Tere, On jälle laupäev ja eetris kultuurikaja, mina olen Maria Lee Liivak. Eile oli naistepäev, vastuolulise keerulise kultuuriajaloolise taustaga tähtpäev. Pikemalt ma tänases saates sellel küll ei peatu kuigi ära mainida, et täna ja homme toimuvad kumu kunstimuuseumi püsinäitusel ekskursioonid teine eesti kunstis kunstiteadlane Helena Ristheina juhtimisel. Kulusse jõuame tänases saates aga hoopis teist teed pidi. Ent nüüd lähemalt seekordsetest teemadest. Lõppeval nädalal toimus feministliku kultuurifestival leilisest, mille raames avati kaks kunstinäitus Tallinnas draakoni galeriis, hobusepea galeriis ning Tartus Y galeriis. Kolmapäeval leidis aset Tallinnas Kirjanike Liidu musta laega saalis naisautorite kirjanduslik kolmapäeval ning neljapäeval, reedel ning täna korraldati mitmeid õpitubasid. Sellest räägivad õige pea kaks korraldajat Aet Kuusik ja Brigita. Ta ei teadnud. Siis veel kulus, hakati sellest kolmapäevast alates näitama saksa uue kino ühe isi figuuri Werner Hertzogi dokumentaalfilme. Tehakse seda iga kuu esimesel kolmapäeval, aasta lõpuni. Neljapäevast aga algas sõpruse kinos Tallinnas. Lükka tari retrospektiiv. Režissööre ja filmiprogramme tutvustavad Helmut Jänes ja Tiina Savi. Vaata lõpus vestleme teatri lavastaja Uku Uusberg iga kell 22. veebruaril esietendus Vanemuise väikeses majas lavastuspaplik tuules mille tegevus toimub 1959. aasta Prantsusmaal sõjaveteranide hooldekodus ning kus mängivad Jüri Lumiste, Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv. Ja nüüd kõigest järgemööda. Veidi sest on kolmandat korda toimuv feministliku kultuurifestival, mille raames leiavad aset näitused, kirjandusõhtud ja töötoad. Täna selle intervjuu tegemise ajal on neljapäev, seitsmes märts ja festival algas eile vestlen kahega festivali korraldajatest Aet Kuusiku ja Brigita David jätsid. Mis on leidi festi festival. Leidis tõesti, festival on festival, millega me tahame suunata naistepäev päeva ajal inimeste ühiskonna pilgu, naiste tegemistele naistele kui autoritele, naistele kui aktiivsetele osalejatele, ühiskonnas, naistele kui võrdne reaalsetele partneritele. Kõikides ühiskonna otsustas. Leidibesti tegemise idee, tuligi sellest, et me tahtsime teha mingit ägedat festivali, mis mujal maailmas on toimunud juba üle 10 aasta ja kuna keegi teine ei teinud, sest me siis teeme ise minu jaoks on see ka ükskord taastas võimalus tehasest naiste pidu juhtida tähelepanu naistele, juhtida tähelepanu sellele, kui erinevalt naine olla, kui erinev võib su kultuur olla, mida naised loovad. Võib-olla natuke sellist ebatraditsioonilisemat kultuuri, mitte ainult läbi mingisuguste nii-öelda levinumate institutsioonide naistepäeval just pööratakse naistele tähelepanuga, tänuavaldused on sellised, meile on tundunud, et nad on sellised lillede kinkimine ja ja võib-olla tordiviimine, et me tahame seda tähelepanu just kultuuri kaudu, mitte sellele ühesõnaga selle ja just, et, et kui, kui nimetatu mingit festivali ei räägi kellelegi naistefestivalist, naiste korraldatavast festivalist, siis esimese asjana kipub kuulge tulema mingisuguseid ilumessil või siis mingisugused käsitöömessid, et need on olulised ja toredad asjad, aga, aga me tahtsime teha midagi muud. Et näiteks eile eile kirjandusõhtu püüdis nagu pöörata mingeid rollides pahupidi et alailma siin kostnud kurtmist, et mehed on autoreid ning naised on tõlkijad ja toimetajad. Eile meil olid siis naised, autorid ja mehed, olid vahendajad. Ehk siis pöörata mingis mõttes pahupidi neid rolle, mida nagu naistelt eeldatakse sageli vaikimisi kas või Rääkis isegi vast natuke, mis seekordsel festivalil toimub. Seekordsel festivalil on meil tugev kunstiprogramm on kolmiknäitus kaks näitus Tallinnas ja üks Tartus, siis neljapäeval on meil kavas õpituba, mille pealkiri on ära kaaguta, mida juhib kommunikatsioonispetsialist Liisa Past ja, ja avaliku esinemise treener Toomas Roolaid. See on selline jõustav võimustav õpituba, et millal me saime otse elus selle, selle õpitoategemise ideed pöörata tähelepanu sellele, kuidas maisi neut realiseeritakse sageli nii-öelda professionaalses vestluses läbi ma ei tea, nende oli või soo, ma arvan, et väga paljud naised on seda kogenud, et püüad seal mingit asjalikku juttu ajada ja siis kuidagi suunatakse Jutsu välimusel