Kirjandussaadete toimetaja Mari Tarand. Tänases keskkavas on mõtte pakkuda luulet soome luulet. Soome on meile ju nii lähedane maa ja vahel arvame, et me naabritest õige palju teame. Aga kui nüüd võtta kätte hiljuti ilmunud Liis Eppelil Andres Ehini koostatud ja tõlgitud soome luule antoloogia kaarsild ja seda lehitseda, siis tulevad sealt vastu nimed, luuletajad ja luuletused, millest me siiski väga vähe oleme seni teadnud soome luule kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel. Nii on see antoloogia ajaliselt piiritletud, on rikas ja huvitav. Aga ma palun parem, et räägib Andres Ehin. Ta istub siin vastas ja see töö on praegu kaante vahel ja lõpule viidud ja, ja vili vili maitstud ja teda juba kaalutud, esitletud luuletusigi ette loetud. Vanalinna päevadel vahelise teater tegi seda rahva ees. See on siis viimase aasta töö umbes. Jah, võiks öelda, et rohkem selle aasta alguse töö, kuigi see valimine toimus juba möödunud aastal. Sest neid soome luuletuskogusid sellest ajast ja antoloogiaid, mis selle aja luulet käsitleb. Neid on ju nii palju, et seal kümneid tuhandeid lehekülgi ikkagi. Ja see raamat on ju väike 2630 rida. Väike, aga võimas autoreid on päris palju ja mind huvitab just see, et kui te neid liiga saite, selle töö, selle pakkumise või. Kust otsast üldse alustasite või kuidas sellest paljusest valima hakkasite? Mida, nagu selgrooks võtsid? Eks meil olid oma lemmikluuletaja, et soome luulest ma juba ülikooli ajal seminarka raamatukogus, kus ju inglise, ameerika, prantsuse, saksa luule ehk peaaegu ei olnud, need olid kõik Stalini ajal tuleriidal hävitatud, aga soome luules tuli ühtteist veel näiteks suunav kailast, keda ma suure huviga lugesin ja ja Liisay professor bee poolt lugeda Hellakovskit, kellest ta sattus suurde vaimustusse. Ja niiviisi oli mõnigi luuletaja, kellest me ka küllalt palju teadsime, enne kui me selle valimise juurde asusime ja üksikuid katseid luulet nende luulet tõlkida oli ka tehtud. Aga noh, eks on teada, mis, missugused luulekogud kuulsamad ja missugused valikkogud ühest luuletusest on need paremad ja mis antoloogiad on Soomes enim hinnatud ja ja eks neid me vaatasime siis eriti suure tähelepanuga. Lisaks kirjandusteadlaste. Niisugusele professionaalsele arvamusele ja kriitika arvamusele on olemas ka lugejate arvamus ja minu teada on soomlastel õige palju niisuguseid Antaloogiaid, mis põhinevad Radio luule soovi saadetele ja kust tõeliselt kostab läbi rahva hääl. Ja minu meelest on selle raamatu teie tehtud antoloogia nimiluuletus A Le tünnikaarsild ka üks neid, mis on Soome rahvale publikule laiale publikule tähtis luuletus. Jah, see on olnud üks enim soovitud luuletusi Soome raadiokuulajate poolt ja Soome Yleisradio on selle pärast väga meeldivat luulele pühendatud suurt tähelepanu. Iga pühapäeva hommik kul on pikk luulesaade, kus siis loetakse neid luuletusi, mida raadiokuulajad soovivad. Lisaks sellele on veel mitmeid teisi luulele pühendatud saateid ka. Kui nüüd palun veel otsida, mis on nii-öelda nende kerko Kell ja nende rändaja ja nende, no ma ei tea, Hamleti laulud. No selle antoloogia luuletustest on veel äärmiselt sageli raadiokuulajad nõuavad Soomes Sargia luuletust, võlg elu ees, aga ka Kayla luuletust palliplatsil ja Kayla väga sünged kütt, kauneid luuletusi, maja ja viiul ja tulevad mulle meeldesesse. Mustab lint, Blady seeria, luuletuste sari, seegi on raadiokuulajate poolt väga hinnatud. Siis samuti mustab ööbik mantrat poos. Et seal on mitmeid selliseid luuletusi, mis kuuluvad soomlaste luule lekt, tüüri raud valla