Raadioteater esitab Uku Masingu loomingut. Ja nüüd nad küsisid, kuidas normaalses inimeses on ühendatud hinge keha. Kõik need kisendasid oma tarkus tõrgudel ja kantslis. Ning neid uste jõustakse. Usutakse ikka seda, mida madu õpetas. Aga keegi ei ütle, et need on tühjad sõnad. Keegi ei hüüa, et pole hingega keha, vaid ainult igavesti elav inimene. Oli korra keegi, kes istus mu laua äärele üle meelikult, kiigutas jalgu, nagu kepiks tal lõunama liblikas säärel. Kalad ujuksid säravi salgu ümber kandade. Alles nüüd tean, mis sest aasta mu südant pureda. Ikka põhjatuul teeb jää Roycest aeda ümber puu ja Felixi randade. Oli korra keegi, kes istus mu laual, selg vastu raamatuid ja oskas nii targu läbi mu ripsmetega aeda, et mõistan lugeda palveid. Kuigi saamatuid omaenese haual vajan rüütlasest surnu ju varsti sureb ümber talle tuulde. Roycest aedal õlvul kuus ja Felixi randade neljas seitsmes 37.. Ja see inimene ei taibanudki, et võib küsida kumb oli enne, kas tuli või puud kumb oli enne, kas elu või inimesed, kes teda elavat. Sest ta nägi vaid põlemist. Ei, mitte tuld ega tule, kuid. Issand, vaata, tuisk on täna põrand, lagi ise teeb tema teele tõkked. Kõlakist ei jõua süda oodatagi, millal tahine varbad kasta vihmavett ega mu nime jälle lauseks keegi, kelle hääl on vahele soe ja pillal tooksid mesilane talle viimse meiegi. Paradiisimineja jääks seisma sillal. Ja kui vihma dets ei tunne minu kannad, pole talle mind siis pehkinud, vaikselt liivas ja mu nime küüdjaks tondi selle annad, kelle elu korda mu oma vaevalt riivas. Kuues, esimene, 38.. Et sinu silmad mind ei karda siis, kui päeval heitnud surnud üle parda ja tal pole ühtki kolba kildu vööl. Mida vaatal hästi küsida ei malda endalt ei ju seda iial teada saaks miskit pistmist suitsuküla järve kaldakünkal, seal, kus taevatuul on Weekse maaks. Sest nad on nii selged nagu talvelõunal seistes tuisanud põllul näeksin Ulumbunud, millel maitse nagu esimese lõunal naermas äkki taevapiiril keset Kund. Väiksed valgusele, tõmbasklevad kurrud kulme vahelt. Kas nad valu ongi rõõm? Ei ma tea. Ent justkui iidsed kivimurrud südame teeb hellaks nende suvel. Põhjenomad käsi, miks kurat, miks nii savist taotled, nad on ikka veel tänamata, jäävad päiksekarjatara tunda viimaks liiga lühikesel teel. Miks näolemis nii tõsine ja vakka, nad ei suuda teha miskit hääl? Miks ma laps, kes piilub nurga takka võõramaise külalise uhket väed. Viies esimene 38-st. Euroopa mõttetundeviisiga rikutele meie oma inimesed tunduvad igavad, üksluised ja puised, kelle hing koosneb keha piiridesse asetatud monotoonset kohinast. Kas kunagi mu käsi sureb toiduks, et mõistvalt hoida, teda oleks ilge ja tühisem, kui puudu enda pilge on säilitusmis, hinge täitis loiduks. List meelsamini pelgus, süda hoiduks ka aastaid hingamastet kergel vilge võiks olla randa kutsuv kylge siis Kaagen, meri surma, jää roiduks, hääsul asi olla mõndagi Ena. Nii toona ununenud mõtiskelu, et poetad enda Halle pedemena sõrmedele linnuteedel eluse mõistegatad temakustusena su käte peenen oma kauge