Tere on 16. märts ja eetris kultuuriga ja mina olen Maria Lee Liivak. Tänastest teemadest nii Tallinnas kui Tartus näidatakse dokumentaalfilme. Tallinnas alustas neljapäeval Vene teater Vene kaasaegsete dokumentaalfilmide näitamist. Plaanis on näidata üks-kaks filmi kuus kuni aasta lõpuni. See programm kannab koondpealkirja kino punktok ja seda tutvustab Birgit Krullo. Tartus aga toimub järgmise nädala jooksul 10. maailma filmifestival ja sellest kõneleb saatele Siim Angerpikk. Tartusse viis kultuurikaja ka veel mituteist teemat. Arhitektuurikeskuse 30 neljandat välkloengut alapealkirjaga arhitektuur kui teadmus peeti sel korral Tartu tervishoiu kõrgkoolis. Sellest räägib seekordne moderaator arhitekt Martin Meli Ranski. Korra kuus toimub Tartus põuetuslam ehk eesti keeli luuleprõmm, kuhu kõik soovijad on oodatud luulet võistu esitama. Märtsikuine luuleprõmm toimus kolmapäeval päeval enne seda kõnelesime asja eestvedaja Jaan luulurmaaliniga. Järgmine luuleprõmm on juba aprillis. Viimaks eile avati Eesti Rahva Muuseumis näitus Nõukogude lillelapsed 70.-te psühhedeelne underground. Kultuurikajal oli juhust rääkida näituse kuraatorite Terje toomistu ja Kivaga paar päeva enne näituse avamist. Niisiis dokumentaalfilmid, arhitektuur, luule, ehiti kultuur ning vahel eestikeelset muusikat. Aga mis täpsemalt sellest nüüd järgemööda? 14.-st märtsist. Alustas Vene teater Tallinnas kinoõhtuid koondpealkirja all kinopunkt Doc mis toob eesti vaatajani kaasaegse vene dokumentaalfilmikultuurikajale, räägib kino dokist projekti Eesti-poolne koordinaator Birgit Krullo. Kui nüüd selle kinosarja esimene film Talv, mine ära, on linastunud, mis filmid sellesse programmi yldiselt kuuluvad. Üldnimetaja nendel filmidel või üldiselt saab kokku võtta need filmid sellega, et nad on Marina ras Beškina, kes on Venemaa üks tuntumaid kino dokumentalist ja lavastaja Mihhail Makarovi õpilased ja need on enamikus nende õpilaste diplomitööd. Aprillist tulevad näitamegi nende minu karv ja Marina Peskina tudengite diplomitöid mis on siis tehtud tudengite enda valitud teemadel ja väga isiklikel teemadel, ehk siis nad on valinud oma filmikangelased endale lähedalt ja elanud nende kangelastega koos, kes siis kuu või kaks, kes lausa pool aastat. Ja see, see ongi nagu nende kevadiste filmide üldine iseloomustav jooned, et režissöör on selle filmi nähtamatu osa, et on tõesti elanud seda elu, mida tema kangelased ja elanud seda niisuguses nii-öelda eluohtlikus tsoonis, ehk siis nagu rinnars Peskina kasutab väljendit maatsoonis mis on 50 70 sentimeetri kaugusel kangelasest, olles tema kõrval ja elades läbi kõike, mida ta kangelane elab. Ja sügisel sügisel liigume siis natukene edasisest kui Marinos Peskina ise ütleb, et sellised nii-öelda maohammustuse tsoonist tehtud filmid ja on saavad olla ainult režissööri esimene või teine film, sest noh, niisugust läbielamist ei saa nagu praktiseerida või sellega tegeleda terve elu, et siis edasi juba järgmised filmid nendelt samadelt režissöörilt nagu näiteks Pavel kostamaaroveere käigermoonikat, siis nad juba eksperimenteerivaid natukene Lähevad kaugemale dokumentalistikast ja vastutavad veidi juba ka mängufilmivõtteid, ehk siis sügisel me liigume sammu edasi ja vaatame, kuhu needsamad diplomandid on siis oma uute ja värskemate töödega jõudnud. Mis iseloomustab vene kaasaegsed dokumentaalfilmi või selle näitamise konteksti Tallinnas? Ta, kuidas nad Tallinnas paistavad, seda ma tõesti veel ei saa öelda, sest esimene film oli väga poliitiline Talmine ära, ehk siis see selle mõnes mõttes eristub veidi järgnevatest filmidest. Ma ei, ma ei võtaks, nagu selle selle esimese seansi põhjal ei, ei oskaks laiendada või noh, juba öelda, et kuidas nad Tallinnas tunduvad. Meie