Tere õhtust, kirjandussaadete kuulaja on esto nädal. Nendel päevadel kohtutakse uute ja vanade tuttavatega. Külakostiks on täna Rootsi luule, õigemini jutt keerleb kahe mehe ümber kahe poeedi ümber. Need on Jalmar kuulberi ja puuse terlinud. Kelle loomingut esitab näitleja Sulev Depart. Külakostiks on ka Rootsi raadio poolt salvestatud laulud mõlema poeedi sõnadele. Saate idee autoriks on Silvia Airik Priuhka Rootsis elav eesti kirjanik ja tõlkija, kellega oleme kohtunud Eesti raadio kirjandussaadetes varemgi. Täna kõneleb ta Jalmar kuulberi ja puu säterlindi elust ja loomingust. Teda intervjueerib kuulajale tuttav hääl Rootsi raadio eestikeelsetest saadetest Mare Rebas. Intervjuu on salvestatud selle aasta juunikuus. Niisiis alustame. 1994. aastal ilmus Eestis sinu poolt valitud ja tõlgitud raamat külakost. Sõna koste tähendab midagi head ja selles raamatus on ju rootsi luuletate paremik, nende hulgas Jalmar, Kulberi ja puu setterlinud. Mille poolest need mehed sarnanevad ja mille poolest nad erinevad ja võib-olla neid võib ka koos vaadelda. Ja absoluutselt kõigepealt nad olid isiklikud sõbrad ja head sõbrad. Ja puu jutustas, et kui tema tuli Stockholmi siis ta sai lifti Kulbergiga kokku ja nad jalutasid Guardianis ja võrdlesid teineteisega oma noorepõlve aastaid. Kuna mõlemad olid vallaslapsed. Puu sündis vaesesse kodusse ja Jalmar kõlberi vanemad olid jõukad, aga tema oli vallaslaps sellel moel, et tema isa ei julgenud rääkida oma isale et ta ootab oma kontoriametnikuga last ja tol ajal, et see oli ju puhta šoking. Nii et see kontoriametnik saadeti kuhugi ämmaemanda juurde, viimane poolaasta ja seal ta elas siis, kuni laps sündis. Jalmar kolbe on kirjutanud ühe imeilusa luuletuse ööbikust, kes laulis Malmes spargis. Justkui tema sündis. Ühele ööbikule Malmes. Kus on see paradiis, kust laulan laenat, mis sulab õitevahtu vanal pärnapuul. Nii laulsid sa kord tüdrukule vaevas, kes ahastuses emaks sai, just lehekuul. Vaid May nägi kõike, mis siis juhtus? Meid jälitada oli kombekatel rutt. Kuid keegi neist ei avastanud. Me jälgi, Su lembelaulu, sekkus minu sündinut. Ja puu kohta. Ütle salati, tema ema vend, kui ta külla tuli, et kas sul on see alles see laps, miks sa seda ära ei anna. Puu ema oli lesk, tal oli abielust üks poeg varem. Ja puu oli ta saanud oma kaasüürnikuga, kes oli temast umbes 15 aastat noorem. Nii et abielu ei tulnud kõne allagi. Ainult et see vaene ja maa oma väga viletsas positsioonis jaksas oma lapse ise üles kasvatada ja talle gümnaasiumiharidusse anda. Nii et kuni valge metsini on kõik ema antud ja Jalmar kõlbantsee vastu anti ühte perekonda, Ühte, tõelist perekonda ja nende nimi oli kõlberi. Tema õigete vanemate nimi oli üks tavaline, mäletasin Karlsson või Kustas Ulsson midagi taolist. Aga üks väga jõukas suurettevõtja Malmes ja need jõukad vanemad toetasid terve aeg. Nii et vaatamata seda, et tema oli kuskil niisuguses lihtsas perekonnas kasuisa oli vist voorimees siis sai tema käia maailma kõige nooblimasse gümnaasiumis, võtta viiulitunde, kanda madruseülikonda ja nii edasi ja