Kui me oleme täna siin stuudios Hando Runneli ka et ühte raadiosaadet valmis teha on just aeg, kus kogu rahvas on ärevuses ja mures meie keeleseaduse pärast. Kui see nii jõustub, nagu meil Lähme siis on meil võit käes ja kui see läheb halvemini siis tuleb võitlust jätkata. Ja see, kui, mis nii tihti ripub meie kohal Jah, sisaldades häid ja halbu asju, lootusi ja muresid. Seal on üks väike eestikeelne sõna kolmest tähest tehtud. Ja sellega algab nii palju mõtteid, nii palju igatsusi ja nii palju raamatuid. Iga iga tõeline filosoofia ütleme siis, mõtlemine toetub konkreetsele keelele ja filosoofia oma sügavamas põhjas ongi keeleanalüüs ja kui me vaatame, kuidas on filosoofilist, kust heietatud kreeka keele sõnavara baasilt, kuidas sakslased, kellest me teame, et nad on väga metafüüsilised inimesed, kuidas nemad oma filosoofiat on välja kasvatanud üksikutest sõnadest näiteks eesti keeles ei saa edasi anda, mida sellised mõisted, mis sakslastel on sõnas mann. See on umbisikuline jõud. Meil võib-olla kasutatakse vormi, tehakse, ollakse või rahvakeeles, räägitakse, nemad, Nad on teinud, vaat mis nad jälle teevad. Nad on tänava üles kaevanud Adam kauplusest kauba ära võtnud. Rongid valepidi liikuma pannud, mingi ebamäärane jõud Eestis ei ole oma sõnu nei põhjalikult analüüsitud. Aga mul oli kord niisugune kiusatus vaadata eesti romaani olemust, eesti eepika olemust ja seal ma põrkasin selle sõna peale, aga kui me teame eesti kirjandusklassikast palju Kuiga algavaid vägevaid teoseid. Oskar Luts kevade kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Juhan Liiv, kui seda metsa ees ei oleks Oskar Lutsu kui ka. Ma sidusin eesti rahva ajalugu ja tema karakterit. Umbes niimoodi ma märkasin, et eesti eepika epiloogiline tähendab ei, kõik oluline on toimunud minevikus ja eesti autorid jutustades oma lugusid, räägivad mingist väikesest asjast, mis on veel järgi jäänud. See on epiloog, see on järeljutt kogu Eesti Epikaan järel, jutt just nagu kuldajad oleksid olnud ammu kauguses ja me fikseerime veel mingit aegade lõppu. Aga kui sa tulid siia stuudiosse, siis võtsid väljaportfellist ühelehepaberit kus on, võiks ütelda luuletuskogu või luulevaliku või luulevihu. Sisukord. Kõik luuletused algavad Kuiga. Lugu on juhtunud. On see tõsimeelselt mõeldud, koguks? Kunagi et kõik kõik kirjanduse tundjad või kirjanduse sõbrad on, on mingeid manipulatsioone teinud pool mehaanilisi järjestusi mingil printsiibil. No ma mäletan, et Mati Unt ja Paul-Eerik Rummo on paralleelselt teinud esimesi katseid, on järjestanud esimesi luuleridasid, mis algavad minaga, et sellega näidata, mis eesti luuletaja arvab minast või iseendast. Väga huvitavad järjestused tulevad niimoodi. Ja mina. Ma vaatasin, et ühel hetkel märkasin, et mul on väga palju kõhklevaid või tingivaid meeleolu üleskirjutusi, kus on just kasutada seda, kui, siis mingi ebakindluse väljendus. Et neid on üsna palju ja hakkasin siis üles lugema, kui palju neid üldse võib-olla ja siis kirjutasid nad tähestikku järjekorras üles. Ja sellest ärkas mõte, et kas niisugusest juhuslikkusest võib välja lugeda ka mingit niisugust olulist või kas see viib mingi põhja juurde välja. Kui mulle tundub, et selles juhuslikkuses On on mingi mingi kandvus, et ma usun, et kui kui mina võtaksin ja lehvitasin ainult neid luuletusi, oma luuletusi, mis on selle kui kõhklusega kirjutatud, et siis vist on oluline minust minu luuleilmast ka edasi antudki. Kui sa vastu ei ole, ma loen ette kuulajatele selle sisukorra või palun, nii. Ja neid on ligi 50 Lõvetest. Kui halastama hakkaks hammas, kui Hitler läheks Hiinale kallale, kui isa sureb, kui kannaksid kaamelikarvadest amet, kui kapsapõld laotab lehti, kui keel on