või kuldraamatusse või kuidas seda kõige parem oleks nimetada. Meie Eestis teame rohkem ainult Eino Leino ja, ja võib-olla Katri valatia ja nõukogude ajast ehk mõnel meele sõlturdi ainen, keda palju tõlgitud. Tegelikult Eino Leino kahtlemata on suurkuju, aga tema kõrval on väga auväärsed suurkujust 20. sajandi soome luules Hellakovski kaelas. Meriloo ta lauri viida, nendest ju eestlane teab väga vähe. Sa oled ise kirjutanud raamatule järelsõna ja selles võrdled sa pisut eesti luule vastavat perioodi ja leiad sealt ühe omamoodi erinevuse just selle elu surma ja armastuse käsitluses või kuidas öelda? Eks eestlased on ikkagi soomlastest viis korda väiksem rahvas ja, ja eestlasel on see hirm oma ühiskonna, oma rahvuse, meie kultuuri, vaimsete väärtuste hääbumise ees palju suurem hirm selle vägivalla ees, mis tabab tervet rahvast kusagilt väljastpoolt ja noh, ilmselt on see hirm ka õigustatud, sest me teame, et meie eksistents on olnud tihtilugu äärmiselt ohustatud. Aga kuigi ka Soome ajaloos on väga dramaatilisi lehekülgi sellist hirmuselt vastu ei kaja. Isegi kõige süngematel sõja aastatel on soome luulest õhkub ikka sellist karmi mehisust ja usku. Ja ja rohkem on seal tegu isiklik kui elutraagika. Ka paljud luuletajad, kes on esindatud selles kogus, on noorelt surnud. Põhiliselt on diisikus olnud see, mis neid on tabanud ja sellist teesikuse haige väga. Väga dramaatilist elutunnetust, kus ühes küljes on, on tohutu elujanu ja isegi lõbu ja naudingujanu, aga teisest küljest ka kohutav ahastus, sest tajutakse surma lähedust. Seda selle sedalaadi süngustav soome luules palju rohkem rohkem. Ja lisaks sellele siis kõik need vaimsed depressioonid ja vaimuhaiguseks ja ja muu selline jätan huvitav, tugev luule, kuid tihti ka väga sünge luule. Aga kui nüüd tõlketehnilisi asju natukene mõelda, liian, tõlkinud näiteks türgi luulet ja sina oled tõlkinud näiteks gruusia luulet. Kas soome luulet on siiski hõlpsam kui nüüd? Sõna võib üldse tarvitada nii raskele puhul tõlkida. No siin on omad spetsiifilised raskused, keel on küll lähedane, aga, aga see lähedus on ka tihtilugu petlik ja, ja neid samu eesti sõnu, mis on soome sõnadele võib-olla oma tüveliselt kõige lähemal alati saagi tarvitada toda ja teinekord on siin mingid keerulised nüansid ja peensused, eriti raske oli tõlkida Lauri Viidat, olgugi et seal tema pikk luuletus suveöö näiliselt vabavärsis ja, ja esmapilgul vaatada, et, et mis see siis ära ei ole, aga aga seal tõlkimise käigus kogu aeg avastad aina uusi ja uusi peensusi mida nii pealiskaudsel lugemisel ei, ei osanud välja lugeda. Ja arvatavasti ka lokalism ET Tampere pärast viisi ütelda millel ei ole. Eesti vastet või võiks olla siis ka mingisugused eesti lokalismid, võiks selle vasteks olla, aga, aga siis ka nendest aru saadakse. Probleeme muidugi on. Ka luule tõlkimine on alati keeruline, olgu ta mis tahes maa luule. Soome on alati hinnanud neid inimesi, kes nende kultuuri tutvustamiseks midagi teevad. Ja nii oli teiegi puhul seda tööd on Soome poolt ka hinnatud ja toetatud. Jah, siin on Soome Kirjanduse infokeskus on toetanud kirjastust väga Bond, väga Bond ja ja meie, kui töö oli läbi raamat ilmunud, sest saime ka teada, et oleme palutud pidulikule vastuvõtule Pongala fondis. Ja siis saime selle pungalla fondi preemia. Ta on varem ka Eesti kirjandusinimestele antud Piivil luik tuleb mulle meelde Lennart Meri teisigi. Mis oleks see järgmine väga suur auk soome luules, mis tuleks täita tõlkimise teel? No ma arvan, et nüüd väga suurt auku ehk enam ei ole pärast, et juba