Täna kuuleme Georg Maurer luuletusi kogust maailm toimub, mis on eesti keeles ilmunud sarjas 20. sajandi luule. Tõlkinud Kersti Merilaas ja Inkale. Valiku pealkirjaga teie keste sünnite täna tegi Helju Jüssi esitab Einar Kraut muusikaline kujundus Jaan koha. Kes on leidnud lepitust ja rahu? Kiita võib, on kevade rinnast all. Päevi pimedaid ja pahu veetsin korkais jäise kaane all. Vete hämus nagu kala võisin vahtida vaid Lõmmu lehti. Õhk ja maa, mis seal ka tehti, oli mulle keelualapõlde. Metsi varjas udukate. Nägin päikest läbi pisarate. Alles nüüd tunnen, kuidas mul põleb valgus. Ihul kaklatul. Aristotelese vaimukõrv Ja Makedoonia karmidelt mägedelt alla sööstis oma ratsaväe ees Aleksander kes kirjutas kordama suurele õpetajale auväärne sügava mõnuigatsuse, vallutada teadmise valda, kui kõiki maailma riike. Kuid raudsederaaniga maha tormatude müüride Piade tolmus sundis ta Helleenid endale alistuma nende säravat filosoofiat oma piikidel kandes. Ja ta ületa selle spontose ja Babülon ja suusalangesid. Ning imestades kuulasid pärslased ja part, ütlased ekvaatana lossis hõbedellistega kaetus, Kuldse laevastu põrkavaid, piidese kirest, piitsutatud iroviinide karjeid ja Aleksander tasakaalu, hoides hindu Gussi külmal sadula seljal, pidas Aasijate ratsutamist nagu taltsutatud hobust, keda joostes veenide meres. Niisugusel istmel peal Poola liipost Makedoonias, rahva kuningate, punast, nüüd ammunud Zeusi poega, keda nad ometi tundsid, kui pakandi kimbuta ja ulja trimpaja Filippose võsu. Aga noor jumal, valitseja nii ilusa ja hinduse vahel karmilt karistas, kõiki Torisejaid juba kaugemale rändas. Ta pilk käis atlasest Altaini kuni kord Brassingul Babüloonia palee kärast kaikuva kupli all, palavik, südame murdis ning lagunes riik. Ja siis tuli sääsar püramiidide manu. Keda ei hämmastaks küll säärased kultuuritoojad, kellel pole iialgi olnud mõttes skulptuur vaid ainult tapatalgud. See, kuidas pista peast välja silmi, et näeksid rinnast rebida süda, et see tunneks ja lõhestada kõrvu, et need kuuleksid üht suurepärast läkitust, mis kogu maailma kogu inimkonna kord ühtseks ühendab. Ma küsin nüüd. Kas oleme mõelnud? Ühtsus, iial allutamine olla ei või. Ei taha me lasta end allutada ka ülimast armastusest. Ei ülimaistki aat teist. Sest mis seal heiastub? Kas mitte pommilennuk? SÕDA asendub. Auväliviljaväljadega. See on meie päevade saaga sama imeline kui IZ. Kuid ei olnud kasutu ka ajalugu vägede kokkupõrked, möödunud lahingute kõma sest teostunud oleme meie. Kajastus ulatavad meile suitsevail veriseid vaagnale ainsa võimaliku kõigest üle saada. Odagint meie rinnas. Nemad ei avastanud Archimedese seadust. Nemad ainult rikkusid tema geomeetrilisi ringe ja lõpuks lõi ta maha. Aga nüüd on neil võimsa veeväljasurvega soomuslaevad. Nemad ei ole iialgi Al keemikute köökides väävliaure sisse hingata. Aga nüüd on neil püssirohi. Nemad ei jälginud õhuvoolust, linn tiibade all, aga neil on lennukik. Nemad pole iialgi suurte usundi rajajad Teie ees aukartust tundnud. Nad võtsid endale au, jättes teistele karkudega. Varustatud kõigega, mis maainimene on loonud, maabuvad nad otsitava kaevandatava jook koroobitseta varandadel. Väli binokkel silme ees lasevad nad oma geoloogidele ette kanda, milliseid aardeid siin maapind varjab. Siis võtavad nad vastu paraadi. Jaheda sõbralikkusega jagavad nad omavahel saaki nagu vana tiigrid öösel hõimlaste ees üle vaatavad veel lõhki rebimate püügilooma märki tabavalt sülitavad torude vappuvatel afettidel. Siis läheb rünnakule ratsasalk geograafide kaartidele joonistavad nad väikesi ringikese nagu koolieelikud muinasjuturaamatu, kus täpselt see enda langevad pommid. Telegraphi postidest jäävad nad sama palju kui võllapuudest õlg katustest Edervatavad tull lapse palgest, et see pole nii kõva kui raud. Aga nad ei mõista ega mõista, miks nad alati lüüa saavad. Ja sisemaalt tagasi randa peavad põgenema ja lahkuma oma võimsatel laevadel. Milliseid nemad ise teha ega teenindada ei suuda. Ah, jälle näha puid aedades, mis lausa metsistunud olid. Täis