keel, kui kätte on jõudnud aprillikuu kuumad, kui kätte on jõudnud august, kui lõpeb september, kui ma enesesse tõmbun nagu tigu. Kui ma hakkan surema, kui mammonat hakkab voolama mäda, kui ma olen kurja teinud, kui ma olin poisike, kui ma omas noores põlves, kui ma veel väikseke olin muutub elu sisu, kui mõistus ütleb üles kui märjukest mekkinud meestekamp närvihätta jäin, ei tea, miks suures linnas. Kui oldi noor, kui oleks kaks ämbritäit puid, kui oleks ramp ja tuuldumist on vaja. Kui otsid inimest, kui park mõneks piljardikuule, kui pidusam peetud taevakoer põõneb, kui päikene loojub ja videvik hakkab. Kui päike on punaseks paisutanud, sõstrad, kui päike paistab palavalt, kui väike pähkleid küpsetab raiud palkidest maja. Kui sa tuled, too mul lilli kui seda metsa. Kui sina, armas oled teel, kui sind kiusab, kurat. Kui suu- ja sõra tõbi, kui süldil oleks selgroog. Kui sünnib luuletus kui teid rahuldab elu kui toomingad tohivad õitsele minna vaatad, kui aeglaselt askeldab kraana. Kui vaevane on, kui sa vanaks jääd kui veel, kui viina laialt. Kui võtta rattalt pöiad. Kui välgumihkel välgutab See oli päris nagu luuletus. Aga me tahame alles ikka nende luuletuste sisse ka minna. Aga meie teame koolipõlvest hääled on tingiv kui ja ajaline. Kui. Jah, alguses ma hakkasingi otsima välja neid tingivaid. Ja, aga on veel kolmas vahevariant, kus on see ajaline kui tingiv põimitud, et ei saagi aru, kumb on dominant, ega ikka rohkem on, on see tingiv, kui siis see on eeldus. Kui nii, siis. Kui halastama hakkaks hammas, niisugune segane visioon meenutab eesti luulest sellist stiili nagu Juhan Liivil on, kui tume veel kauaks või siis kuulus luuletus kuulbaažilt häitsme mehed, kus ei ole väga täpne, see pilt, aga no on mingi ühesõnaga kus sõnad ei, ei väljenda kõiki definitsioone-lise täpsusega, vaid vaid mingisugune müstiline tunne, millest võib-olla kõik ei saagi aru. Kui halastama hakkaks hammas, siis näe, geist määrduks mägiaas siis seitset värvi taevasammas end ülendada, võtaks taas. Kui surmalaulust sünniks suvi, siis mere kurku kaoksid maod ja toone poolelt turteltuvi taas koju tassiks kondilaod siis püünistesse pühad isad, saaks vangitsetud vihavood ja neste nõrguksid kõik nisad ja sügavikku laskuks. Lood. Hoopis lihtsamad laulud on sellises stiilis kui Hitler läheks Hiinale kallale. See on niisugune kergelt sündinud tekst. Emalaselik. Kui Hitler läheks Hiinale kallale korea laseks koerad vallale jääks Venemaavaidluste vahele, nii tasast ei pandakski tähele. Või siis laste lasteluuletus jälle natuke sõnamänguline villu loogika põrkeline. Kui ilm on soe. Kui ilm on soe, siis külm ei loe. Siis külma justkui pole. Kui ilm on külm, siis külm on külm siis ka, kui külma pole? See on nii väga laste loogikapärane, täiskasvanud jälle ei pruugi sellest aru saada. Kuna selles lastelaulus oli siin talvekülma motiivi, siis neidki haakis teisest meeleolust. Samas meeleolu seal süvenenumalt edasi minna. Leinalaul. Kui isa sureb, siis algab sügis. Kui ema sureb, siis algab talv, hing lõdisedes, kui põõsas põleb. Kuid külm on kõikjal, sest algab talv. Kui kalmu kantud, saab kadunuke siis üle leina. Veel algab öö, kus ühtki tähte ei ühtki tunnet ei tõuse enam, ei helgeks. Kõik aeg ja elu, mis on tal mõtet, kõik hajub ümbert, kõik katkeb käest. Mismoodi mõista veel märkate uksed veel keegi armsam veel hoiab käest. Kui kannaksid kaamelikarvadest Hamet mu sõrmede all, tunduks seegi, kui see amet mu sõrmede all tunduks kõik nagu siid. Nii armas oled, et hauda Moviid. Ma olen kui kõrval märganud ka, et väga palju on mu luules seda maaga ja kohaga seotud meeleolu või mõtiskluste ja mäletan, et kui praegune noor arvustaja Toomas Haug alles