Tere õhtust, armas kuule. Kes sa kallil jõuluõhtul oled avatud luulele. Olen luulesaadete toimetaja Mari Tarand. Ja ma kutsun teid kuulama oma nooruspäevade luulet, mis tol ajal meid vapustas ja vaimustas. Paul-Eerik Rummo noorpõlveluulet üle lugedes leidsin, et see sobib meie tänaõhtuseks. Mõtiskuseks. Luuletan esitama tulnud Indrek Sammul linnateatrist muusikavälist saatesse. Krõbisevat kõnniteed ja vast löödud kellade kaja kardanud tardunud jõe kohal ja läbipaistva Is puu põrades. Kõik see ja kangialuste kuuse lõhn on nii pagana patriarhaalne, et isegi mina sündinud ateist ristimisveest puutumatu peaga pistaksin kuue pudeli benetektusti, kõnniksin katsikule Marja manu. Tere, Marja oimis Priske poisslaps. Jeesus Kristus. Tõepoolest ilus nimi. Ja sa loodad, et temast saab suur mees. Kõikidel teistel lunastaja. Mu ema mul pani nimeks Paul-Eerik. Ja küllap ta lootis samamoodi. Santa Maria Aleksander Suumannile tema sellenimelist maali vaadates. Röövime õige laeva ja läheme merele. Valge pilvise taeva all läheme merele. Ja läheb Santa Maria ja meri on sinine. Nii rõõmsalt. Oh Santa Maria-Ann meri, sinine. Ta sünguse peidus on helgus. Kuid sünguse helgus on mur, nahad, tülpimus, toimuse pelgus. Endale tuld näitav torm tuleb korstnast ohvrisuits kaarjalt. Vardal käib priiuse brass neilt endilt ja ilmsüüta, Maarjalt tuleb lunastus meile. Sass. Teile, kes te oma kõnetoolid kohvilauad, amet, lauad, turuletid, kohtulaudadega, kas olete muutnud? Kerge on hukka mõista tarvis on mõista. Teile isehakanud ja teiste tehtud käsk, kirjanikud, põhimõtteist pungil, pahaloomulised kasvatajad teile, kõiketeadja ta näo ees näägutavad selja taga sekeldajat teile. Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista. Kuulge, ma tean ühte inimest, kellel on ilus hing tema käed võiksid teha midagi sellist, mida keegi teine ei oska. Korda ka löödi uksed kinni ta taga ja ees. Siis läks ta sinna, kus ootas uhkaks püsti päiseks ehitud üksindus kes surus ta keeltele poogna. Ainukest viisi oskab Se tšellomängija üht ainsamat monotoonset. Ei ole silda inimesest teise ei ole silda. Kuulge, ma tean sellist inimest, mõnda sellist, kas kuulate teil, kelle käes on kaaluvihid teile, kelle käes on käsulauad teile kinniseotud silmadega õiguse jumalad teile? Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista. Kas mõni teab tammetõrud veeremisi, vahtratiibadel rabisavaid, lenda, kõigi seemnete tuuleteid? Juhuslik puhang, pillab, nad teab kuhu. Paebraku Liivikule, Raelamus, rabasaarele, pillun, kivikesi vett, jälgi, kasvavaid ringe ikka laiemale, laiemale laiemale ikka olematumaks, olematumaks kõik. Ja mitte kui midagi. Lagedus juba puuritakse, juured paesse, pigistatakse pihud liiva, et Rudiseb juba sünnivad, juba hakkavad jääma ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki buumu ees, vaatab otsa ja pärib. Milliseid ringe lood sina oma südame ümber. Aastatenäoline tädi, sa istud akna all, millel õitsevad heledad jäälilled ja punnpõsk, sead, lõngade raadi jooksevad kõhnaks läbi su varraste. Aastatenäoline tädi palun koomul kindrali kampsun, kooneisse, vigurlik Vikerkaar ja kuumis luusib kuuskede ladvus ja päike, mis päevita pääsusilmade puhmas. Kooneis tähtsusetuid, tähti ja tähtsaid tähe, närijaid ja kummaliselt tumm elevant, kohmetunud naeratus londi all. Ja koosinna sõna yllalla, mis tähendab õhtul ja sõnad olla la ja drill alla, mis võiksid