kuuekümnendad aastad ja hilisem need on mitmes kogumikus leidnud tõlkimist eesti keelde ja varasemast Eino Leino on ka tõlgitud. No võib-olla jah, siiski möödunud sajandi lõpust ja selle sajandi algusest on autoreid, keda Mei tunne kuigivõrd, aga ma arvan, et neid tunda on ka hea, aga ei ole otseselt nii vajalik. Kui meile oli tunda seda soome luulet, mida on kirjutatud kahe sõja vahel ja teise ilmasõja ajal. Ja kuulame neid lehekülgi, saame luulentoloogiast. Esitajad on Marian Rütman ja Andri Luup. Ma nimetan autorid, kelle looming kõlab. Kõigepealt kolm Einari Vaarele luuletust. Armastuse igatsuse luuletused. Edasi Aaro Hellagoski, pilvitu päev. Siis mustabe kodanikunimega Martti Haavia luuletus elu kaunidus, see on lind plaadisarjast. Ja siis una kailas palliplatsil ja viiul. Vilja kajava luuletused, lapsepõlv ja mina olen kitarr. Noorelt surnud Saima maja kevad edasi A Le tünnikaarsild, mis on antoloogiale nime andnud ja põimiku lõpetavad Aila meri, Loodo luuletused, öömuusika ja saladus. Need viimased on Artur Alliksaare tõlkes. Teised tõlked on kõik lee Seppeli ja Andres Ehini omad. Head kuulamist. Printsess ja truba tuur. Tule akna taha kikivarvul. Tule viisil udu sulisel. Ootan kikkis kõrvu, ootan kikkis kõrvu. Käsi väriseb südamel. Tule akna ta aga kikivarvul muidu kammerneitsid ärkavad. Kes tohiks puutuda printsessi häda sulle, kui nad märkavad? Tule akna taha kikivarvul. Tule viisil udu, sulisel. Ootam kikkis kõrvu, ootan kikkis kõrvu, käsi värisevad südamel. Tule pimedas. Ainult tule, oh tule pimedas toast, lips on siis salamahti hiirvaikselt seisan all, õunapuulasema, peab aitama vahti. Ainult tule. Oh tule pimedas. Jään piiluma akna ette. Kui kuu tõuseb Kasel advusse, viska kiri siis märgiks vett, mitte. Ainult tuleõhtule pimedas andeks antav on väike vale. Kui meie igatsus on nii suur. Too kirju mu väravale. Üksildane sõudja. Punane paat ja Valendav udu. Valge on sõudja tee. Teispoolne rand on hingele arm samm. Sõudes läheneb see. Punane maja Valendav katus, valge on ülalkuu aega jäänud lainete taha. Lainete taha kõik muu. Pea kohal punasest purpur-ist pilved valgel suvekuuööl ainumas sõudja ainsama aeru. Vaikuse sisse lööb. Pilvitu päev. Pääsukesed sädistavad selgesti taevas. Pihlaoksa vari langeb aidaseinale. Päikesepruunid, lapsed tulevad tohust, marjatopsid käes. Niidul tukastab hobune. Taamal sätendab ulgumeri. Selle vaatamisest ei saa kunagi küllalt. Tunned, et oled veel parasjagu pisike. Et su elu on meil muretu ja rahulik. Tunned, et oled otstarbetu otstarbekas maailmas, mille peale paistab päike. Tunned, et elad abitut, lapse elu, et kooperdade komistad kitsal purdel kahe tühjuse vahel? Oi, päike, kui kirkalt paistab. Hõljutab õietolmu. Pääsukesed sädistavad meri sätendab pihlakaoksa vari kiigub edasi-tagasi hallile. Aida seinal. Või elu ei ole midagi jubedamat kibedamad ega kaunimad sinust. Oi, surm ei ole midagi mahedamat, sinust. Õhtu. Kui tuleneb õhtu rahuline ja hämaras, kus tõuseb oksistust küsi taeva, tanumailtrutuline. Kelle kink on see õhtu ime ja sinu enese töönus Angust? Tühi vaev oli, kõik see pürgimine sai jälile, saladust ei saa. See on lõpmatuse lõhkimine. Pelk põhjatuse loodimine. Ainult küsimus märke sõelutsa. Ära muretse, kust või kummatigi? Ole tühivaid. Ole lahtivaid. Lase saladus, tuleb ligi. Lase hõljub ta pilvi niigi. KeskMetsalate. Vumisevaid. Lase silmadel paista tulla tuulel hingetaju ei Suigatuks. Vait olijale ainult on kõrv. Ta kuuleb. Kui sammud hiilivad Purde puule on lahti ainult ootaja uks. Elu kaunidus. Ikka ja jälle lind plaadist