õppis oli tudeng Mart Mäega juhendamise all, tegi kursusetööd või muidu seminaritööd ja vaatles minu luulet, siis ta märkas ära just selle momendi. Ja ta võrdles, need on erinevaid luuletajaid, kellel surmamotiiv. Võib-olla nii erinev, et kui näiteks Runneli luules lõpp või kadumine on maa sisse minek, siis näiteks niisugune luuletaja nagu Heiti Talvik oma lõpud lahendab teisiti. Ta hajub õhku, eetrisse, linnulaulu ei kuhugi, meeltega. Vaevalt mõistetavas või niisugust erineva suhtluses võivad olla ka surmatundes. Kui kapsapõld laotab lehti Kui kapsapõld laotab, tehti ja viljapäis tõsineb tuum kui päike veel päevade kaupa käib, kõrgelt paistab kuum. Siiski Isamaa tehakse korda, et rukkikülv alata võiks. Jädalmis põlvini kõrgub, toob lootusi piimast ning võist siis kuldnokad ründavad aedu ning heinu täis ägised küün ja ööd saavad hämarust juurde ning järv seisab tume ja tööl. Siis otsime üksteise silmi ja vaatame vaikides, et suve sõprusest leida meest tõsimest naljaks võt. Siis vajame üksteise siirust, nii nagu ei kunagi veel. Sest sügis on tõusmas teele ja tõde on sügise keel. Ah sügis, sa tarkus, sa küpsus, ahminud raasu, kahvatu vend, kord küsin su rahu ning rõõmu ja esinsu sarnaseks end. Aah, sügis Me kainus, küpsus. Ta tuleb, et olla nii hea, et võtame nooreaa, nukrus ning pöördame põikliku pead. Ja on huvitav vanemas eas lugeda oma noorema põlve luuletusi, kus on mingi tulevikuga prognoos sees ja kontrollida, kui, kui õige või kui lapsik see prognoos on. Ja siis kuigi ei suuda enam emotsionaalselt kopi jälgida seda varase ja luuletuse hinge liikumist. Sest vanemas eas on juba nii palju tantsiks jäänud meeled. Aga siiski on rõõm vahel kogeda, et mingid prognoosid või ennustused on õiges suunas läinud. See on üsna varase põlveluulet sellega, kui sa praegu hakkasid sellest rääkima. Kas sul meeles on näiteks selle kirjutamise mingi situatsioon või millal, kus? See on üks tüüpiline küsimus kirjandusõhtutel mitte ainult selle luuletusega seotult, vaid umbes nii, et kuidas inimene või autor mäletab et üldiselt Eesti autorid ei mäleta peast oma teksti täpselt, näiteks venelased loevad väga peaaegu kõik oma kogu loomingu peast. Aga ma julgen öelda, et, Et autoril endal on meeles kaunis kustumatult mingid muud asjaolud see kirjutamise meeleolu või isegi leiutamise aegne nägemus, mingi visioon ja ma mäletan, et elus on ka teisi inflatsioonihetki olnud, no näiteks kontserdil käies või teiste luulet kuulates või või ka vaidlusi kaasa elades silma läte, kerkib oma elus kogetud mingisugune maastik või, või ruumistik või õhustik. Ja me kõik välisilma muljed kanname sinna oma oma meeltemaailma, omada päris maailma, mis on meie sisemuses. Ja tunnen, et oma luuletusi lugedes ma alati jõuan sinna, selle algelamuse juurde, sellesse maastiku, sellesse ajahetkes ja oluline on seal Valguse nägemas nende osa luuletusi on hämaras. Alguses nähtud ja see elamus kordub alati. See on peamine, mida ma mäletan, ma usun, et see vaid ka teistel Snanejal Loomingu psühholoogiline Mati ja on huvitavad. Et kui seda näiteks sedasama valgusrežiimi ma olen toonitanud siis mõned kunstist väga kauget inimest, kasvõi füüsikud või matemaatikud, on äkki saanud mingi seletuse kunsti heaks, ütles ta siis. Kunsti ei olegi palju erinev sellest maailmast, millega Nemad tegelevad, ühesõnaga et kõik asjad võivad olla suguluses. Ma nimetan seda koordinaadistikku, füüsikud või matemaatikud, ütlevad ühesõnaga alati hooletust meenutades Me jõuame sama samadesse koordinaadipunktides. Autori seos. Keelest alustasime luuletus varasem luuletusega, pateetiline tahab olla nii aus. Aus, aga ikkagi pateetiline. Luule. Aga siin võib asjatundlik inimene aimata, et Kristjan