nii edasi. Ja Ta lõpetas ülikooli. Puu, kirjutas end Uppsalas ülikooli sisse. Aga seal ta nägi, et ta peab lugema ja õppima hirmus palju nõndanimetatud üleliigset prahti. Tema tahtis lugeda kirjandust, mis teda huvitas Kolbelisele vastu lõpetas ülikooli ära ja tema sai väga ruttu suureks ja väga ruttu populaarseks. Ja tema sai endale Rootsi riigiraadio juurde sellise koha, et ta oli raadio diaatri selle osakonna juhataja, nii et tema tegi valikuid, mida ja kuidas võtta ja mängida. Ja siis muidugi kuulus tema akadeemiasse. Nii et tema oli üks nendest 18-st, kes istuvad seal stuurtoriatel koos ja on nii-öelda mõõduandvad ja määravad muuhulgas, kellele antakse Nobeli auhind ja kellele mitte. Ja kui puu oli 25 aastane, siis Kulberi juba nii-öelda küpses mehe heas, aga mis neid võis siduda? Ma usun, et nende lapsepõli puu jutu järgi vähemalt nad pidevalt rääkisid, et kuidas sa end tundsid, siis kui sulle nii öeldi ja aitaks, tema oli mõnikord kutsutud oma õigete vanemate juurde. Ja seal mõni külaline ütles, et mõtle, kui Jalmar on sarnane sinu mehele, ütles ta emale ja ema ütles ei, ei, ei, ei, me ei ole yldse sugulased, olime võhivõõrad ja küllap need ühised niisuguseid lapsepõlve ja üleskasvamise aasta mälestused, need peegelduvad ju mõlema loomingus ka. Absoluutselt ja puuei ole nii kibe, Jalmar on rohkem pettunud just selle tõttu, et tema vanematel oli võimalik ja kunagi küpses eas, kui ta oli juba ülikooli lõpetanud mees siis võttis tema isa ta õige isa temaga kontakti ja soovis, et ta tuleks üle tema firmasse ja võtaks selle endale ja ja, ja võtaks tema nime. Ja siis ütles Jalmar kõlberi. Ei, ei. Kui mind ei tahetud, siis, kui mul oli vaja abi ja tuge. Nii et kolbe on kasuvanemate nimikume. Pisut pisut peatume Jalmar Kulberi luuleloomingul 1900 kolmekümnendatel aastatel pani ta aluse või ütleme nüüd valesti armastus lüürikale? Jah, aga samal ajal oli tema veendunud, et tema kunagi ei abiellu ja tema kunagi muretse endale lapsi. Kunagi ei tea, mis võib temas olla, mis läheb edasi. Ja ta kartis, tal oli juba teatud sümptome oma haigusest kurgus. Et võib-olla ta pärandab midagi taolist ja seda ta ei tahtnud. Ja tema leidis omale eluseltsilise. See oli ühe grafi abikaasa leskproua vanusevahe seal oli niivõrd suur, nii et see krahv oli muretsenud temale, nagu siin maal öeldakse Enke seelte üks maja, kus siis lesk võib elada elu lõpuni ja see ei olnud mitte mingisugune tavaline lihtne het, vaid seal oli vist neli-viisteist tuba ja see asus koones väga ilusas kohas järve ääres ja tolle prouat otiga sai Jalmar tuttavaks ja laenastada üheks õhtuks endale ühele ballile või peole lauadaamiks. Ja sealt hakkas asi hargnema, ta armus temasse ja see oli nii-öelda vastastikune. Ja sellest õhtust pärineb luuletus, sisseande wind, suudlev tuul. Ta tuli kui tuul mis hoolib tuul ühest kihelust. Ja see on väga romantiline ja väga armastatud. Ma ei usu, et rootslast, kes seda ei tunne Win-win. Ants Lee nii siin v ja otil nii. Ja siis tema üks suuremaid ja väga populaarseid asju on just see moondejumal Fercled tööd ja sellel