Üks kuningas oli kord maata ja krooni ei olnud tal nii elasse kuningas väike suure sinise taeva all. Nii alasse kuningas vaike ja kurvaks sai tema meel, et teistel on maad ja kroonid ja temal ei ole. Ma töötan majas, kus ei tunta arvust. Seal majas petta pole võimalik, see maja täis on isemoodi kargust ja kunstigi, kus kõik on võimalik. Nüüd pühib sinu ninalt tahmatüki. Läks kuningas targa juurde, kust saada krooni ja maad. Tark ütles, mine ja oota. Kordnud mõlemad saad. Darcy ütles, mine ja silitas, kuniks ta silmad olid nii selged. Ta sõrmed olid nii hääd. Läks kuningas tagasi koju, jälle. Läks koju ja istus maha oma troonile. Paljapäi. Tuleb vastu, uus romaan on taskus. Temal on üks mure. Temal on üks raskus. Ei läinud korda, näidendi Premier. Ja peostel on subpintsak kure väär. Ütleb asi pole üldse raha. On rahvas, matslik naerab vales kohas. Ja kus ta peaks, ei seal ta iitsata. Kui te teadvust muuta ei saa. Xenon rääkides longi oma pöörase laulu teel. Praegu on kõigil salongid ja tohutu neutraliteed. Ta istus ja läksid päevad ja nädalad ja kuud. Ta silmis paistis taevas ja pää kohal kõikusid puud. Ta silmis paistis taevas juustes lähenev talv. Nii kuningas istus ja ootas ja tema oli hall. Kui on läinud veega jälle trehvanud ainsal plaadil mängib ainus Ei saanud kuningas krooni ja maad ei saanud ka ta surmani troonilistus ja troonile surida sai kuningast ame kirstu, nii nagu kuninga viis auk murti külmunud mulda ja sinna ta viidi, siis. Kui ollakse ainult vastu, ei olda millegi poolt. Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt. Meile on palju antud, ikka oleme nõutud näha seda, mis ela. On seda palju nõutud. Nüüd ma oli tema kohal ja all ja taga ja ees, kuid temal veel maad ei olnud, ta oli ju kirstu sees. Ta lamas väga kaua seal maa sees mullal. Ja ma tal ei olnud ikka ja kroon. Mul oli noorelt neli illusiooni. Nüüd meenutavad mulle nad biskviidi, kust laps on närinud ja unustanud maha. Mul oli noorelt neni illusiooni. Siis tuli suvi igatsusest niiske paar maja müüdi. Jaga minu krunt. Mul oli noorelt neli illusiooni Ma eemaldunud ja väga tolmab tee. Ma räägin endast. Mis see siia puutub ja mis see on, mis lakkamatult saeb. Kuid pole teada, milleks see küll muutubki oma näkku liiga kaua aega, eks. Ta on oma uksel. Teeme, mida teeme. Kohe kuuled koputust. Nii läksid päevad ja suved ja tuuled tegid häält ja kuningas lamas ja lihadal kõdunnes luude päält. Nii liha kõduneb luudelt ja ümbert Pehkis sark. Ja ühel kevadel sündis nii nagu ütelnud tark, kui maa pealt sulas lumi ja maal nõrgusid veed, muld liikus ja liigutas laudu, et enam ei kestnud need siis lauad vajusid kokku ja igast turbest kaost. Maa tuli kuninga juurde. Juurde, ja nõnda ta pääses, sest paust mu särgid, nööril pesupulkadega nad minust tühjad lahti nööbitud, üks nendest homme kohtub hulkadega nii, mõnes neist on kuskil ööbitud. Oo, milleks, milleks härmatunud särgite, siit ei lenda vabaks lõksudest tean vastust saatus ja aja märgid ei jätku tehnilistest lõksudest, kõik teavad, miks on einelauda vaja. Me sööme selleks, et meie ellu jääks. Meil Movide veel on kaua rahuldava ja et saada targak paremaks käeks. Ta tuli kuninga juurde must ja jahe ja suur ja tasa sirutas sõrmed luud vahele, elukuu juur. Nii kuninga kroonisid, viimaks oma juurtega elupuud ja suure leidmise õnnes maaks sulasid tema luud. Ja puhas puhvet elustab puhkust. Ta toidab meid ja see on vajalik. Meimlinius leidub enim uhkust. Meynim rinnus leidub enim hobust. Ja sedagi, mis pole ajalik. Mäletab keegi, või kuskil ehk kirjutav lugu. Mis oli, jäi, kes tuli? Voogab muusika. Valged on ööd mille mõtted on selged. Unenäod head ja saatused, helged. Rongad Nad on armsad ja ristid on kullast. Üllad on aated ja kallimat, kullast võib kõike, mis soovid ja enamgi veel on kuljus, narrilja printsessil, keed, ei miskit võltsija läbime, pall on heidetud maskid ja Nabki, mis all. Said kuninga kalmul kokku maksa lilled ja kikkapüks. Ja meie teame, et nõnda on kuningas maaga üks Jüris müüdi Jaan Kaplinski Egon Nuter, Andrus Vaarik, Raivo E, Tamm, Tamur Tohver, Külliki Valdma. 1995. märts raadioteater.