Jaak Petersoni. Kui keel on keel, siis helisegu ka sõnadesse keel, et meel ta helinasta Helletusist saaks meeletumaks veel ning veel et luuletuul, mis Umbub hinges ja luulehing, ta kuuldav keel saaks hellisedes heldust juurde ja suurust juurde veel ning veel, et muutuks meel meil meeletumaks ja lahtimale lauldaks, keel ei ütleks üles, ülepingest ei katkeks keerduks keel või veel? Roll kui kätte on jõudnud aprillikuu kuumad Sis käppadel kerkivad tiigrid ja Puumad ja põllumees, põline kergitab atra ja kuldnokk on tulnud ja Vatra ja vat saab siis poisid on puhumas taevani lõket tüdrukuid võita ning teha neil tõket. Augusti laul siin on John pori, eestiaegsete lööklaulu bändide või ma ei tea, kuidas siis nimetati orkestrit tantsuorkestrite rütmikat tunda. Kui kätte on jõudnud haugust, siis kurkidest toidab end august septembrikuus menüüga nuus. Siis elab õuntest August. Novembrini vee peal, August peab kuidagi ennast küüslaugust. Kui kätte jõuab. Jõulukuu nälg luurab igast august. Kui jõulus ning vääris haugust, jääb hinge veel pühade Maugust. Kuid siis, kui saabub veebruar peab aitama end Eduard. Siis on veel üks kuu luuletus, kui lõpeb september. Mulle meenutab see üht Ehini luuletust. Väga ilus luuletus, noore lehenel oli sellest, kuidas ülalt sajab palju palju vett, see on juga ja kuidas me jookseme puudutaja üle sambla ja pese. Pesen pead. Leiuaal anud. Selle teema selline mul on, noh, sügisene pilt. Võib-olla siis ei ole, ei ole nii kirgas, Vaidan on homoristlik ja segane. Kui lõpeb september ja algab oktoober, siis meeletult peseme iga päev päid. Ei, seepärast mitte, et kõõm on või täid vaid lihtsalt, et vihmavett täis on siis toober, oktoober, oktoober, september, september ja toobrile lisaks on pandusel ämber. Kui ma enesesse tõmbun võima enesesse, tõmbun nagu tigu. Ära sina lakala laulumast künnilind sulgub endasse, näha omi vigu. Tõmbun endasse kuulatledasinud. Õhtutuul tõi tulles hingede uska künnivares kraaksus muret musta. Tahan üksi maksta oma eilsed võlad. Sul on niigi õrnavõitu võlad. May ning puude ladvus põrnikatelenud. Õhtul õuest, üksildase leian end ära, viidi nurme maimukesel, mull. Haljas oras alles tulekul. Täna külv on homme lõikus juba korraks endasse mul pilku heita luba mättale istudes, kus käte vahel pea ja su hääl, mis armas on ning hea. Need on sellised laulud, mida ei kopeeri enam lugedes, kui ma hakkan surema, oma keelt ju purema, viige siis mind kabelisse, viige keha kabeli taha Eima taevasteni jõueima jumalani. Jumal suur, kas mina julgen taevas tark, kas mina tihke? Ma jään maasse magama, mina vanapagana. Kui mammunast hakkab voolama mäda siis lõpule on algus, siis käes ongi häda. Kogemata kui ma olen kurja teinud omas noores eas olen teinud kogemata, pole mälestustki peas. Kui ma olen kurja teinud ja see vaeva peas olen teinud kogemata, aga täies eas. Kui ma olin poisike, tahtsin ära kaugele, aga kui sain vanemaks, muutus aina armsamaks. Kõik see siin silma all köitmis, hõõgus hõlma all süda täis suurt armastust, kartmata veel kurvastust. Küla laulnud mälestuslik Kuima oma noores põlves külavainule liikusin Lepaladvas kiikusin, kuulsin lause lõpetusi, õige kurje õpetusi, minemine, eksamine, lähed linna, sured surma, seal ju põldu põlatakse, seal ju välja vihatakse, seal ju säänsed, elavad Seegendajad, rehkendajad, käsukirja, kehkendajat, seal säänsed elavat hallivativalgendajat silma klaasik, algendajad, seal kõik säänsed, elavad Vändra metsavähendajad, linnagunna lähendajad, sääl nad sääsed elavad, seal nad käivad, kerjus, Gambus, kirjud kõned, hiilgavaid hambus. Seal ju säänsed elavad. Ma ei ütle muud, kui seda armastaja, orja teda siis ka säänsed, elavad nad silma pilutajad ja