Juhan Viidingu varsti ilmuv kuues luuleraamat kannab pealkirja Ma olin Jüri Üdi. See sisaldab põhiliselt valiku varasemaid luuletusi. Nagu pealkiri, Ma olin Jüri Üdi, kinnitab, loeb autor üht osa oma loominguteest läbi käiduks. Ka tänane luuleõhtu, mille kokku seadnud Jaak Lõhmus on tagasipilk üdi viiele värsikogule, mis seni lugejateni on jõudnud loeb Hannes Herman muusikaliselt kujundanud Heiki Soome. Lillemüüjatel hakkas külm, enamik ei võiks Venemaad. Ma ei tea, kuhu soojanaat lähevad, kuni on kevadlillemüüjatel, hakkas küll. Lilled kukkusid käest. Sees ja väljas detsember on. Seda tean omast käest. Linnud lendasid lõunasse. Nii seisab raamatuis. Minu jätsid nad valvama. Arusaamatus. Linnas, mis polegi linnriigis, mis riik ei ole. Hommikul nõksub nukk. Minus kustutad, tule. Tuisk on kolmandat päeva. Uksi käib seliti. Lund panntoas. Kuhu alles hiljuti koliti? Tuisk, on neljanda Päeva mida me kardame? Julged püüame olla. Mida me kardame? Tuisk on viiendat päeva. Teid ei seleta silm. Mõnel on siiski meeles. Seegi on jumala ilm. Tuisk on kuuendat päeva. Ärivetriinis on. Mäng on natuke vaba, kuna vaba fon valgtuisk on seitsmendat päeva. Tuisule on oma tee. Taevas, tee meile selgeks. Aga taevas ei tee. Tuuline päev, kus viibid mu rahuma, mis ammu mult võeti. Sõber, peab Luik kõiki, kes nüüd murega mustaks on läinud. Inglise pargis, kus kunagi muru ei põeta viirpuid ja kastaneid näen. Ning märke sügise käest. Marmorist poiss, kes vanale paarile armumist kingib, vaatab ja silmad, on tal kõveraid mõrasid täis. Pime tuleb. Hea küll. Mis päevastan hingatud välja. Õhutab vene lossi hollandi ahjudes tuld. Purskkaevu näkku ka sabale punakas sammal on kasvanud. Mida ma tean, kui ka mull kaevud on kuivanud? Mullegi langeb-le. Ka teistele lastele langetigusid, astun katki. Ja kuskilt sihine ERA Vett vedama ei saagi minna, keegi. Vett lihtsalt pole. Nii külmal ajal. Ära parem teegi, kui saad sisule ei ära liigu, tardu võetud poosi ja jäta see, kui läheb valgeks märkat kiku doosi küll tood ka v? Üks mees läheb kodunt välja. Ja välk lööb ta peast läbi. Korv läheb põlema. Lilleke on viltu. Leinakask on murdumas. Mets poole. Ümber oma elu üht hiigelmüüri inimtihedat ka pikemalt ei küüni üle ääre. Kui mõni sinnapoole välja langenud kivi on lahkumisel ruumi jätnud viluks siis see, kes juhtus, välja nägema, on ärane, dub nimetanud iluks. Ta samal hetkel ise läbi nähtud. Ja pole kohta, kus võiks tunda häbi, ta suur saladus, saab tema ainueluks. Tal ise ennast, au on läbida. Kas sissepääs sai olla näljapäev? Hinnang no ja näljas kus mängujuht? See ainus mängija, kes mängust väljas. Vaid väljamõeldud elus oli särav ja oma elu. Suu kinni. Lapsukesed näolim vaipades käes veripunasest kristallist põrutuskindlad, vaputus, vabad, ära tiigatki pokaalid. Mida rikkur rooste, mida võtta ei julge võõras. Lapsed pühivad tolmu juba õhus. Tolm on välistatud juba eos. Ja pidev pisi puhastus välistab suurpuhastuse võimaluse igaveseks. Muudkui joodi, pruuni joodi, praetud tinti, tinti, kastas, prilliklaase kokku löödi lastes elada end lastes. Sülitati krahvi kasse. Klaasist mune, pigistati sülitati graafikasse ja mööblit, sigitati seinalt korrijas stepirohtu, valget hobust, hoidisketis prohvet poisikeseohtu. Helepunases kallasekis lagastab hinge pidu enam kui võõras jõuk. Üksiku viha idu väike ja valget tõuk. Otsa kantakse ära, kui mitte millegi eest siis mõne seaduspära olematuse eest. Jumal näeb. Ma ei talu kõrgeid keelebarjääre. Võib-olla on see valu, mis loksub üle mu ääremaailmaruum. Ei haju. Tõde. Et on taju sõnadetagune Mis on see luuletaja luule? See on, kui mõtled elule ja millelegi muule. Mis on see inimese osa siin laias ilmas? End mitte ära magada. Pea sedasi silmas. On seda teed, kus käivad tuletoojad maatasa teha, tahtnud igatpidi kõik