laulan. Tema vahva vaar. Ta sõuab järvele korra. Ta vaatab üle mõrra, saab haugi või koguni paar. Ta vitsa otsas neid kannab. Kõndides rohuses rannal. On hommik on pühapäev. Oi, hommikut linde plaad astub. Kui see lõhnab siin, kõrkjastik, taastub kivi äärde, kus vesi poolde säärde ka mineku tee on pikk. Säärsaabas lirtsub, lõtkub ja puus temal kaasanudkub. On hommik, on pühapäev. Oi, hommikut põllul veerel on toomepuhmad reas. Nii joovastav on lõhnavõim ja imeline, õite lõim käib ringi, pea, peatsi, lind, blad mööda minna. Ta sätib õiepuhma rinda. On hommik, on pühapäev. Hoi hommikut, õis rinnas, nii, ta läheb läbi uru. Kes sõnul seletaks ta hinge, heledat laat ajab laulujoru. Kaasrohu Paypam pehme Tõnn on sama. On hommik on pühapäev. Seal mööda muruplatsini vilkalt veeres pall. Üks poiss ei teinud kaasa, ta seisis pärna all. Ta seisis platsi ääres toeks kargud olid tal. Ja teiste rähklust vaatas ta pilgul palaval Poolt platsi päike kuldas poolt Lõhmus tumestas. Seal kajas valju naerurõõm, mängu jumestas. Neil poistel välejalgseid, kuis Puletas neil palg. Vaid üks ei liigatanud. See, kellel haige jalg. Tal oli meelest läinud, et seisis karkudel. Hasart, seid laike hõõruste palgeil kaametel. Ta sõõrmed värisesid. Poiss oli hindu täis, kui võimsast kepilöögist pall pärnalatva käis. Kui joone tagant stardib üks pallur, mänguhoos puu varjus seisja süda on Torma jaga koos. Sai vabaks sandi ihusse, hing seal pärna all. Ja platsil kaasa silka, seda rõõmu õhinal. Ta ühe sammu tegi. Joones tärkas ta all kärbunud jalaagenti, siis endal märkas ta. Neil poistel välejalgseid, kuis punetus neil palg nüüd neile selja pööras, see, kellel haige jalg sant kogu kehast vappus. Tal silmad olid vees all vere värvi kuueda, süda lõhkes sees. Seal kajas valju naerurõõm mängu jumestas. Poolt platsi päike kuldas. Poolt Lõhmustumestas. Päev otsada üksinda, istus seal nurgas tões ja väes. Rohukõrre, äkki oli ta Lüves jooksaraak, teises käes. Oli kuivanud rohukõrrest saanud viiulipoogen tal. Päev otsa rao viiul laulis. Laulis rohupoogna all. Teab jumal üksi, mis heli sündis seal oksarao sees. See viiul oli hullu viiul. Ja see mees oli õnnis mees. Õhtuti oli köögis nii soe. Puud söestusid tasahilju oma tulepesas. Olime õhtust söönud, tungis toidu lõhna, mu väsimus munnegi. Õhtuti istus ema laualambil portselan aupaiste all ja liimis kokku ümbrikke, mis ta oli saanud kodutööks ümbrikutehasest. Pruun jõupaber murdus kaunisti ta paksude armiliste sõrmede vahel kareda paberikahin ajas une peale. Olin alles Väike-väsisin ruttu. Ema palus, et ma laulaksin ja mõne Augusin ennast unele. Sest sõnu oli mul vähe. Aga kui ma öösel ärkasin, vett jooma läksin istus ema ikka veel töö kallal sõrmede vahel paberitükid ja liim. Kolm tundi magas ta köögipõrandal. Kui magad kõva peal, siis ärkad kergemini üles, ütles ta muiates. Kui ma hommikul üles ärkasin, oli ema juba tehasest tagasi. Meil oli jälle toitu, raha ja kohvi. Minu kõht lõi rahulolevalt nurrusõnu oli mul tollal nii vähe. Nüüd ma enam ei väsi ema, kui pimedus peale tuleb. Nüüd on mul palju sõnu. Süda otse pakatab sõnadest. Isamaa on andnud need mul. Varsti saad sina ema endale pehme voodi üle sinu ulma koju. Lendavad mu sõnad kaugete sihtmärkide pool. Mina olen kitarr. Soojust punerdavast puust tehtud kitarr. Mina olen müür mille vastuse kitarr puruks lüüakse. Mina olen see mees, kes kitarri puruks lööb. Mina olen vahejuhtum, mis kustutab selle kitarri punerdavaleegi. Mina olen vaim. Elu viivust läbi voolav vaim. Mina olen vaikus mis saabub pärast seda