jaoks on see lihtsalt teatripoolne uudishimu neid filme vaadata, jaga näidata oma publikule. Aga, aga mis meelsust nad kannavad, need on režissöörid, kes ütleme niimoodi, et nad tingimata ei ei ole lugenud ja nende ambitsioonid ei, ei tegele sellise nagu elu mõtestamise ja oma filmidesse konsultuaalsuse otsimisega, et nad tõesti vaatavad vaatavad seda elu uudishimulikult ja tundlikult ja elavad seda läbi seal sealsamas filmis. Et see, see on nagu konkreetselt nende meie valitud režissööride hoiak. No kuulge, oleme üks filmid, paljud, mis, mis programmis on nagu seesama Talmine ära või siis Pavel Makarovi ema või madina mustafina Milana, et nad netist leitavad, et selles mõttes me ei tegele, ei paku midagi väga unikaalset, et me nüüd seda näeb siin ükskord ja ainus kord. Aga me tahame pakkuda lisaväärtust sellega, et kutsume kohale pressori kellega siis on võimalik rääkida, ka luua, selline rahulik mõnus vestlus pärast filmi. Ja seetõttu sellest tulenevalt oleme me programmi kuupäevade paikapanemisel veidi jäämegi nagu viimasele hetkele alati, sest me ootame, kuni millal režissöör saab ja selle järgi siis selle järgi siis fikseerime selle kuupäeva, aga nii palju on teada, et Pavel kastamaarav tuleb Tallinnasse mai alguses. Oma filmiga ema ja madina mustab fina Milana, mis on ühest võsa, perekonna lapsest varu passat elus ja, ja oluline, aga, aga väga ilus ilm. Seda näitame siis mai lõpus või juuni alguses ja siis aprillis püüaksime näidata teenisklebleijevi 31. reis, mis on Kamtšatka poolsaare elanik nii-öelda elutee, kes siis sealt varustavad kahte tuhandet elaniku toiduainete eluks vajalikuga. Sellise kaks toodud tankitõrjel roomikut, millega siis tuuakse pidevalt veetakse edasi-tagasi eluks vajalikku ja siis noh seda ühe reisidentsisteniskli pleier nendega kaasa. Ja siis on plaanis näidata Dmitri Kubassovi Aljohhinit, mis on ühest noorest kirjanikust, kes ootab oma esimese raamatu ilmumist ja siis jälgibki jällegi kuus kuud selle kirjaniku elu, kuidas ta elab oma igapäevast elu oma korteris suhtleb oma kaaslastega ja selline oma niisuguses igavusest ekstreemses nagu eluline film, need on nagu kevadised plaanid ja siis sügisel on Sasha rast Rastorkuujeviia Paavelgustamarvi jätibeljubljoviotivianieljublju, mis on siis juba nagu ma enne mainisin, edasiminek puhtast niisuguses käsikaamera filmist selleni, et režissöörid jagasid laiali oma kangelastele kaamerad, kes siis filmisid oma elu ja siis regi haigermaanika Seum rutaja stanus, tema siis kasutas seekord sellist võtet, valis tundmatud näitlejad rollidesse ja, ja esitas dokumentalistika. Süžee. Neid filme näidatakse Tallinnas Vene teatris ja need on inglisekeelsete subtiitritega ning igale filmile järgneb vestlus publikuga ja režissööriga, mida modereerib siis inimene, kes on võimeline tõlkima vestlust ka eestikeelsele publikule, kes vene keelt ei valda? Jah, ja siis ideaalis me siis leiame inimesi veel, kes tõesti teab sellest alast, on ise tegev või siis lihtsalt ka uudishimulik või noh, ühesõnaga, kes on nagu kompetentne tõesti oskab seda, kes ise võiks nautida seda eestlaste ja seal kohal olemist. Ja jooksvat infot selle programmi kohta saab vene teatri kodulehelt www. Punkt. Vene teater teeb ja Facebookist kino dokist rääkis kultuurikajale Birgit Krullo. Aitäh. Mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab neid. Ja mida me vajame? Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ajad. Eesti Rahva muuseum koostöös maailma filmiühinguga toob kümnendat korda Tartus publiku, et maailma filmifestivali ja sellest räägib festivali koordinaator Siim Angerpikk. Mis on seekordse festivalifilmide valikuprintsiip? No ma hakkan nagu kaugemalt pea et üldiselt filmide valik protsessist, mis on siis umbes sellised, et iga aasta kesksuvel me saadame meile selliseid teatanud, et nootama festivali filme siis on teatud hulk režissöör, kes meid teavad, teaturkest tuleb sinna juurde. Saadad meile noh, päris hea hunniku filme, mille hulk jääb siis sadadesse, ütleme nii ja sellest siis festivali programmi toimunud valib välja umbes 40 kuni 60 filmi mis jõuavad siis järgmise aasta festivalile ja tavaliselt siis sinna Nendest ikkagi kuidagi mingid teemad on, nagu kuidagi õhusalatvate öeldakse ja mingisugune teemavalik kipub, nagu sealt välja joonistub, on niimoodi olnud varasematel aastatel sel aastal joonistus, seal me saime selle esimese päeva, mis akadeemiline päev meil siinsamas Eesti Rahva muuseumi näitusemajas, kus me peame siis arutelu, vaatame silma ja, ja peamine ümarlauda, mis seal sel aastal siis võtnud teemaks mälu ja traumarõhuasetusega siis repressioonideleni, stalinistlike garantsistlikele kui ka Jugoslaavia sõjaväe üheksakümnendatel ja kuna Eestis on käimas tarandi aasta teatavasti oleme me ühe päeva pühendanud nagu pärandi aasta teemadele, siis sellistele, nii etnograafilistel parandile laiemas mõttes näiteks on meil Rein Marani filmi esilinastus vist maailma esilinastus, ma arvan, sel aastal mis on ju teatavasti hiitest, räägib hidden, lummus on selle filmi nimi ja mida meil on nagu au ja rõõm esitleda, aga seal on ka teistsuguseid filme selles mõttes selle pärandi teemaga seotud, nii näiteks meedia toidukultuurist kui ka bastuja lauludest Horvaatias ja siis kõik see edasine, mis järgnenud selle nädala jooksul on ikkagi selline kirev maailmarännak kinolinal, kus seda festivali võib pigem siis iseloomustada sellise teatava analüütilise, antropoloogilisele lähenemise kaudu, aga mitte võib-olla niivõrd mingi alati kindlate teemade kaudu. Et festival kui selline, eks ju vist võiks tähendada pidu, ma arvan, et selle sõna etümoloogiat pidi, kui minna, siis see võiks teatud pidustuste pidust Oledist tähendada ja võib-olla asi, mis vahel filmifestivalidega eriti võib juhtuda, on see, et nendest saavad sellised nagu formaalsed filmid, päevade muud üritused, kus näitame väga häid filme hariaades, kinosaalides. Aga samal ajal näiteks on väga mitmed paralleelprogrammid ja, ja see kõik muutub selles mõttes kuidagi formaalseks, et me näeme väga head kunsti, aga me, aga see ei ole nagu pidu ja, ja me oleme püüdnud seni seda festivali korraldada seniselt selliselt, et nii põhimõtteliselt oleks tegelikult teoreetiline võimalus kõiki filme kõigil, kuidas seda tahaksid ära vaadata ja, ja mis sellele niisugusele filmipeole või maailma kultuuride peole võib-olla võiksime öelda kaasa aitab, on see, et me kutsume ja tavaliselt tuleb meile külla umbes paarkümmend 20 kuni 30 filmi režissööri, maailmarändurit, kultuuride uurijat, kes on siin kohapeal, kes tutvustavad oma filme vastavalt küsimustele rõõmuga ja, ja kuidagi mingiks hetkeks. Tavaliselt see olukord on selline, et need filmi vaatajad ja filmitegijad, filmid ise kuidagi kõik segunevad selliseks ühtseks mingisuguseks toredaks kogemuseks, et mis on siis, nagu ma ei tea, ma arvan, hea nautida jah, et keegi on seda kirjeldanud kui teatud transilaadset kogemust drama sel aastal kuusidele uue kirjelduse festivali kohta. Milline on see maailm, mis nende filmide kõikide nende filmide vaatamisel kokku koguneb? No see on ikka üks kirev maailm selles mõttes, et kus, kus küsimustele ei ole ühtseid vastuseid ja kus ei ole nagu ühte veel, mida minna, et, et ma just kuidagi nende teemadele mõelnud ka viimasel ajal kuidagi tuleb praeguse haakub ühe mõtteteraga, mida ma lugesin eesti erinevalt Eino Tamberg, kes oli ka väga võluv isiksus teatavasti ja tema õnne õnne nii-öelda taga ajab, nagu nad olid tema kaasaegsed ja tema ringkond, kus