Tere õhtust, mõtte laupäeva õhtuse väikese luulesaate ajal hakata aeg-ajalt lugema eesti ballaadi loomingut. Tuli kindlasti ka sellest, et meie kirjandusteadusse ilmus värske nimena Arne Merilai kelle kandidaaditöö uurimus ja Eesti ballaad aastail 1900 kuni 1940 valmis Tartu ülikooli juures aspirantuuris ja on kaitstud 1990. aastal. Uurimus on ilmunud ka Tartu Ülikooli väljaandel raamatukestena. Kuid kirjandushuviline on kindlasti märganud Arne Merilai ballaadi käsitlevaid artikleid ka Vikerkaares. Numbrid kaheksa ja 9990. Uurija tekstile toetub ka minu toimetaja mõte neid väikesi luulesaateid koostades ja neile saatesõnu, öeldes. Niisiis eesti ballaadi luule algust võime otsida kus saksa romantilise voolu jäljendamine toob adi esimestesse iseseisvates eesti keelsetesse luule vihikutesse. Näiteks Reinhold Johann vinkleri Eestimaa maaväe söand lauludes aastal 1807 ilmunud on ballaad. Üks suur mees oli enne muist Pitk koljat nimega Suve Jaan proovinud tõlkida Göte ballaadi. Mees. Noor Kreutzwald lõi oma esimesed laadid saksa keeles. Nendes on ka Kalevipoeg tegelasena olemas. Kuid Faehlmanni müütilise jutu järgi värsistatud Kreutzwaldi regi värsiline ballaad, Koit ja Hämarik. Umbes aastast 1850 on esimene eestikeelne algupärane kunst, ballaad. Edasi levis aktiivselt tõlkeballaad. Martin Körber tõlkis Schillerite Götet Karl Eduard Malm paigutas saksa ballaade oma kooli lugemikesse. Innukas ballaadi tutvustaja oli Carl Robert Jakobson oma Karl Robert Linnutaja lauludega ja kooli lugemise raamatutega. Ka koidule loomingus ei puudunud ballaad. Pärimuse järgi oli tema tulle sattunud Emajõe ööbiku teises osas 10 jutustavat luuletust. Selle kasuks kõnelevad ka teadaolevat ballaadid. Kalapüügil rüütli mõrsja narva neitsi, kaks kuninga last. Sajandi lõpukümnenditel kasvas ka eesti ballaadilooming. Ajutine sule aeg Vene impeeriumis ja lõdvenenud tsensuur lubasid käsitleda rahva ajalugu. Siis ilmus luulesse uus põlvkond, kes tõstis lüürika kõrvale ka lüüro eepika. Jätkuvalt tõlgitakse saksa kõrgromantikat, kuid lisandub ka hilisromantikute, näiteks Leenov loomingu tõlkeid. Tänu eriti Jacob Tammele oleneb vahendamine vene keelest. Puškin Lermata Žukovski. Oma loomingus võeti oskust mööda eeskuju rahvaluulest või fermanni Kreutzwaldi töödest. Nende luuletajate puhul, kellel oli vahetum kontakt rahva elu ja luulega hakkas ebamäärase muinasaja luulendamise kõrvale sugenema kainem sotsiaalkriitilisem romantika. Siin võib tuua nimed Jakob Tamm, Jakob Liiv, Peeter Jakobson, Karl Eduard Sööt ja teised. Eriti suured teened ballaadi žanri edasiviimisel kunstilises mõttes. Sellel rahvusliku liikumise mõõnaperioodil venestuskriisi tingimustes on lüüro eepikutel Jaan Bergmanni-il ja Jakob Tammel. Jaan Bergmann saavutaski oma parimad tulemused ballaadi loomingu alal. Ta kasutab, folkloor, settainet, ballaadid, luupainaja, kuradid, Ma kurat, koidutäht, valevanne või siis rahvusvahelist materjali ballaadides, igavene juut, viilip, teise surm, kullavõimus. Kaks inglast ja teised. Omaette valdkonna moodustavad muistsete eestlaste elu ja võitlust luulendavad rahvusromantilised ballaadid, Lembitu valimine, Linda, Salme, Taara, pidud tagaselja ja ustav Ülo. Viimaseid kahte peetakse Bergmanni tippsaavutusteks. Ustavale ülal oli täita eriline roll rahvusliku eneseteadvuse tõstjana. See on ka meile vahest kõige tuttavam Bergmanni luuletus. Rajal ka kooli tugemikes olnud. Kuid mitte kõik põlvkonnad ei tunne teda võrdselt. Hästi. Kuuleme neid siis Jaan Bergmanni kaht ballaadi Gustav Ülo ja luupainaja Kaarel Toomi esituses. Kui Viljandil vaenlane valvas ees. Julootuse lõpetas iga mees. Oh Lembitu Lehola, vanem, sa ju ruttameid rüütlitest lunastada. Külvaldekova disküll ootas, ta, ei ilmunud