pillutud roostetanud rämpsu ja rabedad plekki, et kaitsta kapsaid, nälgivad tallinlaste tarvis. Ja siiski särasid need aiad, puhtad, ulguvate sireenide jahugastest ilmsüütu kuldmäleti puhma kohal taeva hõbersina. Seal siis tõesti tõsi, juba siin maa peal saab otsustatud Mcpäti saatus. Headuse vaikset ööd. Nii sarnast ema koduse tööga, mis kiitust ei vaja. Mees kuulatav lootusrikkalt. Oma jalge all tunneb taustavat maad, kui ta satub tammepuu juurde ja puudutab koore krobelist joonist, mõistes selle keelt. Oma rinna, surub ta vastu tüve, nautides vastu surves tõelisuse magusust. Läbi kõikide tubade, läbi köögipühapäevase läike käib ta viljakandev naise valge ju. Nähtamatusest kerkib esile lapse nägu. See eluõiepung. Ja ka sõna konistik, mis kunagi pakub varju. Ning ka ühiskondlik maastik on muutunud põldude kaugele küündivaist vagudest. On välja kistud polüüpide haarmed. Üks lõppenult Vellama piiripeenral ja teine villkäpp krabikiirusel kihutas läände kokku varisenud tehaste pikkade väändunud põiktalade vahelt lõikavad töölised autogeeniga välja viimseid armee. Kustutatud on hiigelämblikujoonis. Mälestuseks jääb sauruste võitlus lokkavas troopikas. Teie kes te sunnite täna ja teie, kes te veel vastu emaihu koputate? Ei, mitte tulemist tahtest, vaid kutsumise peale. Kell on silmad kinni nagu raamatukaaned, mis teil tuleb lahti lüüa, et aegamisi täht pides sisse kirjutada. Peatükk peatüki järel omaenda ajalugu. Sel ajal, kui te hällides karjute või naerata pöörab torm üha uusi lehe külgi. Teie isad ja emad peavad kaitsma sõnas. Sest teie loeta ju üks kord iga üksikut sõna ja iga viimasedki nime. Ja küsite, miks teid kutsuti ilmale kui hällidele kirjutatud. Ja mürgitatud meredel hoiatussildid gooti, siniseid ja roosasid Jakikese, kui need teie kehade sisse hirmsaiks mustriks peavad. Obama pärast seda, kui kuulsat ilmavalgust näete kohutavalt valgena üles purskuvate pilvedega, milles linn ei saa elada. Isegi sillutise graniit, millel mängida tahtsite jubedalt muutub eritades mineraale kui mürgiseid lilli. Miks on muinasjuttudes metsad rohelised, kuna ometi on hallid kui raugad? Ja miks suudle kuningapoeg kuningatütart huultele? Kui huuled ometi ära kukkuma? Omaenese raskuse ümber maa tiirlema nagu tähed iseenese ümber. Aga tiirlemisest ümber päikese, sünnivad kevad sügis. Ja siis valmib sõna suur sõna, mida puistatakse huulilt nagu puuvilja, mis on kerkinud kargest mullast ja inimese hoolest Heletava päikese ette. Ja mis hõigudes oma koores kosutavat mahla keelele valab ja haigelegi teate, toob suurest elujõust, mis kõiksuse imepärases kiirguses üles kihkab. Nii nagu pidupäeval lendu lastud tuvid Gudrutades kõrvu jooblustavad igaüks oma kodude ees kindel. Kindel peab olema rand, mida rammivad lained kuhu me jõudsime pargitud päikesest järatud soolast. Antiiksed ajad lastiks, õppisime end köitma vankuma masti külge, kui laulsid sireenid. Tüürimehed meid üürisid karide poole, hüüdes Ena, sealt paistabki rand ja hulk jooksis kokku, nii et vöör juba vajus ära. Unustamatud on need, kes oma kehaga viskusid vastuvoolu ja hukkudes hukatust peatada. Sid. Tühjusest oleme tulnud. Suur mälestus on meie ihu kõigest, mis enne on olnud ja nüüd tõstab häält, hirmsat hunnitud. Aeg on randuda sel hetkel ja igal teisel. Aga kus on see rand, mis võtab meid vastu? Kas me siis ei mäleta, et pole midagi kindlat? Ja peaksime lahkuma pardalt, mis tõsi küll, määritud verega? Siiski jalgele tuge pakub vähemalt silma pilguks. Kuni meil hing veel sees ja huulil Sanake lootus. Mis saab siis, kui me kurgutäis soola rääkida enam ei suuda? Õhia võib minna, laev, seegi võimalus on meil arvesse võetud, aga see maa siin plahvatav valgus, mis pimedust, hõlma mõõk, varjutust. Laev üle uppunud kehade liik, kus ja sujuvalt randus nagu tundmata kontinendi tasasel liival Töö on inimese suur kohtumine iseendaga. Kas muidu ta tunneks kesta, on? Kui ta kogub tammi taha vett siis kogub ta kokku iseennast. Kui ta laseb enda lõdvaks, siis on ta ainult äravalguv vesi. Kui ta süütab ahjus