Tere õhtust, siin Mari Tarand, kutsun teid kuulama üht võimalikku valikut Viivi Luige luulest. Selle valiku motiive on sügisnukrus, linna äng ja sajandi lõpu inimese kahtlused ja lootused. Luuletusi esitab Liina Olmaruga. Aga sekka olen pannud ka lapsemeelt ja lapse häält ja neid luuletusi loevad Hanna Jaan Viivi Luige luuletaja häält tahaks ikka jälle kuulda. Aga ka teada saada, kuidas läheb kirjanikul endal Roomas, kus ta praegu elab, sest tema abikaasa Jaak Jõerüüt on Eesti vabariigi suursaadik seal. Nõnda siis helistasingi täna õhtupoolikul Rooma et küsida kirjanikult luba tema loomingu avaldamiseks. Ja muidugi tunda ka huvi, kuidas suhtuda ise praegu nendesse juba hulk aastaid tagasi kirjutatud luuletustesse. On need veel meeles? No ma pean ütlema, et mul ei ole oma luuletuse meeles, mul on küll meeles mingi tunne ja no üksikud read, aga terveid luuletusi mul meeles pole. Ja siis ma peaksin neid uuesti lugema, kui ma saaks teada, missugune mu suhe nendesse on. Aga ma arvan, et nad on tõsi. Et ma ei leia nendest vist midagi, mis, mida ma nüüd nüüd ütleksin, et see on vale või võlg? Ja see on kindel, sest et ilmus ju hiljuti sinu valikkogu suhteliselt hiljuti ja, ja seal on nad kõik sees ja neil on seos ka praeguse ajaga, ehkki nad on kirjutatud hoopis teistes tingimustes. No ma arvan, et luuletuse puhul vist suurt see loe, mis ajal ta on kirjutatud mingi mingisuguse värvi, see annab mingid tingmärgid, aga aga ta peaks ikkagi natuke rohkem olema kui ainult see, kus ta kirjutatud on. Sinu luulelooming on kuidagi siiamaani nagu väga lõplik või kindel tervik, sa ei ole viimasel ajal uusi luuletusi kirjutanud, aga mis sinu töölaual praegu on, missuguseid raamatuid ja käsikirjad? Kaks käsikirja, kaks romaani, aga poolikutest asjadest ma ei tahaks eriti rääkida. Seda ma usun, et kas on väga poolikud Üks on väga poolik ja teine on enam-vähem noh, niisugune et teda juba võib tõsta, kui, kui välja printida. Nonii, kas töötad kodus põhiliselt ja aga kas käid ka seal roomas mõnes raamatukogus või mingis kultuuriasutuses. Raamatupoodides käin raamatukogus ka. Siin on Austria kultuuri Instituudi raamatukogu lõhedel. Rooma ei ole väga nii hiilgav kultuurilinn, nii imelik kui see kostab, aga aga seda praegust muusikat, kontserte? Jaa, jaa. Huvitavaid etendusi on siin väga vähe, sellepärast et kõik see on Milanos. Kõik see kaasaegne, huvitav on enam-vähem meloonas. Siiani jäänud ainult vana. Aga ütle mulle, kuidas sa oled kursis sellega, mis kodus Eestis toimub, kultuuris need meie suured vaidlused kultuuriajakirjanduse üle on need ulatunud ka sinuni. Teataval määral, aga ma pean ütlema, et ma olen küllalt skeptiline niisuguse väga suure kära vastu, mida tehakse kultuuri ümber. Et see kultuur, kui teda on, siis ta on ja kui teda pole, siis pole. Ja ega see selline sebimine ja Karetsemile võitlemine suurt teda juurde ei too ega ära ei kaota. Et kui ta on, siis ta on. Kas olete kuulnud, et meil on ilmunud õigekeelsussõnaraamat? Olen see on mul riiulis olid lahti ka löönud, olen, aga mitte väga põhjalikult. Aga kas huvist lahti löönud või tõesti mingist vajadusest tunda sõna otsida? Ainult huvist, et vaadata, mis, mismoodi, mis kirjaga trükitud on, et missugune see raamat välja näeb. Minu meelest on see hea, eto paksem, kuigi ma olen kuulnud, et väga paljud nurisevad, et teda tassida ja ta on liiga raske ja nii edasi. Raamat peab olema raske ja paks. Aga ütle nüüd veel lõpuks kui meil hakkab kohe kõlama luulekava, et kell neli on pime juba ühes õiges põhja linnas. Missugune ilm on seal, teil? Praegu on sügis, see on imelik küll, aga siin on ka söögis. Ilm on looma kohta kelm. See tähendab, et on nii alla 10 kraadi hommikul täna hommikul näiteks varahommikul pärast päeval on muidugi väga soe, kui päike välja tuleb. Päeval võib minna 20 kraadini. Ja päev on lühike. Siinse aja järgi kell viis pimedaks. Nii et sügis on igal pool selle eest pääsu. Kas