isake aitama. Ning rüütlite rõngas ja Läti piir jo surus nii linna kui surmav viir. Sääl saadiku sammul käis, Ülo teed ei kohutanud teda, ei vaeney veed, vaid julgesti astus ta edasi. Kuid tabaja ist kinni ta püüeti. Raudrändajad jätavad rahule, miks vaguralt vangisse veate? Või olgu sa õiglasem, rändaja, pead ülema ette nüüd astuma. Küll kalk oli kuulda sööloole. Kuid rüütlile ruttas ta julgeste. See küsis, kes mind on läkitanud. Ei ütle siis elusa lõpetanud? Ei karda su käsku, mis võib Subiin. Kuid tunnistan sinule vabalt, siin. Mind läkitas Lehola Lembitu, et ütleksin, pojale teel taju. Ta hulgad on tulemas spala poolt, ka Varbola vanem on kandnud hoolt ning nurme Kund Võrtsjärve veeerreni on kogunud kokku ju täiesti õu kombel, nad ilmuvad hulgani. Ei suuda sa keelda neid sugugi. Sa katsu minema enne laed, kui Lembitut piiratud lõksu jääd. Kui Rüütel, ta kostis tall. Ülbeste. Sa lähed nüüd ütlema linnale, miks ootatelembitult abi veel. Ta täiest on otsa saanud teel. Kui sa hakkad siin tõrkuma, siis suuremas surmas oled sa nüüd täida, mis sinule, ütle meel. Nii saad sina palga, kuis kõlab keel. Ja Ülo ei oodanud minemas. Ta tõttas ja linnale Ligistas. Seal Valdeku hüüdis Viljandist, oh häda, suur õnnetus ootabist. Kuid kindlasti kuulutas Ülo hääl, et võidelge ustavalt, vennad, seal ju Lembitu ligi on tulemas ju vastane hirmuga ehmatas veel enne kui kerkinud päikene kolm korda on ida poolt üles. On Viljandi vaenlastest puhas, jou, mu vennad, sest vahvasti võidelgu. Veel viimane sõna tal oli suus. Siis timuka mõõk oli Ülo luus. Ta langes ta pähe, pandi ridvale ja visati pilgates linnasse. Seal Valdeku hüüdis valjusti. Sa surid, kui ustavam eestlane. Sa vendade päästmiseks surid, nüüd sind kiidavad tuleva põlve hüüd. Mu naine, mu naine, miks naersid nii kolm korda kirikus valjusti? Sul muidu on ikka tõsine meel, ei olnudki õnnese naernud veel. Miks, naersin kuis pean ütlema ei taha, ei tohi ütelda. Kuid räägi, kuis sulle sain minule siis räägin, miks naersin ma sinule. Küll räägin, miks peaksin mos algama. Kuid enne sa minul ei jutusta, mis kirikus nalja on sinule teinud. Ma vaatsin, ei midagi, mina näinud. Kui kantsli läks jutluse ütleja siis kurat kiriku tuli ka, läks longates lähema akna pääl siis esimest korda mul naeris hääl säält vaates, kuis kogudus tukkuma jäi, siis südadal rõõmust põksuma lõi, et irevil hambaid, irvitas ta teist korda siis kõvasti, naersin ma. Siis laotas naha ta laiali ja kirjutas sooleganaale, kes kirikupinkidel tukkumas või mõttega mujale minemas, kes magasid, tähele ei mahtunud. Nahke räni oli ju täidetud. Sest suuremaks püüdis ta kiskuda Jahambiga hakkas rebima tõkis, kus ta rebis ta katkus seal, et mahuksid magajad naha pääl, nahk katkes, lõi käega ta seinasse. Siis kolmat Korn, naersin Mavaljuste. Nüüd sulle, mis nõudsid, ma rääkisin Sestsinultki teada, ma tahaksin mis tõotasid mulle sa rääkida, kui sinule naiseksaine muistema. Kui kaheksa aastane olin ma augul kord hommikul istusid sa Sagasvasid minuga ülesse, Macoosisin, sa tulid minule. Kas mäletad, kallis, mis käis selle eel, mis sündis sel ööl, kas sul meeles on veel? Kas polnud seal võõralist midagi? Jäi märki mu tulekust mahagi? Küll mäletan, keegi mind vaevamas käis, kui magasin öösel, luupainaja näis, kord topiti kinni, kõik augud siin nii lõppeda arvati minu piin. Üks over the auk, aga lahti jäänud, mis vend kuna painajat pääl mulda näinud kiiluga kinni on kiilutanud. Seesama, mis praegu ma vabastanud. Jää terveks, nüüd pean mina minema. Mu tuleku tee, mulle näitasid, sa jääd terveks, mu mees ja mu lapsukesed, ma lähen, miks näitasid mulle teed? Nii, ütles ja kadusta korraga kaks last jäid maha dast emata poeg tütrega troostiks isale. Ja mõlemad kasvasid ülesse.