sööjad-joojad piinajad ja poojad. Ei ole saanud. Tee on teisipidi. Tuleb öises raudteejaamas meile vastu, Luhine Cerve tuleva aeglaselt ja hapralt, aga nagu nööri mööda ei andnud ka jala ette seades meie pinevil, kuid vapralt lausa julgelt enda teades mõtleme, kas õelda tere. Ta ei pruugi selles hämus sugugi meid ära näha. Meie mustad reisi, pleedid seintega on ühte tooni. Suur on hirm ja suurjalu muutub kuivaks minu keha. Kui ma näen, et tema kontide ühendavad hõbeneedid, Ta hambus hoial muuni, mina rinnaga, sind kardan sinu silmis õli põleb, seal rebid ennast valla, jooksed fosformehe vastu viinses õuduses, ma vaatan, et su juuksed nagu õled, leegivad ja keha sulab. Et sa suudled tema lõugu hoides kinni vaagnaluust, et sa värised, kui põled ja tal mooni kisud suust. Vaene väike soomlambu kõnnib Toompea müüril. Gondori. Rasvases ajus küpseb üks kavatsus. Ta haarab lennult musta luige ja viid tar riidekapi. Õõrannays valges kapis on mustal luigel pime. Heldus. Päike on looja loojasse, tõmbun. Helgiheitja otsib taevast ingleid. Kas siis tõesti, keda keegi ei leia? Traatides on külmunud trei Angleid. Nende saatel, talvel tuleb käia. Kevad jällegi meis küünlaid süütab voolab kõik. Ja ära voolab algus. Tuttav tee meid õitsemisse, rüütab läbideelistegi. Jälle paistab valgus. Aga vihkamise tompudeks said linnad. Kuni kadusid. Kui välgukerad. Maa on endine ja mäed ta rinnad. Tulge mulda. Tulge viljaterad. Meie jälgi, helgiheitja otsib. Iialgi ta mullast meid ei leia. Idu. Tunneb ära mida otsib? Igavesse kevadesse käija. Üks tänav oli, mida mööda tulin. Nüüd veel kord väldin käidud kõnniteed. MUU jäljest joovad välja surnud loomad. Eliigus korti on ta sõnni teed. Kui helgel kell näen, et tulekahju mu enda sees ja õgib kuivanud jääb üle ajast ülevoolav rahu. Mis on veel teha? Helistada tuleb ja saatust tänada. Ja kui on tehtud see on vaja käia imelikus kohas. Ja unustada sinna minev tee. Valge lind. See avab taeva, seal, kus läheb ülelendmaal, ei tunne venda. Vend. Metsas puud ei tunne põõsas. Kodus suud ei tunne soo. Aga aasta 12 kuu. Purunevad vastu puud. Ö käest pannakse päeva käele koiduni alal hoitu. Unenäod kuhjuvad lindudest mäele üle elama. Koitu. Diivani sees mu noodid ei hävi, ootavad paremaid aegu. Rohtukas kulgu läbi. Sest suvi on praegu. Torm, kes sa käid mööda ilma lai ja kas samu aeda laastad? Kõrgele mäele kullast majja viin oma alatut hammast. Kellegi poole heitmata pilku oma kaevusa puurid. Ühte kändu südame taga 60 aastat juurid. Aeg-ajalt variseb Kallas Ann majani meeter maad. Lendab pilvede tagamaa mida armasta. Mis siis, et minevikku Kahrasime läbi on kardinaisse tikitud meie elud? Nii müüri matuste kui enda pärast häbi. On hingemate katedraali vaikus ja olemise paarisarvuline Põlult. Käib suveõhtul rannas kahepaiksed. Ei tea, kus lõpeb kaladiood. Põiklen ja otsin väravat. Hauad ei juhata, teed, marmorkujud ei tereta. Nagu ei elakski need hauakivi komistuskivi olnud on palju kordi. Püüan loobuda vanast teest. Võtangi suuna nordi. Lähen ja vaevalt suudan kaua püsida, uuel tee. Epidasid jala on verised pudelikillud veel. Ristide sammal ja allkiri. Sammal ei ole süüdi. Kiviristi samblata külje järgi lähen ma sildi. Valge kaabel pöörduda ära. Tead, ma ei satu sinna. Olen lähen tundma, Ta muudkui, et mul tuleb minna. Juba aiman, et põigelda tuleb mul igavesti. Kivi kompass, kapteni kääpal. Säält saan suunavesti. Kaugelt kostab vedurivile. Tähendab, elu on seal tormata, aga vastassuunas käsib mu sees üks hääl. Lohutan ennast. Pääsen siit siis, kui pöördun osti. Torman Jakukul kuni näen kahte väravaposti juba oma juubelitamm. Väsimus, jalad, Kristi, jooksen tuikudes ise näen väraval heledat Rill. Külas luulepõimik Jüri Üdi loomingust, mille koostas Jaak Lõhmus, luges Annes Hermann, kujundas Heiki Soome.