igatsed Eesti sügise järele? Minule siin väga meeldib, aga ma ei tea, kas soojuse pärast ma tean, et väga paljudele Roomas ei meeldi. Et ta hakkab kohe väga vastu. Mina pole seda kogenud. Aga see on küll huvitav, et tegelikult on natukene liiga palju päikest. Ja tahaks küll vahel näha sellist pilvisemat taevast. AEG liigutab tiibu, jagultuvad puud, tamm maha, kukutab turud. Päev jälle saab läbi ning tuikava luud ja maapind jalge all põrub. Veel tube jäige ja külmetab, hing. Ja raamatud kukuvad maha. Taas mustendad, vari käes, õhtu on ning päike veereb maakera taha. Ees seisavad aasta kulm pimedad kuud. Jõu võtma, peab tiinseni kokku raginal suruma, sõrmeluud ümber lootusekiirte kokku. Toanurgad on niisked. Seal naksub tapitorm, tänaval pillutab prahti. Siniläivataks sügaval pääs, kui need ja ei lasegi valgusest lahti. Ja teiseks võib muutuda maailm raskete hoonete all, aga endiselt mustendab muld. Mere päält puhuvad tuuled. See pime ja raiune ilm õhutab külmalt ning visalt grippi ja südametuld. Päev hakkab õhtusse jõudma rahvast täis on kõik ärid. Soola ja sulanud lund pritsib autokummide alt. Korraga käib üle keha, külma või kuumuse värin. Üks elu, luule ja saatus. Mind puudutas lähedalt. Keset raekoja platsi sammu päält seisma ta jäi hingates põhjamaa sügise pilkavalt traagilist lõhna. Huviga liigutas sõrmi. Kas käsi veel käib või ei käi. Siis hakkas sadama lumi ja valgustas silmnägu kõhna. Sest pääle ta silmavaadet uimusid surelike küll päeva, küll lambi valgel läbi aja pragude jahin. Kas kostab vahetevahel tiivale, kes häält murelikke? Või on see kirjutusmasinalint? Selle tasane kahi? Uneakna tagatähed ja linnud lendavad. Kui õhtul sängi lähed, jääd üksi endaga. Kõik arvavad, et magad, kuid mõtteid mõlgutas. Öö istub ukse taga, jalgu kõlgutab. Küll on öösiti hästi näha suured lubjatud laed. Hoovi pääl kahiseb kängus puu, otsekui oleks seal aed. On üks pilt, kus ma seisan üksi kolmeaastasel toas. Ma ei tea, miks see meelde tuleb, selles pimedas toas? Tihe, võõrastav helehall ja tublisti üle pea. Kes siia pannakse pääle mind? Seda mina ei tea. Meil on telekas make diivan, kaks lauda, kohvi ja seegi on üks kann, kus hoitakse piima, on kapid, riideköögi. On konstruktor, klotsid karu on saapad ja aluspüksid, mõnda asja on ülearu ja mõni on väga üksik. Miks mõned lapsed on kõhnad, neil pole maitsev söök. Meie köögis on väga head lõhnad, millel tõesti üks mõnus köök on laua pil, till, sibul potti pannakse, aga ja emal on silmade vidus sousti, maitseb ta lusikaga. Toad, kus elab laps, on tihti imelikud. Olgu nad kuitahes uues majas. Seal end liigutavad, soojad pimedikud, mustad augud. Avavused ajas. Kuhu nende kaudu paistab köök ja esik. Kõik need askeldused, millest läbi käime, keevad kartulid ja vanni jookseb vesi. Mis on igavene, tundub igapäine. Silmad kinni jäävad lambi hõõgumise terveks eluks. Kauemakski nagu see on see, et valgus tuleb tuppa sisse tuunitama musta uksepragu. Nurkadesse kogunevad mustad õhtuvarjud lumi väljas, külma käes, krigiseb ja karjub klipi koos köiskeedi. Susisteti sussi sussi sussi sammud juskui lähenesid. Kuule tasa. Mingit saladust ta teab. Köögis korisevad turud, keegi hinge kinni, peab. Trepikojas lift läks käima. Põriseb, jaurab. Elu on imelik asi, Uueski linnangusas. Mürtsuvad lifti uksed ja ülevalt raadio kostab. Tuul trepikojad ja poed. Kõik nad on oma osas. Aga juhus on juba teel. Kioskist trollitalonge ostab üle lendavad pilved. Juba on järgmine peatus juba järgimine, korrus juba öeldakse. Tere. Neljaks või viieks kuuks päike majade vahel peatus siis veeres uuesti ära üle maade ja mere. Kõigest on luuletatud kurvast meelest ja külmast ilmast. Tuisk jookseb võidu tuisuga, tihane nokitseb pugu. Ikka korterisügavustes hiilgavad meie silmad vastu pimedat talve. Ja aega. Ja ajalugu. Sinises taevas on valgeid jooni. Postkastid tühjad, trammid ei käi. Kajakad tulevad alla, hoovi nokivad Rapeedia kalapäid. Pimedas