tilul ilutajad, õiges jõude elavad. Kui ma oma noores põlves küla vaenul liikusin, Leparaadvas kiikusin veel üks maaelu-idüll, sinine taevas. Kuima veel väikseke olin taevasinisest kangast siilukest kleidiriiet endale lõikama läksin. Taevas oli nii kõrge, käärid kukkusid ru silmile, tõstsin käed tihkuma, hakkasin tasa. Pärast, kui ema mind leidis, magasin marjapõõsas, särgiki ainult seljas, põsed kriimud, pihud nii nagu itkenud olin silmil mustal mullal. Nüüd see hääl, mis mul oli, pidi olema siis tütarlapse hääl. Luuletaja vahel räägib mina, aga see mina võib olla väga erinev nina. Ja ma mäletan, et selle luuletuse ilmumise järel küsiti minu ema käest, et millal kas temaga nii juhtus. Et fantaasia reaalsus luuletajal. Aga kas tõesti niimoodi, Cecitel otsitakse luuletuses täpselt seda elu? Ja ikka ikka ja noh, alguses oli nii, et ma alustasin luuletamise katsetusi avaldasin, elasin maal ja siis kogu see luulekogu transponeeriti ümbruses ei midagi, see peab olema kogu ja see luuletus on selle mehe kohta, see laulan selle naise kohta. Ja ega siis ei olegi muud kui lase külast jalga, sest väga raske on olla. Kui muutub elu sisu, peab muutuma formaat. Kel suureks paisub isu, peab võitma võõrast maad. Kui mõistus ütleb üles, siis kuula vere häält, see õpetab sind õigelt, sa ainult kuula päält. Sa istu kasvõi maha. Sa vaata kasvõi päält, kuid sa ei kõhkle kauem, kui oled kuulnud häält. Lahkumisavaldus kui märjukest mekkinud meeste kamp jälle Ulama, hakkas sa kuradi pamp. Brigadir, paberid helistas vaid ja kritseldas otsustas sedamaid. Ah, võtke, võtke mu kaelast see töö, kus sõimamist kuulma pean päeva tööd. Mu närv on nässus, enam vastu ei löö. Jah, võtke, otsige nooremaid. Parem kõrvalseisjana, aitan, kus saan, kus täpsemalt kõigist tunnen mulda ja maad. Jah, tõesti, et uus mitte kartma ei lööks. Ma ise ta välja koolitanud, tööks on muidugi raske, iga algus, nii. Aga see on üks õnn, et põld polegi ja vihm, põuda just jagub ka. Kuid ikkagi kõige tähtsam on maa, mis ma räägin, see kõik on null kui töölist, kui inimest pole sul. Ja seda just tahtsingi lisada veel siinsel rahval on mõistlik meel siin kahjuks lõppes ta paberil, ruum, kuid tähtsam sai öeldud, see asja tuum. Siin on nüüd üks luuletus üksikjuhtum, mille kohta mõni asjatundlik ütles, et et miks Runner kirjutas Jüri Üdi luuletusi. Kui närvi hätta jäin. Ei tea, miks suures linnas tramm üle sõitis minu jalalabast. Kui ema nägi seda, heldeke, ta hüüdis. Ja ära jooksis, perekonnaseisuakti sabast ja perekonnaseisu sabast ära jooksis seegi, kes oli ema sinna kutsunud kohtamiseks mind sülle tõstis palgele mind suudles keegi. See jäigi meie kõigi viimseks kohtamiseks. Mind viidi paranduseks paranduse majja ja tramm, mis tegi haiget mulle tassiti utiili. Kõik lilled mulle kaasa murti rohuaiast, kõik teadsid. Tagasi on miljon 1000 miili. Ja just see struktuur niisugune ehituslik. Aga noh, näiteks miljon 1000 miili see kauguse nägemine, see on mul mõnes teises luuletuses. Kas teistmoodi see on niisugune visioon? Ajaline kaugus ruumiliselt nähtuna. Muiste kui oldi noor ja jõuti joosta, sai püütud vasikat ja hoost ka. Ja koiduvalgel varakult sai joostud toodud teistelt tuld, et praksus jää ja tolmas all pastalde all televõiks veel kiiremini lugeda. Tegemine sügis laste maailma jälle sukeldumine. Kui oleks kaks ämbritäit puid ja oleks kaks ämbritäit briketti ja oleks kaks tikutoosi täid tuld, siis saaks nii palju sooja, et mitu nädalat võiksid kõik tuttavad inimesed ja kõik meie sõprade lapsed kodus külas käia, kui nendel ei ole ahju ja nende maju ei köeta ja nendel on tulnud köha ja nende käed on külmad. No eks väga noor noore ja mis ta noore võhik Eks nooreaa pateetika