vahejuhtumit. Sellesse vaikusesse Magaan Tulen surmavarjude maalt. Tulen õhtu valgele, jään tundmaks, kui näen halli loori, on maa tõmmanud palgele. Siin on tuulte lahedaid lõhnu. Lindude laulukoor. Kuid mina rõhutud rannas on suremas, süda noorkoi on nii kaunis. Alati selleks jääb, ei saa teda vankuma panna, minu haigus jääb seda heledat niisket mulda. Seda kirkust ilm, lõpmatut. Ei hakanud taga nutma üht südant Nurdunud. Pimedus. Ärasa kardinat puutu. Öö on sul vastas vaid. Haigutav pimedus kohub aknasse koemaid. Rasa välisust puutu. Jäägu ta kinnisest. Pilkane pimedus algab siitsamast künnisest. Otsekui valguse kaljas murdmeres helendav laik õõtsub sele öisel tunnil kodu Se kaitsetu paik. Kodu on valguse kaljas liugleb see helelaev üle mustava mere kus Mälja lainete raev Kodu on valguse kaljas alates loomisest. Tema valgus on pühahallidest aegadest. Tänade kaeda ei tohi. Merdega südaööd. Mustalt ja mornilt vastu pimedus. Teiliselt lööb. Kaarsild kuulsin jumala sõnu. Muilema muid töid annan. Aga sind, minu laps, tahan kaarsilda tegema, panna. Kurba madalas meel rõõmust maa peal jäämegi, ilma leiab lohutust hing ainult kõrge kaarega sillal. Tee sild üle kaarnateesild, mille kaar oleks uhke mis au, kuulsust hiilataks valgusest särama puhkeks. Ma ostsin. Nad tulevad porised, nendel on saabaste tallad. Taansildamis kirkalt jääks püsima taeva all, kuhu pori ei kannaks kellelegi jalaasted. Tahan silda või siis alati välja, näeks puhas ja vastne. Jumal, lausus. Saad seesugust teha vaid verest ja silmaveest. Ükski terasei ole nii tugev kui tahe su hinge seest. Sillategija südame soojast saab tugevust juurde see sild. Ta kandevõimet tõstab iga armastav südamekild. Veidi võtta võid südameverd neilt, keda sa kalliks pead. Nad annavad sulle andeks, sest ehitad silda, head tee jumala kuulsuseks, sild, mille kaar oleks uhke kaarnateesild, mis valguses särama puhkeb. Ära peleta südamest kurbust. Kui kaarsilda teed ei sätenda kaunimalt miski. Kui puhtad silmaveed? Muusika. Äkitselt ärkvele ehmusin. Leidsin sügaval sügaval öös end kuskil vee põhjas selliselt kivi on ümber igal pool tasane värin. Kui oleks mängitud, viirastus viiulit, sügaval sügaval öös. Olime pärlikarp, pimeduse kõrv täis muusikat ääreni. Läbi vete käis ümin ja ohkasid puud. Voogas ülevalt tähtede heledat häält mu hinge, mis pärani avatud. Olin lääni hääli täis. Kuulsin inimOleseid hingamas kõigest irdunud sügavas unes. Ja igaüks nendest oli saar. Ja igaüks nendest ohkas, nii nagu öötuul, mis kahistab kõrkijates saartel, mis kõigest on irdunud. Üha süvenes, kõvenes vaikus. Uute sadade helide alge viiv oli kätketud temasse. Tasa laiudes võttis ta võimusele kõikide seniste helide kui seemned maapõue ootama. Nii temasse uue hommikusünd oli pandud. Saladus. Ma olen nii vaikseks jäänud. Ja veelgi vaiksemaks jään. Pea suvede kingitud ehteid peidavad lumedia jääd. Kui viljad on küpseks saanud, neist loobuma peavad puud. Nii vähestma laulda jõuan sest loodus on päratu suur. Ma olen kumasid, tulvil uskumavad metsad ja mäed. Kord üheskoos minuga kustub see maailm, mida ma näen. Mis tajusin keegi taju mis teada sain? Keegi ei tea? Ma tumm olen. Nemad on kurdid. Ikka on elada hea. Kui vaikseks ma olen jäänud ja veelgi vaiksemaks jäänud Olen pilgeni saladust tulvil. Olen vaikuse naeratav hääl. Või vaikseks ma olen jäänud. Ja veelgi vaiksemaks jään. Olen pilgeni saladust tulvil. Olen vaikuse naeratav hääl. Luulesaates esitasid palu soome luule Antaloogiast kaarsild, mis hiljuti ilmus Marian Rütman ja Andri Luup Teatrumist. Saate kujundas muusikaga.