oli väga raske eesti keeles vastet leida. Sellepärast et särkled rootsi keeles on midagi. Sa tahad end muuta kellelegi yks teiseks, see on üks üks rõivas, mis siin muudab selleks, kes sa ei ole, kas ta varjab sind või annab sulle teiste inimeste sekka ilmudes valeidentiteedi ja ma diskuteerisid seda pärnad Kangroga tükk aega seda moondejumalat ja tema ütles, et lähemale ei saa võtta see ja siis jäi moonde juma. Mõtteks on see, et käib jumal maa pääl on ta Kateks moonderõivas. Ja Seefarcledki ööd on üks Kreeka muinasjutt, nagu tema ise ütleb, kööka saada, üks jumal saadetakse Olümposelt alla maa peale, et ta elaks lihtsas sulaspoisina ja näitaks ainult inimestele, kui hea võib olla üks sulaspoiss nii loomade kui kaasinimeste vastu. Ja üks aasta on siis ta ja ta on väga kena välimusega, tal on lokkis juuks, aga ta kehakatteks on kotiriidest ürt ja temale ei kuulu ükski maineese. Ja ta magab, loomalaudas õlgedel maas. Nii-öelda teatud sümboolika Jeesus Kristusega, kes sündis ja kes pandi sõime. Ja seda on Eestis juba esitatud. Siit sõitis Salts sõbrahaldeni Kammerorkester Tallinna külla. Ja neil oli kontakt Tallinna Ülikooli tehnikaülikooli meeskooriga. Ja seda esitati Jaani kirikus ja täpselt samuti, kui siin koor laulab. Seda küll, aga ressitatoor on ees, kes loeb teksti ja seda oli siis Jaani kirikus samuti. Üks näitleja luges eesti keeles. Ja proua Salmele oli see, kes seda asja alustas ja tema ise mängis seal orkestris viiulit. Nii et ta ütles, et inimesed tulid pisarad silmis küsima, kes on selle kirjutanud, kust on pärit. See koosneb üheksast osast ja iga osa oma rütmis. See on väga võimas. Kes puhub vilepilli, mis toonilt koidik, nõtke liig taevalik taibata yld üle inimmõtte kes haldab salasõna, mis avaks rea lõõmust, kes mängib, millel Võrinaid meie maise elurõõmus. Kes on see hea Karjus, kes hoiab oma loomi ja vilepillist, võlub kristalselt puhast tooni. Kes leiab vilu varju, kui päev on lämbe ja äng ja kelle öine ase On kareõlgne säng. Polon elab ühes vanakreeka tallis. Ta kuldset juust ei ehi võidupärg. Olümposelt ta saadeti kuues hallis end lihtsa sulasena toidaks ühe aasta. Üks jumal elab ühes vanakreeka tallis. Kui sulas poiste teiste sulas poiste seas all laua otsas on ta lusikas, kauss tal õlgne aselaudas loiustega reas ja temale ei kuulu ükski maine ase. Nii moonded karjaseks. Käib jumal meie seas. Ta õitsi tulevalgel, ravibutasid Kelvermed neid leebelt hellitama, sonda sõbra sõrmed. Ta päriskoduks muinasjutt Ta hingeks laul ja luule. Nüüd täidab maiselt kohustust siin mõtlemata muule. Jumalate jälgedes võrsub maine õnnistus ka siis, kui mantel varjab kuldset juust. Muld kingib õiline õnnistust. Loomade rõõmust saab mängule põim, kui viis räägib vihmast ja päikesest ja uudismaa vastsetest vagudest kus surmalt on võetata võim. Seal pereisa kuningas nüüd puhkab, käsi rinnal. Kui ärkab kuke kiredes, on pühitsetud pinnal. Sest see, kes sulas poiste seas nüüd elab, sööb ja magab ka keset päikest, keelab kuud ja tähtedega pragada. Mis hõljub puude kroonidel, kui hõbedane vine. Kas vilepilliviisidest