näiteks ilusatele silmadele või et kuidas nüüd nii noor tüdruk nii tarka juttu räägib. Et kuidas nagu selliste asjadega toime tulla, millega ilmselt väga paljud naisterahvad on elu jooksul kokku puutunud selle õpitoaga, mille nimi on pealkiri ära kaaguta, et sellega me tahamegi tähelepanu juhtida sellele, et et selline naiste vaigistamine nende asjasse puutumata omaduste väljatoomisega ei ole noh, absoluutselt vastuvõetav. Ja sellele tuleks vastu seista ja neid asju käsitleda, mitte lihtsalt vaadata sellele kui asjale, mis on ühiskonnas alati olemas olnud ja mis on normaalne. Et kui me vaatame keeles põlistunud väljendeid, näiteks naiste jutt ja naised saunas rääkisid ja mehe jutt on hoopis teise tähendusega kui naiste jutt, on ju, et me tahame selliseid, selliseid asju ka selle konkreetse õppida ka välja tuua. Reedel on ka üks tore õpituba Tallinnas oma keskuses, see on siis õpituba, mille pealkiri on vabama väljenduses ja seda tuleb juhendama John Janet Norrast. See õpituba ongi mõeldud selleks, et rääkida, mis asi on sugu, mis asi on sots oleme sugu, mida tähendavad erinevad soo variatsioonid, et puudutada teemat. Et soostruktuure olema tingimata kahest koosnev, ehk siis mehest ja naisest. Ma lisaksin siia juurde, et see võib tunduda selline nišiteema ja üldiselt, miks me räägime mingitest sotsiaalsetest sugudest. Aga probleem on laiemalt olemas. Et ma toon nagu hästi element, reaalse näite, et ma tulen just Eesti nais- ja meesuuringute teabekeskusest, kus me eile tutvustati raamatud, kus isegi on midagi transulisusega pistmist, vaid lihtsalt oli vis draamas. Kuidas see umbes näiteks tüdruk ärkab hommikul poisina ja poiss ärkab tüdrukuna ja kuidas nad saavad nagunii läbi sellena, et saad välja omasoostereotüüpidest ja nagu nendest ettenähtud normidest. Ja siis samal samas täna oli üks, kes oli selles projektis kaasatud, sai täna näiteks tapmisähvarduse, et kui ta seda tüüpi tegevust jätkab ehk siis, et noh, tegelikult see probleem on hästi olemas, miks on vaja rääkida, et kui sa juba sellise asja eest saad Eesti ühiskonnas tapmisähvarduse, okei, ma saan aru, et tegu on üksiku psühhopaadiga. Aga samas kõik need inimesed, kes ruumis istusid, kõigil neil on mingeid sarnaseid kogemusi olnud, et ikka mõni hull on pidanud lõpuks kirjutada või helistada. Et mis me siis räägime, kui see erinevus on veel nagu suurem kui lihtsalt see, et sa tahad, ei taha olla tüüpilise samas soorollis, nii et, et selles mõttes ei ole nagu aint nishi asi. Laupäeval tuleb õpituba juhendama Lota heiskanen, Soomest on psühholoog ja see õpituba siis käsitleb laste kasvatamise müüte ja tegelikkust. Õpituba on suunatud samast soost lapsevanematega peredele. Et kuna selliseid üritusi Eestis väga palju ei tehta, siis me arvasime, et alternatiivina võiksime me midagi sellist pakkuda. Laupäeva õhtul siis on, leidis festi lõpetamine kontserdi ja peoga ja üles astuvad naisartistid Tiitsee Trio mahoya Stockholmist kui feministlik ja transaktivistlik bänd ini Helsingist, Riiast, eksperimentaalartist, krossurk ja Eesti bändid, Black madonna, punane ja Tiitseid, Kristi Ruusmaa, EAS-i ja parts. Et ootame kõiki, leidis festi lõpupeole kohvikusse sinilind. Mingil põhjusel tundub sõna feminism, võid feminismi ka seonduv mulle ohtlik. Mis seisus on feminism praegu Eestis? Jah, selle selle sõna ohtlikkusega või selle tagasisidega selle sõna tarvitamisel oleme me ise ka kindlasti kokku puutunud kõik festivaliga, me tahame ka tutvustada feminismi nagu lõbusamat poolt või seda, et feminism ei ole tingimata ka mingisugust teatud rolli täitevideoloogiat, feministid ei ole kõike kurja ja väga verised võitlejad, et sellega, et feminismi tegeleja kindlasti mitte ainult naistega ühiskonnas, vaid ikkagi kogu ühiskonnaga tervikuna, feminismi poole on ju niivõrd palju ja feministide on igasuguseid, et noh, samahästi me võime öelda midagi muud väga üldistavat, et see on hästi naljakas tegelikult, kuidas ta sellesse sõnasse suhtutakse. Läksin ka juurde, et feminismi on ju väga igasugust, tööd ei ole üks feminism, vaid on paljude minismid ja on erinevad ajaloolised voolud, mis omavahel on vastuollu läinud. On liberaalsemaid, suundasid radikaalsemaid, et see on nagu suur liikumine, millel on ikkagi pikem ajalugu ja ta on nii akadeemilisel tasandil