elu. Seitsmes esimene, 39.. Meie sõna tähendab magavaid hõõguva keha kiirgamist siluv ja tõuseb melu, käsi vardalt vastu mulle Lagoogelist saar, mis ei kalla kulume taeva palmi pardalt Belile pidama ja paakel Silve baar. Tuulel hirmul vajutada mulla pääle, ehk siis langeb põhjaiga tippkinni haaramatult kustub võbin, häälevahtu sulab metsalakk kui väsind, lipp. Tuule, julge küll haaraga tahab teada, kuidas hüüda teda siis, kui tõuseb kuu homsel õhtul pilvist latva, kumma seada oskab ootamatult iga õitsev puu ja ta tõstab endaga häälilt vastuiili tihedaks läheb hõbemaagia ahast, tee põues kaarnakivi, keegi kütab miili kunni, kuumus kaareks kummub üle v. Kunas väsib tuul ja viirastuva suuli vajub saarele? Ei meelde jää, ainult mäletan. Korallirahu huuli, otsib lähes und. Ta vahust niiske pähe. 27. 12. 37.. Kor lõunasse läheb päev, mil rõõmy nii ered, kumbki muutub teise valgeks laevaks. Õrnaja rohule, mees, kasvad taevaks ja võlu, põle pulbitsev vereleppel paisuv naerdes hõikab oma tere ning tead kui keegi tulejärve kaevaks, et miski meie uhkeid kehi vaevaks siis jumala valab sinna halja. Mere. Meeste möödub siis, kui kaovad rohuaastad ka surm, sest teispool teda jalad käinud, ei jätnud vaka laisa elusaastast, kust inimkärbsed rammu saama läinud. Ja mäletame, sina Metzee aastased liivale missi. Must pole midagi, süda on rauk. Hilja. Sa usud vist, siis ma jõuaks Lotta tõmmude rahvaste hukku, aia ennast, kelle laubal hundilauk musttuhat aastale. Ega su sipelga tee, laiub Rohula astuda vaev seljale pandud, rist käsile, tõukab rutta, sul pole tarvis, Debstuku näed, ja viimast korda vaata Suaya kaev jäädavalt. Kas siis nutame meelal halvel homme juba suur ja väga väsinud ja silmad ei näe iial enam teiste nägu on ilus rõõmsate pilkude pärast, mis nagu liblikad heleda tiivusel liuglevad palgele v. Või siis justame südamele, kasvab kõrgeks luba varjanud armsama õlale käe, mis nüüd samada juukseid, hällivaid silus lahkuda kadunud särast koos nagu välgu sähkangude viirused tühjusesse Linnutee. 21. kuni 30. esimene 30.. Ja kui nad surevad, siis kõigil on sama karja nägu ja sama tee lõhn on meil juures sest on olnud vaid kari olnud, tee lambaid ei ole. Jumal sina jääd, ei SIND vist praegu keegi keela olemast pimeduse ligi, võin vaid ise kustutada ism ja leegi, milles olen sinu tulest jäänud pigi. Üksi käimapealsest pole säärast lolli õigust loota, siin, kus muga jääda, tahaks igaüks. Nendest kalduma peab tolli minu poole, paneb kirja selle pahaks ega suuda ilmas mulle andestada, kuidas olen püüdnud rikkuda ta elu pühkilt taevast taevast, tema suunatähte jada lõhkunud päikesele lahti, koobas pelu. Ainsad, kes mind naerma julgustasid, arga. Haljad, puud ja õitsev rohi hirmunud ära nagu pihust rumala ja käeli varga äkki kadunud hõbe Edemetes ära. Issand, kas sa jääd, kui üksi olen? Ikka? XII kolmas. Ainult pihu panna Supaazis, kui tuiskab rahet. Ikka vist su juuksed saavad haiget. Ja sisemine pudeneb pelga. Kas sinu ja tema kulmele ja lohutamata kaet oodates Marudüüsistub haiget ehk tunned? Aju, ei