Kassi on ümmargune pea veeris kord minunimeline tsura, Jakobsoni kooli lugemise raamatust. Aga hoopis sügavamat vagu ajas raamatu töine jagu. Maa meie jalgade all on üks päratu, suur ümmargune kera. Kassi pea jäi teadagi kassi peaks entsida mürakad maailmakera nagu seal seisis, kirjutatud õpiku matu, et Martin teaks, mis Maikun tõeline tarkuste tera. Maha kumerad, kamarat on pandud, ent keerama su jalgade jälgede alla. Otsisalt ontlikult oma teerada tühjad ultra alla. Vaatasin ringi kustuma mõttele mõõtu võrdlemist võtta. Vaatasin ringi, et veel, mida muud üsna ümmargust oleks leida. By priitundidel lõime tuul. Ja õhtuses õues ma vaatasin kuud seda jumala hõbel jõuda. Aeg läks oma teed ja aastad veeresid, on ümmargused, needki. Ühel sügispäeval juhtus juhtumaid pargi tuulisel kõnniteel põnnedy põnnedy kõrgele põrgeldes ning loopides laiali lompide vett, jooksis jalgpall mu jalgade ette. Sealsamas säärtma sirutasin ning kõigest jõust omagi obaduse kirjutasin. Vastuda suuta ja silmital lõusta. Läks raagude raginal lendas, pall läbis sirelipõõsa. Kuna mu sangerlik saabas pool talla tikkudel laginal irvitas, võidurõõmsalt tal luidokut lendu. Kuid kuhu, kuhu ma lõimida? Tuhanded tuuled pidid end tühjaks puhuma ja väsinult jääma vakka. Enne kui lööjale endalegi löödulenud selguma, kas olin löönud palli maailmapalliks ja maailma pallimaailmaks. Olin löönud kohma pele kaks ümmargust ühte tükki olin löönud ma Pelede pele. Eemalt ja endamisi mina sissinases ümmargusest maailmas hakkasin pidama silmas palju palgeliste pallide, paljusid lendamisi. Rõkkasid, raadiod, siin staadion, siin staadion ja telekas näitas ning seletas kuist tohutut tribüünid vimmast ning vaimustusest üürgasid. Kuni viimaks sündis, mis sündima pidi. Tule. Kaks kaimuminud ründasid hõlma ja nimepidi mitte Tallinnas, mitte Viljandis, kus oli see tuulise pargi kõnnitee vaid kaugel miljonilinnas, viidi mind suure palli suurele põnn nadi põnnile. Ma ei tea, mu vaim oli kahevahel, seal kahekaimu, vahel. Kohe mind köiti, sa ei tea, keegi ei tea, pall on ümmargune, öeldi, tule. Seda peab nägema, peab. Ja nii ühel hoobil ning ühe hooga. Mind litsuti, mitte päris priitahtlikuks. Lisa pisaraks rahva mere rahutusse kokku voogamisse. Sammhaaval edasi suundume, kastanid õitsevad päeval kuum. Mida lähemal staadioni suudmele, seda kitsam hingamisruum. Edasi. Tribüüniäärse kuristleme, vaatame numbrid, peatume, küsime. Lõpuks leiame. Vajume istmele, siis risti resises grusinus. Omas sadakond 1000, siin surub kuni pilgeni täis saab staadion, mis tohutul juua, laadion põhjas, Haiendav murulaine löögina lahvatab suvila, sahin. Nüüd ilmub ta ise jalgpall oma kuulsuse kullana, helekollane kaaskonnaks kaks kord 20 jooksu jalga ja väravavahid. Vahekohtunik oma õiglase jalaga veeretab palli väljaku keskele. Hile Sirtsutus käsib alata, et nähtaks, kes, kelle. Kes kelle kleidi teha. Jalgpall on ümmargune, ümmargune rõhukassi pea nagu maa, meie jalgade all. Löögid löögid, sekka teravad vilepõrinat, staadion rõkkab, rahvamburud, röögib oma 100000 kõriga. Mina vaid vaikin, kui variser otsikuid kartis tribüünide vastupidavuse pärast, et kas need järsku heeriku müüridena sellest päratust kärast kokku ei varise. Aga mu kõrvus kohmetu kurbus on vastu kajaks. Kõigile neile ässitus õigetele ja äpardus roietele. Milleks ma küsin ja mille nimel? Mis mõte, mis sihiga kõiksik, riiskamine, vilede, vihane, vihin, otsikuid, tülidega viskamine. Kas selle murunurme kummaski otsas võrgud ja väravad on selleks, et üks neist on elu ja õnn. Kuid teine on surm ja põrgu kõigile neile, kes sind kisendavad. Või on see maailma saatus, mida need sääred ja saapad siin oma madilaga ära määravad? Pall ainult pall, muud ei ühtegi ümmargune tükk tühjust oma lahkusest ning kummises Umbuses põnnama pumbatud. Palja jalad, pingulgistrist, luud, põlved, randmed ja tallad. Et edasi, kes keda? Ei me ette tea, kes teab, kas teame enam sedagi, et kassil on ümmargune pea? Kae kurrat, kui Akurraa. Tõepoolest on mõnedki söödutab ausalt, lausa tabatud. Ossa Mait jälle oksait. Väravat pole veel löödud, arv