tähendada, et päikeseprillides peegelduv päike on roheline nagu suur naerunäoline konn koosinna pehme mängukaru mälestused. Ja veel palju veidraid asju, sest veidruses on oma soojusaastatenäoline tädi. Palun koomul, kindade kampsun, veidrad, soojad ja pehmed. Kui vanatädi koob, harutab kassipoeg põrandal lõngapall lahti. Niisamuti hargnevad lahti männiokasmetsarajad, siilirajad, sipelgarajad, rajad, mille vaiguseid pikki palkseinu möödas. Sa võid üles ja alla, hargnevad lahti poisi ja tüdruku ees, kes muudkui lähevad käsikäes. Kuidas siis veel kassitädi koob ja lõnga orav mängib ja siili sipelgad lähevad ja muudkui lähevad käsikäes. Vanatädi tukub ja kassipoeg mängib ja poissi-tüdrukut lähevad, lähevad ja lähevad, lähevad ja muudkui lähevad käsikäes ja vanatädi virgub ja hõikab neile järele, et lapsed ärge liiga kaugele minge. Lumelaul. Mõni istub muremäel, mure, kindad käes, meie jälle suusamäel labakindad käes. Lund oli vähe ja maa oli must. Minu aga kullake, sul meeleolu, must seismine siin tajude punase. Võltsin oma kullakese põskede punase tihase kurgu alt võtsin mina kollase, võtsin meie suvedest päikese, kollase sinise sain mina silmapiirist, otsatu kaugest metsapiirist sekkamine, segasin kanarbiku, lillat, tuttavate akende õhtueha lillat. Sain sellest pehme pilvelaulu laia valge lumelaulu. Mõni istub Rõõmumäel, rõõmukübar peas, meie jälle suusamäel, karvamütsid peas. Maa, minul laulust valgeks sai minu aga kullakene. Rõõmsaks sai. Lambi valgussõõr laes avatud pihuga roos, kõik rikkus või vaesus selle pihu all koos. Tule seisame koossaamu, rikkus ja vaesus, maa suur rikkus ja vaesuslambi valgussõõr, laes. Avatud Tihuga roos. Et tööd päikeseloojangul Talv palavikuliselt akendega, vahivad majad üle lagendiku. Suur sõõr, jäätunud tuld, surub end silmapiirist läbi. Aegamööda kaob ta, majade silmist kaob põletik majade silmist. Siis pole majugi enam. Lagendik, jäi üksi. Jah olla olla tingimusi, mata, olla. Ainult üks rep ainult üks ripp, kuhu panna pea ja kahtluste ning tülpimust tupest. Ainult üks rp, ainult üks ripp, kuhu panna pea Jaak tõmmata, kui alatus ning totrus. Ainult üks rep ainult üks RP, kuhu panna pea mul lapsepõlve lapselik Ulmi. Ainult üks rep, ainult üks rütm, kuhu panna, pea ähvardab uputada pettumuste mutta. Olla samas ometigi teada. Elu pole meie võitlus teada, et see, mis tuleb suurem, on nii minust kui minu vaenlasest. Nii olla. Samas mõelda veel sündimata lapsi, kelle naerust mõlemate mõõgad pudenevad. Nii olla, olla, olla samas mõelda neid, kelle nime keegi veel ei tea. Ainult üks rööpainultüksused. Nüüd jälle alatasa mõtlen oma kodu, veinilikust, pöörimaas ala ja tasamaast, kus lumed ja elavad hõbedat langevad. Püsipakases, sabad kas majadel püsti ja nõiasõlmigapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale. Nüüd jälle alatasa mõnedest Ki silmadest kuis nad nyypilkuvalt uluvad meenunud ala ja tasasilmadest, mis sulguvad. Läbi talveluulet ema mälestuseks. Kõik üksainus suur pereelu veereb, mõõdab vere mööda ilma laiali. Ühe taela sädemed. Ühe taeva sademed veel on ema. Veel on ema, ema sõrmis veel sidemed, laste pilgud raagu jäämas, ema silmis veel pidemed. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali kõik üksainus suur pere mööda ilma emast, ilma emast, ilma mööda mööda elutseme elust mööda kõik üksainus suur. Tühjad vettinud pesakastid vaatavad meid kõrgeist puist. Näevad tuttavad said kokku, halli udu tõuseb suist, langeb langev lumekardin märkijate vahele, lumemündid laugudele mõlemale kaele. Teised aga ümberringi nagu pudenenud kee. Halli udu sõlmadega hapralt ühes püsib see udu, sõlmajad, udusõlmed, tervis, tööpoliitika, arvamused, anekdoodid, luuletused, kriitika langeb, langev lumekardin rääkijate vahele. Kõik üksainus suur pere, ühegee pudelet, lumemündid laugudele mõlemale kahele. Oli ema, oli, ema silmis olid pidemed. Sellel talla täiel mullal. Me ei teagi teineteist. Ainult. Lumevalgusäärelinna puiesteel. Kaugus paisub, maantee magab, maanteevähk reb unes kusagil siinsamas lähedal. Kusagil siinsamas lähedal, telefonipostid puusadeni lumes seisavad. Üks teine vaevu kolmas, ühel pool, üks, teine, vaevu kolmas, teisel pool. Muud pimedusse kaovad kusagil siinsamas lähedal. Naaber naabrilt. Pimeduse kauguse ja talve ühel pool ja läbi pimeduse läbi kauguse ja talve, teisel pool. Ja läbi lumevalguse no äärelinna puiesteel ja läbi linna ja jälle läbi pimeduse kauguse ja talve teisel pool naaber naabrilt, traat, käed õlgadel. Kusagil siinsamas lähedal, kaugelt. Tuleb ümin, laul või etc, läbi kõigi lumevalgus läbi kõige lumevalgusäärelinna puiesteel. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, kellad käel käivad inimesed seisma kellade ja kellad, ei, inimesed ei peatu, ei näe. Meie meeled on ikka keset minekut üle mäepuudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, oh nimelt tuhandet tähtsat teo, raber, rabeleb, aeg, lennukitaks, maskeerunud teod hirmus hetkede vaegüha rutem, üha rohkem siis vast õnn on meil käes. Peidetud pohmelus, pettumus, ohked. Tahtmiste lõppu ei näe. Käime möödume inimese teine pead või näe, puudel õitsevad leevikesed AK. Tähepuu varjata on minu metsad, mütsi, töökojad, öömajad, kõrtsid, tähepuu varjata, mu ajutised Serkused, tähepuud nime nokitsen, kullake, täna ja alati. Päike poseerib tähepuu taustal, kullake, täna ja alati. Kaljukitse kergus, tähi väsimatus, ühe oksa küljes, kalad ja Veevalaja. Armunud skorpion käib neitsiga käsikäes käibeneitsiga ringi kui džentelmen. Nad leiavad korteri ja teineteise. Pärast armsam sööb skorpioni ära. Kaksikud teineteist kaalumas tähepuu varjata, kõik minu varemed. Kastanipuistud, mis puistavad siilikesi. Kõik kaevandused, kõikamad, kaevikud, uuristanud tähepuujuurte vahel. Kullake, täna ja alati. Päikeseloojaks sai tõrvaks vaikseks sai tuule nuuks. Linn sai kuulavaks kõrvaks, taevas sai rääkivaksuks ta rääk kis helkivaid pilvi ja puhkevat tähepuud. Tuul aga salaja pill rääkis midagi muud. Ta rääkis tasa, et seda, kellel on varuks nutt, ei tulegi haletseda. Päästab üks kaassoidlik jutt. Ja siiski, et seda, kes lamab, jalaga lüüa, ei või möödudes nõndasama käega lüüa või lõika kes peatub ja paitab see argul loottkugi eal. Et teista sellega aitab, oh ei, ilma peal. Mis peab ja mida ei tohi? Ei tehase rääkija tuul, ta jutt on kõikuv, kohin õõtsub tähepuul. Ta õõtsub vaevu ja vargsi, kuid helgid muudab ka see rappuvad tähevankrid ja põrub taevane T. Tähepuu juure ligi saab hommiku jahe saag. Õhuks. Pilvede liikumist kuulan kinnisilmi siin lamades niiskes tumedas rohus. Sinu süda mu rinnus, kes päevakivina rusk, kohub tundumatu armastus, tema nimi on kohus. Tema nimi on kohustus, 1000 astamine, tusk. Pilvede liikumist kuulan. Võrasid aeglaselt, vangutab kahinat, hingab Vahtrik. Mesilassummana mähkub ta ümber, kohiseb rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk. Pilvede liikumist kuulan. Kuulan, kuis veretuid raagel lõikab lindude keevitus vöötideks tuulde mustadeks. Korraks päikese prees nikkel kiledalt Laigatab taandub. Viimane viivitus keerleb peri kui kärestik kuskil mu enese sees. Palmipuud ümber istutades laulda. Kas on see pühapäev või argipäev? Pikk puhkepäev, tuule puhkepäev? Ei ole pühapäev, ei see ole, argipäev, ei ole palmipuudepüha. Kas on pühapäev või on argipäev üks ja see sama tuisu kombits üha maadel majadel. Kui oled toas ja palmi ümber istutud juurde õhku, mulda, juurte ümber talla, siis laula talle, lausu talle nii. Rändlind, imelind, rändlehvik soojuse vooluga, sulgedes rändpuu. Kivi, mis su vilja südames koondus vihises läbi udu kallerdi. Vähe või kaua, kaugele või lähedale kivi ei tea, keegi ei tea. Kui kaugel üks elu on teisest. Ja taandusid, sündisid Uuena siin rändlind sööniks Kanaari saartelt. Siin algas järgmine päev. Näätsist puretud majas savipütist pesa, kus avanes jälle su tiibade lehvik kaktust, nõeljuus, asparaaguste kosk põrandal laudadel nagin käib, kui astub su alla üks nutu aher naeru kehvik ning kõneleb. Mul öelda pole palju ainult seda, et tuhan nädal luusib tuva taga tuska täis tuisanud aasta 100 ja pole ühtki, keda see ei sega ja ühtki pole, kes, sest oleks vaba õnn sellele, kes mõistab unustada ja minna linnusammul mööda raba, kus kirme varjus halvestikon, vaba õnn linnule, kes mõistab vilistada ja mitte kuulda tuisku turja taga. Muud öelda pole, ainult armastada ja tunda endas tuhka sellel maal, kus puud on üle poole aastast raagus, kus tuikuma lööb kerge tasakaal, kui oma ahenevat aiman rada ja pihkudele voogab asbor raagus. Mulle öelda pole palju. Ainult seda. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps ning ei kirjand seda valgust ükski langevarju Ps. Ilma pervest, ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmuäratavalt terve päeva läbi öö. Jah, ei kirjand lumevalgust, ükski langevarju Habs hingama, nägin seda valgust. Sellest saati olen laps. Silm, mis lumevalgust vahtinud. See saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast. Ning kõik rajada viska valim. Kaugemale. Toovatast. Maailm mu hinge ei tunginud, vaid imbus südamesse sisse ei murdnud. Vaid sööbis. Pikad ärkvel ööd mu toanurgas ööbis pää ümber halo kui pühaku nimbus. Kas tema tahtis mind piinata või lohutada ainiti kärpides, unelambitahti, tallitada, ärritada, rahustada, kohutada, kohustada millekski, ah, kas ta tahtis üldse midagi, lihtsalt tehke niisama. Tunnil, mil silmatera mõõtmetuks pisenes mööduvat eelisena tuule varjus sisenes, oli. Ja tundus, et hakkab piisama. Löö sidus vööle jälle ja lahkus viipeta. Nii nagu ennist tuli. Jäi mul Singatada laeguseta, lahkus karmusetega, argus, ühtlane tuli, tuli mis seis, hävita värviline kainus. Hääl mis on igal poolvenna eest tõepoolest kirgas ükskõiksus. Kõiksus on tõepoolest üks üksainus ainus. Kohtumine nüüd kõik teed on kase tohust tehtud. Valge ja valge mustad mustrit sees. Mingi need viis kaske keset kirgas lagedust on viis lahus, teed. Samas võrasse. Veel on seal lehti juba on seal lund. Lumi juba langes, lehed ei jõudnud veel korraks kokku. Lageduse kohal said teelesaatja teelemineja teelesaatja, valge ja valge teele mineja mustaks mustriks sees. Te kuulsite Paul-Eerik Rummo luulet Indrek Sammul esituses muusikalis saatesse Silja Vahuri. Toimetas Mari Tarand.