teda ümbritses, siis, siis siis üks remaksiin või mõttetera, mis tema välja ütles, oli see, et õnne eelduseks on Bloralism või see plaan, riskid, maailmavaade noh, ma arvan, et midagi sellist, võib-olla võiks olla see, mis välja koorub, et mitte see pilt ühest või teisest paigast maailmas ühest või teisest ühiskonnast oleks kuidagi õnnelik, sest et noh, me näemegi tõesti ka väga ikkagi traagilisi või, või mõtlemapanevaid juhtumeid siin, aga see maailma kultuuride rikkus ja, ja eripära ja seda, et me tegelikult olles küll ühelt poolt väga sarnased oleme, väga erinevad ja see kuidagi see vastandite ühtsus, et võib-olla võib-olla see võiks, see pilt on, mida ma oskan kirjeldada. See festival toimub üle Tartu linna, kus kohas täpsemalt? No ta ei toimu tegelikult väga ühe Tartu linnaga, toimub nagu suures jaos ühes paigas, milleks on siis Tartu uus teater või ja elektriteater, mis tegutsevad ühes majas Lai tänav üheksa, mis aadress botaanikaaia vastas, et meil on väga hea meel nendega koostööd teha sel aastal. Ja natuke kahju, et meie endine koostööpartner Ateena kino või kultuurikeskus on, on praegu nagu segaste aegade ja, ja nii-öelda omandiõiguste vaidlustes või, või nende küsimuste lahendamises kuidagi ära vajunud. Ja siis toimub osa festivalist v esimene näe siin Eesti Rahva muuseumi näitusemajas nagu mõtlesin, ja siin on väike eriprogramm ka kahel järgneval päeval nendest mälule, traumateemalistest, filmidest ja pisike eriprogramm on Genialistide klubis, mis asub kohe Tartu uue teatri kõrval kus on ka sellised siis järelpeod ja nii-öelda siis muusikapidune osa sellest festivalist võib olla aga Tartu uus teater. Genialistide klubi moodustavad sellise kena ühtse kompleksi minu meelest, et neid võib nagu ka tervikuna käsitleda. 10. maailmafilmi festival toimub Tartus 18.-st märtsist 24. märtsini ja sellest rääkis skulptuur kajale Siim Angerpikk, aitäh. Neljapäeval, 14. märtsil toimus Eesti arhitektuurikeskuse 34. välkloeng, sedakorda Tartus, Tartu tervishoiu kõrgkoolis alapealkirjaga arhitektuur kui teadmus. Seekordne moderaator on arhitekt Martin Melioranski ja kõneleme temaga hommikul enne õhtust välkloengut. Mis on seekordse välkloengu fookus või kuidas seda alapealkirja mõtestada? Välkloengud on oma eksistentsi vältel koondanud lisaks arhitektidele ka paljude teiste erialade distsipliinide esindajaid. Ja ka seekord on meil mõttes laiendada teemat arhitektuuriga seotult. Lõpetanud siis selle arhitektuur, kui teadmus, ütleme, see lähtekoht on siis põhimõtteliselt mingisuguses eelduses, et arhitektuuri, seal midagi sellist, mis ei ole ainult meile endale nii-öelda eitavas keskkonnas arhitektidele oluline vaid see on levinud ka mingisuguse info või kogemusena olla teistele erialade, selle, näiteks kas või arhitektuuri ja ehitusega seotud metafooride rohkus üldises nii-öelda kultuuris ja erinevates distsipliinid. Ja need esinejad, keda ma sinna olen kokku kutsunud, ongi siis valilt selle järgijad, paar neist on nii-öelda arhitektuuriga tihedamalt seotud inimest ja ja kolm tükki on siis teistelt erialadelt, kelle kohta ma olen arvanud, et nad võiksid arhitektuurist midagi teada nii-öelda arhitektuurist väljastpoolt vaadates. See välkloengu formaat tähendab umbes üheksa minutilisi kõnesid ja kes seekord esinevad. Kaks arhitekti, üks neist on Andres Ojari on olnud pikka aega kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna õppejõud. Nüüd on ta mahulise arhitektuuri professor ja ka oma praksises kolm pluss üks arhitektid on selle nimi, ta on selle asutanud juba 90.