lõke, siis on tema seegis sooja annad. Kui ta marru läheb, siis on ta ise tuli, mis õlib linnu ja maid. Kui ta ei kõnni taevatähtede radu siis muutub ta mäletsevaks kari elajaks. Kui jääb talle tundmatuks inimkonna igatsus. Siis on ta kivi, mis tapab. Avatuim loodud olen teist on inimlapskoda, kus kohtuvad kõik küsimused, tõukab ta neist mõne tagasi, on tagajärjeks tühjus ja vale siis võtab võimust nagu hallitus. On mõnel mõttes saladust lukkudega hoida, näe, võtigi on seal. Nii palju, kui on inimene has koore võtmeid leidub ja ei mingit kaitset. Kuid kaitsetus on see, mis inimesel teinud suureks juba algusest ja kindla käega kütiks, kes täna tabada võib nähtamatuid, tuumi, millest koosneb kõiksust. Ja kuidas ennast sulgedega saakski, poleks kasu sarvkestast raudsest, rüüstega, roimast Kedal ei Kalevist, mis imab verd, sest lapsed selle pööravad ümber. Nii, meie ümber pöörame maal. Ja olgu tal või 1000 kurdu sees ümber pöörame tooga ja karvase kapuutsi ja isegi kuu, mis end kavalalt muudab. Me lahti, teeme kõik, mis lukus on. Naerukil suu, sealt tõde käib sisse-välja, pärani silm seal kokku saab kogu maailm, avatud, süda, kõver, Raimgi radasin, muutub otseseks. Nõnda kondens tundma õppinud. Nii kaua küsib, on talle elu. Nii tihti, kui ta vasta, sünnib õnn. Õnn langeb osaks teenimata. Kui see, et aednik metsatuumast lahingust võtab ühe puu ja istutab keset laia muru, niiet sellega Kuidas on siis teiste igatsusega, kui see saab sõnadeks ja vigastatud võsud ja tõrjutud tüved põrnitsevalt teadvusse? Nii nagu vapustatud mees, kes vaatab peeglisse ja teab. Sest teadvuses iidsest ajast öeldakse jumalast võrdsuse tõotus, nii tugev. Et pole kerge olla kadedus, eta. Võidusõidu võitjat ei ründa, teised ratsud ega kummarda teda, samuti ei lase ka tema ise kaera teiste eest endale kuld saime tõsta. Ent teadvuse ruumil Pole säärast loomust. See siin on täitumis võimalus kõigi jaoks. Ja igaüks tahab olla jumal, kes eralduks muust. Ainult õnnelik ei taha, vaid ongi seda. Nii loomulikult, et ei muuda teda kehvkamber toreri. Miks tohib ta olla täiuslik ja nõnda rahul endaga, mis sunnib teisi põlvili ta ees, kuigi tema ei sunni. Ja ometi tunnevad teised äkki valuga, et põlvitavad hoolimatult omaenda südamel? Poleks nigela öelda, olen rahul. Võtan vastu oma saatuse, alistun. Ent suur on öelda ei märgi puudus mindega kopsuhaigus ei seega toogia asjaolu ei kurja mürgiline ebatäius isegi mitte võimu ründamise pingutus. Üksnes armastus täiuse vastu on mu loomus. Maailma kuldne südamik, kuulata seda, ainult inimene selle helisema pani viiulid ja trompetit, kuidas muusika mühab. Isegi surm pole muud kui elavate kaeblev suu. Mis on, mida ei ülendakse inimene läbi põõsastikku säravdale armsama pearettik. Välgu löögina läbistab tema rasket keha armsamas ilmasina kiirgus. Ja läbi laugude lõhe lõikub temasse tüdruk nagu kuusirp. Peatage välgud oma sikk-sakid või sähklike kiiremini üksteise kannul, et ma maastiku, mida te valgustate oma vanemaks ja aeglasemaks muutuva meelega jälgida jõuaksin. Näib, et piirjooned teisenenud, on tohutu läbivalgustatud saama, peab maa ilmet, inimlaps orienteeruma, õpiks iseendas. Muidu lööb ta veriseks, kes oma lauba vastu temas peituvaid kaljusid ja känkaid Kuu pinnale saadab ta sõidukeid, mis ettevaatlikult langemata lõhedes liiguvad ümber kraatrite. Oma seesmistesse kuristikesse kukub ta sisse, nagu oleks ta ise seadnud endale lõkse. Ägedalt sähvivad välgud, mu rinnas ilmuvad ja kaovad nagu viirastuslik sõrm, mis osutab selgitavale reale ühest raamatust. Meie oleme loonud enda ise koos maailmaga enne teadlikuks saamist. Säh, viige välgud nagu tulesadu, et näeksime, mille eest tuleb meil vastust anda. Aastatuhandeid tagasi panid inimesed ametisse taevasse kohtumõistja, keda nad kartsid kui surma. Küllap nad aimasid sees, mis tulevik toob? Vere ojasid ja inimesi pistodade taolisi vastutuse palgeiski pool maailma, nagu meri järsult kerkiva kaldal. Kuulsite Georg Maurer luuletusi kogust maailm toimub, esitas Einar Kraut, muusikaline kujundus Jaan koha.