lööb läbi karjaine? Mis laadi on see kauge maa, kust saadeti ta siia? Miks määrati ta karjaseks, kes oli käsu viia? Kas mäletab ta tänagi veel oma õiget kodu ja kadu viku varjudest. Kas leiab tuntud radu? Kas mäletate lüüra viit ja neitsikeste koori ja pühalikku pööritust, keskigaviku voori? Veel rändab maa peal nüüdki jumalaid me seas. Võib-olla käib neist mõni sinu kõrvalreas. Üht jumalat ei taba iial, surm ei kadu. Taastub meie teedel, sammub Meie radu. Ta pead, ei ehi kroomi rinda riigi raha, vaid tema tegudest sa teda tunda taha. Üks ammuaegne seadus jumalusi hõivas, käib jumal maa peal. On ta mantliks moonderõivas. Kas söönuks lambad mööda kasti raskeid rohumaid, kui maa peal poleks enam käimas jumalaid. Kas köidaks kevadlillepärgi kalmudele reas, kui jumalaid ei leiduks enam meie seas? Kui viskub inimsilmast Me teele armukiir just neile, kelle südant on äng. Jäine viir on taevalikult sunnis. Kui sulab sünge jää. Kui sinu käel käsi ja õla najal. Ja kui sa tõve voodil näe, kõik valu kumal siis istub seal subkõrval. Üks maine. Täna möödub ju 35 aastat ka Jalmari surmast, täpselt täpselt 35 aastat ja jah, ja eile oli senscadaal pealsetes just suur artikkel ja Jalmar kõlberi portree. Ja samas oli juttu siis laseri klaasoni sellest loomingust, tema moondejumalale viisile, meloodiale. See on ka üks väga ilus asi ja see oleks tore, kui inimesed Eestis teda tundma õpiksid. Minu teada ei ole rohkem seda esitatud, kui seal tookord Jaani kirikus. Jalmar Kulberi ju suri traagiliselt. Jah, tema võttis ise oma elu sellepärast et viimased aastad jäi tema haigeks ja väga müstilisse haigusse. Tal oli midagi kurgus ja ta ei saanud rääkida. Ja ta ei saanudki õieti hingata. Ta oli pikki perioode Läspiraatoris ja siis istus Greta tot tema kõrval. Ta ei saanud õieti ka ennast liigutada, natukene vist ühte kätt, nii et ta kirjutas suuri kandilisi tähti papitükkide peale. Ja kui siis Kreeta tot need maha kirjutas, talle näitas, et kas see on õige siis ta sai kuidagimoodi silmadega märku anda, tähendab ta aju, ta võime luua oli alles. Ja sellest koostest tulenes siis tema viimne kogu, mis kannab pealkirja con leppar tähendab silmad, huuled. Ja see on kah selline väga-väga tundlik, kus sisuga luulekogu ta tundis uuesti, et nüüd roosseline periood talvist, kaks tükki läbi elanud. Ja vahepeal sai jälle talveks ja taliöelnud Kreetale, et kolmandat ma enam ei võta. Ja siis nad olid just seal Kreeta totti lese presidendi residentsis ja ta ütles, et laua peal on üks kiri, mis ma olen kirjutanud ja teese ümbrik lahti, kui mind poole tunni pärast tagasi ei tule. Ja siis ta ujus välja järvele. Kreeta vaatas kella ja ta ei tulnud. Siis ta avas ümbriku ja ümbrikus oli öeldud, et helista politseile kutsunud välja ja ütle, et see oli minu oma vaba tahe. Seda siis tehti ja see oli üks omapärane elu ja omapärane saatus. Raskekujuline õnnetusjuhtum. Juuli õhtu linnulaul maantee raud ristakul, lavapildi sellest kõik tõimul ajalehelõik. Täis järsku hüüab keegi. Seis. Viska hing end vastu maad, muidu surmalapseks saad murtud vedurist. Eelkadu