Hea kuulaja, tänaseks on valitud näited Bernard Kangro mahukast luuleloomingust. Olen kasutanud Kangro koondkogu minu nägu, kus autor ise põhjendab oma ballaadi vormi juurde tulekut, nii et pärast nii traditsiooni pärast vormi, nagu seda on sonett, mu tähelepanu pöördus keskselt selle ballaadile on kergesti mõistetav. Tegin mõningaid katseid, milledest osa võtsin kogudesse kaasa, osa aga jäid loomingustki avaldatuna nendest välja. Nähtavasti ei olnud mu tookordsetele otsingutele ballaad siiski sobiv vorm. Loobusin sellest, hiljem. Katsetasin ballaadidega ka regivärsivormile lähedases sõnastuses. Ballaadi sugemite otsimine meie rahvaluulevaramust oli üheks teeks, mis mind viis motiivide juurde, mis said hiljem reheahju tuumikuks. Mäletan end Eesti rahvaluule arhiivi kogudest ainet otsimas lisaks perekonna pärimustele ja seda leidmaski. Niisiis kirjutab Bernard Kangro ja täna kuulame neid ballaade Mart campuse esituses. Sõitjad kui tulid, siis tee äärilt põikas aisakellade tormav pill pill ees, lutus ärev, Kumedelt hõikas taga kannel ja torupill. Oi, pulmatraavi näe, helkis teel kivide südameis tuld ja hobuste päitsetes, kilkas nii kiiskas sätendav kuldsihis. Takerdus teeristi pulmahobuste lennukas jooks ees lagendik laugastikus, kiskja mustaks, kihavaks raba sooks. Ning paremalt vilkuvas järves hundikurikas õndsus ja Lõmm. Kuid pahemal süngeis värves laius varesekarv nõmm. Maa, jumalad, need, kelle võlut teele tõmmanud pettepuud hõbevalget ja vahutavat õlut ohvriks ootavad nendegi suud. Kui tei summuta vallatuid, rõkkeid ma igirammestada väng. Palve ohvriks süüdatud lõkkeid, varsti trumpi spill, karjamäng. Soolt viimaks kui Kaarla hääl kähe tuult, udu ja pilvi tõi, samas kõikide sõitjate pähe mingi imelik aimus lõi. Kui veel algavat moondumis trotsis vihas jõuetu inimpalg, siis kartlikult tuge otsis maa haidjatelt kobades jalg. Ju toimuv külmenev keha sirgus Pahklikuks tammepuuks. Vastub punaselt järeldavat teha. Põraks arglas lainetab juuks. Teeservale salguti mehed, nõnda jäidki jäine tuul puudele. Advult raputab lehed igal udusel hingekuul. Mööde tilise Baskin aisakell küünal lõdise põõsawalbukil käib pimedas väsinud münt sepasell 1000 muret. Kõlab trahter aknast kandlemäng, keelte sellisepterake piina ees, kuski, kas ootab suline säng, kruus, õlut ja kalludes viina? Alles kaugel on rikas kuningaloss. Rihmad soonivad, kooldunud õlgu ja pungas kõliseb dinone kross on küsitud kaaslaselt võlgu. Kuid kas äkki viirastub hinnavallöös ei kerki kui nõiutud ime. Tõsi. Kiirgavalt löövad särama seal tule Selkivad värava pooled üks hingelgi seisab ärati pääl, käes vibu, kuldsed nooled. Läheb rõõmsamaks, rändava selli meel. Värav pudeneb hääletult valla ja samas kui sissekutseks veel sillad lastakse gravil alla. Kuid äkki kui langeks Siimile, kae inglit? Esilda Ivally? Kas ehk mõtted, mis teekonnal mustaks künt ootus heledaks pildiks, kudus, Pi paremaid päevi lööd kuldne münt, ainult viirastus öös ja udus. Kuskil ikka käiakse veel uksi, paotab