Helme mõisast eemal maanteeääri sees seisab kivi kindel. Kraavikalda ees. Kuivastu möödakäija teda vaatama läheb. Is tehased, kohe kivi küljes näeb orjakivi nimeks. On sel kivil veel tema üle, nõnda räägib rahva keel. Helme mõisa, sorri, suisa sõgenes piinajatele häältest ära põgenes. Lastustal polnud kurja, kupja käes. Väljal vaikust hoidsis viimses rammuväes. Hirmsad haavad ihus, veere vermed peal. Ihaldavalt ihkas surma kohta, seal jooksul aga lõppes jõud tal jalge seest. Kõva külma kivi leidis meest. Selle kivi peale istus maha mees, et võiks surma minna. Vagususe sees. Nuh Saku riisikubjas ärkas rinnast hüüd. Mida sul kui kivi, kuhu istun nüüd. Aga vaata, ime sündis otse seal tundis mees, kui istuks pehme padja peal. Unerammetuses mõtles kurt ja meel. Halastus ei ole ilmas kadunud veel. Kui ka kõvaks kiviks Sundja süda jääb kivi Isegu lausa pehmeks läheb. Selle peale vajus rinnale ta pea. Oh, kuis oli uni nõnda oma kuus ja ja kui sinna saivad orjaotsijad külma surnukehakivilt tõstsivad. Aga imestuses polnud piiri, seal. Isteaa, see oli kõva kivi peal. Rongatsemaids läks mõisasse astus kööki narra näoga, teatas köögitüdrukule, et on asja härra juurde. Palus härrale ütelda, alandlikult ette kanda. Tüdruk teatas härrale. Härra saatis sõna kööki, tüdrukuga Leedu kuulutas, pole härral praegu aega matsi asja ette võtta. Oodaku natuke ometi. Härra soovib sirutada peale söökiga puhata. Ootas maits, Sis kööginurgas, ootas tunni, ootas teise kübeme, kolmandatki. Vaatas, kuis vaagnaid kannetti, kuidas kausse koristati. Luusikaidki loputati. Siis sai luba sisse minna, kontori astuda. Maits. Seal astus härra ette, astus suure saal anduses, käänas selja kassiküüru kummardas kõige kehaga tereta saale, tahe häälega kaapis oma kahe käega rai algooria viisi. Harroistus Lios toolis, Mauricio suitsetades kallistust vaikselt kannatas. Tundis taju matsitungi harjunud kombeid avaldada härra esalandus, näidata nagu muiste just nõueti, kui veel mõisas kohut peeti, tallis kepi tarvitati, pihapealist pehmendada, seljatab realist senistada. Kui veel alandust osati. Mõisa õues agarasti härrasresiilitati. Härra, kui siis asjamats sul praegu siin paluda, räägi kohe, aeg on ka siin. Kõver, alles kummardusest mats jal ütles ahastavalt, kuidas küll härrale kõne helen. Aulik härra Abiks talupoegkonda tooreks läinud taha Jena tööle tulla, põllutööle põlisele tikub linnas tülinaks, vabrikus selledelejaks. Mul talu härra armust teenrit ei saanud, tänavu oli ju enne asi teine oopis, teine igal kohal, kus kubjas käis kepiga. Härra ehk alles mäletab oma poisikesepõlve, kui veel kallis kepi õigus talu inimest Stalitsesse. Eks mõisa olnud kubjas härra kalli papa juures selgesti, mul see on meeles, mis oli viga siis elada, oh seda armast teie aega. Kuidas siis selga kooriti, laiska tööle toibutati, tohtinud Halle tikkuda Venemaale ära minna pidi alati elama oma mõisa mõjukonnas oma härra hoolekonnas oli siis orje igal härral teenijaid, igal talulgi minu isa mälestust, ülikallis on ta mulle, sest et endist kepiaega temaga kaasas, ma mäletan, rahvas tema kõrval. Et halvad ajalehed ühes toimetajatega köschned endist Theo aega süsimustaks, nüüd sõimavad auli Käärsele, ärge heitke õhule, hakake asja kallale. Oleks vaja endist õigust Theo õigust üles võtta ühes teiste härradega seaduste ja ehk suudate, andke laisad mõisa hooldekepi alla kasvatada, küllap siis sõna kuulavad põllu külge kinni. Nevad. Härra kuulus härra vaatas. Härra kuulas matsi kõnet, härra vaatas matsi näkku, säärast mõtet ilumeelt poleks seda iganes oodanud. Suust tema puhus suitsurõnga, arvas vast ehk irvitab, tikub tegema siis nalja, pilkavad kõnet pidama. Matsi näol näha, aga polnud pilged, pisemadki. Hoov pidi südamest tulevat. Suust võttis härra sigari. Härra mõtles, Darra ütles, mõtles Ta ütles nii. Matzile. Aga missa ise arvaks, kui sind ennast keppima olla teiste kaasas ka tõmmataks. Abba akordid, kära teevad nalja, ütles maitsee oli erutatult. Eks mu isa olnud enne osa küll kopi ametis ega käbi kännust kuku. Kaarna steik anasigi. Jõudu on minulgi Hõrada kõrri küllalt käratse taha kärmust, keppi üritada. Kuubiast härrale on vaja teo rahva rahustuseks koopiaks, ma kõlban kindlasti.