunist nuttu. Sirelites tormilatern vabisese kiikus, täiskuu paistel, uljeid paare ratast ringi, liikus ilgupil et noorik Epsutaks, kui varem raske naise tanu all ehk taltki tantsuks. Arem. Neid hulle helinaid võib ogaraks teha. Perepoeg ei koju jõu enne hommis teha. Kahju ennist kallimat küll oli teele saata. Armon nõudlik, paremgi kui praegu pealt ei vaata. Naisukest nii nägusat ei pidada, saab peidus rohkem veel, kui piigast peas tal täna tahtjaid leidus. Lõhkus lõõtsus, kiljus, kaasab Eier ülemeelik saapa säärtel laperdamas kastelige seelik. Ladisesid, aida vööril vahutavad vaadid. Tasapisi turgutasid seal targad taadid tagurpidi tuigerdades Tiidakile tanu. Noorikapa kummutas, noh, see vast oli janu. Uude, aina vanemasse keerutusse kippus nagu takjas tantsite käsivarrel rippus. Hüppas nii et tänu paelad Dilbendasid suhu üle nukra naise põlve vaevalise tuhu. Verevirn lõi pahkluu ümber pidurdades ruttu, kuula kuskilt kõrvu nagu kostaks lapse nuttu. Kas ta vaibast välja siples, pahurdade Puksub suhu topib, rusikaid ja nälja tusas luksub. Oinus nagu õie õile soputatud põhul. Kurgul käed ja jalad keras siidi, pehmel kõhul. Huulilt nõrgunud piimanire leotas roosat põske. Väike kehaniskis mähkmes unehigist rõske. Kutsub pill veel keerutada, kas või ainsa ringi tuju säärast kitsi eluiga päev ei kingi. Alles siis, kui piimavalgu paisunud põues tundis vägisi end tantsu tiirult minekule, sundis meelte suim ja kuivanud keelel lääged pärmimaiku komistades kodu poole vaarus keskpaiku kes seal kiike käeksutab. Üürikene õndsus kambris kurjakuulutavalt hällialaspantsus. Kuuesiilud võdisemas vastu sääremarju, vahtis naine laiul silmil sängiväärset varju. Naimukei häälitse. Kas ongi enam hinges? Issameie noorikul läks segi, meelte pinges. Hüüdis püharistikest, ei võõras veel kiitsa äragi, kuid tundis juba kübara ja piitsa. Kahvatuna kumas läbi koidueelse hägu koju jõudnud laadalise noori range nägu. Öine kohtamine. Nüüd, kus jälle aeg on pahur, kus meid tulle kärgib, kahur? Vahelduva usu eest. Tuul, mis purjed pingu surus, vaibub tagalate kurus. Tühjus haarab mõnudki meest. Meeleks lõputusse sõtta, kui saab lihtsalt omaks võtta. Ainsa igavese tõe. Langes jalust nagu ahel. Kui ta vabrikute vahel leidis mustendava jõe. Tummalt, silmitsedes ta sillalt, kuidas relesid lillalt tuled õli raskes vees. Tuul lõi virvendama pinna. Kui ta juba pöördus sinna, seisis keegi tee peal ees. Heites pilgu kummalise, lausus võõras. Tark, kes ise tunneb enda kõlbmatust. Hüüdis mees. Nüüd mulle, anna, tahan rahus kinni panna, selja taga viimsetust. Arvad, narr võiks peita miskit, mida siin ei leita või et kannatused kaoks. Kõik, mis on, seal pole hävi. Ja ka surm on ainult lävi, et sind meister ümber taoks. Hinges ahistusi kitsus, nägi mees, kuis välja litsus pilvepraost end valge kuu ja ses võikas vahastuses meelimatvas ahastuses karjatuseks kaotas suu. Kas siis iialgi ei lasta puhkele mind? Vasta Vasta pole pääsu kunagi. See, kes oma tões on kindel see, kes ustav sõdur rindel võitleb võidetunagi. Kuid mu suus on mullamagu, kõik on mõru, oleks nagu kustumatu nälg mind löönud. Sõber, maius sind ei kaitse. Lihtne leib, kel kaotanud maitse, see on liiga palju söönud. Pisarais mobilcon, kaene headusest, maailm on vaene. Siin ei püsi parem vaim rääkimaks, mu keel on kida, millest Ulmlen ihkan, mida? Millest viirastub vaid i. Saatja silmist välke paiskus ahmis ebamaine laiskus kurgu laelsinud kõrgemaks kui et leek käiks läbi rauast, tõuseks kannatuste hauast looming loojast kõrgemaks. Sa vaid unistad, ei ihka sa vait, põgened ei vihka nõtrust, suurim süü on see. Helde armus vägev vihas, tugev teos ja võitja ihas. Nii on õige elutee. Kõigun siin kui kitsal teral. Eilsel keerutaval keral, ent ma kinnitada, sa näed, et olen viimsel retkel kuid praegu igal hetkel süda kahtleb. Ei