olemas kui ka sotsiaalsel. Ja noh, ma ei tea, et sõltub ka natuke ühiskonna gepsuseste teadlikkusest, et mul on endal tunne kui inimestega rääkida mingist feministliku problemaatikast lihtsalt seletada ADC tasandil mingeid asju, siis nad saavad väga hästi aru, et asi on ikkagi suuresti nagu mul on tunne teadmatuses, et lihtsalt meie ühiskonnas ei ole seda teadlikkust ja siis on veel mingisugune nagu pseudo võrdõiguslikkuse teema nõukogude ajast, mida ekslikult seostatakse nagu feminismi ka mis ei ole tegelikult seotud nii-öelda soolise võrdõiguslikkuse ka ja no te olete väga palju müüte ja küll ühiskond mingi hetk hakkab paremini orienteeruma ja ju see hirm siis ka kaob aja jooksul. Feministliku kultuuri festivalist leidifest kõnelesid Aet Kuusik ja Brigitta treid. Jants leidis festi ametlik lõpupidu on küll juba täna õhtul sinilinnus, aga festivali raames avatud näitused on üleval veel draakoni hobusepea galeriides Tallinnas ning Y galeriis Tartus. Kuuendast märtsist algas KUMUs Werner Hertzogi dokumentaalfilmide sari ja sellest kõneleb täpsemalt programmidirektor Helmut Jänes. Millest see programm alguse sai? Noh, võib öelda küll, et Ferr hertsogi looming on niivõrd aukartust äratav, et seda me oleme tahtnud näidata juba tükk tükk aega tagasi, eriti tema dokumentaalfilmide loomingut, tegelikult need filmivaataja teab, et Werner Hertzogi mängufilme on näidatud Eestis siin juba korduvalt aastaid tagasi ja kui ma vaatasin täna seda Werner Hertzogi pikka-pikka et tal on nimelt üle 60 filmi 40 neist on täispika siis ma arvan küll, et kuskil 80 protsenti sellest loomingust, kui võtta mängufilmide aluseks, on juba eesti publikule tehtud, aga tema dokumentaalfilmide looming, mis vähemasti kriitikute arvates on tugev hambool hertsogile endal on seni Eestis siiski vähem näidatud. Ja nimel tekkiski koostöös kumu ja Göte instituudi USA saatkonnaga mõte, et näiteks Werner Hertzogi dokfilme kumu dokumentaali programmi raames niimoodi, et neid oleks kohe läbi aasta võimalik näha, et alates siis kolmapäevast kuni aasta lõpuni näidatakse kord kuus ühte või kahte hertsogi loomingu tippu kuuluvat dokki. Milline on Werner Hertzogi dokumentaalfilmide looming? See on väga teistsugune, väga eriline, väga originaalne, ütleme kohe, et hertsogi looming ei sarnane mitte kellelegi teisele, pigem on hertsog andnud tõukejõudu filmide tegemiseks paljudele, paljudele teistele, aga kas ka keegi on talle andnud, see on juba suur küsimus, et kui talt on küsitud, et kes on tema suurimad eeskujud, siis ta tavaliselt niimoodi vaikib ja ei taha eriti öelda. Tema kõige suurem eeskuju on muidugi teine suur saksa režissöör Friedrich Villem Murna kuulus tummfilmide lavastaja, kes tegid näiteks selle kuulsanosferaatu, millest ka Vern hertsog tegi 70.-te lõpus mängufilmiversioonis. Tema teine, tegelikult üks lemmik on jaapanlane Akira krossaava. Aga need on ka no praktiliselt kaks ainukest, keda ta oma suureks eeskujuks peab. Aga kuidas nüüd hästi lühidalt Werner Hertzogi loomingut kokku võtta on see, et noh, võib tõesti öelda, et nagu ka selle dokumentaalfilmide programmi Pealkirigi Werner Hertzogi ekstaatiline tõde ütleb väga ilmekalt, siis tema filmid ongi nagu ekstaatilised natuke hullumeelsed, edaspidised tema filmide sisu ja tema filmid, tegelaskond on kõik nagu mingis mõttes nagu mitte päris siit maailmast või natukene sellised just äraspidised suured, suured üksik lased, kes tahavad muuta maailma. Tegelikult nad peegeldavad mingis mõttes ka hertsogit ennast, sest hertsog ise ei ole kunagi, olen käinud filmikoolis, näiteks ta teismelisena oli koolis niisugune, kes ei olnud näinud ei televiisorit, ei olnud kasutanud, telefoni ei olnudki ainult kinos. Ta kasvas üles jah, sellises väga väikses kolkakülas Saksamaal. Aga see ainult innustas teda edasistele tegudele, sest Ta ei tahtnudki filme õppida, ta käis mööda maailma tihti, ta tegi sadu kilomeetreid pikki jalgsimatku, üks tema kuulsaid jalgsimatkamise alli näiteks Münchenis, Pariisi, nendele jalgsimatkadel, siis ta kogus inspiratsiooni ja tegigi nende kogemuste najal oma oma filme mida vaadates tajud kohe, et see mees on teistsugune, ta on ka eriline. See filmiprogramm, mis kuuendast märtsist nüüd iga kuu esimesel kolmapäeval kestab kuni aasta lõpuni küll mõnesuguse, suvise