-te esimesel poolel koos Marcus Kaasiku ja Ilmar halduriga ja ütleme, nemad juba oma Praxisele said siis alguse sellest, et nad võitsid päris kaaluka konkursi Vilniuse Eesti saatkonna ja neil õnnestus see ka valmis ehitada. Teiseks arhitektuuriga lähemalt seotud inimeseks on Kaja Pae ajab aju on selles mõttes huvitav arhitekt, et on lisaks arhitektuuriharidusele omandanud ka bakalaureuse kraadi füüsikas. Tegelikult on ta Tartu Ülikooli doktorant ja oma töös on ta siis põimeinud nii urbanistikaga seotuid teemasid, olles linnafoorumite eestvedaja, arhitektuurikeskuses aastaid esindanud Sillar margiga Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil aastal 2006 projektiga Joint Speys. Ja olles samal ajal ka teoreetilise füüsika uurija ja teadlane. Nendest isikutest, kes ei ole nii-öelda otseselt arhitektuurimaailmas eest, mainiksin siis järjekorras esimesena Vladimir Sazonov. On asürioloogia, ma arvan, et see on päris huvitav distsipliin, et tihtipeale arhitektuuris ja üldse lääne kultuuris üldisemalt natukene nagu peatutakse antiik EKA l ja võib-olla siis tehakse viiteid ka Egiptusele. Aga asürioloogid teatavasti siis tegelevad muistsete Lähis-Ida kultuuridega ja noh, kui me nüüd ausalt ütleme, siis ka arhitektuuriajalooharidust alustatakse, kerkides Mesopotaamia tsikuraatidest ja ja teistest esimestest linnadest, mis siin on tekkinud. Kolmandaks esinejaks on Riin, Magnus krin, Magnus esindab sellist huvitavat üsna värsked distsipliin, ütleksin, noh, ma arvan, et on võib-olla paarkümmend aastat vana distsipliin või nii-öelda jäljed võivad viia ka 20. sajandi esimesse poolde. Nimelt biosemiootik ja biosemiootikud. Mina nii-öelda välise inimesena siis natuke üritan seda kirjeldada, aga tikid tegelevad siis bioloogia ja tähenduste küsimustega, et nad üritavad siis mõtestada mitte ainult toimimist rakkude tasandil või universumis vaid loovad selle seose nii-öelda terviksüsteemi mingis mõttes läbi tähenduste ülesehituse ja uurimise viimasena mainima siis esinejatest Aleksander Tõnissoni, tema on süsteemiinsener ja minu teada vanasti nimetati seda eriala kaotama maatikuteks, aga miks see on mulle huvitav ja ma loodan, et kuulajatele ka on see, et süsteemi insenerid ja sellised nii-öelda tarkvara arvutiteadusega tegelevad inimesed väga tihti kasutavad oma kõnepruugis arhitektuurseid nii-öelda termineid või võime neid nimetada metafoor teks, aga võib-olla selgub ka, et nad ei ole päris metafoorid, vaid nad päriselt ongi arhitektuurse ülesehitusega seotud. On siis nii Tartu Ülikoolis kui ka mujal pidanud loenguid mikroprotsessorite arhitektuurist ja tarkvaraajalistest rakendustest, kuidas niinimetatud EFTA-tüüpi ümber programmeeritavaid kiipe rakendaja ja kasutada ja lisaks sellele on ta huvitanud ka simulatsioonidest, ütleme siis üsna praktilisel tasandil, kuna ta on olnud ka lennuakadeemia, lennusimulaatori insener ja tegutseb ka Eestist väljaspool väga aktiivselt Saksamaal, luues nii Saar kui ka teisi rakendusi lennuliikluse ja lennumasinatega seoses. Eesti arhitektuurikeskuse välkloengud toimuvad tavaliselt Tallinnas Tartus suhteliselt harva. Miks seekordne koht on selline? Ma pean ütlema, et taustaks on siin selline initsiatiiv, mis on tulnud praeguselt Tartu linna arhitektilt Tõnis harjuselt, nimelt võib-olla te olete kuulnud, on seal käimas selline protsess ja, ja näituste ja mõttevahetuste jada nagu uus nurk ja see uus nurksus on siis üks selline initsiatiiv või selline alge miks seekord ka toimub meil selline välkloeng laadne mõttevahetus siis või, või mõtete edastamine Tartus noh, selles nii-öelda projektis ütleme siis, nimetame seda nii, on veel rida teisi, selle aasta jooksul toimuvaid üritusi plaanitud. Ja see värk, loeng on võib-olla üks esimesi sellest tõuget saanud üritusi. Et selle uus nurk seda teema jätkuks, ma ütleks võib-olla nii, et miks ma valisin selleks värk loengu teemaks hoopis arhitektuur kui teadmus, mis nagu esmapilgul võib-olla