Täna kuulete Arvi, siia luulet, esitab Tõnu Mikiver. Saate muusikaline kujundaja Tõnis Kõrvits, režissöör Tanel Lään. Kord tulema peab armastuse aeg kus tundeid argipäev ei võtaks sellist üüri, kus meestel naeratada õhtul poleks vaev kus naised koduteesi murraks maniküüri kord tulema peab armastuse aeg. Armastus, vaid noorte privileeg. Kuid noorus kestvam ajalõigust, ARM kõiki kõiki paremateks teeb. Kui lapsele. Põuaaegne inimprivileeg. Las tõestab eluõigust, mitte jõud, vaid sünd. Siin mõistus tõesti abistage loodust. Ja kuigi elu mõtteks kaitse on järgnenud Me siiski hoopis ülevamaks loodud suurt õigust elule. Las tähistab juba sünd. Kui kaua kenad headme olla võiks, kui ilupüüdu, eluvõime Irusuks? Las olla uskumine, religioonilõik, ma uskumatu, siiski lausunud, usun kord tulema peab armastuse aeg. Aimdust sinust on minuni toonud jaanuari kuude nooret kolikud. Varblastes jõutsumine veebruari lõpul kui nende pisikesed põued on ulust peatsesse rõõmu pungil. Nagu pole veel pungad ühelgi puul. Sinust on andnud märki sinu enesetähed, kollased varsakabjad kevadkraavide kallastel ja tahenenud teed nagu sillad üle olematuse. Sinule on vihjanud metskitsede jooks, rukki hullamine, Augusti kosmiline laotus ja lehtede tarkarinki. Tulnud oled sa hoopis teisiti. Kriidid muuseas kleidis ja sundsussides kooli õena kangialusesse pageva arve hirmus kohvikublikana brokaadis jõugleval lauljatarina, võõra suurlinna kabaree ees seaduslikku abikaasana, vastsündinu kätel. Olen puutunud paljut mõttes videos. Aga sina, kes sa kehastad armastust? Sinu nägu läheb fookusest välja. Ja ma meenutan pingsalt nime, mida pole võib-olla teadnudki. Kordan see kõlanud nagu lehed asfaldil milles libisevad hääletult üle. Tumepunased jäävad kordonisse kõlanud kõrkjate võõrapärase sosinana Pärnu rannal. Kui üksikud suured rünkpilved meenutavad Egiptuse püramiide kord, on see olnud korras hoitud korteri vaikus kus savivaasis Bacaraade kõrvale on pudenenud mahv tuhka. Oma kujutluse sinust. Olen puistanud üle pühenduseta luuletustega nagu vana vene laadamiljonär oma mustlastüdrukust armukesega tarinkadega. Lehed on kuhjunud angedesse kõigile kamaluga võtta. Tulevad nimed igapäevaselt nagu nimepanijad pastell, demonstratsioon, prožektori valgus ta kedagi säravaks nagu kolmekordistub ja kustub hoopis. Süda on võimeline uueks valuks valuks. Aga valu ju tunnistabki, et sina oled siiski olemas. Ma pole armastuse Ahas veerus. Tean, et täius on bluff. Olin määratud jagama laiali kõik, mida muld mu ajju ja hinge talletas. Kübekaupa andsin oma valu inimeste kätte naudinguks ja tegin seda tõesti rõõmuga. Valu kestab. Elagu valu. Sina oled ta mulle tasunud ja tagastanud sadu kordi. Sina tasud ja tagastad veelgi. Tood mulle taas ühe oma kuuma ja siidise kehastuse hinge, mis projekteerib igivanade maailmade, ikka üllatavaid variatsioone. Algul hulka aega võrreldes nagu neoonvalgus, puhkevad seal oma korduvat kordumatuses ka jaanuari kuude kirgas noored koidikut. Ja kõlab Varblastes jõutsumine veebruari lõpul, kui nende pisikesed põued on usust peatsest rõõmu pungil. Nagu pole