Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port meelde tuletada lõppenud aasta oktoobris pooleli jäänud põnevuslugu. Põnevus oli seotud võimalusega, et vähemalt Ühendriikides ei tohi enam müüa järelturul kunagi varem poest ostetud kaupa. Jutt käib second hand müügist, olgu selleks siis kotid, autod või raamatut ja kõik ülejäänud asjad. Ajal kui uuskasutus on päevanorm ja näiliselt on kehtinud Et igalühel õigus oma raha eest hangitud eraomandile tundus taoline areng uskumatuna, aga kahjuks oli see tõsi. Lugu sai alguse pärast 1009 90 seitsmendat aastat, kui Taimalane supp Kirceng asus õppima Cornelli ülikooli. Tavaliselt nõutakse üliõpilastelt erinevate õppevahendite ise hankimist ja õppekirjanduse tootjad kasutavad seda olukorda üpriski kurjalt ära. Keda natukenegi huvitab, leiab online raamatupoodidest. Kui palju maksavad erinevate erialade inglisekeelsed õpikud ja käsiraamatud? Pole siis ime, et USA üliõpilastel laenukoormus ületas paaria kas tõesti triljoni dollari piiri? Olgu siin võrdluseks toodud USA-s välja antud ülipopulaarset krediitkaardilaenud. Nende kogusumma oli aasta eest kõigest siis jutumärkides 798 miljardit dollarit. Pole sisenenud väetiga. Viienda, kuuenda üliõpilase võetud laenu tagasimaksed on tõsiseid, vähemalt kolmekuulise viitega makseraskuseid. Ning samuti pole ime, kui üliõpilased hoiavad omi raamatuid korras ja müüvad need pärast. Pinguid edasi, et osa kuludest tagasi saada. Lisaks teevad nad kõik, et leida ise võimalikult odavaid raamatuid ja siin tuli appi Supacertse ning kes märkas, et osa õpikuid on tema kodumaal odavamad. Ta võis Taimalt osta mõne kirjastuse raamatuid murdosa hinnaga, kui sama raamatu eest oleks pidanud tasuma kirjastuse kodumaal ühendriikides. Noormees. Palus sugulastel vajalikud raamatut kodumaal välja ostajad talle saata. Idee toimis, jaksu. Bakerceng hakkas peagi iibe kaudu õpikuid müüma ka teistele üliõpilastele. Kirjastus failile see skeem aga ei meeldinud ja nad kaebasid noore raamatuäripidaja kohtusse. Nende hinnangul oli Blanchard säng teeninud 1,2 miljonit dollarit ja kirjastus soovis need 1,2. Miljonit endale saada kirjastus tunnistas, et nad müüvad oma kaupa välismaale vähemalt, aga see on nende õigus. Samas ei pidanud nad õigeks, et keegi teine asub ilma loata nende kaupa koduturul kauplema. Supacertzeng kaitses ennast aga 100 aastat vana edasimüügi doktriiniga, mille järgi koopiaõigus kehtib kaubaesimese ostu-müügi korraldamisel ja seda võib kirjastus reguleerida. Aga kui oled endale midagi ostnud, kuid seda juba ise oma kaubana edasi müüa. Madalama. Astme kohtutasusid kirjastuse poolele, tõlgendades seadust nii, et edasimüügidoktriin kehtib ainult USA-s toodetud kaupadele ja välismaise kaubaga. Järelkauplemisel peab küsima valmistaja käest luba. Loomulikult polnud noor raamatu meie sellist luba küsinud ja asi ants suppockyardsengaga ei andnud alla ja nõudis küsimuses ülemkohtu arvamust. Ja seda soovisid väga paljud inimesed, sest taolise seaduse mõjuga kohtulahendi püsimajäämisel ei saaks uuesti taas müüa välismaiseid autosid ilma autovalmistaja loota. Mida viimane võib-olla ei tahakski anda, sest ta saab nii turgu paremini kontrollida. Ega jutt käiks vaid autodest, raamatutest, praktiliselt saaks selle kohtulahendiga muuta olulise osa. Kaupadest edasimüügi kulmatuteks kuus kolm häälteenamusega otsustas USA ülemkohus lõppenud teisipäeval, et valimiste ajal on õigus. Ainult esimese müügi kontrollimiseks edaspidi kuulub aga kauplusele ostjale, kes võib sellega teha igasuguseid mõistlikke tegusid. Kaasa arvatud siis uuele omanikule edasimüümine. Ja nagu öeldud, on selline õigus seadusena kehtinud. 100 aastat aga suured korporatsioonid kasutavad raha jõudu terroriseerides indiviide kuluka kohtuprotsessiga, lootuses et nad ei vea välja. Aga seekord siiski vedas.