Tänased ballaadid on valitud Hendrik Adamsoni loomingust 1937. aastal ilmunud luulekogust linnulaul. Selles kogus on hulk ballaade ja rahvausundilise legende. Aasta luuleülevaates kirjutas Johannes Semper selle luulekogu kohta järgmist. Tsitaat. Kui neil lugudel, mis leiduvad linnulaulu teises osas pole iga kord eeskujuliku rahvalaulu ranget vormi siis just ülesehitus ise oma nurgelisusega vahele jätudega kujude pillamisega, kirjeldustes ja äärmise kokkuhoiuga sündmustiku käigu enese edasi jutustamisel. Tundub olevat sügavalt rahvahingeline. Neist kargeist ja kokkusurutud lühipoeemidest, mis tuletavad kahtlemata meelde Eino Leino ballaade, aga teiselt poolt ka Hispaania romansse hoovab stoilise rahu saatuse ees. Nõnda kirjutas siis Johannes Semper 1937. aastal luulele vaates. Lisage veel teine kitsi daat teiselt kaasaegselt heiti talvikult. Ta kirjutab nii linnulaulu pärisosa, selle nael sisaldub aga kahtlemata raamatu keskosas toodud ballaadides ja muidu jutustavat laadi palades. Ballaadi. Taolisi laule on Adamson kirjutanud varemgi, kuid linnulaulus on tal vastavas žanris pakkuda otseklassilisi saavutusi. Traagilisse õhkkonda juhivad meid tema kyllevere kulle vere uljas ning suur sõsar väike veli. Kõigis neis on tugevaid jälgi Eino Leino, Helga laulude ballaaditehnikast mütoloogilistest ballaadidest omab ilma Malle kõrval erilise subjektiivsuse veel kuldkannus ja vaskvarvas Adamsoni kohta haruldaselt vormi. Kindel legend, teeks au igale kooli lugemikule. Nõnda siis kirjutasid omaaegsed arvustajad Hendrik Adamsoni ballaadidest. Astume nüüd sellesse maailma. Sinna viib meid Tõnis Rätsep. Eha helk kuidagi kumendab, takerdub tahmas janu ees tegevust, tolle tumeda teada tahaksin tõest. Nurgas laual lahmitseb, krõbiseb kuivanud viht. Kaludes kaltsudes kahmitseb kõrval kõrgeneid kiht pooli sõnu, mees pobiseb, tõstes seal ühte, teist lausa lollusi lobiseb, meisterdab, mida neist. Keraalsel emagi. Reisin, passipuslik Su päeks. Vesin veeret inver, riisin, omanda, ole hääks. Kaelaga see Satohikust, kõri, kõrk, jänes sees. Ega too relda tohi, just Rutin lei, kes vees juba kokku kõik kogusin anda ainult veel hing. Riideks saab sulle Rogusi, hobuse kabi on king. Nõnda, mees pobiseb, lobiseb, soperdab, sõlmib, saeb seina taga Kulkoobiseks, otsiksid katsuksid käed, torget. Kui tunneb sõrmnimed, sulpsatab esimen, tilk aknale liibuv lõust, tiinet, mürgise mao Milbilk. Teise samasse sadades naamik juunilpsab keelt, kolmanda piisa pudedes tõket, kõik tõmmati teelt. Ärk kab elusse, ägised teoksil olev tonn. Kokku vajub mees kägist. Taeval läbistab, tuli lont. Kyllevere kulle vere, kyllevere kilises kullevere kõlises rõngasrüü terrori selledes soomussärkide sagiides kulle vere kuked laulsid kylleverecki valt, vaikis mäelt mändide mühaavi kärkis kulle verre kulles narratum mehemrakas kil Regipsukesed, naljaränne apsukesed, tulge mu vastu taplema. Esmakorda seda hüüdes. Kylle veres ei kihkugi. Teisi korda nõnda nõudes vastust, ei tule tuhkagi. Kolmandama kutse korral kylle veres kirjahtati kulle veres kurjustati nähti, et kääbus Killest amm võla alla astuvada. Kulles kurje arstita niitas. Oi hiilgu, tohoh, tohutut Kessemyndoni kohutab ära nobedse nöökama, kelle vere, kelles keelas ammu õlalt ta haarates nooli nööril Ta vihises Raudahame rakk, sahtel, kulle verekulles kooles mõõka tupest tõmbamata. Kylleverecki katki, Reesid kulle vere kurvalt, vaikis rüselledes rõngasrüüd essa kiides soomussärkide kylle vere vaid Kilinaid kulle, vereEi kõlinaid. Uljas. Oli kuskil gene kirves, tuli terav rai rauda kivisse. Demedki kargas tere, hüve, sellest hävis kuvas Kirywen kadusi. Polnud sel poisil kiviga arukas asjaajamisel, tark ta tööde tegemisel tükist tulema teravaks sõnade poolest purevaks, siis 100. sajatusi, hulgakaupa hurjutusi. Ega ta sellest hoolinud. Tapp, blender veda luu vastu, kaklen, kas kogu külaga purjele, peremehega küünista külavanemat. Pole põhjust neid peljata. Võitle vallavanemaga asja mul, kellest hoolida. Sõimas peremeest petiseks, külavanemad kaabakaks valla vanad verivargaks. Sõitis sanisse, sõjasaks kulda kraesse kasukaga hõbe, nirgid hõlma alla. Mine tülita tedagi, kus mul karta kedagi, sõimas läbi sõja saksa kohe kuklasse karati väkke kuninga, värvati seal ta selga, suitsetati kaheksakeelse kantsikuga. Ega ta tulnud targemaks. Sõdis, sõber 100 sõda tegi kaasa 1000 taplus, Triste sai regede