On kevadekuu esimene laupäev, mina olen Maria-le, Liivak eetris kultuurikaja. Etteruttavalt võib öelda, et tänases saates on kaks teemat Eesti film ja Ladina-Ameerika kaasaegne ehtekunst. Viimaste esindab nimelt Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud näitus, mis on reisinud mitmel pool maailmas ning nüüd jõudnud vahelduseks Eestisse. Näitusest räägib eestipoolne Otar Kettli Tiitsar. Kõigepealt aga Hardi Volmeri uuest filmist elavad pildid, mis on pragmentaarium või läbilõige ühe eesti naise elust ja kodust. See on film, mis katsetada erinevaid kinematograafilisi võtteid, jäädes samas truuks Eesti teemale. Peategelast helmit kujutavad filmis Sandra Uusberg, Anu lamp ja Ita Ever. Filmist räägime kõigepealt Hardi Volmeriga, seejärel noort helmid kehastanud Sandra usbergiga. Vahele kõlab muusikat filmist muuhulgas üks tundmatu autorilaul Sandra Uusberg esituses. Kõigepealt aga Ardo Ran Varrese originaalmuusika. Filmile elavad pildid. Äsja esilinastus Hardi Volmeri eestiteemaline film elavad pildid. See protsess, mis eesti filme saadab stsenaariumi algvormist, kuni siis lõpuks rahastamiseni ja kilosaalideni jõudmiseni on kaunis pikk ja selles mõttes kas just päris nii, aga võib öelda, et enamus filme, mis lõpuks ikkagi kinosaali jõuavad on omaette sündmus. Kuidas see teie filmiprotsess põhimõtteliselt kulges? Meil oli too selline fotot isegi keskmise pikkusega, et julgeks Nad on väga-väga pikk. Muidugi, paljude lugude puhul, nagu me teame, on see väga lühike, isegi see sõltub, eks ole ju tegijatest lugudest aga meil aktiivset, kui me räägime filmi kirjutamisest, eks ole, siis sellest momendist alates, kui ma Pedmansoni kaasasin paati tõmbasin nii-öelda siis kuni võtteperioodi alguseni, kus tegelikult käib ikkagi pidev trahvide tekitamine, nii-öelda läbikirjutamine. Et see oli kindlasti üle kahe aasta see periood, vaata et ligi kolm. Seda filmi vaadates tulid mulle meelde võib-olla eelkõige näiteks detsembrikuumus ja nimed marmortahvlil ja ka natuke. No teatri lavastus Rising Fool of Estonia. Kuidas Eesti teemale võib läheneda või kuidas tasub läheneda? Nagu te ise mainisite praegu Eesti teemale, tasub ja võib läheneda absoluutselt kõiki vahendeid ja kõiki nii-öelda kunstilisi võtteid kasutades sest see on meie enda teema. Ja mitte keegi teine siin ilmas sellele teemale läheneda ei viitsi. Seda vaevaks ei võta naljalt. See kohustus lasub meil ja selles mõttes küll, et, et ma väga loodan, et ma suutsin välja pakkuda suhteliselt eriomase ja erilise lähenemise Eesti ajaloo. Aga milline on teie suhtumine Eesti ajaloole, kui see nüüd filmikeelest ümber tõlkida selliseks lauseks? Noh, siin oleks mul kõige lihtsam varjuda nii-öelda suuremate mõtlejate ütlejate selja taha, et võib-olla kõige lihtsam seda oleks praegu öelda Lennart Meresõnad, aga minu arust oli tema, kes omal ajal ütles, et meie ajalugu, 20. sajandi Eesti ajalugu oli katkestuste ajalugu suur interructus. Ja see film püüab ka muide, puht tehniliselt seda seda edasi anda tegelikult, et Ta on ju fragmentaarium, mis nagunii-öelda kõik on lõhutud, kõik need killud on katkestatud nii-öelda selle raamjutustuse sees. Mis on ühe Eesti-teemalise filmi võimalikud ohud ja karid näiteks niipalju kui te olete teisi sarnaseid või sarnase temaatika peal tehtud filme näinud või kui te nüüd ise seda filmi tegite. Filmi tehes ei tajusu mingeid karisid selles mõttes, et tehes ju ennekõike tahaks nagu ausaks jääda. Et ükskõik, et sa kasutad nagu mitmesuguseid nii-öelda varjatud kõikvõimalikke nii öelda pildilisi, kas v ufemisme või teooriaid, eks ole, et, et ei ole ju mõtet otse rääkida, aga et et see, millest sa räägid, põhineb ikkagi tõve nagu nii-öelda. Ja, ja see on nagu esmatähtis. Teine asi on see, et mis oligi nagu arvata ja oli karta. Ja see film on juba tõestanud seda ja see on väga hea tegelikult, et me elame, eks ole, uue milleeniumi teise kümnendi künnisel või hakatuses aasta on möödas, vaatad 70 aastat, aga need haavad on täiesti lahti ja täit tõde sellest sõjast Euroopas rääkida