Mari vallisoo on üks meie naisluuletajaid, kelle luulelooming ei ole küll väga mahukas kuid on selgelt omapärane ja omanäoline see maailm, mille ta oma luuletustega loob. Kuulame siis täna vaikse muusikaga põimitult üht võimalikku valikut tema loomingust. Esitaja on Merle Talvik helisalvestis 1990. Ja tüdruk, palja säärine, ei ole näinud seni nii kurba pilti ilma peal. Need seisid mere kalda peal. Siis üks neist silus teise pead. Siblika pihk oli üsna must. Nüüd eluaeg ma laulma pean. Sest koerast ja sest. Võõras võõras trepikojas võõral uksel võõras silt voogab alla värvitumat, võõrast valgust, kusagilt seinapilust aknaavast. Mõõdionärbuja õelatest rohtudest kiidab ja kurnab ja sõnub ja Soeb nõiduse nimesid. Kõiksugu imesid kokku ja lahku. Ja üle loeb vareseid kiriku kõledas vare mees. Üks neist on valge mustade seas. Siis tema läheb tuulise toomemäe. Endel juuksed põlevad peas. Uks on meil oma inimene. Hommikul ütleb tere. Tuleb trepile, vana naine peo peal, kõik tema pere läheb peedipõllule käima. Ise teab, mis ta otsib seal. Käeseljaga pühib pilved? Taevaga katkise katuse pealt. Sõna jääb suhu olematuks. Kõne jääb katki poolelt realt tulema suudlen sind jooksu pealt. Möödaminnes sultestan tuult, taldriku servale. Riidepuult lennates tuleb su kirju vest. Kataks haiglased õlad. Mis sest, et palju jääb paljaks. Mis teeb? Mis nõudliktoon ehk kuulab ära su viimse süü? Kui ta mu kallis, ma kardan, et ma ei jõua kihutate kevaditi. Pakkisin su kohvrisse ja kannan hoolt et. Kes tulite, poolt meile vastu, meid märkaks ja pööraks pead. Mis asja sa küll selle kohvriga vead? Et need pean märgi silmis must. Mõlemal rutt. Aga kevad tulgu. Valgustagu meie mõlema minekut. Kui ma läksin läbi lühikese elu teate küll, et mööda tolmust Võru tänavat nägin päikest. Nägin liblikate lendu. Kuulsin poistekampa hoovil keravat. Nägin kollast bussiseismas, kus see peatus, Ropka-Tamme kalmistu. Kuulsin bussijuhti selgel häälel hüüdmas üle poole linna. Valmistu. Ei tea milleks. Kõrvad läksid lukku. Müra, kära, tolm, bensiiniving, pasunat, tulemeelsed hõiked, keda maeti surnuaias. Ning nägin sind. Ja süda ütles üles ühte laulu. C5 igaks meelist tolmunud sirelid su süles. Kelle jaoks? Ei tea. Kas minu jaoks? Võtan pihu sinu käest, ma nagu enda oma. Mul on su silme salapära. Janassi muidki, millest loobuda ei saama. Kui ka tahaks. Tead ju küll, et lähen raudteejaama. Ostan pileti ja jäängi hallima, suver. Kauaks kauaks? Miskipärast möödus palju päevi. Igatsesid minu järele kõik see aeg? Ma olin väga vait. Nüüd siis räägin tagantjärele. Ütle mõndagi, mis enda teada. Keelan, küsin-vastan, vaatan kätt. Kus on muude puudutuste kõrval. Noh, kas püüdsid, peatasid, kas jätsid seisma kauaks? Kas ka minu jaoks? Sul on täna rohelised silmad. Hea Jahjus, veel üks. Suitsu jaoks? Sealse tuled, kampsun õlal, toome nõlva kaudu. Ise lõngad, ketrasin ise kerilaud. Ise tõstsin tulele punavärvi poja. Ning sa tuled, kampsun elad, inglisillasamba Allijad seisma. Ise hoidsin, söötsin lamba, ise nägi, nägi jutustaja vest. Sina olid see üle, toome tulija üles surma, kestia. Sügis tuleb tuulepluus, Barrett, kampsun, kummikud. Kas peavad vett? Rätid, kõnedes? Kevadet hoiad, kannad, võtad ranna seest? Aeg on tulnud teineteise eest hoolsalt varjama, me peame neid kirjuid, lehti, pähkleid, kastaneid. Kui see tunne, mis meid jättis teineteise hooleks jahtub. Siis me jagame tallinnalikus, oleks. Sulle saavad rõõmud rohked. Mulle saavad valud. Siis, kui oled läinud ilma Mis on kaunim, suurem? Märkan? Sind sest minu pool on suurem Maha langeb paar valget õielehte juustest. Samas küpseb kirsimari, valmib õun muudkui kammipeeglis virvendavas. Kes on veel