täisrahasid, rataste koormaid oidu ei omandanud. Ometi. Kord said ligi linnuaia, kus oli tuhandeid tarusid. Ega sa nendega usalda, kuradi, kes kohutasid õeluse ära. Hirmutid. Materdas mees, mis materdas, ent ei pääsenud pälvid palgast. Kolmanda päeva koidikul leiti laip pakuna paistetanud keset tarude tükkisid purust. Pesa pakkusid. Mõrvat madrus. Taevas särab nagu särje sapist. Pilve Pugalat, kui kärjekannud paadid paistavad, kuid tõrvad papist üle kaialaspäi ripub mõrvat madrus. Kõrtsid kõmisevatarruudena kirest, viinast Aina arukaotus, libu laevuri käib kõrval kena. Üle kaialaspäi ripub mõrvat madrus. Kui kesköösi naasmas nemad oma urka embuses üksteise äkkKi kõrvale, kust kerkis tema üle kaialaspäi rippunud mõrvat madrust. Kuusest kuivast kolm jäi käbi kännust vanast kolm võsukest taadi, surres kolm jäi poega, kolm venda, veri, sugulast, talu sai noile nutikaile eal tasa enamaile. Noorem vend, nõrga arulin, päris hüüdu künnihärja, Vedise vao vedaja, seegi vendade vao pääl targeemi töödeeoo pääl. Ogar oled võõras, viiksas salaja kõrva, sosistas viidagu härg Viljandis. Müüdagur raske raha eest. Ants Aga härjaga astuma Viljandis veist vedama. Sallas alustas, seisatas kulla Ruuguusikus, kuulatas vaatis latvade liikumist, kuulis kuuskede kiikumist, arvas ostja ees olevat kiiksude stend, kõnet tavat. Selle lepp ta härja müüski andis hinna eest hüva eest aastase ooteajaga vana kännu vastutusel. Ega ei tasunud ostja hinda maksnud pääle omamati, kui oli otsasood aasta lahkesti ant laenu aasta. Vastutajaid aiva vaikis heli tegemast, tal tõrkus. Ah või teie sedasorti sedasorti toda tomp, vargavärki, vennikesi, mõlemaid mees materdama halvast tõvest tohterdama, kuni känd käntsakas kummuli kõlpsatas kaasrahagakla. Selle Antsu upitas õlale ja kõndis ja kõneles ost ja ausent käemees kelmi tahtis mu oma omandada, vara ära varastada. Kuldkannus ja vaskvarvas kuldkannus kireskoi valul vaskvarvas vastas videvikus. Tulitaplemat, tühi sohu, sulgi verd sinna jätma, maha tapma plid Ühe päevad taplit teise päeva kokku langesid, siis Koidul kolmandamal. Ehivad näinud nad maailma nägu, saanud vaadata eivast tao valget suled, pilvedenapillud sinisesse, veri ära auranud. Punasesse Kalestanud külm kange südamesurm Bon sõba seadnud särasilmale. Suur sõsar ja väikeveli söamine, suure sõsar virute võtiv vasarat põski põleti pisar. Veli väike läits, lärmamine kakas tõsile kaebame emale-isale, ütleme Maret meil muretseb matuist jumalat, ballepatughist kahetseb ikke kõtuist. Oi Veli ooda Raasik võttasid punane preesik kallist kullast kaelaraha. Liimäele, Laitsvilist kulla- ja hõbe küliistendaadride taskundilist. Näides neid esale emele otsingitust, sest omale teenu Teedusse Toomale. Kõne keskelt kaks kakati kohe nõudmanags nakati. Koss jäi Maret maha, Ikma. Sinna Paksu paju alla laia lehte Kleppe alla Cyrivets kalagivile. Ese yhe. Peli väike dirigast tagan oma äkki nänni ään. Joosi või kasvõi jala alt Leisvee järvegaala, Altkalakivi, Kirywedse kivi pääl lolliv, kitsa käenga paju all lolli pallu, poolik viibel kiik, soojuslilli kruun. Onniskitsas pangevitsa peeruvalgel pinnist Ps kõigutades kirve kuuest taguski Lukops, Jakob Ps ümber tammus terve perenaine, lapsi viis või kuus. Ühelgi neist üleeilsest iva, marja polnud suus. Isa, valmistades riista ega tohi väsida lastel laaste suhu pista, näljas, käsib näsida. Avatakse uks ja lävel seisab võõras vanamees. Tere. Jõudu kuluks ära. Kohmapastu saunamees. Saaks ehk ööseks külje aset küllap külje aset saaks hamba allagi ehkiva. Jah. Kes vastaks, valetaks. Ometi on mõni loom teil. Laste ainus leeme valgus langes ohvriks kirvele. Jalgadest üks iga nurka päänt, pange keskele. Hommikuks lehm, iga nurka pull, sest saabus keskele äkki nagu puhastus silmist võõras vanamees. Lihast perega sai toidust terveks talveks saunamees. Ilmamal ümberhall pilvesall marsib maa pääl ilma mal punamuna hõlmaal Kõlland kere kurgu all. Ühte käist keerutab, teisel kannal tiirutab, tõuseb tuul, idu Hiinal ühte silma pilgutab teisest tilga tilgutab. Sajab, vihmasahin all valgeid hambaid, välgutab Helet naeru, helgatab viskab välku, visiinal pääseb punane hõlmaal kere Kõllan kurgu alt, siis on hele heinamaal kime kume, karjamaal marsib maa pääl ilmal heidet hall pilvesall päiks ratas pää pääl u ketas kübara all. Ballaadi sarjas kuulasime Hendrik Adamsoni loomingut kogust linnulaul Tõnis Rätsepa esituses.