ei tohi. Euroopal on välja kujunenud oma nii-öelda kirjutatud ametlik ajaloodiskursus, kuidas teine maailmasõda käis ja kes oli kes ja kui sealt midagi nagu hakkab hälbima, siis seal nagu taunitav. Nii et võib arvata, et näiteks paljudelt Euroopa festivalilt film jääb selle tõttu kõrvale. Et sellist asja nagu Eesti, Läti, Leedu, Baltikumi õnnelike Poola ajalugu. See on midagi, mis ei mahutu ei paigutu ametliku Euroopa ajaloodiskursuses, et see on võigas tegelikult ühest otsast, aga me peame sellega leppima. See on järjekordne tõendus. Filmitoorikut näidati Berliini festivali turul, seal läks jutuks ennekõike sakslastega. Me peame sellega arvestama, et meil on selline ajalugu, mis võib-olla teistel mõistetamatu täiesti talumatu. Niimoodi võis olla. Sellega me peame leppima sellega elama, nii et midagi ei ole teha. Aga samal ajal ka sellest rääkima. Ilmselt kui ajalugu on nii keeruline, võib isegi öelda tegelikult absurdne, mingis mõttes siis kuidas eestlane ise seda mõistma peaks, mõista, võiks reastada võiks, et ta sellest ise aru saaks üle saaks, sest nähtavasti päriselt selline meie nemad vastandus ja oma 700 aasta orjapõlve rõhutamine ei ole päris lahendus. Ei, muidugi ei ole selle nutupilliga, ei jõua kuskile. Aga ütleme, need faktid, mis on täiesti nagu üheselt selged ja teada ja millele rajaneb meie nii-öelda identiteet lõpuks, eks ole, siis seda, seda rauda peab ikkagi taguvana. Noh, need on ju kõik teada asjad, eks ole, kas või kisendada maailmale, et ka see inimene tahabki dualism just nimelt, et on head ja pahad ja maailm on must ja valge kui pahasena hästi paha. Et ei ole nii lihtne nagu inimelus, me näeme ju enda ümber. Tegelikult on, kõik on hallid toonid täielikult on, eks ole, mustalähedasest kuni valge lähedaseni Se alal hall toon tegelikult et ajalugu on samamoodi, oleneb, kelle poolt vaadata, eks ole, aga noh, meie poolt vaadatuna on see hoopis nagu kummaline. Aga see kummaline jah, et me oleme 70 aastat pärast sõda. Istume oma ajalooga ikka veel saksa ja vene alasi ja haamri vahel tegelikult. Siia juurde ma pean siiski küsima. Millest see film üldse alguse sai. Miks te tahtsite seda filmi teha? Oh, see on pikk protsess tegelikult, et kõik on põhjuslikus seoses, et miski asi sünni nagu nagu välgusähvatuses, minul küll mitte. Ikkagi kunagi hakkasime tegema ühte lugu, Kivirähu koos kirjutas dialoogi sinna lugu ühest ühest selliste eesti memmest, nagu mis oli, oli mõeldud animadokk, kus oleks enam-vähem peaaegu elusuurune nukk, kes räägib oma elu ja näitab pilte ja post räägib oma kosilastest, kestad on, kusjuures käin siis selgub, et tegelikult seal on nagu eesti allegooria, eks ole, maarjamaa memm, marjaehkmann pildid ja värgid, selgub, et on nagu muinasajast peale, eks ole, või Kungla rahvas veel Vanemuise kandle saatel tantsis ja ja selline naljakas lugu nii-öelda, et muinasajast siiani, eks ole, terve Eesti ajalugu nii-öelda läbi nende peigmeestega on kõik võõrvallutajad tegelikult välja arvatud seal mingi üks eesti poiss koolis, tal ikka oli see lõbus, lustakas lugu, aga siis äkki selgus selle loo kirjutamise ajal selguda, lätlased sindrinahad olid teinud mingi lühikese viieminutilise pisut analoogse asja oma ajaloos tähendab lukku filmina, mis oligi tegelikult väga, sisuliselt seotud küll, jah, ütleme see faa pula oli natuke sinnakanti, muud midagi, eks ole, aga aga sellest piisas, et ei saanud enam sellist asja välja pakkuda, eks ta sealt hakkas kuidagi arenema, et oleks selline nagu naisterahvad, eks ole, ja siis, et ikkagi, et me teeme selle katsume punnitada 20. sajandi, mis on nagu meie lähiajalugu ja millest on nagu fakte kõige rohkem teada ja veel elavaid inimesi, kes teavad, jutustada sulle seda mismoodi asjad olid, eks ole, sellel pinnal nagu lasta see ajalugu, lasta ühest naisterahvast üle sõita nii-öelda ja see, et samal ajal teha seda kasutades nagu maailma filmiajaloo erinevaid arenguetappe, sest film ise arenes läbi 20. sajandi, et ta on selline fenomen, nii-öelda hilistekkeline kunstiliik, nagu me