sepad, Biolani ramm ja tuuldumist on vaja, ma lähen vaatan mehis Epybayas reisidelt, alasitelt kajab hooga nakatavaid Kilk see sest alati kui tegevust ma näen, kus meestel nupp ja kuldsed käed, ma tunnen, et minu pääl saab juurde rikkaid silmapilke. Siin keevitaja tõmbab maski, et siinse särtsu sepisoksa bet, et siin iga liigutus ei käi, et siin kohe näed, kes mees, kes mitte, et on teisal sõnasepad ametis. Muista ma osa päris ametis, töö käib ja on ka tööle vastav kära, suurmeister nõrka peale lööjat pilkab, kui ise ainult õrnalt akti Tilpad. Ma kirjutan ja kuulan, kas mu sõnal on täis või tühja löögiga, ma. Rakursi valik on, et pisut rohkem eneseirooniat ka sisse panna. Et sellega natuke värvida. Et nad ei suuda peaaegu mitte kunagi mitte kusagil lõpuni olla ühes toonis. Igas senti mentaalsed või romantilised või või pateetiliselt, vaid alati toovad sekka kohe kiiresti-kiiresti jälle mingi iroonia, eneseiroonia ja vahendavad, aga see on vast see rahvuslik karakter või väikerahva kogemus. Kes on käinud, võrrelnud eestlasi? Näiteks Tšehhoslovakkia inimestega, ütleb, et pea seesama ajalugu ei ole enda teha. Miski ei ole lõpuni oma teha, ma tahan. Kuid alati jääb õhku see, kui kui ma saaksin, siis ma teeksin, aga alati on siiski mingi võimalus teiseks minna. See on see sama, kui. Kui otsid inimest, ent leiad tõpra, siis meenuta mõnd olnud sõpra. Kui part muneks piljardikuule. Meil ahetus tuleks suule, kuid söönuks neist keegi ei saaks. Üks ainsamatki varezevaks, viis nälginu kelgud puule puult edasi, kosmos, kuule. Võib-olla sealt abi saaks. Kui mune ei ole, vaid kuul. Kui piduda on peetud ja võõraid jääb väheks, siis armsale rahvale külla ma läheks. Kui armsad on hauas või unustanud minu üles, otsin vihamees sinu. Sa oled veel ainus, kes arus ja elus, kes mõelnud, on mulle nii palju siin elus. Päevakoer põõnab ja mesinik magab. Üks saatuslik sõnum siis mesipuud tabab. Kust tuleb too sõna, kus asuta, ülem? Ei tea, aga teele peab suundumas ülem. Uist, peret jääb maha, kes vanem ja Valium, kes noorem, see läheb. Ja näitleja on palju. Nad kerkivad kohalt, kus maanduvad, maha? Nad ise ei tea. Nemad ise ei taha. Neid sunnib too sõna. Ta tuleb ja tabab, kui valve on väsinud. Kui mesinik magab, nad tõusevad taeva nii ruttu, nii äkki silm näha võib kaugel vaid tuhmuvad täppi. Kui päikene loojub, videvik hakkab ja õhtune vaikus lööb hõljuma toa kui arstide hoolitsus homseni lakkab, kui põetajad kraaminud on söömata roa päid sisse ilmutaks kahvatu kuju mu peal patja ta pehmemaks, jääb ta hääletult, ilmub ta sõnatult oma sülle, ta korjab mu kidurat käed. Ta tuleb mu juurde, ma tunnen ta ära. Ja nõnda see öö saab, õnnis ja hea. Kui ööga möödub. Ma saadan ta ära. Mu päevade kurbust ta teadma ei pea. Seda laulis Tartus kunagi ansambel suut kelle juht oli praegune tunnustatud ja tuntud bioloogia arst. Tiit Kööbi. Kihk kui päike paistab palavalt ja öö on hullusti mahe, siis üleaedadega vaata, mul tekib totakas tahe neitsi üle aia, sa Kuribat, mul sõber pärib, küsib ja miks ei pruugi sa väravat, kui värav pärani püsib? Mis asja ma sõbrale vastata saan? Mul polegi mõistlikku vastust. Ma kargan üle aedade ja otsinud isegi vastust. Noh, ja eelmine oli väga varases elujärgus ja hilisem järgmine luuletus on siis väga hilises elujärgus näide. Kui päike pähkleid küpsetab, tähendab ja rukkipõld on võetud ja kevadine armuluul on ihust välja põetud siis tuled sa siis tuled sa piim küpsete pähklitega ja ütled, oled vaba? Sügiseni surmani. Sa elu uue Hormani, sa oled veel kord vaba, sa oled kõigest vaba. Ja ongi sügis ja talv käes samblasalm kui raiud palkidest maja. Ka sammalt on vahele vaja, kui unustad sambla ära, tuul puhub ja külm võtab