puhkusega vist ja siis sügisel jätkub. Mis loogika või printsiibi alusel see üles ehitatud on? Kui siin üldse mingit loogikat on, siis loogika oli see, et me proovisime ikkagi võimalikult erinevad teemad üles võtta, mida hertsog on käsitlenud. Et ei oleks liiga palju kordusi, sest ka mingitel kümnenditel tegi mitmeid filme teemal, et üks film oli teise filmi nagu laiendus või vastupidi. Et see meie filmide programm siis proovib olla selline kõikehõlmav, kui nii saab öelda, aga ikkagi kõiki neid filme ühendab see äratuntav hertsogi käekiri, milleks on see, et nendes filmides on peategelaseks lihast ja luust inimene, kes tahab muuta maailma. Ja need inimesed nendes filmides muudavad maailma läbi hulljulgete tegude näiteks aprillikuus linastuva filmi puunikerda Steineri suurejooneline, taas peategelane on puunikerda, kelle hobiks ja võib öelda, elukutseks on ülipikad, suusahüpped, tema oli ainuke seitsmekümnendatel see Steiner siis, kes julges, suutis hüpata üle 170 meetri ja toona tundus täiesti ulme kõigile. Ja hertsog jälgibki siis sellest aineri ettevalmistusi ja neid suusahüppeid, kus sõna otseses mõttes ähvardas seda suusahüppajad surmast mõni meeter, sest teadupärast suusahüpetes kui inimene lendab kaugemale, kui lubatud, siis gravitatsioonijõud või füüsika ütleb seda, et siis kokkupõrkes maaga tohutu jõuga inimene võib surma saada ja hertsak jälgib seda Steinerit niivõrd suureks staažiga, nagu ta teeks ise seda suusahüpet. Eda sedasi mureliku häälega, kommenteerib seda ja lisab sellele filmile väga kummalise hästi mõjuva muusika ja kasutab mõnusaid aegluubis võtteid, nii et kas või selle filmi näitel võib rääkida sellisest tühisest teemast, mida hertsog alati oma filmides lahkab ja, ja selleks ongi see inimene ja tema võime muuta maailma. Werner Hertzogi dokumentaalfilmide programm hõlmab endas päris pikaajalist mõõdet, kuidas Hertzogi maailm on nende aastakümnendite jooksul muutunud. Jah, me panime programmi filmid, mis hõlmavad oma loomingut neljakümmet aastat vist oli, näitame ka tema päris kõige-kõige-kõige esimest lühimängufilmi 62.-st aastast ja kui ma ei eksi, siis oli meie kõige värskem film aastast 2011. Mitte ainult minu enda jaoks, vaid ka publiku ja kriitika jaoks jääb hertsogi tipplooming siiski 70.-tesse 80.-tesse ja see on ka mingis mõttes mõistetav, sest ikkagi noorena olles sa avastad rohkem ja oledki rohkem niimoodi äksi täis, midagi tegemas. Nüüd, kui ta juba vanem on, ta on 70 aastane juba, siis ta teeb seda kõike kaalutletult. Minu arvates ta on nagu väga palju juba ära teinud ja ära öelnud. Väga raske on temavanusel midagi uut öelda, aga ta ikkagi huvitub väga paljudest maailma asjadest, tema kohta võib öelda küll, nii et ärge maailmas huvitavat juhtub. Siis seda märkab kindlasti ka hertsog, kes sõidab kohe sinna ja teeb sellest filmi. Ta on käinud kõigil viiel kontinendil Antarktikas, Aafrikas, Aasias, Lõuna-Ameerikas kõikjal, tema viimane selline huvi on siis Ameerika Ameerikas on ta nüüd viimasel ajal filme teinud. Ja tema viimased filmid räägivad surmamõistetute eest. Surma mõistetud, kes ootavad oma surma ja kes tahavad nõnda hertsogile pihtida, siis et mida nad tunnevad enne surema minemist ja kas nad tunnevad ennast süüdi, kas nad arvavad, et nende surmamõistmine on ülekohtune, aga ei ole, hertsog teeb seda alati muidugi tagaplaanil olles, tema ei võta kätte ja ei otsustan mitte millegi üle ega, ega too mingeid näited, et noh, oleks võinud teisiti kellelegiga käituda või noh, riik teeb valesti, mõistab surma läbi kedagi süüdi, et see ole hertsog ülesanne, ta püüab pigem oma filmides panna publikut nagu selle üle arutlema, et mis on siis õige ja sellesamuse surmamõistmisest räägib ka meie üks filmidest jah, kuristiku jutustus surmast, elust seal linastub meil sügishooajal. Dalton ju sellel aastal ka juba uusi filme tulemas. Et minu teada kanni festivalil esilinastub tema uus mängufilm. Hertsog teeb tavaliselt kolm-neli filme aastas, nii et ei ole veel näha, et 70 aastaselt mees on väsinud ikka sama jõuga edasi. Werner Hertzogi dokumentaalfilm näitava programmi ekstaatiline tõde. Avaseanss oli küll kolmapäeval juba ära, aga järgmine seanss, mis hõlmab kahte filmi, on kolmandal aprillil kell kuus kumus ja sellel isenesest tingimata huvitaval programmil tasub