teame, et see tekkis hoopis päris lõpus tegelikult olude sunnil. Rääkides küll sellisest absurdsusest ja julmast ajaloost on see film tegelikult kaunis, helge ja väga ilus. Ja minu meelest täiesti särava rolli teeb Sandra Uusberg, kelle jaoks on esimene täispikk film ja kes raamistab minu meelest ka väga kaunilt selle filmi tegelikult kokku. Aga kaadri eest käib läbi väga suur hulk väga tuntud Eesti näitlejad, kellel väga paljudest on ka lihtsalt ainuüksi episoodilised rollid. Koodi töötajate näitlejaga, sest näitlejate rollid on tõesti minu meelest head selles mõttes, et väga paljud näitlejad on oma tavapärastest stampidest eemale hoidnud ja see on eesti näitleja puhul alati äärmiselt kiduvart. Jah, aitäh, hea sõna vaestaga, aga ma kardan küllatega minu kui filmilavastaja, üks nõrgemaid kohti on igal juhul töö näitlejeva mis on jälle, eks ole, teatrilavastajad, kes filmi võtavad teha, et, et see on nende nende tugevusele. Teisalt. Nii et ma arvan, et antud juhul ikkagi pigem nagu mängis siin meie kasuks mängis see, et see lugu oli tore, neile meeldis see lugu ja nad ei häbene seda öelda, tähendab see oli silmist näha, et seal suhteliselt siiralt ilmselt see on juba suur asi ja ja lohku andekad näitlejad siis nendega väga palju lavastada ei ole vaja, võib-olla nüansid, mida sina lähed teistmoodi, aga ma ikka üritasin võimalikult vähe vahele torkida nii-öelda, et kui inimene on selle kuju nagu valmis teinud ja ja minu asi on nagu valida pigem seda, eks ole, mida head pakutakse. Et laht, ma võin enda kiituseks öelda, et võib, ma ei mäleta täpselt, eks ole, enam, nii, nii, nii, ansirikkalt, seda võtteperioodi, aga q, siis mul õnnestus see valik teha suhteliselt arukalt. Et see sõltub tegelikult ka tehnilisest poolest, eks ole, et näitleja võib anda parima mingist duublis tead täiesti fantastilise rollilahenduse nii-öelda või selle episoodikesi või seenikese ja siis selgub, et kaameratöö ja kõik need nurgad ja värgid ja fookus näiteks, et on vigane. Ja sa ei saa kasutada seda. Et selles mõttes me olime ikkagi õnnelikus seisus, et vanajumal hoidis kätt peal, et kuidagi see tuli lihtsalt tegelikult. Ja siin ilmselt oma osa on ka siis grimmikunstnikul ja rekvisiitor-il. Mis seal salata, seda nutulaulu on ju kogu aeg ka lastud, et raha ju tegelikult ei olnud, eks ole, et olgugi et sa teed nagu ühes ühes majas ühes ruumis, et see jookseb mööda Eestit või ma ei tea, mis paiku ja maid ringi. Et see teeb nagu asja odavamaks, aga noh, näitlejaid on jälle palju, eks ole, ja nii edasi, et see kogu aeg, see selline materiaalne ahistatus nii-öelda annab tunda ja see on pildis ka näha, et siis on tegelikult ju ikkagi tehtud väga head tööd selles mõttes, et kui päris aus olla, siis mina vaatan õudusega seda näiteks, et Anu lamp liigub meil ju läbi 30 aasta selles filmis ja tal on üks ja sama parukas peas tegelikult metsale õudne. Jube tegelikult ja nii on, seda lihtsalt ei olnud raha, mina neid nüansse ei tea, miks ei saa suvalist parukat inimesele pähe panna. Aga ilmselt ei saa alafilmis ei saastal, kaamera on liiga lähedal ja tehtivi saadise parukas ja rohkem ei ole, eks ole, et sama värvitooni ja oleks tulnud teha lähemess kolm parukates oleks super olnud täiesti, aga ka muidugi inimesed töötasid nii-öelda kokkukukkumise piiril ausalt öelda rekvisiitor, seda enam, sest et iga päev peaaegu muutes ajastuid oleks täiesti absoluutselt enesestmõistetav sellise filmi puhul, et on kaks brigaadi nii-öelda kaks rekvisiitorite kakste kuraatorit, kes tegelevad samal ajal, kui üks paneb üles sätib, eks ole, vastavat ajastut, teine valmistab ette samal ajal siis saab võtta nagu toimida. Kui seal üks brigaad, siis need inimesed sisuliselt noh seal oli hirm, et nad satuvad haiglasse vahepeal näiteks, et selliseid, mingisuguseid jaburaid, töö kangelastegusid ei ole vaja tegelikult, aga noh samas me seisame selle kogu aeg silmitsi. Ütlesite enne, et need erinevad kinematograafilised ekskursid või eesti filmi pöörded. Kui sellised olid olude sunnil, mida see tähendab? Aetud