pungad veel ühelegi puul Ümberringi on linn. Elujõulise tõuna kividanumastungleb auto tabu. Kollast, punast ja rohelist õuna näitab foor. Linna hea ja kurja tundmise puu. Elujõulised õuna seisab tänavanurgal põlvkond uus kollast, punast ja rohelist õuna, näitab foor linna hea ja kurja tundmise puu. Akende read, saatused seal, kogu kuri ja hea. Ümberringi on linn, meie elu ja müüt. Ümberringi on linn elujõulised, õuna astub armunud paar silmis maailmaruum. Kollast, punast ja rohelist õuna, näitab foor. Linna hea ja kurja tundmise puu. Et mul on taskus üks kiri Põuetaskus ma teda tunnen. Ma ei tea, on ta mulle või tuleks kuhugi viia, teda lugeda, mina ei saa. Ega saaga postkasti lasta joonud ära nagu unuvataskumul, kirjad. Piki tänavat käin Pole rõõme, ka valu see tunne linna õlule on, õhtub pehme villane pontšo. Sebra vaipile sõidutee foor kolme palliga treenib. Mina lähen ja seisan ja seisan ja lähen, kuis rahvas kolan taskusse. Kiri. Ma ei tea, mida temaga teha. Vastutulija näost näen Temasest miskit Janima. Pargipingi ees varblased avanud võileivapaari nende koha Genf, Šveits ruttu huvisid siis ei lase. Sõbra juurde võiksin minna ta elektroonikakuuri. Minu vabavärss käis seal kord poeetika koolis. Treoletist sai amper ja kilo hertsidest haiku. Lõputunnistust pole. Ei ole sonite, ei pärga. Taskust tunnen ma kirja. Võibolla mind, lapsepõlv kutsub, sõrmed suus, helistab keskhaigla prügimäe veerel. Kus rattal mõnda ketas, sõber, ära leiuta, jalgratast, vaja on õppida, sõitma. Ma ei tea, mida teha. Juba pimeneb väljuparaadnas toa tuhvlites, tüdruk, õlul nurruvad kraega, mantel. Suitsud lõppesid, meest pole kodus. Vastan teil veidike aega. Vast ma pidanuks vastama, et mul taskusse kiri. Mul on taskus üks kiri. Seda kohvikus ette ei loe, maa. Äkki pole seal ridagi. On vaid puhtuke paber. Kellatilk suuga pöördub depoosse. Viimane haigutav tramm. Säära jänes teisel nõua, et avaks ta end viimseni. Aeg niigi meilt võtta jõuab kõik viimase kui riismeni ka oma südant, ära puista nii palju, et ta paljaks jääks. Kõik tühjad kohad, hange, tuiskab, ang pikkamisi vajub, jääks sa endas hoidma, ole hellem, mõnd viivu pilti, nime, maad, me rikkaks saame nimelt sellest, mis eales korduda ei saa. See pühapäeva tunda annab ja säratab, kõik pole liiv. See kannab taas su kaela kannab. Ja sellest sünnib veel üks viiv. Ei võlts ei ole eluilmas helk ükskõik millest ärgandki, kui annab sellelegi silmad, kes enam sind ei märganudki. Ma ennast lõpuni ei ava suu peatan, kui sul pihikihk. Kes austavad, need armastavad muud väitku, kirg või nihilist. Meeles silmis mulle õue all arukask tema tee poole haarduvad käed mis, kui püüdmas veel minejat, meest või last. Ja ta tuulehüüd. Jää tuleb. Jää, tule kas lähed või jääd. Tardub tasaseks lehituraag. Tuld, veel näed, kuni pimedaks jääd. See jää tuleb südamemaalt. Käe on hinges niisamuti sees nagu leek mille Sayden sädet kileest. Ta on ainus nagu miljonis lumetäht millelt värvi saab kirsipuuõieleht. Kui riivab sind, jää, seda kõike, siis näed. Ja kas tagasi jõuad või jääd oled ikkagi seal oma kodutee peal. Ja su