selgu. Kohalikul laasitud puu vaid undan enese häda miks polnud tol hommikul kahanev kuu, siis ammuleksin mäda ja tahta ei saaks. Pelgalt seljale pandud rist käsita tõukab rutta sulgule tarvis. Näed ju viimast kordama. Üks petab end, kui ta kõneleb, et ta saab teisest aru. Ära kunagi ehita oma maja teiste sekka sest inimene hingab sügavamalt kui puud. Jumal küll, kuidas kõik elavad. Mina vist, aga kui kohmetu laip, lagunenud silmi ja puretud suuga kuulen vaid, kuidas taas elavad sinised võlvid paa haljakas vaip, sedagi ainult kui tüdruk käib Muugadel kannuse sinised. Muidu pole ka halada mahti säravalt samblasse langevaid sinililli, mida ma pärani lauge kava tahaksin. Seni kui arvutult päikeselappe astmeline läinud üle kulusse kooldunud. Aeg, mil ei mäleta pajupilli teha nii ta hääl kõlaks mu kõrvule hääl. Päev tuleb pea millal minu kui puneva rappe kuskile langetad, sina. Milleks? 29., neljas, 1938. Pole sõnu enam milledega kiita, kõik nad kulutatud-raisatud, võib-olla saaksin panna pange vastu ukse pihita, üle läve ronida, kui kalu kulla. Kui nii julge midagi, mis sulle öelda, mis viiks hinge pilvelaeva poole päikesega annaks alla meie õnnetunne, nagu selline suurekkose huule. Valan kõrgemasse jõudu, kiitus lauldes, Biden Laivad jälle. No. Ning siis ise taluda ei suuda õudu, kui nad vaevade meie silmadesse Bellu, kel ei ole iial olnud õiget rõõmu, ikka õnn läinud hädadega svingi. Karistuseks muutnud taevas iga sõõmu Nestest, mille korda kosutuseks tegi. Peale dollatoore küündida võituulil, kui ilme vahel on liimitud paksu seina, mis öelda tahan, tardub naeruks, uuri, milles poolvaid õnner, teine rauga leina, milles sest iial. Aga mis õigeks vaja, sest iial värisedes näe, sureidu. Säravaim kil minu majas ei ole loota tuppa sinilindu. Sinuski ei päästa meeleheiduks, ikka õitseb igav, tühje kindral ainult ajast. Eini viimsel päeval säästa rõõmsaimgi inglimullast reali, hüüa mind, olen rumalana loonud hoolsalt pate loopinud elu, küsimata nõu ja abi. Selle eest mu puude surnud palgid harjumatu hõõralt raiub peagi täku kabi surnud palgid hat 25. 12 10. 37. 25. 12. 37.. Iga kadakas teab, et ta kunagi ei kasva taevani. Inimesed ei ususõda mitte. Kes on kollane liblikas? Tahaks olla nukker hunt ja mitte valitseda. Ja tema suu käib mööda mu und lagu päikesest purju jäänud liblikas keda peame tänama, et tal on minuga kerge, mulle puudutaks lund leigel, õhtul üle puhtaks pestud nagu üliohvrist, pealegi kellegi suu, minulgi liblikas. Nagu kantaks. Kõlblikke, pesti suu mind, liblikas, sahkist, suuski, minulgi liblikas. Üheksas 37.. Midagi maailmas pole muutunud 2000 aastaga. Kristlased tapavad 11 nagu seisja, Oblevad samuti oma vendade-õdede ees. Aga jumal on kaasama. Ja ta pole veel kellelegi öelnud, et ta kahetseb oma tahtmist. Raadioteater esitas Uku Masingu looming. Kahetseda oma tahtmist. Lugesid Liivika, Hans, Sten Lauri-Kare, Laos Annely ampmann, Arlet Palmiste. Kasutasime Peeter Vähi muusikat plaadilt pärltõve H'ta ei tea. Külliki Valdma Wilharpilbistu Tamur Tohver. 1995.