erinevat filmi stilistika teha kui me petmansoniga nii-öelda saime purki selle loo, mis alguses oli tegelikult kandis pealkirja remont, mille alus oli see, et nagu ütleme, 20. sajand ja kogu aeg tegelikult ühiskond ühiskonda muudeti ja revolutsioonid ja värgid üksteise otsas hästi-hästi verine remont, toimus kogu aeg mingi ümbertegemine terves maailmas, kusjuures mitte ainult Euroopas, eks ole, siis et seesama remont on meil toas kogu aeg selles majas, tähendab, kogu aeg tehakse ümber, tulevad mingid uued asjad ja ta oli selle peale ehitatud ja siis ta oleks nagu ühes võtmes olnud enam-vähem filmitud. Aga see film oleks tulnud, sest ma ei tea tükilt üle nelja tunni. Ja noh, sellega poleks hoopis keegi leppinud ja siis me hakkasime nuputama, et kuidas seda nii-öelda lühendada ja mets on kahekorruseline maja lõpuks nagu ikka Tallinna vanalinna majad, kõige madalamad ongi kahekorruselised. Et mis seal siis veel on, et seal allkorrusel peaks ju peale poja mehe korteri veel midagi olematut, ilmselt seal oli tõllakuur nagu ikka, aga mitte toppida sinna rohkem elanik, et see oligi hea, et, et seal on saal ja seal on tehtud kino. Ja see andis meile võimaluse nii-öelda tuua sisse see filmiajalugu, mis tähendab seda, et me nagu neid, seda nii-öelda fragmentaarset elu kulgemist justkui läbi selle kinomehaaniku, Juliuse flash bäkkine või tagasivaateliste nägemuste, mis paistavad nagu tolle aja, millal see tegevus nii-öelda või situatsioon aset leiab, et nende tolle aja filmi stiilis lahendatud kino lõikudelat ja siis oli päris hea meel, kui me hakkame uurima, otsima ja vaatama, et maailma filmi majanduslangus päris seda sajandit läbivalt ei ole tehtud sellist pulli mis plaanid edasiseks. Nii kuttika ja mul on sahtlis on päris mitu väga toredat mängufilmilugu niikuinii. Ammustest aegadest, mille puhul ma kujutan ise tegelikult vähemalt üks kolm lugu on sellised, mida väga tahaks, et nad ikkagi valmis filmiks saaks. Siis on üks animafilm, mis on ka natuke jälle teistmoodi kui muidu, mille peategelane on Tallinna arhitektuur näiteks. Ja praegu kiuriga siinsamas majas monteerima innukalt ühte dokfilmi, mis peaks aprillis välja tulemas. Ka võiks üks selline tore asi saadet juba ühest nõukogude aegsest kurioossumist, nagu reklaam Nõukogude liidus ja teadupärast selle suurim reklaamibüroo oli Eestis Eesti Reklaamfilm sellised asjad. Sügisel paistab, et hakkame Rakvere teatris muusikali välja tooma, nii et selle koha pealt nähtu, selliseid toredaid tegemisi küll. Mängufilmist elavad pildid, rääkis režissöör Hardi Volmer. Aitäh ja kõike jõudu edasiseks. Sandra Uusberg mängib Hardi Volmeri filmi elavad pildid peategelast, helmit, õigemini helmit noorena. Milline oli selle filmi käesting, kuidas sa sinna filmi sattusid? Ma mõtlesin selle peale just ükspäev, et see oli vist aastal 2009. Me alles õppisime siis Hendrikuga, kes ka seal filmis mängib lavakunstikoolis. Ja siis see tundus kohe hästi huvitav. Meile anti üks pisike stseen, mispärast küll tegelikult filmide kajastanud. Valmistame natuke ette, siis läksime käestingule ja siis mäletan, et see oli vist üks väga pikk kästingu päev, seal oli väga palju erinevaid näitlejaid, kuna rolli peal olid erinevad vanuses näitlejannad. Ja mulle kuidagi endale tundus, et oli. Esiteks oli, oli huvitav see kästingul olla aga et kuidagi äkki läkski hästi. Aga samas, kuna sellest pikalt pikalt midagi teada ei olnud, siis olin juba need lootused maha võtnud. Et selles filmis on väga palju sinu praeguseid kolleeg linnateatris. Ja Hendrik Toompere juunior juunior on sinu kursuse lend, mis tunne on mängida kursusevennaga? Ma arvan, et see on väga hea tunne. Esiteks on see turvaline, et ei ole mingeid imelikke vale häbisid, kuna koos on koolis olid ikkagi neli aastat ja tehtud kõike, mida teha annab, sest et lavakunstikool ju väga lähendab inimesi, pikad päevad veedetakse kooli seinte vahel koos ja ma arvan, et Hendrik on väga tore partner ja kui tuleb närv sisse ja et tundub, et peaks teksti üle kordama, siis Hendrik ana