Head kuulajad, te kuulete meie sarja neljandat saadet eesti ballaadi arengut jälgides on meile toeks kirjand suur ja Aarne Merilai väitekiri. Selles monograafias on hoolega käsitletud kõiki eesti luules ballaadi žanri viljelenud autoreid. Kui kolmes esimeses saates püsisime tõepoolest meie kirjanduse noorusmail ja näiteks Jakob Tamme lugulaulud on täielikult oma aja lapsed siis nüüd jõuame mängulise autori Karl Eduard Söödi juurde. Tsiteerin Arne Merilai raamatut. Nagu Jakob Tammekal plaadid seisavad ka Karl Eduard Söödi sajandi lõpu eepilised arendused ballaadi ja lugulaulu piiril. Kuid maailmasõja künnisel peale loomingulist kriisi ja ümberorienteerumist murrab ta selle vastuolu läbi ning lausub täiesti uue ja kauakestva sõna žanri arengus. Tsitaadi lõpp. Juba kogus kaasa, õied astub, söödi armastuse ja koduluule kõrvale sotsiaalse kannatuse teema. Ja see ilmneb ka esimestes ballaadi katsetustes. Endised vaimud ja haige eit. Aga alles 1910. aastal astub sööd uuesti esile õnnestunud raadidega kogus kodu. Just selle kogu ballaade tõstis omal ajal esile Friedebert Tuglas, kes oli söödi luule suhtes üldiselt tõrjuv. Täna aga kuulame kolme ballaadi Karl Eduard Söödi kogust kuusirbi jõsu. See on ilmunud 1937. aastal nimelt ballaade, soend, viinamatsitantsud, ralling ja katk. Saate viimane pala lugu Rootsi kuninga langemisest on loodud varem aastal 1923 Theodor fantani järgi. Kõik tekstid on võetud Karl Eduard Söödi kogutud luuletuste köitest mille redigeerimisest autor veel ise osa võttis. See on haruldane ilus raamat Arkadi Laiga illustratsioonidega ilmunud 1943. aastal. Selle koostamise juures on olnud tegev August Sang ja on kirjutanud ka eessõna. Kuulame neid Karl Eduard Söödi ballaade. Härra lõpetanud pere asus sööma võssa kasvanud metsaäärel taluniidurajal eemalühelgis luht ning rabakoovitaja kajal. Peremees ju hall ja vana, võttis leivapätsi peale, heitis ristimärgi ja siis kääru, lõikas. Kurjov, hunt, lambavarras sulane, kui lõikas. Pere ehmus susi tõesti piilus lepapõõsas silmavaade nälja piinas halise ja paluv. Esin külmaks jäänud süda, muidu kõike talu. Peremees siis tüki leiba kahmas noa otsast ulatas metsaloom. Eks ole, imelugu vaatav nagu inimene oleks oma sugu. Susi haaras leivatüki väitse silmist, kadus püsimata läbi, puges padrikust ja palust ega hoolinud lõdvemisse tekkinud haavavalust. Möödus kive, heinategu peremees läks linna. Tarvis oli vastlanahka, leivakõrvast, silku naistelegi nipet-näpet, palderjani tilku. Astus poodi tuttavasse. Kaupmees leti taga oli tegev kauba müügil haavarm, kuid kuules nägu pruuniks jumastunud päikselõõmas tuules letil lebav nuga taadi. Tähelepanu võitis. Lausus justkui minu oma väitse pihku rapsas. Heinal olles metsa asusi käest mul selle napsas. Sai eksi, avastas kaupmees. Nuga kuulub sulle. Aastat seitse, kui ei peta mind siin aja loojend, uitasin maakarjamaal ja metsas olin soojend. Tänan sind. Et tellis sinu süda leiva, andsid hundinahast vande, Alse, nõnda minu päästsid. Inimelu võimalused mulle ilmas säästsid. Palmse kandis mererand, kui surmas soikus. Hooti sügisvihmatinaraskelt tilkus sihini seal vaid mõni hilist tuli vilkus. Palmse kandis mererand, kui surmas soikus. Viinamatsil löödi aga tantsu tralli nagu harilikult, kaetud akna varjus. Riiulile jätkus tööd, see vingus karjus. Viinamatsil löödi aga tantsu tralli. Talu oli rikas tütar, noor ja nägus sõpru. Kosilasi käis seal omasta vallast. Neid käis tihti kaugemaltki Narvast. Sallast. Talu oli rikas, tütar, noor ja nägus. Nõnda kordus jälle. Tantsiti ja joodi. Varsti tõusis tuju, vabanesid keeled leekima, siis lõika piduliste meeled. Nõndad, kordus jälle. Tantsiti, joodi. Telli peeter, jooja, mängi, kurat, mängi. Meie tantsime, põrgullagi nõtkub. Mõtleb mõni põrguema voki, sõtkub pilli. Peeter jooja, mängi kurrat, mängi. Peeter jõi ja mängis. Viiul vingus. Karjus. Tantsupaarid keerlesid, et pagan võtku. Peretütar ilus, oskas hästi sõtku. Peeter jõi ja mängis viiul, vingus. Karjus. Joomauimas, tahtis Peeter vabaneda armupiinast peretütrest. Viiul, vingus. Keeled Lemeldasid