toob talleekiv, keel tormatestab teraskest, niidab maha inimest, liigutab sõrme vaid ohvriks, muutud sedamaid. Sinu kohal sõidavad piletiga reisijad, seal on naer, juturõõm. Üksnes sind sööb hirmulõõm, piiripealne silmapilk ahastuse virvapilk suutult, kui vastu maad kleepris serva klammerdad. Samas avardub su ilm. Rukkililli nopib silm. Taassünd. Läbi mullavabaduse tähtev ö. Teispool äsjast ängistust. Aia. Tal oli ka väga õnnelikke ja toredaid momente ja tema kasuvanemad särgid. Kui ta mõlemad vanemad bioloogilised vanemad surnud olid. Siis jäi kohutav varandus maa peale maha ja see oleks läinud kaugetele sugulastele. Aga siis võttis mamma kõlberid dokumendid ja läks advokaadi ute ja ütles ei ole siin mingit jaotamist. Ta oleks muidu saanud 40000 Rootsi krooni jahe briljantsõrmuse, see oli ainus, mis testamendis. Aga siis ta sai tohutult rohkem raha ja see andis talle võimaluse oma töökohalt ära tulla, üleval põhjas Stockholm misse Strand, Rehe genile kolida ja teha täpselt seda, mida ta tahtis. Võtke ära need fotod. Meie surnud, oleme tundlikud oma üleminekuaja algusfaasis. Kohanemine ei sünniraskusteta selleks, et saada rahu. Mis on ülem, kui mõistus? Rahu, milliste soovite meile oma surmakuulutustes, andke meid vabaks. Teelein pikendab meie matuseid. Nimi ja proofilmarmuris või Bronxis. Nüüd, kus me vahetame nime ja muudame oma kirjaviisi, on takistused, millest soovime vabaneda. Tuleme nüüd Puusepa klindi juurde, teda sa tundsid ju isiklikult, millal sa avastasid enda jaoks puus eterniidi luule? Oi, juba kauni sammu, minule meeldisid tema niisugused väiksed luuletused, niisugused magusad, ütleme neli rida. Kõigepealt need. Ja siis ma leidsin ta kirikulauluraamatust leidsin, haarab ju väga laialt ja tal on ju niisuguseid tekste, mida iga jooksupoiss Stockholmi tänaval teab, nagu näiteks sina, sa ainus. See on küll ühe hispaanlase viis. Teine taoline on pulmade laev. Türann Shep, Stefan poosi muusika kah väga, väga niisugune sugestiivne tekst ja tema luuletused lihtsalt ei anna sind vabaks, sa oled nende vang, kus sa neid kuuled? Meri uneldes riivab randa hõbevarjudes kaldaperv. Üht laevadel käsk just kanda. Mil pärjatud tööratasserv. Seal laiub ta kaarjas Külki mis kuslapuu ehitesse maet ja backpoordi reelingud tervelt kui tüümian vaibaga kaet. Tuuled, kui ärkavad, äkki muudavad suunda ja teed laskuvad lainete vahtu. Lauluga kirjavad veed. Tekikatteks on maa madal Mailas, TÖÖ, Ruboordil, kõrk, kanarbik ja korstnal on viin, väed kaelas. Nii paenduvalt alandlik. Jasmiin on valinud ankru roosipärjast saanud radari. Ja vööris rohetab sammal kui vani Kuu hiigeltuuled, kui ärkavad, äkki muudavad suunda ja teed laskuvad laine vahtu. Lauluga kerjavad veed, laev ilusam imede imest. Kuid lastiks tal aru anud Me elu ja kaotust reast. Ja sihtkohaks. Taevarand. Emre Primera. Ode. Täid edascost Iraadmed meenedo. Arsa Essepp samm. Ja neid kohta võib öelda seda, et tema ei ole akadeemik, eks tal on ainult gümnaasiumi lõputunnistus. Aga tema on nii-öelda omal käel ise kohutavalt palju tekste ja tarkusi kokku