pilku peal hoida kumu kodulehel Werner Hertzogi st ja sellest programmist rääkis Helmut Jänes. Kui kolmapäeval algas Werner Hertzogi dokumentaalfilme tutvustav sari kumus, mis kestab läbi aasta, siis kino sõpruses algas neljapäeval Jon lükotari retrospektiiv, mis kestab seitsmeteistkümnenda märtsini. Kodaarist rääkima olen saatesse kutsunud Tiina Savi, kes on meil varemgi saates sõpruse kino tegemistest rääkinud. Palun räägi natuke sellest konkreetsest šarlycodaari retro spektiivist. Tõepoolest, siis neljapäeval algas prantsuse uue kino alustavad pannud son Luca tari filmide retrospektiiv ja tegelikult võib-olla ei olegi prantsuse kino siin kõige olulisem, vaid tegemist on siis režissööriga, kes pani aluse kogu kaasaegsele filmikunstile. Põhimõtteliselt võib filmi ajaloo lüüa kaheks filmid enne ja filmid peale kodaari juba oma esimese filmiga. Viimsel hingetõmbel purustas ta siis kõik varem kehtinud või kokkulepitud reeglit montaazi, heli, kaadrikompositsiooni, näitlejate kasutamise, mille iganes suhtes. Ja selles mõttes on nagu tegemist tõeliselt revolutsioonilise filmitegijaga. Kes praegu on 83 aastane, teeb ikka film edasi. Millised filmid selles programmis erilist esiletõstmist väärivad? Tegelikult kõik kaheksa programmi raames linastuvad filmi on väga erilised, et kõik on 60.-test aastatest, mis oli kodaari kõige jõulisem ja viljakam ja uuenduslikum periood võib olla huvitav, on just välja tuua sama viimsel hingetõmbel, mis ka retrospektiivi avas, mis oli üllatuseks nii kodaarile endale kui kogu maailmale. Samas tõeline kummarduse Hollywoodile, popkunstile, kunstile, kirjandusele kõigele ja see hetkega kultusfilmiks. Ma tooks välja põlguse, kus kodaar vastandab väga huvitavalt taas kord Hollywoodi filmitööstuse majanduslike huvidega ja äärt filmide loomise, kompromissituse või kompromissi leidmise nende kahe vahel. Ja siis äkki Weekend 67. aastal valminud film, mis lõpetab meie retrospektiivi mida veetakse võib-olla filmiajaloo üheks kõige anarhistlikumaks teoseks üldse, on siis äärmiselt radikaalne nii poliitiliselt kui filmi esteetiliselt ja võib-olla jäi paari selliseks viimaseks tõeliselt uuenduslikuks teoseks. Kui vaadata näiteks Eesti filmikunsti praegu ja läinud aastal või sel aastal esilinastunud filme ja mõelda ka sellele, et just praegu kumus näidatakse iga kuu Werner Hertzogi filme, siis milliseid võrdlusi sa võid tõmmata saksa toonase uue kino ja prantsuse uue laine vahel? Tänases Eesti kinopildis? No Werner Hertzogi ja kodaariga seoses mul Eestis tuleb kindlasti ainult üks nimi meelde, et siis Veiko Õunpuu, aga võib olla ka Rainer Sarnet, mõnes mõttes on nagu inspiratsiooni kindlasti ammutanud sellest mässumeelsest hullust, kes tegelikult vabastas kino, tema ahelatest võib öelda või filmi. Aga Saksa uus kinoja, prantsuse uus kino, tegelikult, kui ma võrdleksin saksa uut lainet ja prantsuse uut lainet, siis mulle torgatab pähe pigem Faspinder hertsogkond natukene hilisemast perioodist. Ma arvan, et hertsog kindlasti oli mõjutatud mari teostust, noh, seal ei ole teist variantigi, ma arvan, et ei ole ühtegi filmiinimest, kes oleks mõjutatud Kudaaristel. Kui inimene tahab saada väga head ülevaadet filmikunsti arengust ja ajaloost, siis ma soovitan tal vaadata nii kodari retrospektiivi täismahus kui kindlasti käia aasta aega ammutamas inspiratsiooni ja vaimuteravust, hertsogi filmidest. Millised on tegelased kodaari filmides ja pered hertsogi filmides? Mulle tundub, et kui ta ärifilmides on sellised päris inimesed ja tegelikult ka hertsogi filmides kõige ertsegi puhul, ma ei oleks nii kindel, et see hertsogi lavastamis meetod on alati minu jaoks jäänud müstiliseks. Ta teeb ikkagi väga palju selliseid nii-öelda Mokumentereid, et lõpuni sa ei saagi teada, et kas oli lavastatud dokumentaalfilm kas oli mängufilm või mis asi see nüüd täpselt oli, et kas need inimesed olid inimesed sealsest elust, olid need tegelaskujude karakterid, aga see ei sega üldse, ongi väga huvitav. Mulle meenub üks Werner Hertzogi, see ei olegi dokumentaalfilm, aga teos klaasist süda, kus kõik tegelased olid hüpnoosi all, mängisid hüpnoosis oma karaktereid. Tõeliselt omapärane kogemus. Soovitan vaadata. Aga kodaari juurde tagasi tulles, siis mulle tundub väätkudaari tegelased on sellised päris inimesed, sest