vannitoas vesi luksub, linoleum läigib millegi lõhn. Sajand saab läbi, süda tuksub õues garaažid ja umbe näol. Seal üks poiss pillub paberist nooli linnas Tallinnas terves ilmas kuuma tuulde, need jätavad juuni nagu maanduks nad teises ilmas. Rongid vilistavad jaamas lennuk tõuseb õhku juba jälle, põhjamaal on pime sügisõhtu. Maal ehk seda valgustavad õunad aiapuudes. Linnas, fosforkellades ja inimeste luudes. Kujunen videvikuväljadelt ei tulda jälle rahva küünte all on musta põllumulda. Läbi kahekordse klaasi, läbi vihmasaju, jällegi aknast vaatab halle vastasmaju. Ja ta silmad jälle saavad igatsema läike. Linna Suurus linna sära. Aga linn on väike. Koju enne videvikuväljadelt ei tulda. Väikerahva küünte all on püha põllumulda. Ikka rahvas leiab käe, kus eales vaimulik ei vaju hääle selles keeles kiitva salapärast inimaju. Suuri ilma lõputähti kukub jälle läbi, tuulegrammid lähevad depoosse. Pruusa jälle on kui luule. Kes ei kuule kunagi lookest elus näeb ainult lund ja jääd. Kas see peab oma noore ja tõotust teha ainult ausat ja hääd? Või olude süüks, kõik ajab ja kurblikult käega lööb. Näe, päike teeb kollaseks, majad pilve, altki veel vastu ööd. Olgu elu või lõpmata pikk, ühte hetke on valikuks vaja. See hetk on tulles nii harilik, et hirmugi pääle jaja. Eks hea olla, igaüks tahaks, kui ei oska, ongale siiski ollakse vahest paha. Kas sina siis pole? Ega kurjust ära peita? Mitteks, mitte ilmas. Sina arvad, et üles ei leita, aga kõik paista silmast? Kes siis koera ei taha? Koera silmad on pruunid. Sellel, kes koera tahab, peavad olema suured ruumid sest olema koer ei pea mitte sugugi õel ja paks. Suur room on koera jaoks hea seedeetide rõõmsamaks. Kes koera tahab, see unustada ei tohi. Et koerand truu siider tahtma sõbrustada palju rohkem kui mõni muu. Radiaatorid kütavad tuba, kaabel vingerdab mullapinnas. Kell neli on pime juba ühes õiges põhjamaa linnas kus mujal on silmad nii selged või päev nõnda toorest puust. Õhus hanguvad lumehelbed. Ja sõna ei tule suust. Ainult trammipilet on taskus ja seisuplats ühine. Küll on raske see eluraskus. Radiaator naksub, kraanist tilgub vesi, mured, suured, paksud käivad mitmekesi. Ära, kadus kinnas, kõrvad valutavad. Isa, ema linnas ka veel jalutavad. Siis, kui parv kogunevad, mured suured, nende tiivalööke kuuled ilma laes. Oma vere kaudu tunned, et su juured kalgil kribinal Kend sirutavad paes. Need ei halasta. Ja neil ei ole häbi. Muidu püsima nad kuidagi ei jääks. Ennast murravad nad igast hädast läbi kõigest hoolimata tuleviku hääks. Aga siiski kurb on trepikoja valgus. Iga ukse ees on juba lund ja jääd. Lapsed tuppa, tali tuleb. See on tema algusaegamööda halliks teeb ta teie päev. Majad sisse, piirab külm novembri õhtu. Surisades voolulambis neelab pirn. Jõu ja tahte varal tõused üles õhku. Ja su suus saab elulauluks pime surmahirm. Talvel õuemäng on vähe, ära pannakse palli, äratas siis tulevad asjad pähe. Millest jäänud rääkimata näiteks harilik joogilisi, mida januga kõik Me joome. See tuksub veel tasakesi, seda saadakse maalt soontest. Sellest tõusevad taeva siin näod ja pildid ja pilvekujud. Suvel pääsuke lendas sinna ja talent tegi, hääkisime tuju. Aga nüüd, kui säält lumi sajab. Kas sul on veel see pääsuke meeles? Kas sa tead, et asju ajab itaalias eesti keeles? Inimese käsi liigub valgel lehel. Nahk ja küüned, lihasooned, luu aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes seisab kolme sõrme vahel pliiats, truu. Naljas undab tuul või linn või ajalugu. Pilk on muutunud ja saanud salapära. Süda liigutab end rinnus ühtelugu. Aga suu ei suuda seletada, ära. Miks on igal ajal omamoodi valu see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks? Võtab ja kord tume valu tõuseb paberilt ning muutub elujõuks. Me kuulasime, Viivi Luige luulet. Esitasid Tallinna linnateatri näitleja Liina on maru ja Tallinna 21. keskkooli õpilased Hanna ja Ann. Heli reži ja kujundus.