tundub pisut selline staatiline ja konservatiivne lähenemine natukene sellega seotud, et ma arvan, et noh, traditsiooniliselt on arhitektuuri peetud üheks selliseks väga aeglaselt lubaks distsipliiniks seteks. Tuntud katalaani poeet on kunagi vihjates Barcelonas tegutsenud arhitektile Antonio kaudiile, et epaseid kirjutatakse ka tihedamini kui arhitektuuris midagi suurt muutub. Võib-olla selle nii-öelda uus nurksuse ja arhitektuuri see kokkusaamispunkt on see, et me natukene mõtiskleme selle üle, et mis on siis arhitektuuris sellist midagi ja 21. sajandil nii-öelda aluseks võtta ja seda kogemust ja teadmist edasi viia. Ja mis on siis nendes uutes tehnoloogiates, arhitektuur on siin viimase paarikümne aasta jooksul väga palju muutunud seoses uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga ja ühiskonna nii-öelda ootustega arhitektuuri muutumisele. Et mis on nendes uutes tehnoloogiates sellist, mida võiks siis vormida ühel hetkel teadmiseks ja võib-olla tulevastele põlvedele ka edasi anda. Eesti arhitektuurikeskuse, 34.-st Valk loengust alapealkirjaga arhitektuur kui teadmus rääkis seekordne moderaator Martin Meliaranski. Aitäh. Tarzzlemm on igakuiselt toimub luuleüritus Tartus, mida veab peamiselt Jaan luu Nur maalin. Mis üritus on Tarslam? Põhimõtteliselt on tegu luuleb rõmmo või slämmi või võistuluule lugemisega. Ühesõnaga seal istu, luule lugemine ja tegelikult see võistlusmoment ei ole isegi kõige olulisemaid minu meelest Tartus ja ka tegelikult üle Eesti on enda luule lugemise huvilisi taga väga palju ja see äratundmine viiski sellele mõttele, et on sellist üritust lihtsalt vajaja. Praegu paistab, et janu on tõesti piisavalt suur, on huvilisi, nii esinejaid kui ka kuulajaid, nii et see teeb ainult head meelt. Selline põuetrislam formaat on algselt oma tüübilt kuidagi väga välismaine. Milline on eesti luuleprõmm, nagu sa nimetasid? Nii nagu tahab kuskil 90.-te alguses Ameerikas, nagu paljud asjad sünnivad seal, see sündis ka Ameerikas, aga kuskil 90.-te keskel siis ta juba tuli koopasse ja minu teada 2003. aastal tuli iga Eestisse ka ja saksa kultuuri kaudu, nagu suur osa kultuurist on Eestisse tulnud Saksamaalt. Ja nüüd emast, see on sedavõrd hästi kohanenud Eestis, et midagi võõramaist sellel omistada küll pole erilist mõtet. Ta on lihtsalt üks võimalus ennast hästi tunda ja vaadata inimesi, kes tunnevad ennast hästi ja ja olla rõõmus sellepärast, et teised tunnevad ennast hästi ja sina tunned ennast hästi. Kes need inimesed on, kes Tarzlemmil oma luulet võidu loevad? Iga kord on ka keegi nii-öelda külalisesineja, kes ei võistle, aga esineb nii-öelda professionaal, esimene kord oli Jan Kaus, siis veebruaris oli Triin Soomets ja nüüd tuleb Kivisildnik. Aga võistlejate hulgas on nii-öelda professionaale. Aga enamuse moodustavad küll tõesti need, kes kirjutavad nii-öelda sahtlisse. Aga see ei tähendab minu meelest see, mis nad teevad, et see halb oleks, lihtsalt nad on veel piisavalt noored, et pole veel jõudnud seda tuntust piisaval määral koguda. Ja tegelikult põutis lämbe luuleprõmm see luule, mida seal esitatakse, see on siiski natukene erinev sellest raamatuluurest, see on ikkagi suuliselt ette kanta. Luule, sellega peakski nii kuulaja kui ka ettekandja arvestama. On siiski Eestis selliseid luuletajaid, kelle tekstid on, et sa loed ja oled kohutavas vaimustuses ja ta esitab selle suuliselt, kui oled ikka vaimustuses, need on selliseid, kes kõlbavad ühtviisi hästi nii raamatusse kui lavale ja selliste autoritega kokkupuutumine on sulaselge rõõm. Ma arvan, et ka Tarslemil on sääraseid Kui sul nüüd need kaks Tarslemi on selja taga ja kolmas on täna õhtul kolmapäeval märtsikuine Tarslam. Ja kui sa nüüd ausalt nendele kahele viimasele tagasi vaatad, siis