või jaa. Võõrastele ligi astus summutatult, kõlas vastus. Kiirelt otsustama peab vaiksel igaviku, kummal paigal seista võib vaid jumal. Ainult see, kes kõike teab. Taganes siis, öeldes valla, olgu, tee sul jõkke alla, näitas tinakarva küüs. See on kõik, mis mulle vaja, et sa minnes üle raja, oleks teadlikumas süüs. Vaikus vaikus, kustuv kaja, kivid, laternad ja maja pilvis kuu metalne giid. Käsipuule kokku vajus mees ja läki. Puhkenud, raius, värises ja vappus, sild. Veel koplis suitsevad kõrbenud kased siin äsja, lahing on olnud hoos. Nüüd oma pere ja pagulased on ärkvel pimedas kambris koos. Kuuvalge öö oma hõbe hõllust ei vaikust hinge saa kallata. Nad räägivad sõjast pudenenud põllust ja maast, mis võõraste tallata ja rahva saatusest õnnetumast. Üks mure teisest ei erine. Mäel põleb talu ja tule kumast, on sauna Kambergi verine. Ja leegivalgusel võbelema lööb õuel kajak kuulja lõust. Ja ohkab ja ütleb vanaema. Nii, lõpes viimane Rägatõust. Ja räägi peit. See on neetud talu. Söed ammu hõõrunud, on salajas. Ja rullub esile, ununeb valu kui baklane kare palajas. Siin vabad peret, kui helmed lõngas kord seisid vabad jo hallist aast ja kivist ära, kui raudne rõngas neid normi lahutas, mõisamaast. Maid, muljus, tegu ja sunnismaisus. Siin päeva poolel, kui asuti ja Hellas kaisus, siin iva paisus. Ja riigimaksusid tasuti siin rõõmsalt kevadel Adernaksus, siin lauldes koguti sügis põim. Kuid teispool aeda Roosk rängalt plaksus. Seal orja uhked ja kupja sõim. Ja mõisas vasksäras igalt lingilt seal küllust homseks ja punaseks. Kas see, mis voolanud peksupingilt, need tornid värvinud nii punaseks? Isaina rajas mõisaina, vajas pilk kõigel aplalt ja ela summa. Mõis laastas külad ja rahva ajasta kõnnumaadele asuma. Ainult sellest ei maksaks vesta kui muud ei veeretaks jutuvoog. Sest mõis jääb mõisaks ja saks jääb Saksaks. Ja kehvik ikka on rikka roog. Mis saksa südant nii raskelt Rahmas kes saksa pahuraks tülitas, et lausa ratsakeskvilja pahmas ja piiriaiale sülitas. Heaks Endeks polnud need kurjad käigud. Ja seegi ärevil hoidis meelt, et kahte peremeest rägatja Mäigut nüüd tihti tabati mõisa teelt. Ja sel ajal, kui kevad viis mõtest kõik ohud ja naaber käis naabriga põllu peal siis Riia linnas peetigi kohut. Ja prägaja Mäigugi olid seal. Ja sündis nõnda et ahnuses liias teid siinseid sõtkus, parunikand. Need maad on mõisa on seda Riias kaks peremeest vande all tunnistanud. Ei, õigus tooma need tõuse murust, kes piiriaedu siin ladunud. Nüüd prägajeesuppi kopligurust on Ristikivi kadunud? Ei aidanud, vanded ei aidanud äga. Mõiscupitsaid veidi nihutas kõik peale Mäigu kõik peale präga. Siit parun rabasse kihutas. Ja kui siis Cervez hoonetel puhas ja tolmupilv kattis kodumäe siis seistes tuules ja tuiskas tuhas. Äpp needmiseks tõstis Rõuga käe. Need, tara, kivid, mis olnud rajaks. Ja marjad mättalt ja kõrkijad veest ja metsapuud, tulgu tunnistajaks. Ja kättetasu kui meie eest. Nüüd kuula, mu poeg, kui põlatuks peetud on võõras, kes laastab Me isade leed ja rõhume rahvast siis 1000 kord, neetud on äraandjad ja nende teed. Kuid Räga unustust otsis viinas ja uksi, lõdinal lukustas siis mängu, murdus ja juuda, piinas enda musta laukasse, kukutas. Ei olnud prägal ei undei isu, ei olnud õnne ta kätetööl. Härg lõppes sohu ja õitsev nisu tal maha sõtkuti, suveööl. Metstalled aima ja vitsa varjust üksteise järele varastas. Metspunas marjust. Mets kiusas karjust, mets vastukäikudes parastas. Ja nagu pilgata silku, soja ja õudu, sosistas tume laas. Seal ühel ööl oma noore poja. Ta poolemeelsena leidis maas. Sest ajas needust end lausa jälgis. Ei näinud päikest, ei tundnud tuult. Urmas külmetas küllas nälgis ja langes kui ussitanud vili puul. Ja nii on olnud ja jäänud seni et võidab õigus sest tema tee käib inimsüdamest, tähtedeni ja tähtedelt inimeste südamesse.