lahti. Aga sinu laud sees, kui sõdur pean vahti? Kas siis tõesti nõnda vara mintsa maha jätad? Jalge all. Meil mälestused nagu soised, mättad, samas alles helkiv noorus meie omis kätes nägin ise pulbitses, kui hõbevalge lättes Su mõrkjat vedelikku, aga siis valgus, kui mema kursusel oli alles päris algus. Pärast tulid halla tõved, lendva kolu ohud. Asjatuks jäid seitsmekordsed, malan, nõiarohud. Nüüd ma seisan üksi seal, kust sina oled läinud. Kuid kas siiski surm ju varem minu frees ei käinud? Kas me ise püüdes sind kui kallist aardeleidu, kas ma siis ei tõotanud Marriseks tuua kalmu neidu? Kas me kõik, et rõõmupeoks oder võrsuks juba, kas me õnne ennast ära pimesi ei luba? Me tuleme, me tuleme ja risk käib meie eelpilluv pula Ruske taevalme jälgi mööda sõidab. Kui palju raskeid katsumusi kanda tuleb teel? Jehoova mõõk, kuid alati kõik takistused võidab. Suur jumal. Sinu väsimatu sõdalase tee käib mööda orge sügavaid kõrgeid mäetippe. Me toome üle tormise ning vahutava vee, Su lunastavad nime ja kuldseid sõjalipp. Nii palju kordi suvepõud ja sügisene all. On kiskunud issand, sinu kätest valminud armuvilja. Sest kuigi sinu sõdurite tehtud kaitsevall on paganate vastu kerkinud, on olnud hilja. Sa issand, näed, meie ridades on väga palju neid, kes taga aetud kodutud, kes julmad, ahned, toored, kes süüdanud tuld, kes tapnud on, oh jumal. Päästa meid. Meihud, mustad, patused, kuid hinged, siiski noored. Samaaria olen määranud me osaks selle maa et siia panna saaksime oma tõved, vaevad, mis istet, rahu kunagi see vaheline rand ei saa, kui mustad kaarnad, ristlevate lahel võõrad laevad. Mis sest, et aastasadu veel siin tapad mõõk ja taud, mesi ja tulek ongi ainult päris häda, algus ei oleks taeva õndsust siis, kui puuduks põrguhaud. Kui poleks varju pimedust, siis jumal poleks valgus. Me tuleme. Me tuleme mustrist, käib meie eelpilv pula Ruske taeva all me jälgi mööda, sõidab palju raskeid katsumusi sellel karmil teel. Jehoova mõõdukel pihus on ka enda ära, võidab. Veel enne varajast koitu, kui ähmane pimedus maas murdub, kui paelus hoitu ja valla lasta. Taas. Jääb allamineja jalge hommiku kargust ja vaike kõrt. Tusk varjutab kahvatuvalge samm kobab, kui kitsas tõrk. Mustavad madalad saared keset rooste, tuunilistet, varjude lamedad, kaared, luikede Valendav kett. Joont sakilist mustendav hari lõikab taga kutsuva veemeelt painab tühjuse varin Lulijal varjutanud tee. Aga kui ta on sööstumas vette, tuleb meelde üks muinasjutt. Et meelitet põgusast petest võib vaibuda surmarott. Et särava pilguga puutub surmaminejat vastne Lõõn luik õitsevaks neitsiks, muutub. Klest kasvab taevalik rõõm. Elu jätku keskvoolavat aega üles kerkivat, mine ja näeb. Kuid mõõdetud, napib aega, seda kõigest üksainus päev saatmine ja vaevalt mõelda juba kaardubki Luikede Lend keskümarat järve, kuis õelaid rannale puisteta, end. Ju ilmuvad haldjate kujud. Mehe ümber käib tantsusumm ja udu, Altkaldele ujub õrn valgekäeline lumm tuleb tagasi elujulgus sinirabelenud