ära. Ja siis, kui külm ära ei võta, siis elatakse edasi ja siis selle peale tuleb niisugune laul. Kui sa tuled, too mul lilli. See on võetud, anna haavalt rida ja kasvatatud siis edasi nägemust või tunnet, umbes samas suunas, aga uuel kombel kui sa tuled Kohupiimakohviube tule tuulutama tube, minu kodu on mu urgas hallitus ja haisen nurgas tulles ära tuld küll süüta, ära uuri, ära tüüta manitsustega mu kõrvu, igatsen vaid sinu õrnu unistusi uuest ajast puhtast valgest vangimajast. Ootaja laul rändaja saabumisest. Kui sina armas oled teel kuid koju pole sa jõudnud veel. Ma tunnen siis nii heldemeel, sest sina tuled, sa tuled, su kuju kaugelt ei paista veel. Kuid juba aimdus kõigel eel. Ning helde on sinu ootaja meel, ta teab, ta teab. Satuled. Karjalaps kui sind kiusab, kurat, hüüa valjusti. Kurat. Kui sind jälgib. Jumal, ütle julgesti. Jumal. Ära häbene sõpru ära vaenlasi varja lahke meelega mine Väike-Karja laps karja. Tõvest tõusnud. Kui suu- ja sõratõbi on Eestist üle käinud, kui maanteed karantiinist on jälle lahti läinud siis hangin rännuriista, siis lähen niisama, teen ringi ümber Eesti? Jah, lihtsalt niisama. Kuis üldil oleks selgroog siis sülti väriseks? Ta poleks püdel eelroog tast jääki jääks päriseks. See jääks, jääks elajale, too süües näriseks ning lõust läik hambuline tal uhkelt äriseks. Kui sünnib luuletus, siis sünnib ime. Kas imeks saab ka selle tõlkimine? Kaks imet järjest üliime? Ei seda usu skeptiline. Kui on, siis on vast juhus pime. Et enne üksis. TÖÖ tõlkijal on vaevaline. Kes loodab muud, on kurt või pime? Kas mõne sinu luuletusega on see ime sündinud kunagi. Oled sa mõne tõlkega rahul tegelikult? No ma ei tunne keeli ja tõlkini võrrelda ei oska, aga on originaali ületavaid tõlkeid näiteks ükse menenko. Tõlge ühest kaunist lihtsast luuletusest on tal väga-väga leidlikult tehtud ja on. On see idee vene keeles veelgi teravamalt ant mingi niisugune naljakas luuletuslikene kuidas mõtte mügaraid vaid mütsi alt müüa? Rosinat saamesed sinu Lovetiste kaller, soome keeles ma olen vaadanud üht luuletust seal. Ühe minu minu salmikese väikesel luuletusekesed tõlge olnud. Ja selle kohta on öeldud, et laul mis rahva hulgas ringleb ja see on tõlgitud anonüümselt nagu rahvalaulumaad ja see küll värsirida on pikenenud, aga, aga ta on elusas soome soome keele rütmi soome rahvalaulus, ütles, et on, on ilusaid hetki küll, aga üldiselt on kaunis võimatu tõlkida. Ma olen ise proovinud, sest dominandid on teised. Ja kunagi Edasi, ja selleks sellest tulebki välja erinevate keelte õigustus. Nende olemasolu õigustus. Et ükski teine või kolmas keel ei suuda maailmas väljendada seda, mis vaat üks üks veel oma grammatika oma luulega võiks öelda, et luule on sellelegi keele grammatika tegelikkuses. Seda, seda luulet eesti luulet saab teha Eesti, sellest läti luulet saab teha läti keeles saab mõningaid üldinimlikke arhetüüp edasi anda või imiteerida seda selle keele kõla. Ja noh, võib-olla üldist mingit kirjeldust edasi anda, aga see Reaalne elamus, mis eks keel võimaldab, seda saab edasi tõlkida ainult ragmentaarselt ja sellepärast on kõik luuletajad põhimõtteliselt oma oma emakeeles kinni, nad on rasketel aegadel nimetatud siis ka kasvõi natsionalistid, eks, aga see on vältimatu, sest kõiki muid asju võib teha mis keeles tahes tööstust või arendada ainult matemaatiliste vormelitega, aga luule on ainult emakeelne fenomen ja sellepärast luule ja rahvuskuuluvad kokku, nii nagu kaksainsus. Kui keel kaob, kaob ka see luule, see kirjandus. Pillitasapuhumisest, vaat see ongi siis nüüd nendele manitsejatele mõeldud. Kes ütlevad, et ärge ärge olge nõudlikud, olge kuulekad. Laske ennast. Töödelda. Pilli tasapuhumisest, kui teid