mis on sellise slämmi luuletase praegu Eestis? Üks põhjusi, miks ma veel tahtsin sellist ettevõtmist algatada on see, et mulle tundus varem ega tükk aega, et Eestis on Tarslan puud või põud, siis see on ainult korda aastas midagi, nagu see tundus mulle natukene linnukesena. Aga et see võiks kuidagi minu meelest eestlastele võiks sobida ja et see muutuks elu osaks ja inimesed söandaksid esineda ja oskaksid hinnata nii nagu luuleprõmm eeldab ka luule hinnangulist hindamistena hind andmist. Põuetuslamist ehk siis iga kuu Tartus toimuvast eesti keeli luule rummust rääkis Jaan, maalin, ja järgmine selline üritus leiab aset siis juba aprillis. Ja vähemasti kevadhooaja finaal on maikuus oodata. Jah, maikuu sees ja ma loodan, et see tuleb festivali Prima Vista raames. Ma loodan, et see ei ole päris viimane kord, et ma siiski vaikselt loodan, et seda võiks ka sügisel jätkata. Ma nagu hea meelega peaksin seda eest. Kui huvilisi on, siis miks mitte? Miks mitte? Aitäh Jaan Malin. Odavamad. 15.-st märtsist on Eesti Rahva Muuseumis avatud näitus Nõukogude lillelapsed 70.-te psühhedeelne underground. Meil notarid on Kiva ja Terje toomistunud. Vestlen nendega paar päeva enne näituse avamist. Mis teie kuraatori printsiip selle näituse juures on olnud? Me oleme püüdnud dokumente planeerida ja analüüsida selle näitusega seda, kuidas siis hipikultuur, hipiliikumine, kuidas ta avaldus siin Eestis Nõukogude Eestis ehk siis 60.-te lõpu ja 70.-te alguses alternatiivne noortekultuur ja millised olid need hipikultuuri ilmingut selles. Võib-olla alustaks sellest, et me hakkasime tegelikult dokumentaalfilmi tegema sellel teemal ja siis leidsime, et seda ei ole uuritud üldse ja et me teeme selle põlvkonna esindajatega intervjuusid ja me ei saa filmi neid nii palju sisse panna ja siis mõtlesime, et võiks need täispikad intervjuud Eesti Rahva muuseumile annetada, et meie kultuuriteadvuses oleks jälg sellest olemas ja siis tekkis mõte, et võiks juba näituse teha. Ja siis me oleme sinna lisaks intervjuudele neid asju kogunud ümber. Näituse sisulise tuuma moodustavad needsamad videointervjuud, mida me oleme läbi viinud siis 15 inimesega, viimase aasta jooksul. Aga selle ümber. Me oleme korjanud väga paljude inimeste abiga erinevaid eksponaate ja fotomaterjali Mises ilmestaksid erinevaid nurki. Just sellest, millest räägime hipikultuurist ja selle siinselt siinsest avaldumisest. Te olete ise noored inimesed, milline see pilk on, mis teile on kuuekümnendatel aastatel, seitsmekümnendatel aastatel nõukogude liidus? No mina olen sündinud 75 ja mäletan lapsepõlvest mingisuguseid üksikuid asju. Kuidas kuulati Sabbatit, Zeppelini ja inimesed, millised tol ajal välja nägid, et võib-olla kõige algsema impulss minu jaoks tuli seal, võta aga Terje, kes on minust 10 aastat noorem, ma avastasin, et nende põlvkond juba palju ei tea sellest nõukogude aegsest ande ground kultuurist eriti midagi tuli näiteks välja, et ta ei tea üldse, kes on mati miilius ja sellised inimesed, kes ilmestasid kultuur ja ütleme ka juba kaheksakümnendatel üheksakümnendatel. Ja samuti, kui ilmus Vladimir Wiedemanni Raamat maagide kool, siis nagu paljud olid üllatunud, et ta heidab sellist teistsugust nurka sellele nõu koguda peale, millest on küllaltki ühekülgne pilt maalitud. Justkui oleks siin olnud ainult repressioonid ja komsomolirivis marssimine, aga siis tuli välja, et siin oli ikkagi ka rock n rolli kõvasti ja sellist nooruslikku vaba, vaba elustiili ja rääkimata sellest, et ande ground, kunst ja muusika, sellel oli ju kulda 60.-te lõpus, 70.