lugenud. Ja ta ei seisnud bussi sabas bussi oodates või trammi oodates kab, ei raisanud seda aega, vaid tal oli pidevalt midagi taskus, mida ta luges ikka ikka ikka uut uut uut juurde ja väikesed paberilipakas ja nende peal ta kirjutas oma ideesid, kui tal mõni rida järsku meelde tuli. Selliseid telefoniplokiribad ja pliiatsijupid. Tavalised lihtpliiatsid nagu vanasti. Ja mitmed firmad pakkusid talle ju nisukest taatorit. Ja rootsi keeles on selle nimeks uuride hanglale. Ja puu ütles alati, et ei, suur tänu ja pehanla ruudenfellust, mina ise käsitan oma sõnu, mul ei ole vaja mingit masinat selleks. Ja tema kirjutusmasin ei olnud ka mitte elektrimasin, vaid tavaline vana roheline halda, nii et Taani traditsioonide mees, kui kord oli millegiga alustatud, siis sai sellega edasi töötada. Nüüd puuluulet iseloomustab, ütleme, kristlik usutunnistus ja, ja romantiline eluvaade, aga ta võis olla ka sarkastiline. Jah, võis olla küll. Puu oli nii, et kui teda keegi torkas siis ta torkas tagasi. Aga ta ei olnud kunagi selline, kes läks ja hakkas kellegi kallal norima. Ta jättis igale inimesele oma maailmavaate ja ja, ja õiguse ise arvata, ise tunda ja. Kunstikriitika ühel päeval seisatas kultuuriverstaposti ees sinine Taani dogi ja Sirtsutas fantaani tõstnud jala Tauli loonud kunstiteose, mis hinnangul võis olla grandioosne päev hiljem seiras seda üllatunud ühiskond. Suuril silmil nautis kunsti. Päike Beck, inglane ja sale Hurt, kes põrmugi püüdnud peita oma imetlust sest sama õnnelikuna, ent tundis põhjamaine spits. Kunstnik oli kavatsenud luua küll midagi just otse publikule. Vaatas sellest üle, mis arvata võis, kriitik, see nuusutas Janoosis. Teos küllap inspireeris, siis tõstis jala hinnanguks ja pretsenseeris. Ta oli suur eestlaste sõber, iga kord, kui ma teda tänasin, seda ette, see jäi ära tänaeradena. Mina olen saanud vähemalt sama palju sellepärast et sina oled minu ees avanud täiesti tundmatu maailma, kui saad, peaks, milliseid väärtusi ma sealt olen saanud? Noh, seda oli ju väga tore kuulda. Ja ta pidas kindlasti silmas Eestit eesti kirjandust ja samuti ka ütleme, tutvust eestlasega ja, ja absoluutselt ei, see oli üks, üks väga positiivne ja tore inimene, igatpidi, nii palju Fasse Te vaatame siis tahes ja tema abikaasa ja minu tutvus jätkub tänapäevani. Me helistame teineteisele ja räägime pikki jutte. Sina sa ainus Sina sa ainus, kes salaja näed mind mu sõnatu tootust. Kui vaikides, palun sind, igatsus anumas, ütle see sõna, mis lubaks must saada, su arm. Sina saa ainus mul alati meeles suu, sinu silmad ja leebus su hääles. Oh kuule mu palvet ja lausu see sõna mis lubaks must saada, Suar. Tean sind on ammugi sidunud keegi. Ent lootus on ikkagi hoidnud mus leegi. Mu saatus on määratud nii emmata sind üksnes Hulmade maal. Sina, mu ainus, kes tajud mu vaeva, sa kuulad muhk, ehid all tumeda taeva. Oh kuule mu palvet ja lausu seesama. Sina sa ainus mul alati meeles su suu, sinu silmad ja leebus su hääles. Oh kuule mu palvet ja lause sõna mis lubaks must saada, su arm. Mu saatus on määratud nii emmata sind üksnes