nõus. Et selles mõttes oli, oli hea hea mängida. Hardi Volmer ise on öelnud, et, et tema töö näitlejaga, kuna tal puudub selline teatrilavastaja taust sõltub väga tugevalt näitlejate enda entusiasmist ja rõõmust stsenaariumi üle, milline sinu töö selle rolliga oli. Pidin stsenaariumit mitmeid kordi lugema, sellepärast et päris keeruline oli mõista, kuna särjeteistesti hektiline ja see läbis nii paljusid aastaid et üldse aru saada, vaata ja, ja kuna seal oli vaja vaadata, et mis vanuses helmitist mina mängin. Et siis enese jaoks jah, töötasin stsenaariumiga ellige enda tekstiga, siis ja ka natuke lugesin taustaajaloo tausta kujutada ette, mis, mis aeg siis Iztonn. Kui Helmi elus toimub, siis vastav, aga rohkem ma ei oskagi öelda. Me saime korraga kokku ja siis arutasime enne võttesse minekut ka teatud stseene, tegime natuke prooviga, mis oli väga hea, ma ise lausa palusin seda minu arvates alati tulemusrikkam, kui saab prooviga teha mõne stseeniga oma igapäevast tööd näitlejana täitsa Tallinna linnateatris ja oled siin saanud ka teha väga palju erinevaid huvitavaid rolle. Aga kas niimoodi saab küsida, kas sa tunned, et sa oled näiteks mingisse rolli kinni jäänud või et sa tahaksid mängida midagi täiesti teistsugust, mida sul ei ole veel võimalik olnud teha? Ma pean vist tõesti väga õnnelik olema, et ma olen kohe saanud koolist tulles väga palju tööd nii koduteatris kui ka tegelikult ju väljastpoolt need teatrit. Ma olen väga õnnelik selle võimaluse üle, mille mulle andis Mladen Kiselovi, kuna see on esimene suurem vastutus. Mängin emi seisukohas hele kõrveralli, ei, mitte et ma olen väga õnnelik selle tööle ja siis ma sain tunda, mis tähendab üks läbiv roll materjalis, mis mind ennast väga puudutab. Et see on olnud mulle väga huvitav kogemus, aga ma arvan, et siiamaani ma küll ei tunne veel, et ma oleksin kuskil kinni. Lihtsalt muidugi hing ihkab juba järjest suuremaid vastutuse Wave'i proovilepanekuid, seda küll rääkida süsteemi seisukohast. See on ju lavastus, mis räägib filmi ja teatri vastandumisest. Kuidas sa ise seda vastandumist näed, ja nüüd, kui sul on see line suurem filmikogemus selja taga, siis üks on mingi näitleja, tehniline osa, aga kuidas sa ise inimesena tajud selle meediumi vahet? Ma naudin mõlemat, ma käin hea meelega teatrisse hea meelega vaatan filme. Ja just tänu sellele, et ma olen saanud näitlejana filmikogemuse, saan ma aru, kui keeruline kunst on filmikunst ja kui suur meeskonnatöö. Ma arvasin, et teater on kollektiivne kunst. Aga see, kui palju sõltub nii paljudest inimestest, filmides, on väga uhke värk. Ma ei vastandaks neid küll kuidagi, sellepärast et see on ju kõik, loomes on inimese loome lihtsalt inimene otsib erinevaid väljundeid. Ja ma arvan, et ma ei välistaks seda ka, et teatriinimene pöördud filmi juurde või vastupidi. Sest tegelikult on ka ju Eestis selliseid näiteid. Ma siis mõtlen just režissööri koha pealt, et jah, mina neid nii teravalt omavahel ei vastandaks, kui, siis EM-i seisukoha meestegelane Dominic. Mida Hardi Volmer režissöörina sulle õpetanud on? Või ka kaasnäitlejad? Hardi oli võtteplatsil väga rahulik ja väga hästi. Minu arvates tundus, et tal endal on, on selge, mida ta tahab. Mina püüdsin teda kõiges usaldada. Kui tekkis küsimusi, siis küsisin aga tundus, et ta on kahe jalaga maa peal ja kolleegide koha pealt oli mul muidugi võimalus kohata võtted, et siin nii paljusid kolleege, kes on juba nii palju filme teinud. Et eks ma püüdsin ka üht-teist kõrva taha panna või lihtsalt jälgida, et kuidas nemad teevad oma tööd. Ja kui keegi midagi ütles märkusena heas mõttes, siis võtsin seda kuulda. Mida sinult kui näitlejalt selle ajastu tabamine eriti ütleme, selline tumm filmilik osa nõudis. Ma arvan, et ega see muud ei jõudnudki, kui korraks selle peale mõtlemist. Ma vaatasin paar tummfilmi ja tegelikult oli see väga lõbus, isegi väga huvitav oleks teha lausa kogu töö tummfilmi stiilis. Sellepärast et kui lavakoolis õpitakse seda, kuidas sinu keha midagi väljendaks, siis siis tegelikult ju