-te alguses. Kuigi seda võib-olla ei olnud võimalik ametlikult esitada, aga siiski seda tehti. Et see kõik, mis, millest need Kiva rääkis, on natuke seotud ka selle siirdeühiskonna mälukultuuriga. Et minu põlvkond, kes me nõukogude aega väga vähem mäletame, vea minust, nooremad ei mäleta üldse, et kõik see info, mida me selle aja kohta teame, on tulnud läbi ajaloo õpikut. Oma perekondlike suhete, aga et ma mäletan seda vaimustust, millega ma lugesin sedasama Vladimir Wiedemanni maagide kool, kus ma olin täielikus hämmingus, et milline melu toimus kõikide nende niinimetatud repressioonide varjus, ma pean silmas nõu, kultuurilisi, repressioone, et Annegrandmeli päris kirev ja mingis mõttes me püüamegi selle näitusega avada sellise teistsuguse trajektoori Eesti kultuurimälus, millega võib-olla noorem põlvkond suhestub märksa rohkem kui selle nii-öelda katkestused diskursust, aga mis on nagu siiamaani olnud üsna tugev. Et nõukogude aeg on, kindlasti mõjutab kogu praegust sellist kultuuriteadvust väga tugevalt, aga oluline on just seda aega mitmekülgselt käsitleda. Mida inimene, kes tuleb seda hipikultuurinäitust vaatama oodata võiks, mis teda ees ootab siin näitusel? Väga paljude inimeste lood oma nooruspõlvest erinevad fragmendid, mille põhjal siis inimene võib ise kokku panna selle pildi, kuidas seda, seda, seda hipikultuuri siis enda jaoks seletada. Ja lõpetuseks Me tahaksimegi kuraatorite poolt öelda väga-väga suured tänud kõikidele inimestele, kes jagasid meiega killukesi oma nooruspõlvest, kes saatsid muuseumile oma esemeid ja riideid või fotosid. Et ilma kümnete kümnete inimeste panuseta see näitas, ei oleks olnud võimalik. Ja kindlasti tasub meeles pidada ka seda, et see projekt ei lõpe meil selle näitusega, vaid me tegeleme teemaga edasi ning loodetavasti aastaks 2015 valmib sellest dokumentaalfilm, mis püüab siis seda sõnumit viia ka Eestist väljapoole. Ning kindlasti endiselt huvitatud erinevatest lugudest, mis seda hipikultuuri siis ühe või teise nurga alt käsitlevad, et projekt jätkub ning me töötame selle nimel, et sellest oleks üks äge dokumentaalfilm. Mis kanalit pidi või kuidas teiega kontakti saada? Kõige lihtsam on minna meie koduleheküljele. PVI hipid punkt ee. Seal on olemas kontakt meiliaadress, mis on Soviet hipised Gmail punkt com, mille kaudu saab siis minu ja Kivaga ühendust. See näitus Nõukogude lillelastest on avatud 15.-st märtsist neljanda septembrini 2013. aastal, nüüd ja sellest rääkisid mõni päev enne näituse avamist. Kuraatorid Kiwaja ter jäädoomistu. Aitäh. Tänase saate kokkuvõtteks. Järgmisel nädalal võib veeta Tartus maailma filmifestivalil mis toimub esmaspäevast pühapäevani. Ent pilku tasub peal hoida ka Vene teatril Tallinnas. Paar kuus hakkab näitama vene kaasaegseid dokumentaalfilme. Kes aga luulet ammu sahtlisse kirjutanud või igatseb, seda ette lugeda, võiks kindlasti väisata Tartu põueturis läem õhtuid. Tarzlem. Järgmine neist toimub aprillis. Arhitekt Martin Melioranski kõneles 24.-st välk loengust alapealkirjaga arhitektuur kui teadmus. Ning Eesti Rahva Muuseumis on teiste näituste kõrval nüüd sügiseni avatud näitus Nõukogude hipikultuurist. Tänase kultuurikaja tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak. Muusikat kõlas sellistelt eestikeelsetel bändidel nagu sõpruse puiestee alumiinium, sinu sädelev sõber, ultra melanhoolne ja vennaskond. Saate lõpetab väntoreli. Sa tulid tuppa. Järgmise laupäevani. Naeratus oli kui päike. Kui päike kiiresid Need olid sa tuppa ja valgust ja selgust sai tubade. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Söe ümber hõljus kui muusika sügavune päikest. Nii tulid sa tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Nii tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tubane. Äratus oli, kui päike. Kogu ilm sai valgust. Sa tulid tuppa ja su naerates oli, kui päike. Ja kogu ilm sai täis valgust täis valgust ja seen näis talgust ja sell täis.