Hulmade maal. Võib-olla sa ütleksid miks sa just valisid selle või teise luuletuse sinna luulekogusse, külakost? Mina olen lüürilise põhitooniga ja ma valin ju selliseid asju, mis on magusad. Nojah, see oli mu mõõdupuuks. Ja pääle selle mulle meeldib, luule peab olema ilus, ta peab vähendama Ühte. Sellist tunnet, mis paneb lugejale tiivad selga, tõstab mitte nisukest pooli võigast inetud Burleski, seda ma ei puuduta, see, anna midagi ja, ja ma ei laena oma võimet millegi taolise vahendamiseks. See võib-olla kõlab natuke üleolevalt, aga see ei ole mõeldud nii. Maailmas on nii palju ilusat luulet, ilusat ja head kunsti, miks mitte seda nautida ja vaadata, miks peab prahihunnikutes pühe ruttama ja sealt otsima suitsukonisid ja apelsinikoore ja kindlasti on sinu mõnel luule tõlkel ka oma tekkelugu. Jah, on küll, näiteks medaljon on tal kirjutatud tema naisele kusse ootas teist last. Ja see kõlab rootsi keeles, nii et Elskade Minste, Himlen, Vablu markeneriste tiivad voo ja rootsi keeles sõnavoo kaks on voodiline, pehme, ilusa kõlaga. Aga eesti keele kaks, see on nagu keegi lööks sulle plaksti vastu kõrvu. Ja siis ma mõtlesin, et see tugev sõna, see läheb selle luuletuse täitsa uppi. Ja katsusin leida midagi, mis oleks pehme, ilus, mis seda filmiks küll selles kaks aga annaks ühe jumaliku assotsiatsiooni. Ja siis ma leidsin lõhna. Angervaks. Armsaim kas mäletad, kuis lõhnas angervaks? Kui is sinas taevakaar. Kui sina olid kaks? Puu õpist natuke eesti keele grammatikat minu kõrval, vaatab neid asju ja ütleb, et mis asi, see angervaks. Ja mina ütlen, et angervaks on üks kaunis kõrge lill, miljon palju valgeid väikseid õisi. Ja lõhnab väga magusalt ja üks angervaks sadest, rootsi keeles on püree Perajad. Tema ütleb arm ja halastus sinna luuletusse. Pruudi leib, see sobiks jumalikud, mõtle, kui mina oleks võinud seda kasutada. Tõlkes on üks dimensioon juures. Kui me võtaksime Jalmar Kulberi ja puus eterniidi, siis millisele kohale sa asetasid, nad rootsi kirjanduses oli, neil on väga kõrge koht. Nüüd oleneb, kas hindaja on akadeemiline, tähendab hindab kõrgeid võimeid, igasuguseid diplomi ja auhindu. Kuna kõlber istus akadeemias, siis on juba see üks nii-öelda tunnustus, mida väga vähestele osaks saab. Siin on ju soovitud Evetoobia, Astrid Lindgreni ja selliseid populaarseid inimesi akadeemiasse aga härrad, kirtsutavad nina ja see ei tule kõne allagi. No selle koha pealt sellise mõõdupuuga hinnates on kõlberi puust üle. Aga kui sa lähed tänavale ja räägib mõne keskealise inimesega mõne hoopis noore inimesega mõne päris vana, aga siis igaüks teab, kes on puu säterlinud. Selle vastu suurem osa ei peaks, on Jalmar kõlberi. Nii nagu igal pool mujal Akadeemikutel on oma mõõt ja nii-öelda nende laulikutel, kes südamest südamesse kirjutavad, neil on oma mõõt ja see on rahvas. See oli saade Rootsi luuletajatest Jalmar Kulberist ja puusetterlindist. Saates vestlesid Silvia Ainik Pliuhkam ja Mare Rebas. Luulet luges Sulev Depart. Saadet valmistasid ette Külli tülija, Heidi Sarapuu. Uute kohtumisteni siin ja sealpool merd.