tummfilmis on see ainuke variant ja siis sellega üle võlli minna ja tegelikult oli see üsna lõbus. Mulle meeldis see osa sellest tööst vanemad helmit ja siis juba täitsa kaasajas olevat helmit mängivad Anu lamp ja Ita Ever. Kuisa nende tööd selles filmis jälgisid, kui palju sinu tegelane Helmi on selle 100 aasta jooksul muutunud? Ma jah, jõudsin selle peale korra filme ja mõelda, et Helmi saatus on ju tegelikult nii sarnane paljude Eesti inimeste saatusega. Et mida kõike peab üks inimene elus kogema, et saada tugevaks. Aga mulle väga meeldis, üks põgus hetk seal filmis lisaks muudele hetkedele, muidugi kui Ita Everi stseen Aarne Ükskülaga, nad istuvad köögis laua taga ja Ita tegi ühe sihukese kelmika silma, pilguta see siis mul korraks tundus, et, et sellest silma pilguta, sest tulin meelde mina kes ma mängisin tema noorust. Hardi Volmeri film elavad pildid on üle Eesti erinevates kinodes. Vestlesin noort helmit mänginud Sandrousbergiga aitäh. Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis laial tänaval Tallinnas praegu ja veel 28. aprillini päeval üks üsna isemoodi näitus Ladina-Ameerika kaasaegsest ehtekunstist esindatud kunstnikke ning nende töid on palju. Eksponaatide kõrval ripuvad kunstnik kuningehet tutvustavad tekstid, mis avavad Ladina-Ameerika ehtekunsti hoopis avaramalt. Näiteks Argentiina kunstniku Louis akosta ehete kohta võib lugeda. Kipud on iidsed ajaloo üles tähendamise vahendid, mida kasutasid incad ja veelgi varasemad andide ala asustanud ühiskonnad. Talletatud andmete kohta on teada vähesest maania vallutajad keelasid selle süsteemi kasutamise ja tõlked on ajaloole kaduma läinud. Oma üheksa prossi valmistamisel sai Luisa kosta inspiratsiooni kippudest. Prosside kuju aluseks on kaks erinevat kujundit, mis on erinevad. Olen kokku keeratud ja sõlmitud, tähistades Ladina-Ameerika sulandunud maailma. 1977. aastal sündinud Mehhiko kunstniku isel Mendoza raskepärased. Ülepingutatud ja kandjale tihti valu tekitavad ehted viitavad hobuseeelse ajastu rituaalidele. Need väiksed skulptuurid on kui meeldetuletus elu karmusest tänapäeva Mehhiko suurlinnades. Seevastu Argentiina kunstniku Paula isola sari troneras on inspireeritud Alessandro Pariko raamatust City, kus kirjanik räägib varjatud asjadest, mida näeb üksnes läbi tillukest avada. Troneerase esimene on kamber, kus on peidus loola moorapilt. Loolamoraali Argentiina skulptor, kes jäi oma ametivendade varjupilt, kaitseb puutükike, milles on tibatilluke vaatava. Lühidalt selles näituses on väga palju isiklikust ja poliitilisust, unustatust ja meenutust, kirjandust ja meile tunnetuslikult võõrast ajalugu. Näituse alapealkirigi on mõtle järele. Täpsemalt kõneleb näitusest aga eestipoolnekuraator, Ketlediitsar. Mida see näitus Ladina-Ameerika ühetest endast kujutab? Tegevusest? Ta on Ladina-Ameerika kaasaegse ehtenäitusega, millel osaleb üle 50 kunstniku, kokku 23-st riigist. Selle näituse on koostanud otrodiseeno kultuurikoostööfond ja selle president valeerivalarta seeme, Link, kes on ise hariduselt mehhiko arhitekt, kuid on lisaks siis õppinud ka kunstiajalugu ja Mosioloogiat, et tema elab hetkel Hollandis ja omab sellist justkui väikest kõrvalpilku nendele maadele ja tundes väga hästi nendel maadel toimuvat on ta siis jah, võtnud sellise küllaltki lambid bioonika ülesande kajastada just sellist kaasaegset praegu võib-olla veel küllaltki värske nähtusena Ladina-Ameerika maade ehtekunsti. See näitus on mõtteliselt jagatud kuraatori poolt kolmeks. Esimene osa sellest tegeleb mälu ja traditsioonidega, teine osa keskendub siis kunstnike leidlikkusele ja kolmas näitab Ladina-Ameerika maid kui inspiratsiooniallikaid. Ja selles osas siis astuvad üles ka kunstnikud, kes on Ladina-Ameerikas erineva perioodidel siis kas elanud või õppinud ja hiljem siis naastes Euroopasse ikkagi nendest maadest inspiratsiooni saades oma loominguga jätkanud. Selle näituse alapealkiri on, mõtle järele, mida see tähendab. Kuna meil ilmselt kõikidel tekib esimese assotsiatsiooni Ladina-Ameerika