nende olek Jaanil on niivõrd siiras ja loomulik ja elujõust pulbitsev. Samas need on loomulikult mängitud siirad rollid. Jon lükotari filmide retrospektiivi saab seitsmeteistkümnenda märtsini käia vaatamas Sõpruse kinos Nika tarist ning Werner Hertzogi ist, rääkis Tiina Savi. Aitäh. Uku Uusberg lavastas Vanemuise väikses majas isheraldsiblerassi näidendi paplit tuules mis esietendus 22. veebruaril. Ja selles mängivad Aivar Tommingas, Hannes Kaljujärv ja Jüri lumistel Uku, kelle nime eelkõige kiputakse seostama autoriteatriga. Kuidas materjal sinuni jõudis? See materjal jõudis Vanemuise nii juba mitu aastat tagasi. Ühesõnaga, see on pikk ja tore lugu tegelikult, kuidas see materjal Vanemuise nii jõuliselt tekkis seal Vanemuise trupi sees tekkis tunne, et võiks olla üks lavastus repertuaaris, kus mängivad siis nüüd nagu Vanemuine ise on reklaaminud, kolm suurt maa-ala? On noh, ühtepidi ongi armas ja tõeline, teistpidi natuke kummaline, aga samas vähemalt mingisuguse energiaga. Et siis need kolm sellist tõelist legendaarset ja tänuväärset näitlejat, kes Vanemuises on olnud juba seal oma näitlejatee alguses kõik põhimõtteliselt et neil võiks olla mingisugune oma oma etendus, mida mängida. Ja siis Sven Karja hakkas sellele otsima materjali ja siis ta jõudis selle Näidendini. Ja see näidend ongi selle prantsuse mehe näidend, aga see, millega ta siis maailmavallutus oli, Tom Stoppard, nii-öelda atakk leeris, ehk siis tõlkis inglise keelde selgelt oma teatud sellise tunnetusega. Ja siis seda hakati mängima Inglismaal ja, ja väga palju ja sai väga menukaks ja sealt edasi siis ta liikus igale poole, kus inglise keelt räägitakse ja maailmas väga palju mängitakse näidendit, mis on see Stoppardiversioon sellest näidendist? Meil oli küll siis selle prantslase enda versioon, mis on väga tore ja siis oli neil see näidend ja trupp oli koos juba ammu-ammu ja siis oli neil vaja sinna lavastada, et ja siis, kuna ma kevadel tegin ka Vanemuises töö, siis seal Aivar rääkis minule, et ma võiksin tulla seda lugu ka tegema. Ja siis suvel ma veel kohtasin Hannest, kes ütles, et ma võiksin seda tulla tegema. Aivar rääkis, et, et me oleme omavahel rääkinud ja muidugi Urmas lennuk, kes on suur põhjus, miks mina seal Vanemuises olen nüüd niimoodi sagedasti käinud, sest ma väga väga pean lugu temast ja tema maalidest. Ja siis üks hetk sügisel ma otsustasin, et miks siis mitte tulla, et ma ei olnud lihtsalt võimeline ütlema jah, enne sellepärast, et ma teadsin, et mul on sügisel üks suur töö ees kevadeni Luts Draamateatris ja siis ma selle kevadel sõjal sain aru, et tegelikult ikkagi väga huvitav teha materjali, mida sa ei ole ise kirjutanud, et siis ma sain aru, et autoriteatrikogemus ongi nagu kuidagi selle jaoks mulle vist kuidagi väga kasulik olnud, et ma kui on nüüd mingi võõras mees, kirjutanud näidendi, siis mul on tunne, et ma kuidagi suudan lugeda, mida see mees võis mõelda arvuti taga seda või siis võib-olla trükimasina taga seda näidendit kirjutas, et see iseenda kirjutamiseks kogemus on väga kasuks interperteerimaks siis teiste inimeste kirjutatud näidendeid, et niimoodi ta jõudis ja täna ütlen, et küll on hea meel, et see töö noh, see ei olegi töö, et see kogemus mul nüüd seal kogemuste sahtlites on. Räägi natuke sellest näidendi sisust, palun. On kolm vanameest, kes on esimese maailmasõjaveteranid ja siis nad on nüüd sellises raviasutuses või siis noh, pigem ikkagi lihtsalt vanadekodus, kuskohast saab korrapärast meditsiinilist hooldust ja, ja siis nad on leidnud seal ühe majataguse terrassi, kus kohas nemad kolmekesi käivad koos nad on sinna jõudnud, üks mees on olnud seal asutuses sees 21 aastat, üks mees on olnud aastat ja siis üks mees on olnud ainult pool aastat. Ja siis seal nad alguses niimoodi elavad ja on üks hetk on üsna selge, et nad tahavad ikkagi midagi enamat ja siis nad näidendi jooksul selleni ka jõuavad omal sellisel armsal moel, et mis midagi enamat võiks olla ja siis nad hakkavad seda planeerima ja see justkui paiskuki õhku nad kõik omal kombel puhastuvad ja, ja kui nad siit lahkuvad, mida nad tõenäoliselt teevad, siis nad teevad seda kuidagi sellises nirvaanasse on puhastanud, põhimõtteliselt on ta ikkagi kolme vanamehe lugu, kus siis on nendevahelised suhted, mis puudutavad kõiki neid