lingudes maas koos Luigest neitsiga kulgu võib vastselt alata taas. Päev kiirelt kaob Eha vallu. Taevas veeretab löömisest. Ju Luigest noorik, saanud tallu pool lindu, pool inimest. Ei ole kaunimat õhtut mehe ellu veerand, kui see nüüd laotuski armust õhkub. Et sigineb inimlik meel. Ö kiirustab tormavalt sõites tunde, möödub akendest, surm varitseb puhkenud õites. Aeg keerleb tühilest. Ja äkki keskrõõmsamat pidu, keegi haarab kui pala suust. Välk kirjutab, tulisid ridu, tuul hammustab lehed puust. Siis pilgul meil tuppa astub jäise hommiku kaame tund viib külmale päevale vastu surm mehe kesklangevat lund. Hebo hellik, neitsikene memme meeli marjakene isa oma ilusakene istus lillede keskel. Päike kuuldes kuu õpetas nurmenukkude kiharaid kurekellade Kurinaid. Epo heledat peakest. Tuli lillele liblikas. Kure kellale kullakene nurmenukule noppija tulnud ei ebola külalist. Liblikas kee lennanud mesilane marssis mööda tuulgi silitanud pääkist. Nii kasvas Hebo kadedaks. Kadedusest katkus lilled. Mure pärast murdis õied lehedki, pillas laiali. Katkus endagi ehted laotas normele laiali, iseneidsige närveta, seltsis närbunud lillede. Tuul siis päekestel, silitas päike närtsinud õite lõhnu, keetis keskpäeva leiliks. Katrin kasvas Kadrin Kadala metsa mustava varju all sooja sammalde seltsis. Emahunt teda imetas metsa, kuid sead meelitasid oma seltsis mängima. Kui ta sirgus suuremaks karu kollade kaaslaseks mürgimarjade maitseks muutus ta imeilusaks, nagu oleks jumal ise vaadanud talle silmi, nagu oleks jumalaema. Temal paitanud põski. Siis kord sõbralik Paimendaja puutus, kaadrina suukest hukkus ja puu alla maeti. Siis üks tasane talupoeg, paitas ta punaseid põski. Suri puu alla, maeti varsti. Vapper sõdalane, nägi ta sügavaid silmi, uppus hoopiski neisse. Tuli väga jumalamees, silitas patuse pähekest, muutus ise patusemaks. Kadrina kasvas, kasvas kasvamise enda pärast, kuni kulm lõi kuusse kinni. Pähe. Päikesesse ulatus sirgus aina suuremaks. Igihukkajaks üles kõikide meeste mõrvajaks. Kaua kaunimas kirikus keset maameeste maad kajas kellade kulin. Kaks neid oli kõrges tornis. Kaks vaskset vennakest kuulutamas rahupõlvemaale ja maalastele. Tuli sõda, hädahüüded kõndis katki, sammus surm, ülemaiste rõõmude. Sõjariistade tärinas põlesid talud ja küladki. Leegitsesid jumalakojad. Põhjatute sooda üle kajaskaarlate kisa, võõras vägi võimust, dismaagi muutus madalaks. Kelly rööviti, kirikust. Tahtis viia Venemaale Suur tükkideks valad, taprid eradeks taguda. Äkikesedkemplemisi vajus suurem neist soosse, põgenes pärapõrgusse väiksem, kuid viidi Venemaale suur tükkideks. Valeta tapryderadeks taoti. Kui siis 100 aasta pärast suurtükid jälle põravad palatud väiksema venna vasest tõuseb suuremgi. Sambla alt tõuseb. Ja suurte soode kohal rooste segaste vete kohal kumiseb kaua Nimkumedalt. Kaugelt kostavad hädahüüded, kõnnib katk, sammub surm üle kõikide rõõmude. Kõrgemale kumisedes kerkib sohu uppunud Kell tõuseb taeva talusesse taeva sinasse hoopis kaob.