ei ole veel avatud. Raevuka manalt tribüünidel keeldub keskele kokku karjete torm, löö viruta nüüd kohe. Aga seegi kord tõuseb vaid tusane ohe. Lööja lööb nagu jaksab, pall aga lakseta Plati. Sääraste äparduste pärast minu võhiklik mõte küll ei pahanda. Pilk pinguli, jälgin Mosiituma pingilt palli ning korraga tunnen, et tahan ta ära päästa sellest päratust. Käratsimisest. Tahab päästa pallija iseenda. Kuni ma veel kaasaitisenda tule, pistke plehku, sellist hingamist, matvast mälu ja mõtlemist tapvast karjete katlast. Lõppeva läheneb. Aga enne kui tõusen ja lähen sind, pall mässule ässitanud hääletult, hüüan kohe nüüd ära siit tõus üles otsese niiti kiskunud kar mauhti maast lahti, kuid pisuhänd tõus üles ja kao suvetaevasinisesse laotusse. Viljadest vaba piiridest priitõuse üles, lendu Viiuva veerimis. Virkus. Ärka, ärka lakka olemast jalahoopide märklaud. Lakka olemast kisakõride leiva kõrvuni tsirkus. Hüppa hüppesse, põnn, põnn, panipupi, page siit ära kuhugi mere kõrgesse rüpesse, rannikumänniku sopi. Tõuse lendu kui nõialuud, las jääda kõik suud ammuli pärani lahti, niiet kukkunud kohtunikul ei ole aega enam vilistada. Viledki. Kuhugi kulgeks su lennukaar, head teed, head teed sul minna, lopsakad ette. Või liivane laskud, ei Laksatav peopesa, paar võtab su vastu. Ning sinu ümber hargneb seitsme ei üheksanäoline ring. Merekümbluses kargeid, käsivarre siia kämblaid. Üheksa linnale ringmäng, ainult mäng püüda ja visata piirideta ja piletita väravateta villideta, käratsemata ja kisata. Merimängija liival eeter uues ümbruses lõhnavad soojalt ning leebelt looja kalduva päikesekümbluses. Sina taevarandade maalija tuled tagasi petlikult teelt. Reaaliazuntreaalia siin staadion, märka meelt, ei metsaim merelahte ei liiva, ei iili õit. Pea silmas väravavahte vaata palli põnneli point. Nii kisun end kummargil sirgu üldõieli avasilmi, nii oma unenäos pilgul. Ilmun tagasi, ilmsisse tuleb lõpuni pidada, vastu põgeneda ei saa. Keegi ei pääse, ei lasta. Kribüünikuid, tulised ääsid, sütti ja kohise kaasa. Kitsas, kisane, kuum, oma väsinud silmade visa jõuga jälgima palli palli, palli, lõpp läheneb, selgust nõudma, kuhu jääb selle heitluse tuum. Jälgin palli tummana karjumata, ärkamata ja hõiskemata palli ja palli varju. Ma vaatan nii, nagu mõistan, vaatan kõikide põitlemisi söötude tabamusi piki ja põiki ära lõikumisi vahelt rabamisi peale pihta mööda lüümsi. Vaatan palli, jalgade tööd, ravimerda ööd. Ning nüüd oma kiiruga popsetata äkki üheks põgusaks hetkeks otsi mõtte. Nii lähedal tiib modiiruselt nendega näost näkku. Ja ma ei saa isa nägemalt olla, et pall ei olegi pall, vaid hoopis maa. Tilietta aluseta gloobus oma jooksjate jalus saapa nagu saatusehoopide loopida. Ei seda teisiti valdasa maanis maapäratu, suur ümmargune maakera maa kerra terra terra. Huupi sa käisid uitamas oma vabaõhuviirastus liival uijatel. Tervita silma ja vaata veel kord siit. Siin sellel muserdatud murul on maailma olla või olemata olla orbiit. Aga nüüd pean tunnistama, et oma põhikluses ma ei saa aru sellest marulisest õhinat põrgust mis äkki seal ummistab võrgu Isist keset käte vehklust ja kirumistuks punastes pükstes mees on siruli värava ees. Ta kantakse ära. Aga staadion möirata, märatseb tribüünid kõikidest kriidiste, kõiksugu kõristitega, midagi neelavad, midagi nõuavad otse nagu maavärisemise raevu jõuga. Palju muleerinud värava ta seisab, seal teda ei lööda, ei söö, lülitab. Mis edasi saab? Mahajäetud maa, maa on jäetud maha, näiteid õõtsuvad näidetel lõõtsutab, hingeldab kompanii pingilistest ringi lendumistest. Nüüd aga kohe kohtulikuma seadus tundva jalaga veeretab palli karistusalale, asetab selle 11 meetri peale asemele up hoovutja OP. Maailma lõpul lõusta löö. Virutab kõigest jõust värava taga Tiigrihüppelt kahma palli, omanipe. Rõõmur, röögatu, pärapõrgu rõkkab ülev, väriseva väravavõrgu. See hurraa, hurraa jääb kauaks kaugele kostma. Veel ikka alles on meie maa maakera maa kerra terra ooterr rannastra. Sa pea seda meeles ja tean, et on ümmargune. Ega ette ei tea. Ja et ikkagi alles kassil on ümmargune pea.