silmades loeb, kes leiab su sealt meeles silmis tal õue all Arukask tema tee poole haarduvad käed. Mis, kui püüdmas veel minejat, meest või last, jadad tuuleööd. Neid raagus rohu ajada lumi lõpuks teel. Nii tasa langeb lund, et tundub, kardab helves tardunud oksa Ravale tulles haigete oh vanade õunapuud kesksadu. Sead pajuvitstest tibukorvis, villa, Oiu kõrdust, hoid, udinainja kiikse, hooaja helves, eluhelbeid, pilla. Siis nagu nüüdki langes laia tasast lund. Kui hõljus viimne helves, ilmus linavästrik. Mis toimekus, mis puhas eludu. Kui mäletad on mõndagi veel hästi. Võhma latvadel rulluvad vettinud pilved. Raagu koolduvad Kased. Talvehalli on hallase hommikuilmes päikeseloojangud vasest. Minu rõõmuks on mõtlikut töökad päevad. Tarel Tammedelt päritud tasakaal, ahastus, joovastus, võõradeks jäävad sellel madalal maal. Minu maal. Raju sügised käivad ja tujukat talved minul lepikuist üle. Kuid, ja on rinnus ja seemegi salves. Oras talvitub üle. Minu rõõmuks on mõtlikud töökad päevad. Tarelt Tammedelt päritud tasakaal, ahastus, joovastus, võõrateks jäävad sellel madalal maal minu maal. Kuni kestab see maa. Seni minagi püsin. Olen hoidja ja hoida muldhõisete ei hinda, ei valustki, küsi meist toitub. Meid, toidab. Puisniidud männid habetunud kuusik ja salk Kond Sarapuid lauspilvist, sügis, talveööde kuusirp ja kõigest parajus. Violetne lepik, sinepisett, pajud, soo, haprad märtsis. Vaid loodusel on igavikutaju Ta hing inertsi. Ta kannab kuusikute auga haljast krooni. Kuusk metsakuningas, suvaim ja vaimi koha, kaksiktooni, kestkümneid Kominaid, Turt tagamets, mu lapsepõlvekartus, soov, kutse, tõkkelaas, saaled, puude kollektiivne tarkus, maailma mõte, Su keeleks, tuul ja iga leht- ja okas neis meile sõnum. Kui Rooporisse kajab linnu nokast, kes mõistaks sõnu, kes mõistaks keelt. Sanskriti Stkimisiitsem. Telk kõladu, mets püüab koha rahustavalt, piinleb, jääb lootma, puu. Puusõnum veel ka saemüras kallis, täis usku. Habiseb. Ta praksub, lõkkes, naksub seina palgis. Dast paberg raviseb. Olas Olas maabituses norg on, mis küll sutaja mõte sees. Nii kirjanikel, ajast aega, korduvhirm, puhta lehe ees on paber, viimne võimalus. Ei tule Laasmil mõistmist, muud. Taas luuletaja sõnadega suleb Su puhta lehe suu. Mida te seal näete? Mul pole neid aparaate. Mina näen vaid üht pooleteise aastast Pipi Pikksuka talve toas küsimas. Isa, kus on kevad? Jooksmast teise tuppa ja tagasi pistmus rusikakest isale pihku. Näe. Siin on kevad. Käändedasama kahe aastasena liivaämber käesristikheinasuves lehma ees seismas. Hüüdmas. Isa, palun kopikaid, tahan piima osta. Seepärast küsingi teilt inimene mikroskoobi taga, inimene teleskoobi taga. Mida te näete? Kord, kui ma ärkasin kella märkasin, polnud sind siin ega seal. Millal sa ärkasid, kuhu sa ärkasid ja kust ma su leidma pean? Helluse vedruce kogume perekond, sellega käib ja poledast kõvemat. Vähemalt mina ei tea. Kallimat sinust ma tõesti ei tea. Mina ei märganud sina ise ärganud, kasu küll söögi peal keset päikest, mis sinuga ärganud? Subjaakese pesa on. Kuulsite Arvi siia luulet esitas tänumikile.