valulises pingus. Joomauimas tahtis Peeter vabaneda. Paljapäi, ta tormas välja sügisesse. Kuidas meeletu ses mõttes samme seada, mis on inimesel teise hädast teada. Paljapäi ta tormas välja sügisesse. Teisel päeval rahvas kurba lugu, rääkis Peeter leitud surnult. Riina matsi õues kaetud sügisel ehtekollast. Haavad põues. Teisel päeval. Rahvas kurba lugu, rääkis. Kohutavat katku, kurja musta surma pole tänapäeval rahvas enam näinud. Vanasti on tema tihti võõrsil käinud harva olnud leida inimest, kes oleks tema külmast kahjust põgeneda suutnud. Keda poleks tema surma astel puutnud. Majad, terved külad olnud rahvast tühjad ja kes inimjälge leidnud teel või väljal. Suudelnud on seda nagu ihanelial. Vanasti, kui korta jälle ründas rahvast hoolimata, nõudis ohvrite maal kui linnas inimeste väärtust mõõtes ühtlusinas. Ainult Pakri saar veel oli puutumata. Nii et sealne rahvas nalja heitis aiva katke ei saagi siia katkule pole laeva. Mannermaale oli meestel korraks asja ja nad killa korras võtsid. Reisu etteparandusele seisvad paadid lasksid vette kui nad koju tulles kogunesid randa paatidesse läksid kaugelt üle aasa viipas võõras mees. Kui tahtest tulla kaasa. Võõra ligi jõudes, märkasid nad alles. Võigas sünget kuju, vikatit õlal Seewis meestel tuju võõras, aga hüppas paati, paremasse käsis, tõukas kaldalt sõidukite parve nagu peremees, kel kiirustuseks tarve. Saarerahvas märkas tulijaid ju kaugelt, nägi esipaadi tüüril musta mehe, kellel lipuks vikat surmaronge inimesi randadetas noori vanu, et saaks viimaks maa poolt uudis, teate mingi küsida, miks uidab võõras isand ringi. Heinad saanud aga vähemaidki teateid sest et surnud tummalt istusid seal pingis kool ja paat, seal kooljapaadi kõrvalringis. Äkki hüppas paadist musta mantlikandja kaldal olijate sekka minna, maldas hetkel samal kõiki surma tard, siis valdas. Seep oli katk, kes tulnud Pakri randa hävitama rahvast hoolimata julmalt tabades kas töölt, kas Pillerg Aarelt pulmalt kuhu iganes ta ilmus, pilgu heitis jala pealt, seal loogu varisesid mehed, väetid, lapsed, naised langesid, kui lehed põgenesid pered tühjaks, jäid kõik külad. Ja kui teda keegi silmast aparretkel hääletult see maa langes, samal hetkel. Teine pikse pilv kord varjas õhtupäikse. Edekene üksi olles ketras tares kuulutas end kurja õues kraaksuv vares. Äkki uks läks lahti välgu võikal paistel näkku, virutas talle nagu vere urma sisse astumas. Ta nägi musta surma. Jumal looja nimel, tere tulemast. Nii ei tekeneriidis ennast julgena seal näidata, veel püüdis. Võõras võpatas, kui nime jumal kuulis. Lauses küllalt sellest jätan Pakri saare teise alltöö, mind ootab. Nii ta kadus, uksest. Eideke toibus. Kui ta kambri sumbunud õhus taastus õue, säras õhtupäike pärast vaikinud kõue mustakoletist, vaid nägi ta veel rannal. Kui see haaras, aerud paadi vette tõukas. Ja siis kiirelt kadus hämaruse Lõukas. Talvekuu nõmmel Rootsimaal talarne troostitu Kiviraal udus, mis tõuseb tagajärjel. Käsivanker logiseb teel. Terakott vankril põhu sees. Jugangeon piht me eksime ümber kadunud siht, siin leetpõõsas lokkab, eks ole tal hoog, kas kuuled, kuis kohiseb Taalelfi voog. Ei ole seda le Fammugi veel. Taalel fon alles kaugele eel siis õhus kui hõljumas ratsude sõit kui katkede Medin, kui kaotus, võit on käimas. On käimas, kui lahinguask ja vahele kostab kui helisev vask. Nagu viis kõlaks võitluse tuhinast, meil tuleb abi jumalast. Ja vaevalt on sõna pääsenud suust. Kuigi isa lööb läbi lihast ja luust. Ja rüsiva ratsuva rivi ees, näe valgel hobusel kihutab mees, lärm, käsklused, püssipaugud ning must, äkki on udu kui suitsuving. Ning rullub mööda kui meeletu jaht. Ei aega sa näha mehikest taht, kõik kaugusse kaob. Kuid uuel hool siis algab tagaspidine, vool, maa põmavia põrub ja kõige ees jälle valgel hobusel kihutab mees sisse ähvad, kui tuli maleva ees. Ja uhkelt hobuselt kaob mees. Loom kihutab edasi kontides pelg, sest verest nõrgub ta valgeselg. Seda ratsutan terve rootsima, näinud nüüd surm, kes suurim on sadula läinud? Ja Lüütseni lahingus samal ajal Gustav Adolf lammas verisel rahal.