ehtekunstile mõeldes paralleel vanade ehetega indiaanlaste erinevate ütleme enne kolonialiseerimist seal mandril elanud pärismaalaste ehetega, siis see, mida ta, kuna siin tarbekunsti- ja disainimuuseumis näete, on siiski erinev. Kunstnikud on interpreteerid veerinud väga paljusid erinevaid materjale ja ka seoseid ajalugu, mälu, traditsioone, omavahendite ja võimalustega ja kindlasti leiate te siit seoseid ka nende vanade kultuuridega. Kuid siiski kaasaegsus kajastub neis kõigis Pean tunnistama, et kui ma algul seda näitust vaatama tulin, siis minu eelsuhtumine oli kergelt skeptiline. Mõtlesin, et noh, ehte kunsteni, aga nende suhetes paljastub tõesti nii palju valusat, väga palju identiteedikriis erinevate, meile väga kaugete riikide, väga teravaid ajalookonflikte. Milline see Ladina-Ameerika ajalugu nende suhetes sinu pilgule paistab? Terve see ehtevalik on väga-väga narratiivne ja kui meil oli näitusele eelnev väikene kunstnike preseltatsioonide päev siis selle käigus tuligi välja, et ei ole võimalik enam rääkida nende maade sellistest üldiseloomujoontest, mis kajastuksid ehtes kuidagi väga laialt, vaid me saame minna ikkagi ainult üksikisiku tasandile. Nii nagu ka ma arvan, Euroopa ehtes on see praegu. Ja kunstnikud on keskendunud kõige erinevamad teleseostele, siis oma lähiajaloost minevikku välja. Me võime näha siin ehteid, mille tegemisel on kasutatud inimluid. Me võime näha ehteid, mille puhul on kasutatud toode esiklaasikilde mis on narkosõdades siis purustatud ja mille tulemusel on inimesed surma saanud. Samas võime me näha väga poeetilise isiklikke lugusid igatsevamaid, jutustusi oma vanavanematest, oma pereliikmetest, reisidest. Selge on see, et ega sellise mastaabiga näitust sõnades kokku ei võtagi päris ja seda tuleb lihtsalt vaatama tulla. Aga mis selle näituse ajalugu on, kus ta reisinud on ja kuhu ta edasi liigub? See näitus on siis varem eksponeeritud Ameerika ühendriikides New York raki disainimuuseumis ja see Atli disainimuuseumis. Eesti on siis ainukene koht, kus teda Euroopas hetkel näidatakse. 2013. aasta teisel poolel läheb Ta hoopiski Mehhikosse Mehhiko tarbekunstimuuseumisse eksponeerimisele ja pärast seda loodab kuraatorite tuua siiski tagasi veel ka Euroopasse ringlema. Võib-olla meile siit kaugelt vaadates tunduvad need Ladina-Ameerika maad kuidagi väga sarnased oma kauguses eksootilisuses. Siis üks väga selge eristus on keeleline sellel maal. Kui enamus maadest on hispaaniakeelseid, siis Brasiilia on meile kõigile teada portugalikeelne maa ja näiteks mis tuli väga huvitavalt välja just ettekannete päeval, siis Milla Fernandez Brasiilia ehtekunstnikele eraldi personal Maal, näitus on kuni 21. veebruarini avatud ka Hop galeriis. Rääkis meile materjalide erinevustest, kui tema teosed on enamasti tehtud lateksist, mida peetakse ikkagi selliseks väga vähe kestvaks ja kuidagi odavaks materjaliks, siis ajaloos on ta ju olnud ikkagi tohutult kallis. Teda võib nimetada lausa Brasiilia kullaks, sest Amazonase vihmametsadest teda siis ka saadi ja nüüd on tema tootmine muudetud või teda saab toota ka kunstlikult, et enam ei pea kasutama puudelt kogutud materjali. Ja tema huviorbiidis oli just lateks selle väärtuse pärast, mida ta siis ajaloos on omanud ja sellepärast on ta teda kasutanud. Aga kui rääkida ajaloolistest Reali kasutustest, siis noh, Tšiili oli väga tuntud, eks ole, lappis lasuli ja hobuse jõhvide kasutuse poolest näiteks Brasiiliale me siin juba peatusime, et Brasiilias oli huvitav see, et näiteks ennegoloniseerimist indiaanlased, kes seal elasid, ei kasutanud sugugi metalli, nende ehted on enamasti tehtud ju hoopiski sulgedest ja looduses leiduvatest seemnetest. Ja see kindlasti peegeldab ka Brasiilia ehtekunstis. Väga suure vabadusega kasutavad nad ka hetkel väga erinevaid materjale. See ettekannete päev just nagu tõestas seda, et me tegime väikese paneeli sellel teemal, et millised materjalid ja mis tähendusega nad on kasutusel Ladina-Ameerika kunstnike hulgas siis kunstnikud, kes seal kõik osalesid, siis