aspekte, mis meid kõiki inimesi puudutavad, kui me elame, eksisteerime teiste inimeste kõrval, et selline psühholoogiline pala. Ja niimoodi teatri mõttes selgelt see, millesse mina olen juba aastaid kuidagi jõudnud, usun, et teater on näitleja, kunst lavastab seal lahustuma ja selleks, et sünniks tõeliselt ilus näitleja kunst. Et selleks peab lavastaja olema väga töökas ja tegelikult väga palju tööd tegema, mis lõpuks ideaalis ei, ei paista mitte ühestki otsast välja. Ehk siis ta ongi minu jaoks oli siis see protsess, kohtumine nende kolme Kolme nüüdseks tõeliselt armsaks saanud mehega iga hommik, õhtu, nendega koos pusimine ja ja niimoodi teatri avastamine ja teatritegemine. Aga rääkige täpsemalt oma tööst, näitlejaga, natuke, see, mis sa praegu rääkisid, meenutas sinu kunagist tööd, vahepeatus. Ka ma ise olen seda seal protsessi jooksul seda paralleeli märganud, et ta isegi oma olemuselt kohati on täiesti kummaliselt sarnane sellele loole, mis sellise vahepeatus seal lihtsalt remargi korras, aga su küsimus, et kuidas mu töö näitlejaga on, ega neid asju ei saa ja niimoodi üheselt sõnastada. Ma küll mingil määral tunnen, mingisugune keskus minu ajus pidevalt loob oma metoodikat oma mingisugust sellist visiooni. Nonii. Mulle meeldib öelda, et lavastaja on igas lava sekundis on kaasas, ehk siis peegeldab, annab ülesandeid, püüab seda asja tervikuks luua ja mis olulisem on, olles ise olnud näitleja ja loodetavasti veel edaspidi on selgelt näitlejana sa üks hetk kapseldud oma rolli ja sa tegeledki sellega pidevalt kõiki oma lava sekkun täitsa nii-öelda mõõdad iseenda rolli parameetrite kaudu. Aga töö näitlejaga on lihtsalt selline aus suhtlemine pidevalt, et väga palju tööd on vaja teha selleks, et lõpuks ei, ei näiks üldse kuidagi tööna võid näikski sellise kerge kerge vaatamisena ja kerge on minu jaoks kuidagi sügav mõista, mitte üheplaaniline. Et minu meelest mida kergem seda mitmekihilise, mida, mida kõrgem kohalolu, seda kergem kõik on. Mina üldse usun, et et need Sellised pluss märgilised nähtused elus ei ole ühestki otsast vähem sügavamat kui miinusmärgiliselt. Ma isegi usun et plussmärgiline energia on on palju raskemini saavutatav kui miinusmärgiline, sellepärast et teistega kooseksisteerimine sellest tunnetada tänutunnet. Et ka teine inimene on samas momendis, siis on inimene, et see tänutunne ongi see, mis toob selle pluss märgi. Sinu sellised lavastused on olnud kaunis poleemilised ja ma tegelikult mõtlen seda pigem komplimendina. Ja sinu töö, nii palju kui ma seda kõrvalt olen näinud, on äärmiselt missioonitundeline väga pühendunud ja sinu väljaütlemised ka viitavad sellisele missioonile, kuidas sa tajud eesti teatripilti praegu? Mul on mingisugune ühtne selline oma terviku tunne, mis ka iga päev muutub nagu töö näitlejaga või oma metoodika, mis kogu aeg kujuneb, kujuneb, kujuneb ja ma ei teagi, mille pinnalt see on, aga see ongi kõige summas on see, mis ma näitlejana käänud teiste lavastajate näol, mis ma lavastajana olen kogenud teiste näitlejate näod, mis ma olen kõrvalt kogenud, no mulle tundub, et aga see on ka selline noh, kellele ei tunduks teatritegijana, mulle tundub, et kui vähemasti professionaalne tagasiside aimaks rohkem misse teatritöö on, siis see tuleks väga palju eesti teatrile kasuks. Et väga suured käärid on sageli selles, et no kasvõi see, et kui tehakse räägitaksegi sellest, et praegu on väikestes linnades, on mina olen hästi seda meelt, et see on imeilusat, on väikestes linnades ka teatrid võiks nagu rohkem strateegiliselt sellele tähelepanu pöörata, mis seal tehakse, aga et Eestis on ka nii-öelda intellektuaalne mõtlemine ja ikkagi väga metropoli keskne. Päriselt on ikkagi ühiskondlik minu jaoks kohtiga Wool alustades poliitikasse paatia küsimus, see tunne ja see tänutunne, aga ennekõike see kogemus, et teine inimene on ka maailmas teised inimesed on ka ja et tegelikult see ei ole üldse midagi nii õudset, et see on vastupidi, seal tuleb natukene rohkem endaga tööd teha, ennast muuta ja märgata ja olla olla tänulik selles osas, mida teised inimesed pakuvad, et empaatia, mis on empaatia, see on see, mis igas inimesel on olemas, noh, see kaastunne, noh, kui ma näen pikali sümpaatset lipsustatud mees, kes on pikali, ole purjus, on kukkunud, siis meil on kõigil