Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Aeg värskendada positsioone tasulise ja tasuta tarbimise teemal. Jätkame esmalt tasulise teenusega klientide eemale hirmutamise juhtumit. Tegelikkuses sisaldab lugu huvitavaid detaile, mis esmaemotsioonide tõttu jäid pea kõigilt tähele panemata vastanduda kellelgi veel meeles kriitika kui USA üks suurimaid päevalehti New York Times Potis täpselt kaks aastat tagasi kasutusele tasulise lugemise režiimi, mis lubas kuu jooksul tasuta lugeda kahtekümmend, artiklit, kes soovisid enamat, neil avanesid ekraanile teade, et nad peaksid suurema teenuse eest tasuma või sõlmima lehetellimuse. Olgu, langesid lehe lugejaskond dramaatiliselt tempos viis kuni 15 protsenti päevas. Mõne aja pärast hakkas aga kasutajate põgenemist tempo pidurdama, sest avalikuks saladuseks kujunes paar lihtsat trikki, kuidas maksumüürist läbi lipsata. Mõned hakkasid koguni valjult tilkuma, et New York Timesi maru kallilt arendatud kassa meenutab tsirkus ette asetatud piletiputkat, mille ümbert puudub, et ning vaid lollid või ausad lähevad etendust vaatama kassa kaudu. Samuti imestati Mik suur ajalehte, ei tee midagi aukliku kaitsemüüri lappimiseks. Ning siis hakkas kirgas. Oma ülikaval või õigemini ausalt nutikas skeem ning senised kriitilised vaatlejad hakkasid jagama lehele tunnustust. Keegi ei tea, kas see oligi algupärane idee, aga isegi kui see nii polnud, väärib tunnustust selle õigel ajal ära. Tundmine see nõudis parajal määral julgust, eriti veel nõndanimetatud vanamoodsa ettevõtte käest. Nutikus seisnes selles, et kellelgi ei keelatud ja üle aia ronides lehte lugeda andes nii lugemise võimaluse ka neile, kes ei taha maksta. Aga ühtlasi hoiti üleval heatahtliku kassiiri, kellele võib ausat käitumist ja lehetegijaid tunnustada sobiv klient ulatada väikese tasu. Ja äsja teatas teine sama suurusjärgu päevaleht Washington Post et ka nemad panevad püsti maksumüüri. Ja selles müüris on piisavalt auke neile, kes tahavad ilmtingimata jätkata tasuta lugemist. Nad ei pääse siiski maksmisest, kui selleks võiks pidada taalsed pisisuli moodi käitu ja taaka sest Lehte rahastavatele reklaamimüüjatele oluline säilitada lugejaskonna suurust. Sammukese radikaalsemast suunas astus paar aastat varem Suurbritannias lukku peetud ajaleht London Evening Standard mille omanikud tegid 2009. aasta lõpus pärast jätkuvat suurte kahjude kandmist julge otsuse küsida edaspidi lehe eest null penni. Tänaseks on leht miljoni naelsterlingi ka kasumis. Õnnestumise alusmehhanism oli lihtne. Tänu Hiina barjääri kadumisele suurenes lehelevi. Tegemist on märkimist vääriva eduga, kuna kõik see leidis aset majandussurutise tingimustes. Seejuures on eriti märg. Märkimist väärivat, kui leht oli tasuline, tootisse aastas 30 miljoni naela suurust kahjumit. Need näitajad hakkavad kindlasti silma ka meie lehe omanikele. Olen püüdnud jälgida iseenda lugemisharjumust ja ilma igasuguse Õeluse pahameel või ihnus ilmingutam ei tule meelde ühtegi juhtumit, kus oleksin jätkanud leheloo lugemist pärast ekraanile ilmunud maksenõuet pikema loo lugemiseks. Põgusa eneseanalüüsi põhjal selgub, et selle sammu teeb ebamugavaks pigem aja kui rahakulu mille vastu võrreldes ei tundu isegi huvitava loo sisu enam pingutust väärt. Kuna mõne aja Pärast on seal sisu nagunii avalik teave. Samas olema kam hea meelega teinud pisikesi ülekandeid Vikipeediale, kes ei takista ühegi artikli lugemist, vaid. Palub võimaluste piires end aidata. Seetõttu on täiesti võimalik, et need uued alternatiivid, aukliku maksumüüri võit, asuta lugemise skeemidega. Proovitakse ära meilgi. Kindlasti saab probleemiks olema väikesearvuline lehelugejate üldarv mille Pisikene suurenemine ei pea ju kajastama oodatud reklaamitulude kasvus kuid hea lehe väljaandmise nimel vabatahtlike annetuste kogumine võiks ju täitsa toimida.