ühest suust justkui väitsid, et nendel ei ole nii selget maa identiteeti, et see identiteet on rohkem seotud nende endi isikutega. Tšiilis näiteks kasutati kava laialt vaske ja Tšiili on ju üks suuremaid vaske tootvatest maadest. Ja praegu näiteks Karoliina imeno ehtekunstnikele asjad on ka siin näitusel väljas, kasutab samamoodi väga teadlikult vaske, viidates sellele taustale. Mis on veel, võib-olla väga huvitav nendes igatahes, et sellist kaasaegset ehtekunstiõpet ei ole peaaegu kusagil võimalik saada. Ehteõpe on tihti seotud moekunstiga ja traditsioonilist tehteõpet, kullassepa või hõbedasepakunsti on mõistagi võimalik õppida. Nii on tegelikult väga mitmed kunstnikud, kes siin näitusel oma töid näitavad, tulnud selle eriala juurde hoopiski teistest valdkondadest, kas kujutavast kunstist või tootedisainist moekunstist. See lai. Materjalide ring, mida siinsed kunstnikud kasutavad, peegeldab ka väga tugevalt nende maade ühiskonna kihistust kunstnikele raske hankida väärismetalle ja vääriskive, et võib-olla oma töid teha ja sellepärast kasutavad nad ka võib-olla kõige erinevamaid materjale. Ja nende leidlikkus nende kasutamisel ei jää sugugi alla. Tegelikult ütleme kullasseppade oskustest siis kindlat talli kasutada. Väga huvitav on, näitusel on üks kunstnik, kes saab oma materjali kõik prügimägedelt ta loonud endale sellise sotse Sealse võrgu seal prügimäel. Kui ta vajab hõbedat või vajab kulda, siis need inimesed otsivad talle selle materjali välja. Kui ta vajab teisi materjale, siis samamoodi need inimesed aitavad teda. Nad, kes seal elavad ja töötavad, on teda väga palju inspireerinud. Et on omakorda siis sellest tulenevalt teinud teoseid. Seal jäi mulle silma, üks on surmakultuur, mida me seostame Ladina Ameerikaga. Ajalisus, mis mul tundub, tähendab selles maailmas hoopis midagi muud kui kaupa maailmas noh näiteks seesama, et mõnes pealinnas, kuidas aeg ruttab ja kolkaklaas justkui on seisma jäänud. Ja mõneti groteskne materjali valik ka vahepeal. Milline on Euroopa ehtekunst selle praeguse ekspeditsiooni? Euroopa kaasaegne ehtekunst on väga kahekeskuse suunas kuulutatud hetkel nendeks on Holland ja Saksamaa. Iga aasta Saksamaal toimuv suurüritus Mukk toob sinna kokku kõik, kes selle valdkonnaga tegelevad ja kes on huvitatud kaasaegsest ehtekunstist. Soovitan soojalt, et järgida seda massiivset juba festivali mõõtu võtvad ettevõtmist seal. Kuid ma arvan, nii nagu ka Eesti ehtekunst on Ladina-Ameerika hetkel veel selline perifeeria, mis hakkab vaikselt pead tõstma ja oma iseloomu näitama. Üks selle näituse ees värke kuraatoril on kindlasti ka nende nähtuste tutvustamine laiemale publikule, mis, mis siis hetkel Ladina-Ameerika ehtekunstis väga tihti jäävad nende kunstnike endi näituse tegemise soovid ju just nimelt rahaliste võimaluste taha, et ennast siin Euroopas näidata. Nii on sellisel suurel ülevaatenäitusel väga hea võimalus tegelikult tekitada suurem resonants ja nähtavus. Kui rääkida sellest ajalisuse ja ütleme selles surmakultuuris, siis see on väga eluterve ja see tuleb igatpidi välja. Ka nendes töödes surmaga tegelevat tööd on kohati humoorikad. Selles ei ole võib-olla sellist leina ja kurbust, mida meie kaotuses Läheme ja näiteks mul tuleb meelde üks väga huvitav Tšiili kunstniku töö, kes on kasutanud ära sellise linnadeajalisuse mõiste. Et ta on kasutanud siis Tšiili ühes suures maavärinas kokku kukkunud majade fassaadidel või siis nende rusude vahelt korjatud element ja nendest siis ehteid teinud, et just nimelt anda meile kuidagi taas märku sellest ajutisusest mida me kõik siin tegelikult jagame. Tänases saates rääkisime Hardi Volmeri ja Sandra Uusberg iga filmis elavad pildid ning deklediitsar kõneles Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud olevast näitusest Ladina-Ameerika uus ehtekunst. Mõtle järele. Muusikat kõlas nii. Filmist elavad pildid kui muuhulgas ka Brasiilia kirjanikult ja laulikult Psycobuarkilt. Saate tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak. Uus kultuurikaja uuel nädalal.