kahju temast, aga aga et seda võiks ennetada, et selleks ei pea keegi veel pikali kukkuma, et, et mul oleks kaaslane inimeste suhtes. Tagasisidekunst on minu meelest Eesti teatris on kuidagi sageli ollakse liiga enesekindlad, aga see on niivõrd ebaõiglane. Ajalehe artikli formaadile on niivõrd peaaegu 1000 korda suurem auditoorium kui teatrilavastajale. Ja meie, kes me teeme kaks kuud proove, siis me põhimõtteliselt me ju teame enam-vähem kõiki asju, milleni pärale ei jõua, et palju huvitavam oleks lugeda mingisuguseid analüüse. Aga selleks, et analüüsida, selleks peab mõistma seda kunsti selles viimases autoriteatri etendus karjääris on, mul on selline Lausake, kus küünilisus on vaimne rasvumine ja see, kes on minu lugusid näinud või lugenud kajastusi, siis räägitakse ikkagi kasutatakse sõnana naiivne ja infantiilne lausa ja siis mul on alati noh, selles mõttes selline üsna suur nõutus. Sest ega ma ei räägi sellest, pluss märgilisusest ja Pharmoonilisuses või see, mida ma elus taga ajanud, mida ma siin olen intervjuus ka nüüd natukene rääkinud. Ma olen ikkagi väga palju iseenda sees, laenud, enda puudusi selles, kui kiiresti ma suudan miinuseks mõelda midagi või kedagi ja siis ma olen enda arust teinud alati mingisuguse pisikese töö, saades aru, et tegelikult ei ole, ei ole midagi nii miinust siin nii palju. Vaata näitlemine ka minu hinnangul on selline, et on tegelikult umbes paar 1000 tehet mis siis lõpuks päevad hästi orgaaniliseks saama, aga kogu elu on minu meelest mingil määral selline tehete summa ja lihtsalt olla küüniline ja ärapanev on, on niivõrd mitukümmend korda vähem tehteid sinu peas kui see, et jõuda lõpuks selleni, et tegelikult inimene käitub sellepärast, et ta kardab või noh, kasvõi noh, poliitikas ei muutu ka enne ju midagi, kui ikkagi rahulikult sõbralikult nende meestega kokku saada ja rääkida. Ja muidugi need mehed võivad siis algul olla tõrjuvad, aga lõpuks, kui nad on peegli ees üksinda ja nad on kogenud neljasilmavestlus, kellega iganes, siis silmsidemest tulev energia ja kui puhtalt ausalt avatud kaartidega rääkida, siis mina usun, see on iseenesest ongi see naiivne. Mina usun öösel Tallinnas kõndides ka, et kui tuleb nüüd mingi väga kuri mees, kes tahab mulle haiget teha, et siis ma alati sisimas usun, et ma ikkagi alguses räägiksin temaga, et see lõppkokkuvõttes ei ole sulle kasulikele mulle kasulik. Et mulle tundub, et sellest rääkimise julgusest on, on vajaka ja see on ka loogiline, et see on, sest oli aeg, kus kohas ei saanudki midagi rääkida, sest sa ei teadnud, keda usaldada või noh, nii palju, kui ma seda ette kujutan nüüd on ka see ei tohi liiga palju rääkida, sest muidu pannakse elulooraamatusse see inimese olemus kuritarvitada kellegi usaldust, et see ongi inimesel vähemuses, aga sellegipoolest mul on tunne, et, et kui niimoodi päriselt puhtalt usaldada ja ei olegi midagi kuritarvitada, et lihtsalt väga palju energiat läheb inimestel omavahelises suhtlemises sellele, et mõeldakse, mida ta võib sellest arvata, kuidas ta sellele reageerib ja mis ma nüüd ütlen, kuidas selle asemel et lihtsalt rahulikult käed kõrvale ja öelda seda, mis sa mõtled. Põhimõtteliselt ikkagi võiks eeldada, et inimene tahab sind kuulata, sest kui sa räägid juba nii, et sa eeldad, et sind ei kuulata, siis igasse inimesse, kui jälle vaadata meie armsaid poliitikuid, siis tuleb niuke kramp, et see on tegelikult väga tragikoomiline, et noh, kui räägitakse selle eeldusega, et niikuinii see on surnud dialoog, et mina räägin seda, mis on meie visioon ja teil on see oma visioon ja me niikuinii dialoogi astuda, siis tekibki selline väga kunstlik suhtlemine. Uku Uusbergi lavastust paplid tuules mängitakse Vanemuise väikses majas ja lavastusest ja lavastamisest rääki Sukuusbergise aitäh. Tänases saates rääkisime lisaks Uku Uusbergi viimasele lavastusele, festivalist leidifest kumus iga kuu esimesel kolmapäeval näidatavatest Werner Hertzogi dokumentaalfilmidest ning sõpruse kinos veel seitsmeteistkümnenda märtsini, see tähendab iga nädala pühapäevani jooksvast kodaari retrospektiivis. Saates kõlas muuhulgas muusikat nii hertsogi kui kodaari filmidest ning Uku Uusbergi lavastusest paplit tuules. Tänase kultuurikaja tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak. Järgmise korrani. Ma.