rahuldab elu, mis rahuldas Mesi elanike maamunal, siis magage edasi oma vedru voodeis kaitstud kodudes. Magage edasi töökohtadel, valvepostidel. Magage edasi, lõigake kasu, maaslamajaid ei lööda. Magage magage, ärge ava keegi silmi. Ärge tundke igatsust imeliseks saada tagu jalgele tõusta, silmnäoline olla siin tasasel Kamaral, rahu mererannal. Magage segage, kuni pole uhkus, uni pole edevus. Uni tuleb kasuks kaua elamisele, amööbidele inimestele siin rahu mererannal. Mailaul kui toomingad tohivad õitsele minna. Nad lõhnaga, toidavad tervet maailma. Kõik külad on mähitud uutmoodi uima. Kaloobunu joobub. Nüüd, mäletad, kui ma Siin oli riimsõna Kuima ja Kuima. Vahel kirjutatakse ainult riimi pärast. Kuiva päevane on, kui sa vanaks jääd, ma mäletan, ma kirjutasin selle, kui töötasin Loomingus, Loomingu toimetaja oli Anton Vaarandi vanamees ja ta luges. Kuule ima Oxooseda vaal, ratsa defina ja ma lõpuks ikkagi avaldasin ja Kukerpillid tegid sellest ilusa laulu, nii parodeerisid natukese autorite, aga üldiselt on ta väga õiglane laul ja parodeerida tuleb eriti sel juhul paraadiliselt ette kanda, kui lauljad on noored, need mitte solvata, vanu, vaid mängida, mängida, sest me ise oleme vanad, aga kui vanaks jäädakse, siis on asjal vahel suurem tõsi taga. Ja ma usun, et Anton Vaarandi natuke Ta tahtis olla noorem vaid rootslikum Taali. Taotluslik Javlinski, inimene kui vaevane on, kui sa vanaks jääd, kuid udiseb lõug ja värisevad käed, kui kõrv ei kuule, silm ei näe. Ah tõesti on vilets, kui sa vanaks jääd, seal lähevad tüdrukud häitsme eas ei, pligakesetkel patsid peas. Kui muld sõna tundud sa nende seas, ah, kõle on küll, kui sa vanaks jääd. Seal jooksevad jõnglased palliga. Nad lähevad möllu ja tralliga ja kaotavad mütsi ja salliga. Hale on küll, kui sa vanaks jääd, sa vahid, kui vahimees kindluse seest. Ei hooligi võidust ei võitluse teest. Ei ole, sest enam ei naist ega meest. Ja nõnda on kõik, kui sa vanaks jääd. Kui veel suus midagi on lapsemeelset veel kohtad, siis maailma luulekeelset. Veel vaikseks hetkeks laule kuulatama, teatud ükspuha, olgu narrid, need võin targalt veatud. Veel oled hell ja hea. Veel veidi imelik ja rumal. Eel pole maine mammona sinu kiindumust. Jumal. Lootsid midagi, mis oleks kallim, kõigest suurem, kõigest küll puhtam, kõigest. Veel inimest, sa mõistad luulemeelset veel, kuni midagi. Meeste mängud, kui viina on laialt ja naisi on napilt, võid leida end äkisti. Sellelt pilt, kus mees mehe vastu on istumas lauas, Jõkiftine kuul kolksub kubeme, rauas on mees mehe vastas. Neil muud pole teha kui sõnakalt sorkida kujundi keha, mis kasvama minut on kurat teab, kas just neist sinad, sest Isamaa sündinud asjust või inimsoo terviku kõrgemaist aatest või raadiojaamade rämedalt saatest. Kui jõutakse koju, on nägemus hajunud. Ja mehed kui muiste on maadligi vajunud. Suur vanker, metafüüsiline luuletus. Kui võtta rattalt õiad ja kodarad ja rumm jääb järgi rummu, avaauk taevast tohutum. Nii suurde auku mahub maailma kogumass ning rataste ehitanud hird meelne inimrass. Ja lõpp on lastelaul. Kui välgumihkel välgutab ja august piipu popsutab, siis mai ja juuli vahivad ja sära, täpid kahivad. Kell on varsti 12 küsivi, kui. Ma neid selles saate lõpuks küsin kuulajate käest. Kas nemad, aga mina, Hando Runneli sünnipäevaks, palju õnnesoovid. Siis mina usun, et nemad rõõmuga tahavad, et see nii oleks. Palju õnne siis lugejate ja kuulajate ja kõigi nende inimeste poolt poolt kes neid luuletusi armastavad ja. Kuuldud õhtutunni Hando Runneli ka toimetas Mari Tarand ja valisin siia lõppu sünnipäeva õnnitluseks kaks laulutekstid rahvas ja vana Jansen viisid rahvas ja Veljo Tormis esitus lapsed ja algussõnaks, kui.