ilmas ilusam. Kuni peatub kerge käsi, tuhmub peegel. Vette kukub kuldne kamm. Tuled koju. Võõrad ümber laua. Hävitavat toitu kõigest väest. Musta leiba. Ükski sind ei märka. Ükski lusikat ei pane käest. Hallid särgid kausis, hapupiim on kauskisk lauda, pehmest pärnapuust. Üks on justkui kuskil nähtud näoga. Ka see, kes praegu sättis valget juust Sa ei eksi? 1000 aastat, õigus, on sul teada? Mina olen see. Külmkapp puhkeb kiiret gaasi lahti. Süüted kannad, kann kohvi veel. Surm istub söögilauas. Liigutab lõualuid. Me teeme nagu ei märkaks. Vahi püksi, silmime, suid. Mõtleb nendele küllalt. Sahvritzerwini vist, päike keeles paistab keskpäeva rahulist. See jutt vanast ajalehest loetud. Ma ise olin tookord alles laps. Ei tundnud tähti valged juuksed, soetud. Ma olin juba kuulnud huntidest ja muski laias kauges kurjas ilmas. Seal majas, metsas, eemal suurest teest. Üks vana ajaleht. Ta pööningule sai viidud aja möödumise eest. Tead, arv on koltunud, pildid, rebit, redel, roni mütsi alla, too. Ei ütlema. Ma olin tookord laps. See neljas lehekülg, sealt leiad loo. Ma olen lapsena surnud. See, kes tänaval lamas auto all. Nende juures käin vahel kummitamas. Viienda korruse aknast vahin Cap ja kušett. Üks nendest teleka nuppu keerab ja ütleb, et igav. Nii terve õhtu nad nühivad tugitoole. Ainult mu elus õde. Mõnikord vaatab mu poole. Siste matsin. Nüüd, kes kevade kuut tuled raekoja platsi, kaevade üleste luud Kas keegi siin toiti seal võõral maal. Kas giidiga kammis su käed. Kas keegi ootas sind õhtu eelpale, kuum vastu akna jääd. Kas ta tolmu pühkis su kingadelt? Kas villased sokid? Ei. Kas keetis ka pärnaõieteed? Kas sa sooja said kujaid. Kas ta kandis võõrama seelikut ja võõrama kirjavööd? Kas ta kõneles võõrama lugusid sulle kõik need 1001 ööd. Valged palakatuuride igal hommikul paneb. Ta pihud, on heledad, tühjad ja puhtad. Õnn on tulnud. Miks ikkagi käid paljajalu? Tead, et meie linna jõustee tun kilde täis Turkat alla veriseks? Õnn, mu õde oli see, kes teil eile käis. Olen iseenda tuju. Pika naisterahva kuju. Ülestõuse igal ööl tõusen, tunnen oma aja. Ega koerad mind ei aja, ega hundid mind ei söö. Jooksen läbi ööde. Mahagi ei puutu kand. Küll on poisid minu peale hõbekuule kulutanud. Linna äärde jõuan täpselt siis, kui jõuab nukil. Kinnisilmi koogutavad mulle tuvid katustel. Ei märkagi. Kuivast mõni öine trammi ootav kutt ühes nurgakambris näoga vastu Viru väljakut, istub tema kaelus kulunud mustaks, määrdunud mansett võtta, ootan juba jõuan. Kes seal kõik nii puhtaks, et kõlbab inimilma. Ega nende ajaluu teisiga voolamast me kraanivett. Seal tagumises, tühjas toas võid puhata. Üks asi tead, vaip valgi voodis. Tuul, kirjus, kannus, värsket vett. Ja tõve vastane tablett teeb terveks küll. Vetapagi. Kui võtta topelt doos. Tuleb meelde tuba milles oldud. Hõikab kujulast. Valge kardin lehvib tuulde, üles. Tema vaade, tema mure, meel. Õige kestab 70 aastat. Laps ei ole tulnud veel. 500 aastat kestis põud siis laps tuli tuppa tihkudes. Ema ma enam ei jõudnud küll hoida seda Peipsid pihkudes. Mälesksin ta maha. Sullegi nüüdsest nõu ees. Me saaksime suviti supelda. Hilja sügisel, luiged saaks puhata. Tema külmas vees. Kes on see naine, kes koera hüüdes endaga kõnnib, meie maja ees, nii aeglane. Inimelud lähenevad. Kõnelevad, lendavad. Kohkuvad kiirustavad mööda. Kas ta on väsinud? Et nii tasa jalutab? Kastan suvi, helerohelises riides. Kas ta on vana juba? Kas süda valutab? Kas jätkub? Jõudu ta käes kammi piides. Kas ta jääb käima? Kui meie läheme magama? Rist hiilib öö otsa. Koerakene järel peab oma eluraskus temaga jagama. Leiba. Lilli, mis on järel. Kuulsime mari vallisooluulet Merle Talviku ettekandes.